Kabuli päevik

Kabuli päevik lõpetab

2010-12-31T10:09:00.003+02:00

See on viimane sissekanne Kabuli päevikusse, mis sai aastal 2006 ellu kutsutud kindlal eesmärgil: hoida kursis oma sõpru ja lähedasi, kuidas meil abikaasaga Afganistanis elu läheb. Tegelikult on soov vahel kirjutada alles - olgu siis mõnest huvitavast paigast, raamatust või seigast -, niisiis alustan uuest aastast uuelt lehelt.
Uus veebileht nimega Õnne Pärli mõttekodu asub aadressil: http://onneparl.blogspot.com/

Siinkohal vastan avalikult küsimusele, mida ikka ja jälle päritakse: millal ma Afganistani naasen? Hetkel ei ole mul vähimatki soovi Afganistani tagasi pöörduda. Põhjusi on mitmeid, aga peamisi kaks - turvaolude halvenemine ning majanduslikud kaalutlused.

Abikaasa, kes on endiselt paari Afganistani projektiga seotud, viibis äsja Kunduzis. Olukord on läinud ikka täiesti käest ära. Mul on raske tema kirjeldustes ära tunda piirkonda, kus sai rahulikult ringi jalutatud-sõidetud. Enesetapjate rünnakud, lasud, lahingud linna piiril. Projekti võõrastemaja ümberehitamine trellitatud kindluseks. Öösel mobiililevi ei ole, vastasel korral on taliibid ähvardanud mastid õhata. Põhja tuleb nüüd lennata, sest lisaks Kunduzile on nüüd halb kuulsus ka Baghlani provintsi läbival maanteel.

Plaanisin tükk aega külastada Kunduzi jõgikonna projekti, mis jätkub viiendat aastat. Oleks ju huvitav kaardistada olukorda korduvalt, üle aastate. Paraku on turvaolukord nii kehv, et ehitatavaid kanaleid-tamme ei külasta projekti inseneridki. Nad vaatavad enamasti tööjärje fotosid.

Majanduslikus plaanis tuleb tõdeda, et viisa saamine on kordades kallim ja keerulisem – pikema viibimise korral tuleb sõita Dubaisse end saatkonda näitama. Dubai jaoks on omakorda viisat vaja. Lisanduvad kallid lennupiletid: nagu hiljuti kogesime, maksab sõit Afganistani sama palju kui lennusõit Havai saartele. Kui ma suvel panin kaalukausile, kas minna kuuks ajaks Afganistani või teha kodus köögis kapitaalremont, tuli otsus ikka väga kergelt.

Mida saan öelda oma siinkohal oma Afganistani-loo kokkuvõtteks? Olen väga rahul, et aastal 2006 Kabulisse koos abikaasaga sattusin. Alles nüüd, mitu aastat hiljem, olen hakanud aru saama, kuidas mul vedas: palju põnevaid olukordi, imelisi paiku ja erilisi inimesi sattus ette.

Afganistani foto- ja raamatuprojekti kokkuvõtteks võib tõdeda, et fotonäitus on olnud vaadatav enam kui paarikümnes paigas nii Eestis kui mujal. Tagasiside on olnud üllatavalt soe ja positiivne. Afganistani raamatu osas olen saanud lugejatelt samuti hea hinnangu. Ma ei ole nii naiivne, et uskuda mingit kursimuutust Eesti riiklikus Afganistani-poliitikas. Kuid võin rõõmuga tõdeda, et tuhandete inimeste arusaama Afganistanist olen ilmselt siiski suutnud laiemaks muuta. Minu siiras tänu kuulub siinkohal Eesti Päevalehele - toimetus võttis avaldada kõik mu kriitilised Afganistani arvamuslood ja analüüsid.

Lõpetuseks sobib ehk märkida, et perefirma Raadi Duo tegi hiljuti kingituse Afganistanis viibinud eesti sõduritele, kinkides 20 raamatut Armastatud Afganistan väeosade raamatukogudele ning 250 raamatut Afganistanist tagasipöördunutele. Raamatute jagamise praktilise külje eest hoolitseb Scoutspataljon.

Ja lõpetuseks tänud Kabuli päeviku lugejatele, kommenteerijatele ja kaasaelajatele. Tänu teile leidsin endas motivatsiooni Afganistani teemadel kirjutada.

Afganistani fotonäitus ja kohtumisõhtu Haapsalus

2010-12-15T09:51:00.006+02:00

Reedel (17. detsembril) kell 19 jutustan ja näitan slaide Afganistanist rändurite klubi üritusel Haapsalus. Õhtu pealkirjaks on: "Avastades Afganistani. Reisid provintsides." Rändurite klubi üritused toimuvad kord kuus Nurme bistroos aadressil Nurme 1.
Üritus on tasuta, kõik huvilised oodatud!
Samas Nurme bistroos on alates reedest eksponeeritud ka mu fotonäitus Armastatud Afganistan, mis jääb avatuks paariks lähemaks kuuks.

Islam: üks tont käib ringi mööda Euroopat

2010-11-11T08:41:00.008+02:00

Antud sissekanne on Õpetajate Lehele kirjutatud arvamuslugu, ilmus täna:
http://www.opleht.ee/?archive_mode=article&articleid=4392
---
Afgaani neiust, kes teda jälitavate meeste eest pagedes hüppas üle müüri sõjaväebaasi, kirjutas mulle üks eesti sõdur. Naisohvitseri eskordi saatel koju naasnud neiu tappis tema enda isa. Mis inimesed need sellised on, küsis mees minult. Tõepoolest, Eesti kontekstis tuleks selline pereisa vangi panna. Afganistani kontekstis ei olnud tegu eriti üllatav: perepea kaitses perekonna au.
Või teine lugu, modernsest islamiriigist. Mõni aeg tagasi sattusin Dubaist läbisõidul olles lugema kohalikku lehte, kus analüüsiti Iraanist pärit lapsehoidja juhtumit. Vallaline neiu oli saanud lapse, kes naiselt ära võeti. Naine pandi pikaks ajaks vangi oma vallatute elukommete üle järele mõtlema. Mõtlesin tookord, et naisel vedas – et ta rasestus Dubais, mitte Afganistanis.
Ranged afgaanid
Vastupidiselt usuleigetele eestlastele määrab Afganistanis usk suuresti ära elustiili. Afganistan on oma ülimas ranguses erandlik: isegi palvetama peavad afgaanitarid kodus, sest mošeedes naistele omaette ruume ei ole. Ühed vähestest eranditest on islami müstikute – sufide – kogukonnad. Kord nädalas toimub sufide varahommikune teenistus kuulsas Shah Do Shamshara mošees. Sufide teenistusele hiilisin kord sisse minagi ning leidsin saali nurgast kaks burkas naist, kelle kõrvale end poetasin...
Lisaks usule mõjutavad afgaanide käitumist kohalikud traditsioonid ja etniline kuuluvus. Näiteks nomaadid ega hesaarid ei varja oma nägu. Afganistani-Pakistani piirialadel elavad aga nuristani (Nuristan – pushtu keelest tõlgituna ‚valguse maa’) rahvad, kes pöörati islamisse jõuga alles 19. sajandil (varem kandis piirkond nime Kafiristan – pärsia keelest tõlgituna ,uskumatute maa’). Nuristanid elavad mägikülades kaunikesti oma seaduste järgi – teevad inimkujulisi skulptuure, kannavad erksavärvilisi riideid, söövad puulusikaga ega lase endale abielu ette kirjutada.
Burka pole suurim mure
Jälgides islamist pajatavaid uudiseid Euroopas, jääb mulje, et ei räägita tegelikest probleemidest, vaid keskendutakse pigem välistele ilmingutele nagu burka. Hiljutises artiklis ajakirjas Economist küsitakse mõistlikult: kas ei võiks türklased looride ärakeelamise asemel tegelda hoopis küsimustega, miks türgi naiste osa tööhõives on langenud kümne viimase aasta jooksul 34%-lt 26%-le või miks on naisi parlamendis ainult 9%.
Nõustun põhimõtteliselt katmata näo pooldajatega, kuid riietuse seadustamises läheb asi naeruväärseks. Prantsuse siseministeeriumi hinnangul on kogu maal 1900 täielikult kaetud naist – kas selline marginaalne loorikandjate arv on tõesti väärt omaette seadust? Miks mitte sätestada ka seeliku pikkus või dekoltee avarus? Eestiski on mõnes piirkonnas loomulik käia ringi rätikuga – olgu tegu siis Peipsi vanausuliste või õigeusklike kihnlastega.
Laias laastus näib tegu olevat hirmuga. Euroopa on võtnud suuremeelselt vastu palju inimesi, kelle olemusest neil päris täpset aimu ei ole. Nüüd, mil nende inimeste arv on kasvanud ebaproportsionaalselt suureks, on hakatud endalt küsima, kes nad on. Meenub hetk Afganistanist. Meie skandinaavlastest sõprade tolerantsus, mida jätkub kohapealsetele afgaanidele, näib otsa saavat – kui nimetada mõningaid Stockholmi või Oslo linnajagusid, kus sissesõitnud islamiusulised on välja tõrjunud põliselanikud.
Hirm on tihti teadmatusest põhjustatud. Puudub ju keskmisel eurooplasel arusaam, mida moslemid endast kujutavad ja mida nad tahavad. On nad ainult majandusliku olukorra parandamise jahil? Tahavad nad osa saada tehnilistest hüvedest? Kas ja kui suures osas nad nõustuvad läänelike väärtustega? Viimane on võtmeküsimus.
Kindlasti on ka moslemite hulgas inimesi, kes suudavad ennast sobitada läänelikku ühiskonda. Äsja valiti Kanada linna Calgary (1,2 miljonit elanikku) linnapeaks 38-aastane Harvardist hariduse saanud moslemist professor Naheed Nenshi. Eelmisest aastast on aga USA kaevanduslinnakesel Granite Fallsil moslemist linnapea, kelle lugu on vastupidine Nenshi eduloole. Haroon Saleem oli ilma viisata Ühendriikides töötanud pakistanlane, kes riigilt amnestia saanuna töötas end üles, avas oma restorani ja pälvis lõpuks kogukonna lugupidamise.
Kui kerge on moslemil mõista lääne väärtusi? Proovigem korraks end kujutleda rolli, milles oleksime just Eestisse saabunud afgaanide perekond. Tuleme ühiskonnast, kus mehed ja naised elavad omaette elu – mehed avalikku ning naised varjatut. Avalikkuses katavad meie naised end sündsalt ja me ei puuduta üksteist kunagi (kehtib ka abielus olevate inimeste puhul). Meie (vana)vanemad elavad meie juures, me kanname nende eest hoolt ja kuulame nende sõna. Me järgime usutavasid. Meie lapsed on meie vastutusel kuni abiellumiseni. Me otsustame, kellega nad abielluvad, mida õpivad ja kus elavad. Meie tugevus on perekondlikud sidemed.
Kuidas näeb traditsioonilise islamiühiskonnaga harjunud pere meie elu Eestis? Võõrad mehed ja naised puudutavad üksteist. Naised käituvad ja riietuvad avalikkuses ebaväärikalt. Mehed ei hooli oma naistest, lastes neil omapead ringi liikuda. Miski ei ole püha; usutavasid ei järgita. Vanemad ei hoolitse oma laste eest, lastes neil isepäi (tihti vääraid) otsuseid teha. Lapsed ei austa vanemaid, tehes valikuid vanemate soove arvestamata. Puuduvad tugevad pereväärtused. Nooremad ei hoolitse vanemate eest.
Nagu eeltoodud kirjeldusest näha, kerget mõistmist ei paista kusagilt. Arusaamad ühiskonna ja perekonna toimimisest on erinevad: kui euroopalik ühiskond väärtustab üksikisiku õigust teha oma valikuid, siis islamiusulised näevad väärtusi just perekondlikust vaatevinklist.

Ühist keelt on võimalik leida
Elades Afganistanis, tundsin end ilmselt sarnaselt, nagu tunneks moslemi perekond Eestis. Tihti mind haletseti ja võõrastati. Mis naine see ometi on, kel on vaid üks laps, kes ei hoolitse oma vanemate eest ja kellel mees laseb omapead võõral maal ringi uidata? Ometi võin oma kogemusest kinnitada, et alati on võimalik leida ühist keelt, ühiseid nimetajaid. Ja need on üldinimlikud soovid: olla õnnelik, omada perekonda ja saada lapsi, olla terve ja kaitstud, õppida, olla majanduslikult edukas.
Ehkki aeglaselt, on islamiriigid moderniseerumas, oma osa on siin tehnilisel arengul. Afganistanis oli mõnigi üllatav moment, nagu burkas naine trendika mobiiliga, satelliiditaldrik mudatellistest majakese katusel, internetikohvikus surfavad noormehed, üksteisele SMS-sõnumeid saatvad noored (ühiskonnas, kus kohtingud on võimatud), ülipopulaarsed India seebiooperid. Avalik vastuhakk ei ole võimalik, kuid noorema generatsiooni trotsi tajub vahel suisa õhust.
Kui mul oleks – naljaga pooleks – võimalik tuua ainult üks näide uskude ideaalsest kooseksisteerimisest, oleks see Albaania. Riiklike pühade nimekirja kuulub nawroz (ehk vanapärsia uusaasta), ema Teresa päev, naljapäev 1. aprill, jõulud, tööliste püha esimene mai, ortodokside ja katoliiklaste lihavõtted. Jalutades pühapäeva varahommikul ringi vanas linnas Gjirokastras, kohtan nii kirikusse minevaid mustades pearättides memmesid kui ka mošeesse suunduvaid mehi. Ning vanapapisid, kellele miniseelikus ettekandja toob päeva esimese kange kohvi koos rakiga.
© Õpetajate Leht 2010

USA läänerannik II: Crater Lake Park

2010-11-09T08:56:00.002+02:00

Minu artikli Crater Lake Park'ist avaldas EPL.
Artikkel asub siin:
http://www.epl.ee/artikkel/586942

Loeng Afganistani kultuurist Tallinna Rahvaülikoolis

2010-11-08T09:40:00.006+02:00

Balkhi lähistel akaatsiasalus tukuvad imelised pitsilised sambad, mošee Masjid-e No Gumbad (Üheksa Samba mošee e.k.) varemed. Vaikus ja rahu valitsevad selle 9. sajandist pärit ehitise - mis on üks vanimaid islami mälestusmärke maailmas - ümber. Ja kunagine võimas linn Balkh, mida araablased kutsusid Umm-al Bilad (Linnade Ema e.k.), on tänapäeval unine küla.
Afganistan üllatab reisijat igal sammul. Selle riigiga on seotud suured vallutajad nagu Aleksander Suur ja Tšingis-khaan, luuletajad Navoii ja Rumi, usuliider Zarathustra. Oma sügava jälje on jätnud Siiditee, kadunud impeeriumid nagu ghoriidid või ghaznaviidid, kadumas kultuurid nagu nuristanid.
Nagu ei ole olemas afgaani, nii ei ole olemas tegelikult ka afgaani kultuuri. On hoopis erinevad rahvused, kes tegutsevad vastavalt oma traditsioonidele. Näiteks on laialt esinev arusaam, et kõik naised on Afganistanis allasurutud ja burkas. Aga - kalaša naised valivad endale ise mehed, hesaaritarid kannavad põldudel töötades erksavärvilisi suurrätte ning kutšide (nomaadid) naised on alati katmata ringi liikunud...
---
Käesolev postitus on teade kultuurihuvilistele: reedel, 12. novembril, pean 2-tunnise loengu Tallinna Rahvaülikooli sarjas Kultuuripärlid. Olen alati tahtnud pidada üht loengut, mis oleks pühendatud Afganistani kultuurimälestistele ja kultuurile - nüüd siis tekkis selline võimalus. Loeng on tasuline. Huvilistele link:
http://www.kultuur.ee/index.php?option=com_content&view=article&id=82&Itemid=71

USA idarannik I: Brooklyn, Brooklyn

2010-10-26T08:33:00.009+03:00

Ehkki New Yorki külastades veetsime palju aega Manhattanil, kuid ära võlus mind hoopis Brooklyn. Ööbimiskohaks olin broneerinud Brooklynis toa kodumajutuses. Meie saabudes teatas aga majaomanik Zenobia, et tema viimased külalised märatsesid toas ning ta peab meid ümber paigutama oma sõbra majja. Peagi leidsime end ajaloolisest Bedford-Stuyvesant’i linnaosast, kus jamaikalasest majaomanik Khem andis meie käsutusse maitseka korteri maja kolmandal korrusel: mitu magamistuba, elutuba, köök vannituba. Arvestades seda, et maksime 125 dollarit päevas, saime tõesti suurepärase tehingu osaliseks.
Khem oli võrratu peremees: endise kokana valmistas ta jamaika-päraselt kana, mida tassis siis mööda tänavat nii sõpradele kui ka meile ülakorrusele (jah, see on selline kant, kus inimesed tunnevad üksteist, ka võõrale naeratatakse ja teretatakse). Khem oli ka see inimene, kes rääkis meile ajaloolisest taustast: kuidas 1930ndate majanduskriisiga algsed kaupmeestest sakslastest-hollandlastest omanikud oma majad maha müüsid ja mustad oskustöölised tasapisi rajooni üle võtsid. Meie asukoht Bed-Stu’s oli täiesti värviliste pärusmaa – alates 1980ndatest ca 85% on värvilised. Viimane immigrantide laine on tulnud peamiselt Kariibi mere piirkonnast.
Kuna olime vaimustatud maja interjöörist - hästi säilinud detailidest ja puitdekoorist -, helistas Khem mõnedele tuttavatele ja korraldas meile ekskursiooni. Saime võimaluse ringi vaadata nii majutusasutusena töötavas Akwaaba Mansion’is kui ka kodus, mille omanikeks on – üllatus-üllatus - valgenahalised valgekraed. Mul oli raske uskuda, et veel kolmkümmend aastat tagasi oli tegu getoga. Matias Echanove kirjutab oma Bed-Stu uurimuses: kui 1973. aastal alustas Mary Monomi oma raamatut retoorilise küsimusega - miks peaks keegi küll siin elada tahtma? - , siis nüüd peaks küsima vastupidi: miks küll nii paljud siin elada tahavad? Siin elab värviline keskklass, kes on valmis investeerima elumajadesse, (väidetavasti headesse) koolidesse ja kirikutesse. Väga vaikne, suured puud, hästi hooldatud majad, lillelised eesaiad, mänglevad oravad (miks Ameerikas on nii palju oravaid, olgu siis NYs või Oregonis, jäi kummitama küsimus).
Kahtlustan, et lühiajalise turistina ei suuda ma lisada midagi originaalset NY kui terviku kohta. Muusikasõbrana nautisin Broadway’l afromuusika kuuma uudist Fela! (vormilt muusikal, sisult afromuusika energiapomm). Kunstisõbrana meeldis MOMA; loodusearmastajana soovitan American Museum of Natural History (asub sobivalt Central Parki kõrval). Central Park on kindlasti avastamist väärt; meie veetsime seal pool päeva. Parkide juures meeldiski mulle nende tihekasutus: olgu siis lõunasöögipaigana (nagu Bryant) või kaardimängupõrguna (park Hiinalinnas, kus käisime Pekingi parti söömas).
Paljud tuntud turistiatraktsioonid jätsime külma kõhuga vaatamata. Raiskasime mõnuga oma aega pigem vaatlusele: olgu siis Central Parkis puhkajaid jälgides, Stateni saare praamil (ilusa ilmaga väga head vaated), Brooklyni silla naabruses kail loojangut oodates või Brooklyni sajandi vanuses botaanikaaias (mis kahjuks on tänapäeval lennukite-autode piiramisrõngas – maailma lärmakaim botaanikaaed nagu arvas mu abikaasa).
PS. Bed-Stu huvilistele soovitan soojalt Matias Echanove uurimust: http://www.urbanology.org/BedStuy/

USA grand tour läbi!

2010-10-18T14:44:00.010+03:00

Maailm on siiski nii väike... Selline mõte tabab mind, kui Broadway äärmiselt ebamuusikalipärase muusikali Fela! vaheajal üle rõdurinnatise alla saali kiikan ja ühes esimestest ridadest meie presidendipaari märkan. Kakskümmend minutit varem oleme Times Square'l üht suvalist kunstigaleriid külastanud ja esimene maal, mis silma jääb, on Kalev Mark Kostabi oma.
Meie USA turnee lõppes eile Tartus ülimalt edukalt. Välja arvata ebanormaalne olukord, kus Maui saarelelt 13-tunnise ajavahega tagasi pöördunult zombidena ringi kondame. Päev ja öö on kaunikesti segi löödud.
Kui olen pisut toibunud, püüan kindlasti kirjutada reisist lähemalt. Kummalisest vastuolust New Yorkis, kus iga päev kärarikkal Manhattanil ringi uidanuna oli kummaline pugeda Brooklyni vaiksesse õdusasse embusse ööd veetma. Nimelt ööbisime jamaikalase Khemi majas, kus meie kasutuses oli terve suur korter, õigemini küll terve kolmas korrus. Kuidas toa broneerinuna hoopis korterisse sattusime, sellest edaspidi.
Oregoni pingevabast hipilikust kogemusest: kõigepealt pensionieelikutest pikapatsilisest hipipaarist Eugene'i lähistel. Ning kolmest päevast kuulsatel Breintenbush'i kuumaveeallikatel, kus - terve kommuuni eriloal - saime hipikommuuni elust osa nädalal, mil keskus on tegelikult külastajatele suletud.
Matkadest ühe maailma sügavaima järve - Crater Lake'i - ümbruses, tõusust Dome Rock Summiti mäetipule ning koskedest Portlandi lähistel. Portlandis oli meie võõrustajaks ja giidiks Damien, kes viisteist aastat tagasi rahukorpuslasena Eestis viibis.
Reisi viimane osa möödus loodusparkide külastamise ja gurmaanluse tähe all - meie eestlastest võõrustajad Maui saarel tegid elu kirjeldamatult raskeks, ahvatledes meid hommikust õhtuni puuviljade, suurepärast toitude ja napsudega. Maui fantastilistest taimedest ja kaladest, loodusparkidest ja randadest võiks ilmselt omaette raamatu kirjutada. Püüan siis edaspidi väikese kokkuvõtte teha sellest, mida meil näha õnnestus.
Kokkuvõtteks võiks öelda, et reisi absoluutses õnnestumises on kaks süüdlast: esiteks uskumatud ilmaolud - nii New Yorkis, Oregonis kui ka Maui saarel säras katkematult päike ning termomeeter ei langenud ühelgi päeval alla 26 kraadi...
Teiseks muidugi inimesed - lisaks juba olemasolevatele sõpradele kohtusime paljude põnevate inimestega, tänu kellele murenes jätkuvalt minu stereotüüp nö keskmisest ameeriklasest. Ja nii imelik kui see ka ei ole, kohtusime korduvalt inimestega, kes olid kas Eestist kuulnud, tundsid huvi meie ajaloo või laulupidude vastu või olid juba Eestis käinudki.

Afganistani ajendil Maui saarele

2010-09-17T09:43:00.005+03:00

Paari päeva pärast oleme teel maakera kuklapoolele; päevik läheb kuuks ajaks puhkusele. Nii kummaline kui see ka ei ole, on sõidu ajendiks Afganistan. Nimelt on Mauil elav eesti härramees Ants Eert kirjutanud oma seiklustest II maailmasõja ajal raamatu Afgaanide vang. Mulle see raamat meeldis ja saatsin Antsule kirja. Kujunes kirjavahetus, mis päädis Antsu ja tema kaasa Malle kutsega tulla paariks nädalaks Mauile külla. Ants on põneva elukäiguga mees (vt. Eerik Purje artikkel http://www.eesti.ca/?op=article&articleid=15666&PHPSESSID=799a4914ae5e0ce62a3a264e6edbe365), tegus ka kõrges eas: nimelt tõlgib ta eesti autoreid inglise keelde. Külaskäigust Antsu juurde pajatab ka Enn Vetemaa reisikiri Maui on parim!
Et Mauile sõit iseendast on juba pikk, otsustasime teel põigata sisse ka New Yorki. Nädalaks jääme ka Oregoni, kus ühes erilises looduskeskuses elab ja töötab meie sõber Mark. Lisaks ootab Oregonis meid külla tegus ämmaemand Marion, keda kohtasime Bamianis, Afganistanis. Marion on selline imeline inimene, kes veedab oma puhkused vabatahtliku ämmaemandana maailma kriisikolletes. Nii ei pääse Afganistani eest isegi mitte USAs, kus tuleb pidada sõprade organiseerimisel ka mõned loengud.
PS. Pildil on Marion, ronimas vapralt Punase Linna varemetele.
PS2. Fotonäitus Armastatud Afganistan on eksponeeritud Lõunakeskuse internetikohvikus. Detsembri keskpaigast liigub näitus Haapsallu.

Kas armastus ja toetus tulevad käsu peale?

2010-09-09T09:31:00.005+03:00

Olen jälginud huviga viimase nädala Afganistani teemasid ajakirjanduses. Hoolimata sellest, et teemade püstitamise ajendiks on olnud kurvad sündmused, on ometi heameel tõdeda, et väljaanded on korjanud mu päevikust nii mõnegi teema üles. Mõned ajakirjanikud ei pidanud vaevaks ka helistada ja arutleda Afganistaniga seotud teemade üle, väga tervitatav nähtus.
Teemade arendusest on jäänud silma kaks huvitavat trendi. Esiteks, sõjaväge Afganistanis pooldavad osalised -poliitikud, sõjaväelased, kaitseväega seotud inimesed – on hakanud esitama avalikkusele nõudmisi, et eestimaalased peavad sõdurite Helmandis viibimist igati toetama. Rõhutakse nii patriootlikkusele kui ka inimlikule aspektile - meie omad poisid ju... Ühesõnaga, otsuse teinud osalised üritavad panna avalikkust vastutama endi tegude eest. Ehk siis enda tehtud otsusest tulenevat probleemiderägastikku lükata eesti avalikkuse kaela.
Selle nõudmisega unustatakse paraku ära, et armastus ei tule käsu peale, mida kinnitavad ka avaliku arvamuse küsitlused. Viimati. 2009. aastal (Kaitseministeeriumi tellimusel) läbi viidud uuringu tulemusel oli 53% eestlastest vastu sõdurite viibimisele Afganistanis. Eesti ei ole mingis mõttes erandlik: 2010. aasta uuringud kinnitavad sama trendi ka mujal mailmas. Vägede väljatoomist soovib 64% brittidest (BBC uuring), 61% austraallastest (Essential Poll), 58% ameeriklastest (USA Today/Gallup).
Teine uus trend on arutlus inimese küpsusest ehk kas väga noor inimene saab üldse aru, millesse ta end mässib. Seltsimees Raidla ja Co väidab, et natuke sõjalist õpet ja küpse ta ongi. Paraku ütleb inimeste elukogemus vastupidist. Mõtisklegem korraks: kas ikka 35- aastane pereisa tormaks pea eest “seiklusse” sama kergelt kui äsja keskkooli lõpetanu?
Toon paralleeli enda elust: kui 1980ndatel üliõpilasena olematu varustusega talviti Siberisse matkama tormasin, siis tagantjärele ei tundu see eriti kainelt kalkuleeritud käitumisena. Mul vedas. Võiksin olla vabalt arminägu või ilma varvasteta: ühel aastal lõpetasin matka üleni hiiglaslike külmavillidega kaetud näoga (imekombel paari nädala jooksul taandusid armideta) ning teisel aastal külmunud varvastega (vajusin läbi jõejää, aga õnneks varbad siiski sulasid üles).
Kui elasime pikemalt Afganistanis, pärisid afgaanidest majalised ja teised tuttavad, millal tütre kaasa toon. Pean tunnistama, et ei tekkinud hetkekski mõtet. Lääneliku maailmavaatega, vabalt käituma harjunud eesti noorel inimesel ei ole Afganistanis turvaline. Olin ja olen selles endiselt täiesti veendunud.
Minu isiklik kogemus ütleb, et Afganistan on “ainult täiskasvanutele” – sellega pean silmas pidevat enese valitsemist, tasakaalukust, analüüsivõimet, kohaliku kultuurikonteksti tundmist, elukogemust. Tõsi, mõni inimene on väga noorelt “valmis” ja mõni vanainimene ei saagi “valmis”, aga reeglina lisanduvad elukogemused siiski vanusega.

Eesti porgandid Afganistani USA sõduritele?

2010-09-06T10:44:00.008+03:00

Tänases Postimehes jäi silma üks artikkel (vt. http://www.e24.ee/?id=308904), mis iseloomustab suurepäraselt Afganistani "porgandi" nähtust. Nimelt seda, et Afganistanist saavad kasu kõik välja arvatud afgaanid ise.
Võtame konkreetses artiklis toodud näite, tsiteerin: "Nimelt tulevad lähiajal Eestisse USA sõjaväe varustamisega tegeleva ameti US Defence Logistics Agency esindajad, kes otsivad oma vägedele Afganistanis põhiliselt kolme sorti kaupa: toitu (peamiselt köögivilja), vett ja ehitusmaterjale."
Jättes kõrvale ehitusmaterjalid, teeksin siinkohal juttu fenomenist, et välisväed toovad köögivilju ja vett Afganistani sisse. Kahtlemata on lihtsam osta välismaalt suurem kogus korraga nö hulgitootjalt kui hakata jamama mingite afgaanidest talunikega. Sama nähtus toimib ju siin Eestis, paralleel eilsest poeskäigust: küüslauk Hiinast, porgand Leedust ja porru Hollandist...
Afganistani köögiviljade maitseomadused, suurus ja kvaliteet teevad Eestis juurviljale pika puuga ära. Miks ei peakski tegema, kui maa on viljakas ning keemiliste mürkide jaoks õnneks afgaanidel raha ei jätku? Juur- ja puuviljad, mida ostsin iga päev kohalike talunike käest, jäävad mu ellu kahtlemata kui suurepärane kohaliku tooraine näide.
Veelgi jaburam on idee, et vett tuleks tuua tuhandete kilomeetrite tagant: Afganistanis on nimelt päris kõrge Hindukushi mäeahelik ning mitmeid aastaid müüakse kohalikku pudelisse villitud liustikuvett.
Kui ametlik doktriin on afgaanide "aitamine", mis võiks veel enam aidata agraarmaa elanikku, kui tema käest kohalike saaduste ostmine? Kahjuks aitavad liitlased peamiselt iseennast või sõpru - milleks näha vaeva kohaliku põllumajanduse (mis on projektirahade poolt vaadates väga väikese atraktiivsusega) turgutamisega, kui võimalik on osta suurelt, hulgi ja sõpradelt?
Olen nõus, et keerulisem on lugu töödeldud toiduainetega. Ameeriklased on otsinud näiteks võimalusi kasutada kohalikku juustu. Suured projektirahad leiti Baghlani juustutehase käimalükkamiseks. Paraku tean omast kogemusest, et juustu kvaliteet oli kõikuv (sest piima kvaliteet kõikuv ja puudub juustuvalmistamise kogemus), nii et juustu toodeti vaid kohalike tsiviilidest välismaalaste turule. Afgaanide jaoks on juust võõra maitsega ja röögatult kallis.
Kohe meenub ka teine põhjaläinud projekt, Jalalabadi oliiviõli tehas. Me puhtast Afganistani-patriotismist püüdsime üht pudelitäit tarbida. Aga õli maitse oli nii halb, et lõpuks poetasin pudeli häbelikult prügi hulka.

Kumb kalastamisviis on parem: kas granaadi või pommiga?

2010-09-03T09:52:00.010+03:00

Üks afgaanitar saatis mulle lingi videole, kus võõrvägede sõduritele teeb palju nalja kalastamine stiilis “viska järve pomm”: http://www.youtube.com/watch?v=nzGztNTrwHA&feature=related
Samas ei pea ma pommi-stiili sugugi mitte võõrvägede leiutiseks: teisel videol aastast 2004 näitavad afgaanid võõrvägede sõduritele ette, kuidas forelli püüda granaadiheitjaga:
http://www.youtube.com/watch?v=kg4bcaIXKHU&feature=related
Afgaanide kalapüüdmismeetod lõhkeainetega on tuntud-teada komme. Afganistani ainukese rahvuspargi, Band-e Amiri järvede sisemine ökosüsteem on kuuldavasti rikutud nii elektriga püügi (järve äärde tuuakse generaator) kui ka lõhkeainete järvedesse loopimise süül.
Omal ajal Band-e Amiri rahvuspargis käies meil vedas; õnneks ei olnud neil päevil relvastatud inimesi end lõbustamas. Päikesetõus oli imeliselt vaikne: selges lasuursinises vees tiirlesid veepinnal maimude parved ning hesaarid püüdsid kala tavapärasel moel, õngega.

Rory Stewart eestlaste tegelikust rollist Afganistanis

2010-09-01T09:09:00.008+03:00

Minu kunagine tööandja Afganistanis, Rory Stewart, on üllitanud ajalehes Der Spiegel arvamusloo: Tegelik põhjus, miks oleme Afganistanis. Artikkel algab kaks aastat tagasi Tartus toimunud NATO Afganistani-konverentsi kirjeldusega. Toona püüdsin konverentsile pealtkuulajana pääseda; tagantjärele Rory kokkuvõtet lugedes olen aga rõõmus, et mind sinna aega raiskama ei lubatud.
Laskmata end lollitada osalejate innust esitleda Helmandi riigistruktuuride graafikuid ja arutada politseiüksuste treeningut, küsib Rory otsekoheselt: miks osalejad seda debatti üldse peavad? Talle on täiesti selge, et eestlaste jaoks ei ole Afganistan tähtis. Samuti see, et eestlastel (nagu ka teistel liitlastel) ei ole afgaanidest sooja ega külma; Afganistan on vaid osa nende soovist olla tugevalt seotud NATO ja USAga.
Artiklit ümber jutustama ei hakka; asub aadressil: http://www.spiegel.de/international/world/0,1518,703408,00.html

Miks Herdis Sikka suri kangelasena, aga Aare Viirmaa unustatuna?

2010-08-31T14:06:00.005+03:00

Eilne teade Herdis Sikka hukkumisest Afganistanis andis poliitikutele taas võimaluse kohutavaks sisutühjaks sõnavahuks: kõik tuntud klišeed läksid käiku. Loomulikult on kahju, kui hukkub noor mees. Ja eriti kahju, kui ta hukkub mõttetult, poliitiliste mängude nimel.
Ometi tekib tahes-tahtmata küsimus: miks ühest mehest, kes astub kogemata kombel miini otsa, tehakse kangelane, kellele avaldavad kaastunnet riigipead ja ministrid? Kas pole silmakirjalikkuse tipp, et mitte ühelgi poliitikul ei jätku kaastunnet teise Afganistanis viibinud endise sõduri - Aare Viirmaa - omastele? Afganistanis mõlemad jalad kaotanud Aare Viirmaa võttis endalt elu päev varem.
Olen pidevalt püüdnud - seni küll tagajärjetult - tähelepanu juhtida teemale, et hukkunud on alles jäämäe tipp. Aga need kümned mehed ja naised, kes on kaotanud oma jäsemed? Või need, kes on saanud hingelisi traumasid?
On see ikka üllatav, et noorele sandistatud inimesele ei aita retoorikast või predendi aumärgist - et ta ei tule enam oma sandi-elu talumisega toime? Vähemalt Viirmaa tsitaadid Facebook'ist nagu "imelikul kombel polegi veel surnud" või "sandi elu on jube" ei jäta ruumi hurraa- hüüetele.
Olen korduvalt endalt küsinud, kas mul jätkuks mehisust sandina elada edasi, kui Afganistanis miinile astuksin. Ma ei tea vastust. Aga olen täiesti võimeline ette kujutama frustratsiooni, mis saabub ootamatult füüsilise puude tagajärjel, sest vaimne suutlikkus on minu jaoks tihedalt seotud hea füüsilise vormiga. Olles igapäevane jõusaali külastaja, on mul üliraske oma elu ette kujutada olukorras, kus äkki enam ei saa vabalt joosta, ronida või ujuda. Mis veel rääkida inimestest, kelle elukutse aluseks ongi hea füüsiline vorm.

Suurepärane dokumentaalfilm islami- ja läänemaailma konfliktist

2010-08-19T13:10:00.002+03:00

ETV näitas eile õhtul dokumentaalfilmi Väljapääs (A Way Out Of The War On Terror), mis naelutas mu ligi tunniks ajaks teleri ette. Suurepärane dokumentaalfilm portreteerib ühelt poolt organisatsiooni Conflicts Forum tegemisi, eesotsas karismaatilise juhi Alastair Crooke'iga.
Teisalt antakse filmis sõna islamimaailma liidritele, sh "USAs terroristide nimekirjas viiendana figureerivale Hamasi juhile Osama Hamdanile", Briti islamijuhile Islam Patelile või Afganistani kurikuulsa islamisti Abdullah Yusuf Azzami pojale Huzafa Azzamile.
Miks pean filmi suurepäraseks? Tänapäeva dokumentaalfilmides juhtub järjest harvem, et vaatajale ei püüta pähe määrida mingit "tõde". See on film üksteise ärakuulamisest. Ka siis, kui seisukohad ja hoiakud on kardinaalselt erinevad nagu näiteks islamiäärmustlaste või terroristide puhul.
Conflicts Forumi juhid ei ole sinisilmsed maailma päästjad. Tegu on dialoogi otsijatega - sest nende kogemusel on kõige olulisem kriisisituatsiooni lahendamist (näiteks pantvangiolukorras) alata üksteise ärakuulamisest.
Ei hakka filmi ümber jutustama, see on vaadatav ka internetis aadressil: http://www.youtube.com/watch?v=Gps7R9FKwdM
Aga filmi lõpumõte võiks sobida ka sissekande lõpetuseks: "Oled kaotanud sellel hetkel, mil sa ei püüa enam vastaspoolest aru saada, sest otsustad, et vastane on hull ja tema teod irratsionaalsed."

Kabuli raamatukaupmehe prototüüp seljatas kohtus raamatu autori

2010-08-12T09:33:00.005+03:00

Olen ammu huviga jälginud Kabuli kuulsa raamatukaupmehe Shah Muhammad Raisi võitlust Asne Seierstadi vastu. Juuli lõpul võttis Oslo kohus vastu otsuse, et 2002. aastal Shahi peres elanud norra ajakirjanik peab maksma valuraha, sest on olnud ebatäpne ja rikkunud privaatsuse reegleid.
On huvitav lugeda väga erinevaid reaktsioone sellele kohtuotsusele. Tulised Seierstadi pooldajad materdavad: muidugi kaeba edasi, muidugi on sul õigus neid kujutada nii nagu tahad! Seierstad tegeleb peamiselt enese õigustamisega, näiteks ütleb ta Guardian'ile: "Nõustun nüüd, et ei ole võimalik kirjutada neutraalset lugu. Ma ei kritiseeri ühiskonda otsesõnaliselt oma teosega. kuid kaudselt ikka. Ehk küll mitte otsene kriitika, on see kriitika." Vt. http://www.guardian.co.uk/theguardian/2010/jul/31/bookseller-of-kabul-interview-asne-seierstad
Kaks valet koos: esiteks, Seierstadi raamat ongi sisuliselt üks suur kriitika. Teiseks meenutagem, et tegu on ajakirjanikuga. Kes siis väidab, et neutraalse loo kirjutamine on võimatu. Ei ole võimatu, lihtsalt neutraalse loo kirjutamine on keerulisem ja ajamahukam, nõudes enda ego ja isiklike arvamuste tahaplaanile surumist. Ning - mis peamine - neutraalne lugu ei müü nii hästi kui isiklik, intiimsete detailidega vürtsitatud lugu.
Näen antud kohtujuhtumi taga palju positiivset. See on toonud kaasa huvitavaid ja sisukaid arutelusid, mis tegelevad põhimõttelise tasandiga: kui kaugele võib minna kirjanik, kus on piir tegeliku elu ja väljamõeldiste vahel. Näiteks http://www.independent.co.uk/arts-entertainment/books/features/boyd-tonkin-kabul-stories-of-fame-and-blame-2038696.html
Aga samuti teema, kas väga erinevast kultuurist inimesel on tegelikult arusaama teisest kultuuri mõistmiseks. Viimane muide on teema, milles mind ennast pidevalt kahtlused piinavad: kas mul on piisavalt teadmisi, empaatiat ja kogemust afgaanidest arusaamiseks?
PS. Kui juba raamatutest juttu tuli, siis lõpetuseks üks raamatutega seotud teadaanne. Imbi Paju kutsel olen üks esinejatest Võtikvere raamatuküla üritusel laupäeval. Kaasa võtan kaasa ka oma Afganistani näituse. Info EPL'is: http://www.epl.ee/artikkel/581369

Kristlikku organisatsiooni kuulumine on Afganistanis eluohtlik

2010-08-10T08:07:00.009+03:00

Nancy Hatch Dupree jutustas loo 1960ndate Afganistanist: kristlased ehitasid Kabulisse uut kirikut. Luba oli olemas, ainult torni osas oli ettekirjutus mitte ehitada kõrgem kui kohalike mosheede minaretid. Ometi eirasid kristlased nõuet, ehitades torni kõrgemaks kui lubatud - ja kuningas laskis kirikutorni lihtsalt maha lammutada.
1960ndatel tegutses nii mõnigi misjonär Afganistanis. Üks neist, J. Christy Wilson Jr., üllitas juba 1961. aastal raamatukese 100 dari-keelset vanasõna, mille kordustrükid on populaarsed tänini. Ajad on paraku muutunud. Mitte et kirikuid lihtsalt füüsiliselt enam alles ei ole - kristlased on sisuliselt nö põranda all ja teenistusedki Kabuli välismaistele kristlastele toimuvad salaja teatud majades.
Kristlaste-teema on seotud kaheksa välismaise arsti ning nende kahe afgaanist abilise tapmise teemaga, mida arutasime eile abikaasaga. See teema puudutas meid mõlemaid valusalt. Alates septembrist on abikaasa seotud veterinaaria jätkuprojektiga Kabulis; vahepeal tahaplaanile vajunud Afganistani-teemad on järgmised neli aastat meie peres taas päevakorral.
Arstide tapmise ettekääne (just nimelt ettekääne, sest arst on ju olemuselt apoliitiline isik, vajalik kõigile, sh ka taliibidele) saab selgeks, vaadates neid värvanud organisatsiooni International Assistance Mission kodulehekülge: http://www.iam-afghanistan.org/
Vaevalt et arstid misjonäritööga tegelesid, kuid kristlik taust oli piisav ettekääne nende tapmiseks.
Minu meelest ongi Afganistanis ringireisimise puhul kõige keerulisem, et välismaalasena tuleb ette mõelda paljudele aspektidele nagu usk, riietus, keel, käitumine, kehakeel jne. Ma ei kahtlegi, et iga välismaalane teeb vigu, sest outsider'ina on võimatu kõike ette näha. Niisiis sõltub välismaalase elu täielikult kohalike inimeste külalislahkusest. Kui tegu on mittesõbralike inimestega, on ainuski viga suurepärane ettekääne välismaalase vastu pöördumiseks.
Afganistan on paik, kus organisatsioonid üldiselt püüavad varjata avalikke seoseid aktiivse kristlusega. Enda ellujäämise huvides olen alati hoidnud võimalikult kaugele usuga seotud organisatsioonidest. Abikaasa käis mitmeid aastaid lõunatamas oma töökoha lähedal asuvas kohvikus Chaila, kuhu vahel ka ise sattusin. Tundus kutsuva paigana kuni hetkeni, mil tuli ilmsiks seotus kristlike misjonäridega. Sellest hetkest alates tekitas Chaila kui sihtmärk vaid kõhedust.
Kristlike organisatsioonidega seostatud inimeste demonstratiivses tapmises Afganistanis ei ole tegelikult midagi uut - esimese hooga meenub tänaval kõndinud välismaine naine, kellest kirjutasin toona ka Kabuli päevikus. 2007. aastal elas kogu maailm kaasa bussitäie Lõuna-Korea kristlike noorte naiste pantvangikriisile, mis lõppes peale kuut nädalat siiski suhteliselt (st tapeti 2 gruppi kuulunud meest, naised vabastati) õnnelikult: http://www.nytimes.com/2007/08/31/world/asia/31iht-hostages.4.7336781.html?_r=1

Ajaleht Postimees kui Kaitseministeeriumi hääletoru

2010-08-02T09:10:00.004+03:00

Püüan sattuda võimalikult harva ajaleht Postimees internetilehekülgedele. Eriti nendele, kus räägitakse Afganistanist. Ehkki osutasin juba oma analüüsis EPLile, et pilt Afganistanist on kiivas, läheb asi - vähemalt ajalehe Postimees näitel - ainult hullemaks. Viimase poole aastaga on võtnud Postimees endale jõulise militaarpropagandisti rolli. Minul kui sõltumatul ajakirjanikul on igatahes lugejate ees piinlik ja häbi, kuidas ajakirjandus iseenda renomeed õõnestab.
Viimati ajas kopsu üle maksa Evelyn Kaldoja demagoogia WikiLeaksi asutajast- selle asemel et analüüsida leket ennast, minnakse kallale lekitaja isikule. Selline demagoogia peaks olema hämmastav, aga ei ole. Mul on varasemast Postimehe praktikast igaveseks mällu sööbinud Priit Pulleritsu kommentaar "hüsteeriline naisterahvas" - nii nimetas ajakirjanik äsja sponsori kaotanud Kaia Kanepit. Kes minu meelest on demonsteerinud ülimat järjepidevust, et ennast tippu võidelda kõigi ebaõnnestumiste (sh õelate ajakirjanike) kiuste.
Tegelikult viskusid Kaldoja (ja minu üllatuseks ka Argo Ideon) dzotile juba mõned päevad varem: vaevalt sai WikiLeaks oma dokumentidega välja tulla, kui nad juba tõestasid, et eesti sõdurid ei saa küll ühtegi skandaali olla segatud. Tore! Ainult et kas see ei peaks olema Kaitseministeeriumi ülesanne?
Varasem Kaldoja ninnu-nännu intervjuu brigaadikindral Radfordiga võiks olla aga positiivse militaaarkirjanduse eeskujuks- mitte ühtegi küsimust, mis võiks kindralis ebameeldivust tekitada. Samal ajal leidis avaliku arvamuse küsitluse firma ComRes, et 77% Briti avalikkusest soovib, et väed tuuakse Afganistanist välja aasta jooksul...
Postimehe lehekülgedel on peale Kaldoja teisigi sõduri-elu ülistajaid. Näiteks avaldati kolonelleitant Riho Ühtegi lugu "Ema, me ei tapa siin inimesi." Väga hästi kirjutatud lugu. Aga - ma ei ole kirjutanud ühtegi "Kabuli päeviku" nimelist raamatut, kus oleks juttu autopommidest Kabulis. Vaid hoopis raamatu "Armastatud Afganistan", kus räägin paljudest paikadest Põhja-Afganistani 11 provintsis. Kuna artikli antud lõik on vale-info, tekib minus tahes-tahtamata küsimus, kuivõrd on usaldatav ülejäänud info.
Ehedaim stiilinäide on siiski mulle lennukis pihku torgatud Postimehest: "Esimesel pildil on 2007. aasta mais esimese ja ainsa soomlasena langenud seersant Petri Tapio Immonen. Igavesti jääb 22-aastaselt jalgpallisärgis fotolt naeratama norralane Kristoffer Sørli Jørgensen ning mundris paraadfotodelt 30-aastaselt langenud kapten Trond Petter Kolset ja tänavu talvel surma saanud 22-aastane grenader Joachim Claes Olsson. Kõigi nende surmade põhjuseks olid mässuliste pommid.
Seal seisavad ka 2008. aasta augustis pommi otsa sõitnud autos esimese lätlasena Afganistanis langenud 23-aastase reamehe Edgars Ozolinši ning mullu suvel Faryabis ootamatult raskelt haigestunud ja kolm nädalat hiljem Saksa sõjaväehaiglas surnud 30-aastase Davis Baltabolsi pildid."
Taas Kaldoja kirjutis. Ei sõnagi sponsoritest; ehkki ma sügavalt kahtlen, et ajakirjanik sõitis oma raha eest Afganistani, Maimanasse. Ja veelgi sügavamalt kahtlen, et Postimees maksis kinni reisi, mille tulemusel pommitati lugejaid Afganistanis hukkunud sõdurite nimekirjadega. Mulle näib, et Kaldoja on valel ametikohal - temast saaks suurepärane tulihingeline militaarspetsialist. Muide, hiljuti potsatasid minu postakasti tööpakkumised: Ühendatud õppeasutused otsisid särasilmset kommunikatsioonispetsialisti ning samuti Kaitseväe Peastaap.
Postiviise näitena on silma jäänud EPLi neutraalne joon. Ja Holger Roonemaa kirjutas oma Afganistani-sõidust (mille toetajad korrektselt ära märgitud) hea loo: http://www.epl.ee/artikkel/494168
PS.
Lõpetuseks meeldetuletus Eesti ajakirjanduseetika koodeksist: "Ajakirjandus teenib avalikkuse őigust saada tőest, ausat ja igakülgset teavet ühiskonnas toimuva kohta". Alajaotus "Sõltumatus" sätestab: "Ajakirjanik ei vőta vastu ametikohti, soodustusi, tasu ega kingitusi, mis tekitavad seoses tema ajakirjanikutööga huvide konflikti ja vőivad vähendada tema usaldusväärsust." Ning reklaamtekstidest: "Reklaam ja suhtekorraldusmaterjal olgu auditooriumi jaoks selgelt eristatud ajakirjanduslikust tekstist."
Ühesõnaga: see kaunis teooria, mida õpitakse ajakirjanduse erialal ülikoolis. Ja millel ei paista erilist seost olevat tegeliku ajakirjandusega. Huvilistele viide: www.eall.ee/eetikakoodeks.html

Albaania V: maitsev koran ja maaliline Ohrid

2010-06-07T09:07:00.013+03:00

Kui meie lõpuks Ohridi järve äärde jõuame, jääb vaid nentida, et pea terve Albaaniale kuuluv järve äär on kuurordipiirkond oma lõputute vee kohale ehitatud kalarestoranide, eriti maalilistes kohtades asuvate hiiglaslike punkrite ja lastega, kes otse auto ette hüpates enda pikkuste angerjatega kutsuvalt viibutavad. Aga kala tuleb siinkandis süüa, ei mingit kahtlust: meie valikuks osutub koran, kohalik lõheline. Otsustame süüa kala ahjuroana: suures potis hautatakse fileesid õlis ja äädikas, lisaks tomat ja sibul. Kui pott lauale tuuakse, tundub esimesel hetkel võimatu, et selle sisuga hakkama saame. Aga nagu alati Albaanias, õnnestub end pilgeni täis süüa, nautides samal ajal vaadet õhtuvalguses järvele, kus tõusev tuul ajab randa viimasedki kalamehed ja lõbusõidul turistid.
Valime ööbimispaigaks kuulsa Tushemisht'i küla, kus tavatsesid suvitada nii kungingas Zog kui ka Hoxha. Püüame reserveerida tuba kunagises Xoxha suvemajas (nüüd Vila Art), mis on ehitatud Driloni allikate naabrusse, väga kaunisse parki. Õnneks on toad parajasti renoveerimisel. Ütlen õnneks, sest kohale saabudes avastame, et imeliste vanade puudega park on muudetud hiiglaslikuks vabaõhukohvikute kompleksiks. Samas on vaid mõnedsajad meetrid järvest eemale jalutades alles vana küla, kus inimesed elavad oma tavaelu.
Pargis on võimatu leida rahulikumat nurgakest: on koolilõpuaeg; park on puupüsti täis kooliekskursioone. Luiged üritavad eest ujuda veeratastel ja paatides huilgavate noorte hordide eest. Ühelt poolt on see kõik kaunis lõbustav, kuid teisalt ka väsitav: kui istume Vila Arti terrassile klaasikest rüüpama, ründab meid kolmest küljest erinev tümakas.
Leiame küla serval väikese inimtühja hotelli, kus istume tunde kaunist vaadet nautides. Esimene asi, mida hoolitsev peremees meie heaks teha üritab: paneb mängima räige tümpsu (kõlarid on järve suunas). Õnneks saab talle zhestide abil selgeks tehtud, et vaikne elu meeldib meile palju rohkem. Saabunud vaikuses kuulame lainete loksumist ja vaatleme suurt kitsekarja, kes kellade kolisedes meie lähedalt möödub. Kardetavasti on suvine turismiperiood selles külas aga lärmakas. Terve veepiir on hotellikesi täis ehitatud: kalda serv on kirjeldamatult räpane ning igast paigast, kus külalised sees, kostab oma tümps. Meie õnneks ei ole kõrvalmajas samuti veel hooaeg alanud; nii on öö kaunis rahulik.
Tegelikult on vähemalt üks traditsiooniline küla veel Albaania poolel säilinud: see on Lin, väike armas külake, mis jääb teest veidi kõrvale. Satume Lini pühapäeval. Kui uude pühakotta sisse piilun, annavad lahked kirikulised mulle kaasa magusat ja õnnistavad teeleminekuks, lapsed "pommivad" pilte ning vanad naised, kes rohivad aialapikesi majade ümbes, tõmbuvad võõrast märgates varju.
Kokkuvõttes võib öelda, et Tirana Porgadeci tee oli kordades parem kui ette kujutasime; halba lõiku nagu ei olnudki, lihtsalt mägesid ületades oli tee kitsas. Päris huvitav vaade on suurele linnale Elbasanile: linna suunas laskudes on mäeküljed veel traditsioonilise elu päralt: oliivipuud, kitsekarjad ja oma saaduseid müüvad talunikud. Aga all orus on hiiglaslik tööstuskompleks.
PS. Plaanis on kirjutada veel üks lõik Albaania reisi kokkuvõtteks.

Albaania IV: rakilembist õunasöödik ehk merelinn Durres

2010-05-28T09:18:00.014+03:00

Minu kõrvale prantsatab pisike kõhn mees, kes haiseb raki järele. Ta istub põnevas asendis - otsekui tantsupoosis - käed puusas. Tema terav küüünarnukk togib mu ribisid. Lisaks sätib mees oma õuntest koosneva kilekotihunniku nii, et õunad mulle sülle vajuvad. Enne kui buss on väljunud, on ta kinni pistnud juba kolm õuna (omapärane meetod õunte söömiseks - kõigepealt murrab ta õuna pooleks). Ehkki mees reisib vaid kümne kilomeetri kaugusele Durresest Tirana suunas, jõuab ta selle lühikese ajaga ära süüa kaksteist õuna! Ta püüab ka mind värvata õunasööjate parteisse, toppides õunu mulle vägisi pihku ja tundes ilmset pahameelt, kui ma vaid ühega hakkama saan. Lahkudes viskab ta siiski mõned ubinad mulle sülle.
Linnadevahelisest liiklusest Albaanias võiks ilmselt kirjutada omaette raamatu. Nimelt saalivad seal väikebussid ja bussid suvalise graafiku alusel. Tiranas näiteks seisavad eri maanteedele suunduvad bussid erinevates kohtades.
Mul tekib viimastel palavatel päevadel idee sõita 39 kaugusel asuvase Durressesse - sinna väljuvad bussid raudteevaksalist. Õige bussi leidmine on lihtne: lisaks juhile on seal alati kaasas keegi hea hääleaparaadiga meeskodanik, kes kogub raha ja kõlgub avatud uksel, röökides täiest kõrist sihtkoha nime. Tavaliselt tuleb oodata väljumisega seni, kuni bussitäis rahvast koos. Durrese vahel käib siiski nii tihe liiklus, et ma ei jõua veel arugi saada, kui olen juba kiirsööste sooritavad bussikeses, lastes aeg-ajalt inimesi maha ja korjates peale. Kolmekümne viie minuti pärast oleme kohal.
Ehkki mul on plaan sõita kohaliku bussiga edasi plaazhile kümme kilomeetrit lõuna poole (jalutuskäiguks tiba pikk maa palava päikese all), haistavad taksojuhid minus potensiaalset klienti ja satun nende kaunikesti ebameeldivasse piiramisrõngasse. Ma ei tunne vähimtaki vajadust maksta 15 euri 10 kilomeetri ees, kui kiirsõit 39 kilomeetri kauguselt maksab 10 krooni. Mõlema päeva kokkuvõtteks võib öelda, et umbes 60 krooni eest saab sõidetud rannale ja tagasi Tiranasse, söödud salatit, joodud vett ja kohvi.
Et mulle ei meeldi itaalia keeles räuskavate agressivsete taksojuhtidega kembelda, võtan suuna Durresi linnast läbi põhja suunas. Umbes tunniajase jalutuskäigu kaugusel (linna keskel on sadam, seejärel betoonist promenaad ja lõpuks kipakas tee rannakohvikutega) jõuan linna piirile, kus leiduvad ka mõned kitsukesed räpased kivised rannaribad. Ehkki Eesti mõistes on palav suveilm ja merigi mõnus soe, pole kohalike arusaamiste järgi suvi veel alanudki. Leian siis endale puhta platsikese rannaribal, kus kohalikud mehed suvekohvikut lapivad-värvivad ja lapsed randa koristavad. Keegi - peale koerakarja, aga need kutsutakse õnneks ära - tüütama ei tule, saan rahus vee piiril paar tundi peesitada. Ehkki talun enda arust päikest hästi ja olen ka paksult kokku kreemitatud, olen paari tunni pärast juba täiesti küpse; päike on siin ikka päris karm.
Nooruke poiss minu läheduses rassib kogu aja täismehe kombel tööd teha, õed abiks. Ta riisub liiva läbi ja veab sodi käruga minema. Ühel hetkel avastavad lapsed mu kaamera ja paluvad pilti teha. Poiss paneb poseerides endale särgi selga ja püksid jalga. Märkide keeles annavad nad teada, et tahaksid väga endale ka foto saada - pakun siis poisile paberit ja pliiatsit, et ta aadressi kirjutaks. Selgub, et poiss ei oskagi kirjutada (ja tõele au andes ei ole siin ka meie mõistes aadresse - Tiranaski on meil hetkel aadress umbes nagu ühe suure tänava (millel on nimi) kõrvaltänav, mis läheb keskturu suunas, kaupluse Euromax vastas üheksakorruselise elamu kaheksandal korrusel. Annan lastele lohutuseks ära oma kommivarud. Kui lahkun, tuleb poiss mulle "ciao" ütlema, ulatan impulsiivselt käe ja ta silmad löövad särama, kätt täiskasvanulikult tõsisel ilmel vastu surudes.

Albaania III: Hoxha, Kadare ja võluv Gjirokaster

2010-05-24T10:56:00.022+03:00

Juba kell kuus hommikul hakkavad päikesekiired aknaeesriiete vahelt sisse piiluma. Meil on väikese traditsiooniliselt ehitatud majakese parim tuba - neljast kõrgest kaarjast aknast avanevad vaated hästi säilinud Gjirokasteri kindlusele, kiviste katustega vanalinnale ning orus laiuvale uuele linnale. Lähen hommikusele jalutuskäigule. Nagu Tirana linnas, on ka siin mulle kui varajasele ärkajale soodus, et juba varahommikul on avatud pagaritöökojad, poed ja kohvikud. Vanapapid istuvad päeva esimese rakiklaasi taga samal ajal kui musta riietatud vanemad naised liiguvad kiriku suunas. Kellad kutsuvad hommikusele teenistusele. Kaugemalt nõlvalt kostab ka mulla kutse palvele: pärast Afganistani meeldib mulle väga kuulda-näha erinevate religioonide pühakodasid nii pingevabalt kõrvu seismas.
Juba esimesel Albaania külastusel seitse aastat tagasi unistasin näha kiviste katustega linna Gjirokasterit, kuid toona oleks kohalesõit Tiranast võtnud terve tööpäeva. Nüüd on olud tublisti paranenud: pool teed Tiranast Fieri möödub vaata et kiirteel. Oleme üürinud auto noormeestelt, kes pisikest reisibürood peavad ja kellelt ka oma korteri üürisime Tiranas. Fierist edasi liigume mäeahelike-orgude vahel, kus tee on kohati auguline ja kohati äärmiselt käänuline - nii et viimased üheksakümmend kilomeetrit võtavad meilt ikkagi kaks tundi. Samas on reisimine Albaanias uskumatult mugavaks muutunud: bensiinijaamu, kohvikuid ja restorane on terve teeserv tihedalt täis pikitud. Arutame, kui palju neist veel järgmise viie aasta pärast alles on. Samas teeb arenev turism meele ka nukraks: me ei suuda enam ära tunda rannikut Durrese külje all, kus seitse aastat tagasi männimetsa all kohvikus istusime. Nüüd on samas paigas kümne kilomeetri pikkuselt hotellid püsti ja alles vaid üksikud puukesed...
Gjirokaster võiks olla muuseum-linn oma imeliste kivist ehitatud katustega, kui vaid albaanlased nii vaesed ei oleks. Osaliselt on taastatud kindlus ja mõned kuulsamad majad. Paljud majad (ligi 600 ajaloolise väärtusega maja) on kahjuks katastroofilises seisus ja mõned ka lihtsalt kokku varisenud. Pole ka ime: siin elasid omal ajal rikkad inimesed, nii et paljud paar sajandit tagasi püstitatud majad on hiiglaslikud, meenutades pigem väikeseid kindlusi.
Ometi on turismi osas areng tuntav: kesklinnas on infopunkt, ehitatud on mitmeid uusi ööbimispaiku. Paljud välismaalased leiavad tee Gjirokaster'isse, sest sellele linnale on pühendatud Albaania kuulsaima kirjaniku Ismail Kadare (kes on siin sündinud) raamat Kivist kroonika. Minu jaoks on olukord vastupidne - pärast linna külastamist tekib huvi Kadare raamatut lugeda.
Samuti siit pärit endise diktaatori Hoxha perekond oli varakas, sest noore mehena reisis tulevane kommunist Euroopas ja õppis Montpellieri ja Sorbonne ülikoolides. Hoxha perekonna maja on taastatud etnograafiamuuseumina ja seal puudub vähimgi vihje endisele juhile. Ainult maja perenaine meenutab meile nõukogude aegseid giide - vanatüdrukuliku olekuga range daam talutab meid kiiresti läbi tubade, jagades lühidalt infot inglise keeles ning osutades mõnedele põnevatele detailidele. Jätmata samas vähimatki võimalust tube või esemeid kauem silmitseda kui ette nähtud.
Gjirokasteris on ometi üks paik, mille külastamine õigustab minu silmis pikka teekonda sellesse linna - nimelt 1811. aastal ehitatud Zekate maja. Tegu on Ali Pasha valitsusajal püstitatud rikka linnakodaniku kindlusmajaga (oma teadmised ammutame ingliskeelsest broshüürist, mille ulatab peale külaskäiku meile peremees). Maja on küll veidi putitatud, kuid seisab tühjana. Perekond pagendati kommunistliku rezhiimi aegadel pisikesse kõrvalmajja - see on päris tore hetk, kui muldvana mustas vanaproua käe tervituseks ulatab ja binokliga vanapapi meile lahkelt zhestidega loa annab maja vaatama minna.
Selles tüüpilises elamus ei ole rohkem restaureeritud ega möbleeritud kui tarvilik - maja tekitab eriliselt hea tunde. Puidust vahelaed on nii kulunud, et pragudest paistab valgus, tubades on traditsioonilised madratsid, akende eest puidust võred ja luugid. Puidust nikerdatud kapid, madalad galeriid tubades, ukseavad ja laed lisavad kivist seintele soojust.
Kõige vapustavam ruum on ülemisel korrusel asuv vastuvõturuum, mille seinad on kaetud Ottomani ahitektuurile omaselt tulbi-motiividega (selle sümboolne tähendus oli rikkuse, tervise ja tähtsuse rõhutamine). Naaldume mugavalt maha patjadele ja vaikime, kuulates maja hääli: lahtised uksed kolkuvad, aknaluugid kriiksuvad-krääksuvad igaüks omal moel, valged õhukese kardinad plagisevad tõmbetuules. Väljast kostab koera klähvimist, laste kilkeid ja lambakellade kolinat (need tõesti ei helise, vaid kolisevad siin).
Ümbritsev atmosfäär on kirjeldamatult müstiline, kuidagi väljaspool kohta ja aega. Ootamatult haarab mind selline meeleliigutus, et silmist hakkavad heast peast pisarad jooksma. Midagi sellist ei ole minuga mitte kunagi elus varem juhtunud. Kurdan abikaasale erilist liigutuse hetke ning samal hetkel käivitatakse õues kreissaag. Purskame mõlemad naerma ja lumm ongi hajunud.

Albaania II: mõõganeitsid, doominomängijad ja Picasso

2010-05-20T15:20:00.012+03:00

Täna ähvardab mind ootamatult hiiglaslik äikesepilv Tirana veehoidla ümber asuvas pargis, mis on ikka veel boheemlaslikult kõrge rohu ning suurte puudega mõnus ala. Siin noored kurameerivad või spordivad, pühendunud kalamehed loobivad õngi ja vanapaarid kulgevad lapselapsi edasi lükates käsikäes või siis loevad värskeid ajalehti (mida müüakse pargiteede ääres). Võib ka märki lasta, kohvi juua, paadiga sõita või muid kultuurseid tegevusi harrastada. Hoolimata lähenevast pilvemassiivist on park mõnusalt rahvast täis (võib-olla mängib oma osa see, et park asub otse ülikooli taga).
Pargis pingevabalt omavahel suhtlevaid eri soost noori vaadates meenutan hommikust käiku raamatupoodi, kus sirvisin mõningaid huvitavaid teoseid. Üks oli põhjalik uurimus albaania naistest, kes elasid oma elu meeste kombeid järgides - see oli ainuke pääsetee neile, kes ei soovinud oma pere soovidele vastavalt abielluda. Selline naine võis kanda relva ja isegi pärida oma isa maad (kui ei olnud teisi pärijaid).
Teine teos, mida end lugema unustan, on kuulus käitumiskood Kanun, mis nüüd on siis sõna-sõnalt inglise keelde tõlgitud. Kanun (e. seadus) oli veritasu aluseks ja selle töötas välja 15. sajandil aadlik Leke Dukjini. Kanun’is on 12 peatükki, näiteks: au, öeldud sõna, perekond, abielu jne. Lugesin huvi pärast läbi osad, mis sätestasid noorte meeste ja naiste õigused - õigem oleks vist öelda küll õigusetust, sest nagu selgus, ei olnud neil mitte mingisugust sõnaõigust ei abikaasa ega abielusobitaja (selline amet oli siis) valikul.
Lõpetan kohvikus kiiresti võrratu kohvi (kohvi on igas suvalises putkas oivaline, hind ca 60-80 leket ehk siis umbes 7-9 krooni) Viiendat käiku sisse lülitades jõuan juba peaaegu Skandebergi väljakule kesklinnas, kui taevaluugid avanevad. Jõuan pageda Tirana kunstimuuseumisse. Mulle ootamatult ei ole menüüs mitte albaania klassikud, vaid hoopis itaalia kunstikoguja Martani kollektsioon. Tegu on üllatavalt heatasemelise näitusega: sel ajal kui väljas möllab äike ning turvatöötajad kogunevad akende ümber, naudin uhkes üksinduses moodsaid autoreid alates Chagallist ja Warholist, lõpetades Picasso ja Mondriani'ga.
Muuseumi teine näitus on teema poolest küll minu huvidest justkui kaugel - tegu on fotoreportaazhidega eelmise sajandi alguse võidusõitudest. Aga selgub, et seal on palju toredaid detaile nagu inimeste riietus (uhked prillid või vatijoped, haakristid Berliini võiduajamisel jne), kultuurmaastikud, karikatuurid ajalehtedest (vt foto) või linnatänavatel kulgenud Monaco ralli fotod. Kahju on sellest, et üheski Albaania muuseumis ei saa ma pildi allkirjadest sotti - lisaks albaania keelele kasutatakse tavaliselt itaaliakeelseid silte.

Albaania, 7 aastat hiljem

2010-05-19T16:40:00.004+03:00

Paar tundi tagasi tabab mind keset Tirana kesklinna deja vu, mida ootasin eilsest saati. Ühe kõrvaltänava keldriputkas suutsin hakkama saada "albaania pidzhinis" (tsitaat minu abikaasalt) lausekesega: Mirditta, nio byrek med spinaq, falemenderit (umbes: päevast, üks spinatipirukas, tänan). Imelise õhulise krõbeda piruka maitse suus - nüüd tõesti usun, et olen tagasi.
Raske on Tiranat ära tunda: puha uued majad, klaas, betoon, poodide küllus. Ja kõikjal inimesed, ikka kordades rohkem kui aastaid tagasi. Kõik kohvikud on puupüsti täis. Aga üks tähelepanek - kahetunnise ringijalutamise jooksul märkasin, et kõik joovad ainult kohvi, vett või õlut. Mitte keegi ei söö ampsugi, kui jäätis välja arvata.
Püüan järgnevatel päevadel kirjutada oma Albaania muljetest. Oma eelmisest reisist aastal 2003 kirjutasin kaunis põhjaliku artikli: http://www.epl.ee/artikkel/239135
Mõned õnnestunud fotod on ka mu vanade reisipiltide leheküljel: http://www.tarkvarastuudio.ee/qnne/travel_images.htm
PS. Siinviibimine ei tule päris kahe-nädalane nagu lootsin. Sokutasin end kaasa abikaasaga, kes taas osaleb siin ühe projekti töös. Pidime kohale jõudma esmaspäeva õhtul, aga jõudsime teisipäeva öösel kaunikesti vintsutatutena. Nimelt piiras Riiat esmaspäeval udu, mis lõi segi reisigraafiku. Nii saime soovimatult seista lennujaamas viis tundi sabas ja peatuda Riias ühe öö (aga väga heas hotellis, peab Air Baltic'u kiituseks ütlema). Otselendude asemel saadeti meid eile hoopis lennujaamadega tutvuma marsruudil Riia-Kopenhagen-Rooma-Tirana.

Eesti sõdur Afganistanis - ei koletis ega kangelane

2010-04-19T08:32:00.005+03:00

Mulle kirjutas üks endine nö Afganistani veteran inimeste tapmise teemal. Ta meenutas üht tulevahetust. Juhtumi kirjeldus oli nii täpne, et mul oli tunne nagu seisaksin tema kõrval. Küsimus - kas tema kuul tabas kedagi või mitte - kummitab meest veel aastakümneid hiljem. Muu seas kirjutas endine sõdur: "Kogu traagika seisnebki selles, et meil on ülitäpne arvestus iga sõduri kriimustuse üle, puudub aga arvestus sellesama kriimustada saanud sõduri poolt välja saadetud kuulide sihtmärkide üle. Ja mis veel hullem, me peame seda täiesti rahuldavaks ja iseenesest mõistetavaks."
Olen huviga jälginud viimase aja ülekeevaid emotsioone, süüdistusi või kaitseseisu esindavaid artikleid eesti sõdurite teemadel. Ma ei saa lahti tundest, et laias plaanis on tegu Kaitseministeeriumi PR-osakonna möödalaskega: kujutades sõduriks olemise puhul vaid positiivseid külgi ja tehes sõduritest kangelased, teevad nad tegelikult sõjaväelastele karuteene. Iga ametil on varjukülg ja püüdes seda varjata, ongi tulemus käes. Inimesed ei usu sõdur-inglitesse: nad hakkavad halbu asju endale ette kujutama ja tulemus võib olla kordades hullem kui tegelikkkus.
Ühelt poolt on selge, et viibimine pidevas pinges või tapmine lahingusituatsioonis (eelistan nimetada asju õige nimega - vrdl. kineetilise relvaga elimineerimine missioonil) jätab psüühikale jälje. Kui nüüd vaadelda statistikat, siis USAs väidetakse olevat probleeme kuni viiendikul sõjakoldes viibinud sõdureist - ei ole usutav, et kõigil eesti sõduritel post-traumaatiline sündroom puudub.
Teisalt on hakatud enam pöörama tähelepanu hukkunud tsiviilisikutele või sellele, kuidas tsiviilisikute tapmisi on püütud maha salata. Arusaadavalt on tekkinud paljude eestlaste peas küsimus, kas selliseid juhtumeid on olnud ka eestlaste vastutusalas. Üks asi on teada, et keegi on tapetud. Teine asi on vaadata ja kuulata, kuidas tapmine toimub - mänguliselt ja naljatades: http://www.youtube.com/watch?v=LF9P5vIzYyE&feature=related
Kolmandaks, lisaks surmasaanutele on päris paljud saanud rängalt haavata. Olen vaadanud internetis nii mõndagi masendavat lugu endiste USA sõdurite igapäevaelust, kus illusioonid on purunenud. Eestis söödetakse meile ette vaid inimesi, kes näivad olevat pigem rahul, et on ihuliikmetest ilma jäänud.
Kui me vaatame eestlate sõdurielu Afganistanis kuvandit eesti meedias, siis see on ebaloomulikult positiivne. Ometi, kui ma viibisin Balti Kaitsekolledzhi ohvitseride meediakoolitusel, õpetas mu kunagine kursusevend Andres Sang just vastupidist: "Anna ajakirjanikule ka negatiivseid fakte."
Iga ametiga kaasnevad negatiivsed küljed. Mitte et ma igatseksin näha pilte ärarebitud kehaosadest, aga meile pakutakse ikka väga stiliseeritud ja vuntsitud pilti sõdurielust: väsimatud heas füüsilises vormis inimesed, kes saavad eranditult kõigiga suurepäraselt läbi, kes läbivad otsekui mängeldes teenistusaja Afganistanis ning keda ei mõjuta keskkond. Haavatasaamise järel on nende ainus soov lahinguväljale tagasi pöörduda, kasvõi roomates.
Ühesõnaga, eesti sõdureid esitletakse meile in corpore kangelastena. Isiklikult käin sõnaga "kangelane" kokkuhoidlikult ümber - minu jaoks on kangelane tuletõrjuja, kes toob leekides majast välja inimese või koolipoiss, kes hüppab jäisesse tiiki lapsi päästma. Kangelaseks nimetamine ei sõltu ka tegudest, vaid on tingik. Toon näite. Kui mina oleksin miinile astunud (mis seal salata, olen seda stsenaariumi korduvalt peas läbi mänginud Afganistanis ringi kõndides) - siis oleksin ma olnud kõikide kommentaatorite parastamise objekt. Kui astub sõdur miinile, antakse medal. Tõele au andes tundub nii üks kui teine reaktsioon kummaline - tegu on ju halva õnne, mitte lolluse või kangelaslikkusega.
Helmandist mulle saadetud kirjade järgi olen saanud sõdurite kogukonnast mulje nagu keskmisest ühiskonna läbilõikest. On arukaid ja intelligentseid, aga ka agressiivseid ja hirmul inimesi. Just viimased teevad mind murelikuks: ma ei kujuta ette, miks peaks noormehed, kes võiks vanuselt olla minu pojad, saatma mulle räigeid ähvarduskirju. Ometi nad seda teevad. Neist kirjadest kargab näkku viha, pettumus ja frustratsioon. Mulle näib, et nende inimeste vaimsete probleemidega peaks tõsiselt tegelema, mitte neid eitama - nende ähvarduskirjade kirjutajad ei ole kangelased, vaid enesega kimpus inimesed.

Afganistani analüüsi arutelu

2010-04-03T09:54:00.002+03:00

Tahaksin arutleda ühe pikema kommentaari üle, mis käsitles EPLis avaldatud Afganistani analüüsi. Kommentaar (viide blogi lõpus) on küll anonüümne, kuid igati argumenteeritud. Sissejuhatuseks ütlen ka seda, et mitmed viidatud teemad mõlkusid meeles, kuid jäid lihtsalt lahti kirjutamata. Mulle anti küll kolm lehekülge, aga vaja olnuks ilmselt kümme.
Esiteks, tsiteerin: "Kysimus mis mind kogu aeg painama jaab peale Teie motete lugemist on - kas toesti oleks Afganistanis elu parem ilma ISAFita? Sest YRO ja muude vastu Te suurt sona ei vota. Voi lugematute NGOde vastu. Kas nemad on toesti organiseeritumad ja ei kylva segadust? Kuidas oleks yleyldse voimalik tsiviilyhiskonna ylesehitamine Afganistanis ilma turvalise keskkonna loomiseta?"
Ma ei võta kellegi vastu sõna - ma püüan rääkida neist faktidest, mis on eesti ajakirjanduses "ära unustatud" või tagaplaanil (tsiviilohvrid, inimeste põgenemine sõja jalust). Olen korduvalt juttu teinud tsiviilabi vähesest tulemuslikkusest - nii oma raamatus, päevikus kui ka antud artiklis. Minu isikliku kogemuse kohaselt on Afganistan täis tuhandeid abiorganisatsioone, kes ei tee koostööd (töötades tihti üksteisele vastu). Olen näinud kõrvalt, kuidas teemade kattudes üritab iga organisatsioon parimaid afgaane "oma parteisse" meelitada. Paljud organisatsioonid töötavad ühes ja samas populaarses valdkonnas - nagu naiste õigused ja haridus - samas kui paljud teised "vähemseksikad" alad on katmata. Selle asja õige nimi ei ole soov aidata, vaid äri - kõikvõimalikud NGOd tekivad ikka nendes valdkondades, kus raha jagatakse. Näiteks paneb EL paika, et nüüd on prioriteet see ja see valdkond ja siis seda jagatavat abiraha minnakse ka püüdma. Ka sõda on ju meeletu äri, kus teenivad suurfirmad.
Kui ma vaatan nö Afganistani-missiooni enda seisukohalt, siis ka meie perekond ei läinud Afganistani vabatahtlikena inimesi aitama. Sõitsime samuti sinna raha teenima. Tõde on see, et meie, läänlased, teenime vaeste ja hädas inimeste pealt. Nii on olnud minu teadlik otsus see, et pean midagi afgaanidele vastu andma, midagi nende heaks midagi tegema - ma võlgnen neile.
Ma ei tea, kas elu oleks parem või halvem (parem ja halvem on üldse kategooriad, mida on mul järjest keerulisem kasutada) ilma võõrvägedeta. Küll aga tunnen afgaane sedavõrd, et olla kindel: afgaanid ei taha, et keegi neid elama õpetab ja nende maal käsutab. Kas turvalist keskkonda saab tekitada välisjõuga? Mina kahtlen tugevalt; seda tõestab ka Afganistani ajalooline kogemus. Soovisin oma analüüsis ka osutada, et neid põhjusi, mis olid aastal 2001 vägede sissetoomisele, ei ole enam.
Teiseks, tsiteerin: "Kuigi koik faktid olid (minu teada) artiklis oiged, esines siiski teatud "kallutatust". On oige, et oopiumitoodang kasvas jatkuvalt 2001 kuni 2007. Miks otsustasite Te alustada just 2001 aastast, aga mitte naiteks 1997 aastast? Voi mitte 1906 aastast? Voi miks Te otsustasite mitte naidata 2008 ja 2009 aasta statistikat? Akki pohjendate."
Need arvud ja veel mitmed numbrid olid olemas ja välja pakutud. Paraku ei ole ajaleht kummist - toimetaja pidi tegema valikuid, mida võtta ja jätta. Alates 2001 seetõttu, et siis tulid võõrväed sisse.
Kolmandaks, tsiteerin: " Tsiviilohvrite kysimus on alati kerge teema. Iga kaotatud inimelu on tragoodia. Iga inimelu. Kuid vaita, et ISAF ei saaks aru sellest probleemist ega tee midagi, et seda valtida ei ole kindlasti oige. See on lausa valetamine. ISAFi tsiviilohvrid on lihtsalt paremini dokumenteeritud. Ja ausalt oeldes ei usu ma YRO statistikasse aastatest 2006 ja 2007. Ma tean kindlasti, et need olid valed. Sama vale kui vaide, et viimases Uruzgani suuronnetuses olid koik surmasaanud tsiviilohvrid. Kuid veelkord - ma ei oigusta tsiviilohvreid. Iga tarbetult kaotatud inimelu on tragoodia. Lihtsalt monikord voiks tahelepanu poorata ka ISAFi poolt paastetud inimeludele. Ei maksa yhekylgne olla. Praegune statistika naitab midagi muud. Naiteks lounaprovintsides on Afgaani ja rahvusvaheliste joudude sodureid surma saanud rohkem, kui tsiviilisikuid ning haavatasaanute vahe on mitmekordne. Ning valitsusevastaste rynnakutes on hukkunuid kordades enam, kui ISAF poolt pohjustatud kaotusi. On veel yks vahe - kui valitsusevastased yritavadki tsiviilisikuid rynnata, siis julgeolekujoududel on see traagiline onnetus."
Teie väidate, et teate õigeid fakte hukkunute osas. Kahjuks väidab nii iga organisatsioon. Mina tunnistan ausalt, et ma õiget numbrit ei tea; minu meelest on võimatu saada täpset statistikat. Kuna teema on tundlik, tuli valida võimalikult autoriteetsed allikad ja nendele toetuda. Nõustun Teiega, et on võimalik teha erinevaid süviti minevaid analüüse ja võrdlusi nagu Te pakute - aga sel juhul oleks EPL pidanud tellima minult raporti, mitte artikli.
Kolmandaks: "Vaid paar nadalat tagasi toimus jargmine vahejuhtum Helmandis. Yks kohalik tydruk pogenes oosel (kohalike) vagistajate kyysist ja hyppas patrull-laagrisse sisse. Oli onn, et tunnimeestel jatkus kiiret reageerimist ning ta ellu jai. Olukord lahenes ja koik olid onnelikud. Hommikul tagastati tydruk elusalt-tervelt perekonnale ning vagagi kultuuriteadlikult, naissojavaelase eskordi saatel. Sama paeva ohtul lasi isa tydruku maha, sest liig paljud (mees)valismaalased olid teda nainud. Miks sellised juhtumid tsiviilohvrite hulka Teil ei kuulu? Voi Te pole sellistest kuulnud? Voi on see jarsku selline kultuuriline omapara mida meie peame lihtsalt taluma ja sellega arvestama? Et nemad omasid tappa voivad, aga meie mitte? Milline isa tapaks oma lapse mingi idiootse kultuurilise kuriteo parast?"
Antud juhtumi kirjeldusega olen tuttav EPLi vahendusel. Juhin tähelepanu, et mul isiklikult puudub võimalus loendada hukkunud afgaane; küll aga loendavad organisatsioonid relvastatud konfliktis hukkunud afgaane. Kahjuks puuduvad andmed kultuurilises konfliktis hukkunud afgaanide kohta - ja neid näiteid jätkub. See ongi teema, mida üritan pidevalt - tulutult - tõstatada: väga keeruline on teha "õigeid" otsuseid keskonnas, mis on väga erinev. Teie meelest on Teil õigus tappa afgaane enda seadustest lähtuvalt, aga afgaanid ei või teha otsuseid oma kodumaal enda seadustest lähtuvalt?
Eesti naisena tapetud afgaanitari loole hinnangut andes tundub otsus tappa oma tütar hullumeelse inimese teona, millele mul on võimatu õigustust leida. Kohutav tegu. Aga olles elanud mõni aeg afgaanide seas ja teades reegleid - tegu on ootuspärase teoga. St tütarlapse au oli rüvetatud, perekonna käitumises ei olnud kohalikus kultuurikontkstis midagi üllatavat. Teie võib-olla ei tule selle pealegi, et teatud situatsioonides ei ole afgaani perekonnal valikut (selles mõttes nagu meie saame teha valikuid) - nad käituvad nii nagu nõuab traditsioon, isegi kui nad ei taha.
Küsimus on pigem selles, kuidas seda käitumist saaks muuta, kui pikka aega see nõuab ja kas afgaanid ise generatsioonide lõikes muutuvad. Mina isiklikult ei usu, et aitab mõnest sõrme viibutavast väismaalasest, kes ütleb "ärge nii tehke, sest nii on meil läänes paha?"

Neljandaks: "Ah jaa, oma eelmise kommentaari jatkuks - mulle jaab sygavalt arusaamatuks vaide, et sojavaelased peaksid diskuteerima Afganistani missiooni mottekuse yle. Meie kaitsevaelased on Afganistanis seetottu, et Riigikogu ja valitsus on nii otsustanud. Jutul lopp. Kui Riigikogu otsustab mitte pikendada mandaati siis kaitsevaelased Afganistanist ka lahkuvad. Igayks peab jaama oma liistude juurde ja igayks peab vastutama oma otsuste eest. Sojavaelased ei ole otsustanud Afganistani minna ja seetottu ei saa nad ka otsustada sealt lahkumise yle ega arutada missiooni mottekuse yle. Ning oleks rumal moelda, et sojavaelaste viibimine Afganistanis teeks neist Afganistani tsiviilyhiskonna spetsialiste voi siis rahvusvaheliste suhete spetsialisti."

Täiesti nõus Teiega - sõjaväelased ei peagi diskuteerima missiooni mõttekuse üle, seda peaksid tegema hoopis poliitikud, ajakirjandus, laiem avalikkus. Just seda ma oma analüüsi kirjutades lootsingi.

Viide kommentaarile: https://www.blogger.com/comment.g?blogID=23400588&postID=601692708885668365

Lugu üksildasest uitajast Afganistani-Pakistani piirialadel

2010-04-01T07:54:00.004+03:00

Maailmafilmi festivali raames nägin päris mitut suurpärast dokfilmi. Afganistani kontekstis tahaksin rääkida Gaël Métroz'i filmist Nomaadi maa. Autor liigub reisikirjanik Nicolas Bouvier’'i - kes reisis autoga läbi Iraani, Pakistani, India ja Sri Lanka - jälgedes. Ma ei ole tuttav Bouvier' raamatuga, seetõttu ei oska ma kuidagi kommenteerida nostalgiat, mis ajendas Metroz'i sama teekonda ette võtma (tõsi küll, Metroz reisib kas jalgsi, rongide ja veoaoutode, busside ja kaamelitega.). Aga usun mõistvat mehe kibedat pettumust juba esimeses Iraani linnas, kuhu ta oma eeskuju jälgedes püüdleb. Viiskümmend aastat hiljem on kunagi poeetine, saladuslik ja igavikuline linn lihtsalt üks inimsipelgatest pungil lärmakas anonüümne paik. Sama tunne tabas mind korduvalt Afganistanis - lugenud enne reisile asumist kolmkümmend aastat vana reisijuhti, lootsin kohapeale minnes midagi sellest õhkkonnast ka leida, aga võta näpust...
Metroz'i rännulugu hakkab minu jaoks edasi kerima alles hetkest, kui ta linnad selja taha jätab ja nomaadidega ringi seiklema hakkab: koos rändkarjustega Iraanis, kalashade külades Afganistani-Pakistani piiril ning mustlastega Indias. Kõige sügavama mulje jättis mulle osa, kus autor satub juhuslikult - püüdes hoiduda konservatiivsest islamist ja Talibanist Pakistanis - kalashade mägiküladesse Pakistani piiril. Ta on üles võtnud suurepärase materjali - ja nagu näib, ise seejuures aru saamata, keda või mida poeetiliselt kirjeldab.
Kalashad on üks paljudest Nuristani (tlk. valguse maa) rahvastest. Nuristan on piirkond (ja ka Afganistani provints), mis kandis kuni 19. sajandi lõpuni nime Kafiristan (tlk. uskmatute maa). Alles 1895-96 vallutas Afganistani kuningas Abdur Rahman kõrgetes Hindukushi (mitte Himaalaja, nagu väidetakse filmis) mägedes paikneva regiooni ja pööras rahvakillud jõuga islami usku. Tänu oma eraldatusele ja geograafilisele asendile on siiski suutnud nuristanid säilitada suures osas oma kombed ja keeled - kirjakeelt neil ei ole, pärimust antakse edasi suuliselt. Tänapäeval hinnatakse nuristani keelte kõnelejaid ca 100 000 inimesele (neist ca 5 000 kalasha keele rääkijat).
Nuristanid on täiesti erinevad teistest ümbruskonna rahvastest: nad näevad välja europiidsemad (üks oletustest on, et tegu on Aleksander Suure järeltulijatega), nad kasutavad ümbruskonnas ainukesena madalaid laudu-toole (ka filmis vilksas ekraanil madal laud), nende naised ei kata nägusid, vaid hoopis erksavärvilisi riideid ja neil on otsustusõigus. Samuti ei sunnita naisi vastu tahtmist abiellu. Nad kummardasid omi loodusega seotud jumalusi. Nende majad on puidust, tihti kaunilt nikerdatud - samuti on puidust toidunõud. Tants, vein ja laul ei ole patuasi. Mul on kodus paar puidust nuristani nõu: piimanõu ja maalitud kaanega karp. Ükski teine Afganistani kandi inimene ei joonistaks karbile tantsivaid inimkujusid ja loomi, see on kultuuriliselt täiesti vastuvõtmatu.
Metrozi filmi tugevaim külg minu jaoks on üksi rändamine ning ajaline vabadus, mis laseb tal saada lähedaseks ning filmida intiimselt. Mainin siinkohal ära ka ühe silmatorkava vea. Peatudes Iraani nomaadide juures, hoidub mees vaatamast või kõnetamast noort miniat; samuti hoidub minia võõrast kaugele. Ometi jutustab Metroz poeetiliselt ja paljusõnaliselt, kuidas ta pidevalt piltilusat noorikut salaja piilub ja väidab, et naine piilub kogu aeg salaja tedagi. On vähetõeonäoline, et nomaadiperekond filmi kunagi näeb. Kui aga mingil põhjusel näeb, on naise elu ohus - väidab ju võõras mees täiesti avalikult, et abielus naine tundis tema vastu suurt huvi. Kõige kurvem ongi see, et sarnaseid prohmakaid on meil endil, läänlastel, raske tajuda või ette näha.
PS. Nomaadi maa kodulehekülg: http://www.nomadsland-lefilm.com/en/default.html
Richard F. Strandi Nuristani rahvaste keelte lehekülg: http://users.sedona.net/~strand/
Kalashade lehekülg, Wikipedia http://en.wikipedia.org/wiki/Kalash

Pullerits, häbi!

2010-03-29T09:36:00.005+03:00

Postimees on avaldanud mu kunagise õppejõu Priit Pulleritsu artikli Õnnehetked moslemimehega pöörduvad tragöödiaks. On uskumatu, et kogenud ajakirjanik (keda üliõpilasena mäletan kõnelemas objektiivsusest), avaldab niivõrd kallutatud artikli. Ja ennast kvaliteetväljaandeks nimetav ajaleht avaldab selle silmagi pilgutamata.
Loetlen vaid mõned silmatorkavamad (loogika)vead:
1) artikkel on karjuvalt kaldus - ei ühtki positiivset näidet moslemist mehe ja eestlanna abielust, mis on kahtlemata olemas;
2) artikli sisuks on tegelikult kultuurilised ja usulised vastuolud, aga ka isikute sobimatus. Poolt ja vastu argumentide asemel lahmib Pullerits ainult ühe poole sõnadele toetudes räigeid süüdistusi teise poole suunas;
3) kirjeldades konkreetseid ebaõnnestunud abielusid, paneb Pullerits ühte patta kogu maailma moslemistest mehed. Tuletagem hetkeks meelde, kui palju ebaõnnestunud abielusid on eestlaste endi seas. Pulleritsu loogikat kasutades peaksid kõik õnnehetked eesti meestega pöörduma tragöödiaks.
4) Pullerits paneb moslemi-meeste juhtumite alla ka kõik need juhtumid, kus abielu kaudu üritatakse põgeneda omalt maalt. Loomulikult on eriti head võimalused sellistes riikides, kus käib palju turiste nagu näiteks Egiptus. Siin pole küll usuga midagi pistmist. Toon näite: mul tuleb meelde kohe vähemalt kaks eesti meest, kes vabariigi algusaegadel abiellusid heal järjel soomlannadega - et ainult minema pääseda.
5) Pullerits toob näite radikaalsele islamile pühendunud belglannast, kes end enesetaputerroristina õhkas. Kahjuks inimesed hulluvad vahel, ka ilma islamita - meenutagem näiteks eesti lähiminevikust oma pere ja enda tapnud endist sõjaväelast või meest, kes lõbustas end pommide valmistamisega.
6) Pullerits rõhutab, et ükski moslemi pere ei ole õnnelik välismaise minia üle -kas eestlased on? Minu tutvusringkonnas on venelanna, kes tuli 40 aastat tagasi oma suure eestlasest armastusega koos Eestisse. Kui te arvate, et eesti pere teda rõõmsalt ootas? Hoolimata sellest, et naine õppis kiiresti ära eesti keele ja tegi kõik, et meele järgi olla. Läks aastakümneid, enne kui eesti suguvõsa ta omaks võttis. Kui aga abielluda sellisesse keskkonda, kus usk ja kombed on kardinaalselt erinevad ja määravadki ära elustiili?
7) artiklit lugedes hämmastas mind hoopis eesti naiste rumalus. Tsiteerin:"Evelin loeb pisitütre kasvatamise kõrvalt innuga «Valge raamatu» sarja. Need teosed räägivad tema saatusekaaslastest, valgete naiste hirmsast käekäigust moslemimaailmas. «Kui ma oleks seda vaid varem lugenud...» ütleb ta ohates."
Kui täiskasvanud inimene abiellub võõrasse kultuuri, oleks ju loomulik endale selle kultuuri reeglid enne selgeks teha. Mulle näib küll kummaline tagantjärgi kedagi süüdistada, et endal kodutöö tegemata. Toon näite: kui sõidate näiteks turistina Dubaisse, joote end täis, käitute väljakutsuvalt või ajate kohalikele naistele ligi - suure tõenäosusega lõpetate vanglas, sest sellel maal on karmid reeglid teatud liiki käitumisele, mis Eestis on aksepteeritav.
PS. Tegelikult oli plaanis kirjutada hoopis ühest Maailmafilmi festivalil nähtud Afganistaniga seotud põnevast dokumentaalfilmist - aga seda järgmine kord.

Afganistan: analüüs vs "ärategemine"

2010-03-18T07:06:00.012+02:00

Nagu oligi arvata, tekitas mu Afganistani analüüs Eesti Päevalehes parasjagu poleemikat. Kirjutasid ka mitmed ajakirjanikud. Juhtus see, mida analüüsi kirjutades ette aimasin: Eestis ei saa keerulist teemat analüüsida, ilma et inimesed võtaksid asja isiklikult. Mitu ajakirjanikku ei arutlenud analüüsi sisu üle vaid võtsid seda kui rünnakut konkreetsetele ajakirjanikele või ajakirjanike klannile, süüdistades mind "ärategemises". Kurb.
Kõige huvitavam kiri tuli hoopis ühelt eesti tegevsõjaväelaselt - argumenteeritud ja asjakohane. Muuseas arvas see sõjaväelane, et Eesti ajakirjanduses puudub Afganistani diskussioon ja tõsine analüüs. Kahjuks ei saa selle inimese palvel tema kirja ei tsiteerida ega tema arvamuste üle arutleda. Seegi on Afganistani teema puhul sümptomaatiline - need inimesed, kes on kohapeal ja võiksid huvitavaid lugusid rääkida (ma ei pea silmas mitte ainult sõjaväelasi vaid ka kõikvõimalikke organisatsioonide töötajaid), ei saa otsekoheselt sõna võtta. Kujutan ette, et paarikümne aasta möödudes ilmuvad nii mõnedki põnevad tagasivaated oma Afganistanis viibimisele nii tsiviilekspertidelt, sõjaväelastelt kui ka vabatahtlikelt (päris palju on Kabulis neid, kes mõne MTÜ jaoks töötades soovivad oma CVsse lisada sõna "Afganistan").
Süüdistavad avaldused erapoolikus analüüsis on eriti iroonilised selles kontekstis, et just enne mu analüüsi avaldamist viibis Afganistanis EPLi ajakirjanik Dannar Leitmaa (finantseeris kaitseväe peastaap) ja nüüd, nädal hiljem, viibib seal EPLi Holger Roonemaa (finantseerib USA saatkond Tallinnas ja USA NATO esindus).
Roonemaa fotod ilmusid EPLis üleeile, mh oli seal ka tutvustav lause: "praegu on ligikaudu 80% elanikest kirjaoskamatud." Analüüsigem - mis on selle lausega valesti? Lugemisoskusega inimeste arvuks Afganistanis vanuses üle 15 loetakse praegu 29 protsenti. Paraku peab arvestama seda, et afgaanide eluiga on imelühike; 44 protsenti Afganistani elanikest vanuses alla 15 aasta. Ja sellest 44 protsendist käib omakorda koolis 61 protsenti. Järeldus: lugemisoskuseta inimeste arv Afganistanis ei saa olla 80 protsenti.

Mis värvi on burka?

2010-03-08T09:43:00.012+02:00

Üks endine nõukogude sõdur, nn Afganistani veteran, küsis minult selgitust burkade värvi osas. Pean tunnistama, et olen värvi küsimuse osas natuke jännis – ei saanud ma kohapeal ühest vastust ega ei ole ühest ja ammendavat leidnud ka kirjandusest.

Uurisin burka vaatevinklist ka Roland ja Sabrina Michaud’ raamatu fotosid aastatest 1964-1977, aga neil on enamik naisi looriatud, mitte burkades. Vähestel burka-fotodel olid esindatud nii valge, sinine kui ka must. Sinisel värvil on islamis erinevaid (ajaloolisi) tähendusi – nii kaitse kurja silma eest kui ka lootuse ja paradiisi värv. Kui mõelda mosheede peale, siis paljud neist – ja enamik ka Afganistanis – on sinistes toonides.

Burka värvi teooriaid on mitmeid alates juhuslikest asjaoludest sügava tähenduseni välja. Üldiselt on väidetakse, et sinine burka on abielunaistele ja valge vallalistele. Mul tekkis küll sellest osas küsimus: valged burkad on kaunis levinud Mazar-e Sharifi ja Kunduzi ümbruses ja minu mäletamist mööda kõik valget burkat kandvat naised küll ainult neiud noorukesed ei olnud.

Samuti ei ole valge-sinise burka loogika järgi Kabuli-lähedastes provintsides ühtki vallalist naist – 99% naistest kõnnib ringi sinises burkas. Kabuli lähistel tulevad mängu pooltoonid – väidetavalt vanematele naistele tumedam ja vallalistele heledamates sinistes toonides burka. Siniste toonide osas on ka isiklik kogemus: kui läksin endale burkat burkat ostma, veenis kaupmees mind kui abielunaist ostma tumesinist burkat.

Soome kunstnik Rosa Liksom rääkis mulle, et tema on kuulnud teooriat, kuidas mingis teatud ajavahemikus õmmeldi burkasid peamiselt Pakistanis ja peamiselt ühte tüüpi odavast sinisest plisseeritud riidest. Hiljem oli küll kangaid rohkem saada, aga siis oldi juba sinise värviga harjutud.

Tänapäeval on enamik burkasid masstoode, peamiselt hiina päritolu. Lisaks tehakse välismaalste lõbustamiseks igat värvi burkasid, millist kandmas küll kedagi ei ole näinud nagu purpurpunane, ekrkollane jne. Välismaalastele müüakse ka nö lõbustavaid variante nagu lipuvärvides burkad või pisikesed burkad, mis sobivad pudelikatteks.

PS. Eesti Päevaleht avaldas täna mu analüüsi Eesti meedia Afganistani-pildist: http://www.epl.ee/artikkel/493210

Järelmõtteid huvitava Afganistani-teemalise debati osas

2010-03-04T09:14:00.015+02:00

Esinesin teisipäeval Balti Kaitsekolledzhis meediakursuse raames ohvitseridele Afganistani-teemalise loenguga. Minu seisukohalt oli tegu väga huvitava üritusega. Saalis oli 17 rahvusest inimesi; nii ohvitserid kui ka kaitsevägedega seotud töötajad oli aktiivselt sekkuv, eripalgelist arvamust esindav auditoorium.
Endine kursusevend, nüüdne Kaitsejõudude kapten Andres Sang rääkis oma Iraagi kogemuse baasil, kuidas tuleks ajakirjanikega ringi käia. Näiteks: anna neile lugu, muidu mõtlevad nad selle ise välja või püüa garanteerida, et lugu tuleks positiivne, ehkki balansi huvides oleks hea ka mõnede negatiivsete seikade olemasolu. Andrese ettekande puhul tekitas auditooriumis vaidlusmomendi kirjeldus, et vahel harva on antud ajakirjanikele selga munder (aga mitte relv) - justkui selleks, et teda paremini kaitsta. Siit edasi tundus vaid väike samm olukordadeni, mida on ka juhtunud - kus ajakirjanik on haaranud relva ja sekkunud lahingusse.
Teine huvitav ettekanne oli Leedu Rahvusringhäälingu toimetajalt Vykintas Pugaciaskas'elt, kes käib tihti leedukate baasis Ghori provintsis. Vykintas on kindel, et inimesi saab sõda huvitama panna ainult sedavõrd, kui see on seotud inimliku aspektiga. Ta näitas üht enda tehtud lugu koolist, kuhu leedu sõdurid tõid pisut abi. Ta oli kaunis kriitiline ka meedia suhtes - et üldiselt tuntakse vähe huvi abistamise vastu ning kuidas peamiselt saavad rohelise tule just plahvatused ja surmad.
Vykintas peatus pikemalt pildimaterjali keelamisel-ärakeelamisel ja selle suval: tal endal oli tuua näide leedu ajakirjanikust, kes veetis baasis mingi aja. Pärast visiidi lõppu nõudis teabeohvitser, et ta kustutaks kõik pildid kui mittesobivad. Ajakirjanik tegigi seda, sest "Leedu on väike maa ja edaspidi tahaks ka tööd saada, tüli kellelgagi ei taha" (kas ei tule mitte Eesti kontekstis tuttav ette - mis objektiivsusest me ikka siin räägime).
Väga suure poleemika tekitasid saalis kaks Vykintase toodud näidet. Üks foto on New York Timesi kaanel olnud foto kolmest sõdurist (seljaga vaataja poole). Üks sõduritest, Zachary Boyd, ole jõudnud kiiruga tõmmata pükse jalga - tal on jalas roosad bokserid. See foto on ilmselt iga sõjaajakirjaniku unistuste tipp; küll aga võib teabeohvitseril olla oma arusaam.
Veelgi suuremat vaidlust tekitas Julie Jacobson/AP foto, kus juhuslikult on jäänud pildile Joshua Bernard'i surmahetk. Väga huvitav oli jälgida auditooriumi reaktsiooni - suurem osa oli tuliselt seiskohal, et mingil juhul ei tohi selline pilt avalikkuse ette jõuda. Aga väiksem osa ohvitsere kaitses arvamust, et sõda ongi kohutav asi ja ei ole õige ilustada.
Ise pidasin ettekande võtmes, mida tähendab olla välismaine tsiviilajakirjanik Afganistanis ja missugune on afgaanide suhtumine välismaalastesse. Mulle näis, et ettekanne läks päris hästi; auditoorimist esitati asjalikke küsimusi nii pärast ettekannet kui ka hilisema debati ajal.
PS. Fotod on uunikum. Ettekannete vaheajal tuli üks kanada ohvitser ja pakkus mulle fotosid Briti saatkonnast Kabulis 1968. aastal. Praegu on selles paigas suurejoonelised varemed; siin saatkond oma täies ilus.

Karm talv ka Afganistanis

2010-02-22T10:00:00.005+02:00

Sellise pealkirja all avaldas mu arvamusloo eelmisel nädalal Eesti Ekspress.
Artiklit saab lugeda aadressil:

http://www.ekspress.ee/news/arvamus/arvamus/onne-parl-karm-talv-ka-afganistanis.d?id=29307749

Burkad Soome maastikul

2010-02-17T09:16:00.006+02:00

Käsime eile Soome Insituudis Rosa Liksomi ja Kari Pullineni foto- ja videonäituse „Rahvusmaastik” avamisel. Üldiselt ei kuulu kõikvõimalikud avamised minu lemmikürituste hulka. Aga lugedes eeltutvustust, tekkis seekord tahtmine Rosat ennast ja tema perfomance't lähemalt kaeda.
Lühidalt on nätuse idee selles, et Rosa asetab burkas naised soome nö tüüpilisse maastikupilti: kasesalud, kaljused rannad, suusarajad sätendavas lumes jne. Vt. http://www.finst.ee/2010/trt/rahvusmaastik.html
Kuna burka seostub inimeste teadvuses teistsuguse maastikupildiga, tekitab näitus tahes-tahtmata omapäraselt vastuolulise tunde. Samas tõestab näitus minu jaoks taas, et visuaalselt võib burka riideesemena olla atraktiivne. Olen Afganistanis ennast korduvalt tabanud mõttelt, et vaatepilt burkas heljuvast naisest (jättes siinkohal kõrvale kõikvõimalikud põhjused, miks burkat kantakse) on salapärane ja pilkupüüdev.
Näitus avati samuti intrigeeriva perfomance'ga. Rosa Liksom ja Teija Oikkonen etendasid tüüpstseeni Tartu Ülikooli lõpuaktuselt, kus kõlas Gaudeamus Igitur ning" rektor"ulatas burkas "ülikoolilõpetajale" lõputunnistuse.
PS. Fotod on siiski minu omad, burkad Afganistani maastikus.

Täna Rahvusraamatukogus loodusõhtu Ilus Afganistan

2010-02-15T08:17:00.003+02:00

Õnne Pärl viib slaidireisile Afganistani kolmeteiskümnesse provintsi, rääkides imelisest karmi loodusest ja traditsioonisest elustiilist. Juttu tuleb ka Afganistani esimest rahvuspargist: Bamiani provintsis asuvad türkiissinised Band-e Amiri järved, mis on ligipääsetavad vaid suvekuudel.
Õhtu muusik Mart Soo (kitarr).
Kohapeal võimalik osta kirjastuse hinnaga Õnne Pärli raamatut Armastatud Afganistan.
Loodusõhtut saab jälgida ka internetist aadressilt: mms://tv.eenet.ee/looduseomnibuss
Loodusõhtu korraldaja: www.looduseomnibuss.ee

Afganistanis hukkus Salangi lumelaviinis 171 inimest

2010-02-13T08:32:00.011+02:00

Esmaspäeval tabasid Salangi tunneli ümbrust laviinid. Sõjavägi, politsei ja vabatahtlike abil on õnneks tänaseks umbes 3000 inimest välja kaevatud ja helikopterite abil evakueeritud. Ometi on tänase päeva seisuga leitud 171 surnukeha. Inimesed jäid lõksu kas 3400 meetri kõrgusel asuvasse 2,6 kilomeetri pikkusesse tunnelisse või siis pühkis laviin nad nõlvast alla. Ma kahtlustan, et surmasaanute nimekiri ei ole lõplik.
Kohutav õnnetus, aga arvestades mägede iseloomu, kust Salangi tunnel läbi läheb, mitte eriti üllatav. Üldiselt on ju läänes tavaline, et on ehitatud järskudele mäeseintele maantee kaitseks lumetõkked, laviine jälgitakse ja õhatakse jne. Ehkki Salangi kuru on peamine ühenduslüli põhja ja lõuna vahel, on ettevaatusabinõud samahästi kui olematud (mõned varingutevastased seinad välja arvata.
Minu jaoks on alati olnud huvitav jälgida eesti meedia reageeringuid Afganistani teemadele - et mis on toimetajatele huvipakkuv ja mis mitte. Ehkki Postimees avaldab pea paar artiklit Afganistanist päevas, ei vääri see laiaulatuslik tragöödia mainimist; EPL avaldas väikese uudisnupu, kui õnnetus oli värske ja hukkunute arv oli teadmata.
PS. Lisan mõned suvised pildid Salangi tunnelist, väljast ja seest.

Reisikorraldaja vs isekorraldamine

2010-01-04T09:59:00.013+02:00

Mulle on jäänud eesti meedias silma artiklid, kus tige reisifirma teenuste kasutaja valab oma pahameele välja puhkusekorraldaja peale, sest enne puhkust antud info ei olnud adekvaatne ja tekitas valed ootused. Kaugel sellest, et puhkusefirmat kaitsta – tõepoolest, selles ju vahendaja kasutamise mõte ongi, et firma peaks ära tegema eeltöö ja olema olema igakülgselt informeeritud asukohast ja teenustest –, usun ometi, et inimesed võiksid enne puhkusereisile minekut teha omalt poolt paar hiireklikki. Mõne arvamuse lugemine võib säästa valeootustest-probleemidest ning anda hotellist objektiivsema pildi kui uhke kodulehekülg või reisiagendi kataloogikirjeldused.

Olen aastaid kasutanud foorumeid reisiplaanide teostamiseks ja sellest on tohutu abi olnud. Oleme foorumitele toetudes leidnud majutusi kodumajutustest (väga meeldiv kogemus New Delhist) viietärnihotellideni (kolmekordse allahindlusega letihinnast) ning ei ole kunagi pidanud pettuma. Toon mõned näited: hotelli kõrval käib parajasti ehitustegevus (seda ju kodulehekülg ei maini), hotellis on lastele oma bassein (aga see on juba kuid suletud), hotellis on heatasemeline köök (aga peakokk on paraku parematele jahimaadele lahkunud ja söök on alla igasugust arvestust), ööbimiskoht asub lärmaka baari või kiirtee kõrval, jne.jne.

Minu nõrkuseks on kerge uni; nii et esmane huvi on alati vaikne asukoht. Sel sügisel tegime perega väga mõnusa reisi Korfu saarele, kus leidsime peatuspaiga Liapadese külas (soovitan soojalt, läheduses on viis vaikset randa, kuhu saab ainult paadiga või jalgsi, suurepärased väikesed tavernad, kena vana küla). Vastupidiselt oma tavaharjumustele läksin seekord välja riskile – valisin välja küla ja broneerisin toa väikeses perepansionaadis, mille kohta ei olnud foorumites infot. Lihtne odav pansionaat oli merest 60 meetri kaugusel suurte puude all, korralik ja puhas. Aga paarsada meetrit ülesmäge asus öödisko, kus kell kaks öösel alles hakati muusikat valjemaks keerama. Pärast teist ööd olin täiesti omadega läbi, magamata ja tige. Hädaga avastasin, et konditsioneeri sisselülitamisel undamine summutas tümpsu mingil määral. Viimasel õhtul tunnistas ka pererahvas üles, et nende äri on öise müra tõttu ohus ning otsivad juristi abi, kuidas diskobaari omanikuga võitlusse asuda (nagu selgus, kohalik traditsioon on mitte ärisse vahele segada, nii et politseist kasu pole).

Jättes kõrvale eksootilised töö- ja puhkereisid, oleme päris palju kasutanud ka tsharterreise. Selle asemel et loksuda mitme erineva lennuga sihtpaika, on ju väga tore sõita otse Eestist kohale. Tavaliselt ostame eesti reisifirmast vaid lennu (mis võib olla väga soodsa hinnaga) ja ülejäänu korraldame ise. Nii ongi juhtunud, et ka tuntud paketireiside sihtkohti külastades, oleme turistilinnu või –külasid üldse mitte näinud või neist mööda sõitnud. Asja teeb pikantseks asjaolu, et tihti on meie puhkus mõnes nurgataguses kohalikus külas koos autorendiga odavam kui “puhkusekombinaadis”. Lisaks saab osa kohalikust elustiilist (näiteks Rural El Patio perehotell Tenerifel asub keset hiiglaslikku tegutsevat banaaniistandust), külastada lihtsaid odavaid populaarseid söögikohti (kus toit on odavam, värskem ja maitsvam kui turistilõksudes).

Peatuspaiga leidmiseks kasutan Euroopas reisides booking.com ja tripadvisor.com abi. Me oleme sattunud ööbima kohtades, mille kohta on kaunis vastakaid arvamusi. Igal inimesel on ju erinevad nõuded ning foorumitest saab päris hea pildi, kas paik võiks just sulle sobida või mitte. Näiteks eespoolnimetatud Rural El Patio plussiks oli kaunid vanad mõisahooned, sõbralik omanikest abielupaar (nad näitasid meile ka oma eraruume ning või andsid meile uurimisretkeks oma 17. sajandil ehitatud erakabeli võtme), asukoht tohutus aias, ümber istandused ja kaljud. Kuid foorumitest teadsime, et õhtusöök on perehotellis alla igasugust arvestust, siis sellega arvestasimegi: sõitsime õhtuti lähedalasuvasse väikesse kaunisse Garachico linnakesse ning sõime hotelli omaniku soovitatud lihtsates pererestoranides – maitseelamused olid garanteeritud, ei pettunud kunagi. Puhkasime Garachico’s koos sõbratariga ning Patio tundus meile ideaalse paigana – samas on selge, et see kaljusel rannal asuv hotell ei sobi väikeste lastega peredele või noortele pidutseda armastavatele inimestele.

PS. Fotod on tehtud paikades, kuhu saab/sai Eestist otselennuga: Korfu, Madeira, Tenerife, Gran Canaria.

Hukkunud afgaanid, vihased afgaanid

2010-01-01T10:32:00.007+02:00

Maailma juhtivatesse meediaväljaannetesse on jõudnud pildid protestivatest afgaanidest. Kantakse loosungeid: Obama, vii oma väed koju või peapaelu: võõramaalased Afganistanist välja.
Afgaanidel on põhjust vihane olla: taas on surma saadud võõrvägede süül. Afgaanid on tulivihased Kunari provintsis Narangi piirkonnas toimunud rünnakust, kus keset ööd tapeti 10 tsiviilisikut, kellest 8 olid kooliõpilased. Õli valab veelgi tulle äsja avalikuks saanud teinegi intsident, sedakorda Helmandi provintsis, kus NATO õhurünnakus hukkusid tsiviilisikud (esialgsetel andmetel 5-7 tsiviilisikut, sh kolm last, arv veel täpsustamisel) Lashkar Gah lähistel.
Ja lõppu üks fakt mõtiskluseks: kui sel aastal sai Afganistanis surma 519 välismaist sõdurit, siis ainuüksi 1. jaanuar kuni 31. august loendas ÜRO allasutus UNAMA hukkunud afgaanidest tsiviilisikute arvuks 1500 - sama palju on võõrvägede sõdureid surma saanud perioodil 2001-2009.

Jõulukingid Afganistanist

2009-12-24T08:02:00.008+02:00

Andres jõuab Kabulist koju ja toob kaasa mõned kingid: tohutu suure koti värsket kishmish'i (ehk siis rosinaid), Afganistani mett. Samuti ühe raamatu, mida ammu olen ihaldanud - Afghanistan: the land that was. Sabrina ja Roland Michaud'ide tundlikud fotod aastatest 1964-1978 on mind alati vaimustanud. Lehitsesin nende raamatuid juba mitu aastat tagasi Kabuli kuulsa raamatukaupmehe juures, aga põlgasin liiga kalliks. Paraku on selgunud, et internetist tellides tuleb kolm korda kallim... Andres külastas siis Shahi raamatupoodi ja pakkis suurepärase "telliskivi" minu rõõmuks kohvrisse.
Michaude raamat väärib kindlasti omaette sissekannet nagu ka kaks teist Afganistani raamatut, mis jõudsid just kohale. Peter Levi The Light Garden of the Angel King: Travels in Afghanistan with Bruce Chatwin, on kordustrükk 1970. aasta klassikalisest reisikirjast. Kordustrükile on kirjutanud autor uue eessõna 1999. aastal, kirjeldades nüüd distantsilt, kuidas tema noore Oxfordi haridusega arheoloogiast huvituva jesuiidina sattus reisima koos Bruce Chatwiniga (kellest sai hiljem tuntud reisikirjanik ja kes suri gay'na aidsi).
Ja viimasena maiuspala ühest New York'i antikvariaadist: 1943. aastal välja antud Ernest F. Foxi Travels in Afghanistan 1937-1938. Sellest rariteetsest raamatust olin kuulnud ainult (positiivseid) vihjeid. Fox oli ameerika geoloog, kes Afganistani kuninga kutsel maavarasid otsis. Ta sõitis Afganistani risti-põiki läbi: vahel autoga, vahel hobus seljas, näiteks Ghorist Gereshki. Kuna minu eksemplaril puudub originaalümbris, sain selle kätte imeodava hinnaga. Mõtlesin, et vaatan korraks sissejuhatust, aga ei saanud pidama - Foxi kirjeldus haaras mu kohe endasse. Sellest raamatust luban kindlasti edaspidi kirjutada.

Alar Nigul vs Mario Merirand

2009-12-16T09:18:00.002+02:00

Võtsin end kokku (sõjakirjandus ei kuulu minu lemmiklektüüri hulka) ja lugesin lisaks varemloetud Marko Meriranna Afganistani päevikule läbi veel ühe sõduri mälestused - Alar Niguli Võitlus kahel rindel. Need raamatud on väga erinevad. Ma ei pea siinkohal silmas, et Merirand kirjutab tänapäevasest sõdurielust ning Nigul oma Afganistani-kogemusest nõukogude sõdurina, vaid et raamatud on oma olemuselt erinevad.
Niguli raamat on ladusalt kirjutatud ja detailiderikas, olgu selleks kubemetäid või granaatõuna söömine. Väga täpselt kirjeldab autor nii lahingustseene kui ka ümbritsevaid inimesi, olusid, puhkehetki, sõduritemaatikat. Nigul kirjutab lahti nõukogude sõjaväes olemise tahud, kohati sürrealistlikud, kohati jubedad. Mina olen Niguliga samast aastakäigust, aga nooremate lugejate jaoks ei pruugi paljud olukorrad ilma selgitusteta arusaadav olla. Minugi sõbrad saatsid hulganisti kirju kusagilt NLiidu avarustust; nii oli äratundmishetki ja tuttava käekirjaga lugusid (pool)hulludest ohvitseridest ja noorsõdurite julmast peedistamisest ehk dedovshina'st.
Nigul kirjeldab ka kohapealseid olusid, luuretegevust ja lahinguhetki. Mulle näib, et ta jääb ausaks oma tunnete kirjeldamisel võitluses, ehkki kohati oli mul väga raske ja valus neid kirjeldusi lugeda. Ei kujuta ette, kui raske neid veel kirja panna on või lugeda neil, kes ise sellistes olukordades osalenud.
Meriranna raamatut on raske kommenteerida, sest see on nii kummaline üllitis. Vastupidiselt macholikule Nigulile on tegu unistava sõdurpoisiga. Mitte et mul midagi isikliku päeviku vastu oleks, aga konkreetselt võtsin selle raamatu kätte ikkagi sooviga saada aimu, millega eesti sõjamehed siis tegelevad. Paraku oli kirjelduste lagi "olime umbes 25 minutiga külas. Sõitmisest ma parem ei räägi. Lõpuks tellisime õhutoetuse."
Ühelt poolt tekkis tunne, et Merirannal ei olnud voli rääkida vabalt oma sõdurikogemusest (mis ei tähenda, et ta ei võiks kirjutada huvitava raamatu 20 aasta möödudes). Teisalt jäid silma jäid kohad, kus oleks tahtnud ajakirjanikuna karjatada - miks ometi ei räägita asju lahti, miks ei saatnud toimetaja täpsustavat küsimust autorile. Meriranna raamatu puhul ei saa toimetajatööst üle ega ümber; tegelikult vähemal määral ka Niguli raamatu puhul. Afganistani puudutavate tekstide toimetamine täielik õnnetus. Toon siinkohal kõige lihtsama näite - ei räägita Afganistanis afgaani (sellist keelt pole olemas) või araaba (mõlema raamatu autori arvamus; tegelikult marginaalne vähemus) või kohalikus (missuguses neist paljudest?) keeles.
Hetkeseisuga juhul jäi Meriranna raamatu väljaandmise eesmärk mulle häguseks. Autori värvilised fotod oleksid võinud anda juurde paljugi; paraku ei ole mõtet rääkida hallist fotost allkirjaga "rohelus orus või loojang kõrbes." Ahel-lugejana pean tõdema, et kahjuks on Eestis põud laia silmaringiga ja fakte kontrollivatest toimetajatest. Päevast päeva ilmub kirjandust, mida lugedes puhul tahaks küsida: kuulge väljaandjad, kui te tegite juba suure kulutuse (tõlke), paberi ja trükikulude osas, miks mitte toimetaja osas?
Üks tunne jäi aga ühine mõlema raamatu puhul - ja see oli kurbus. Kui Nigul kirjeldab olukorda, kus ohvitser annab mõttetu käsu sõita läbi küla, millele järgneb mõlemapoolne veresaun, kuulub tahes-tahtmata minu poolehoid afgaanidele, eriti naistele-lastele. Või kui Merirand paneb raamatusse pildi külale langevast pommist, siis liigub minu mõte hoopis neile perekondadele, kes oma kodust sel hetkel lõplikult ilma jäid. Kui nad ükskord tõesti siia tagasi pöörduvadki, siis maja asemel on pommiauk ja puuviljaaiast riismed.

Meie tuttavad said pommitabamuse

2009-12-15T11:40:00.007+02:00

Täna tabab meid Andresega valusalt uudis, et Kabuli kalleimas linnajaos Waziris tegi enesetaputerrorist rünnaku hotelli Heetal väravas. Peamise löögi sai hoopis otse üle tänava asuv internetifirma IO Global Services maja, kus oleme mõlemad ühe hindust bossi - Neeli - külalistena pikki vestlusi pidanud ja kodust india kööki nautinud.
Andrese ja Neeli suhtlemine algas tööalaselt, kuid jätkus ka siis, kui ärisuhted juba läbi olid saanud. Külalislahkust pakkunud Neel oli minu esimene kokkupuude kõrgelt haritud, laia silmaringi ja huvitava mõtteviisiga hinduga. Lisaks oli tal rääkida palju põnevaid lugusid äritegemisest Afganistani moodi - näiteks selgus, et ministeeriumi ametnikud võtavad altkäemaksuks kuni 20% lepingu summast...
Maja oli täis noori hindudest arvutipoisse - Afganistanis ongi ca 60% internetiärist hindude käes. See villa oli selgelt eristuv mistahes villadest ümbuskonnas, sest terve katus oli tihedalt täis satelliiditaldrikuid. Kolm Neeli töötajat on surnud (õnneks oli suurem osa lahkunud juba kontorisse tööle) ja paljud haavatud. Hetkeseisuga on teada, et plahvatuses on kokku surma saanud kaheksa inimest ja ligi nelikümmend haavata.
Vaatan internetis tuttava villa fotosid , tundes kurbust ja viha. Mõttetu vägivald, mõttetud surmad.
http://www.guardian.co.uk/world/2009/dec/15/afghan-capital-suicide-bomb

Obama, Orwell, Karmal ja deja vu

2009-12-11T09:00:00.002+02:00

Kas Obama rahupreemia pole mitte suurepärane orwellilik näide, taban end mõtlemas. Mäletan tohutut vaimustust, kui 1980ndate algul oma isa kirjutusmasinal vaimustusega Orwelli raamatu 1984 põrandaalust käsikirja sisse tagusin. Just nimelt tagusin, sest oli vaja hakkama saada 8 eksemplariga läbi kehva kopeerpaberi. Mulle näis toona, et pole olemas raamatut, mis peegeldaks paremini tolleaegset sovjetilikku keskkonda – kogu peapeale pööratud absurdsuses. Pea kolmkümmend aastat hiljem näib, et kõik kordub.
Nobeli rahupreemia on saanud läbi aegade isikuid, kellest mõned on olnud mulle noores eas eeskujudeks, näiteks Fridtjof Nansen või Albert Scweitzer. Nobeli rahupreemia andmine poliitikutele näib libeda teena: meenutagem kasvõi Henry Kissingeri rahupreemiat Vietnami sõja lõpetamisele kaasaaitamise eest (samas kui on teada tema pooldav suhtumine Kambodza pommitamisse või Iraagi okupeerimisse).
Ostsin raamatukogu odavmüügilt paari krooni eest 1985. aasta National Georgaphic’u numbri, kus jäid silma artiklid mogulitest ja Afganistanist. Lugasin huviga, kuidas kunagine rahukorpuslane Mike Edwards, kirjeldab elavalt oma 10-päevast tagasipöördumist Kabulisse: võimulolev Barbak Karmal kinnitab, et 100000 nõukogude sõdurit on kutsutud külalised; kuidas toimub massiline „südemete ja meelte võitmise“ („to win minds and hearts“) kampaania; Afganistani riikliku armee nõrkus; suurem osa riigist on Kabuli võimu alt väljas; Kabuli tänavatel võid osta mida iganes, aga hinnad on pööraselt kõrged tavaafgaani jaoks; mudzhahediinid, kes imbuvad sisse Pakistanist ja korraldavad rünnakuid; riigi poolt määratud juhid, keda ei võeta tõsiselt; patrullivad nõukogude sõjaväelased Kabuli tänavatel.
Ja kui autoril õnnestub vahel hiilida välja kohustusliku saatja seltsksonnast ja kohtuda afgaanidega omal käel, kuuleb ta ikka ja jälle: „Me tahame, et venelased läheksid ära koju.“ Lõpetan artikli tundega, et mind on tabanud deja vu.

Afganistani superstaar & lossid Kabulis

2009-12-08T08:40:00.011+02:00

Oma elu esimesel jalutuskäigul Kabulis märtsis 2006 sattusin mingile kummalisele jäätmaale, kuhu olid kerkinud mõned kirjeldamatu välimusega kolossaalsed lossid. Sel suvel, juunis 2009, jalutasime läbi sama linnajao - pea kõik krundid on nüüd hõivatud neist monstrumitest, mille ees patseerisid turvafirmade valvurid. On laialdaselt teada, et losside omanikud on enamasti poliitikud ja sõjapealikud. Abikaasa kolleegid elasid rajooni piiril, nii et nende vastas laiutas kindral Dostumi koloss kõigi oma turvakindluste ja armeega. Enamasti üürivad neid losse välismaalased või rikkad afgaanid kümnete tuhandete dollarite eest kuus.
Eile näitas ETV üht Afganistani dokfilmi, mis mõjus üle hulga aja värskendavalt. Prantsuse filmimees käis ringi samade küsimustega, mis mindki Afganistani-elu alguses piinasid (hiljem mitte - sain aru, kui tugevalt kõik on omavahel seotud ja miks aus poliitik Afganistanis ei ole võimalik): kuidas saavad kerkida nii vaeses riigis kõigi silme all lossid ja koer ka ei haugu? Filmis tuli vastus kurvastavalt kaunilt esile. Filmis oli ka häid detaile nagu endine korrupsioonivastane esivõitleja, kes ise kunagi USAs narkootikumide müümise katsel vahele jäänud. Või USAIDi rahadega ehitatud kooli halenaljakas otsing - kui üle riigi on ehitatud väidetavalt 680 kooli, siis vähemalt ühte võiks ju oma silmaga näha?
Eelmisel nädalal sattusin nägema Tallinnas veel üht dokfilmi, mis mulle meeldis: Afghan Star (Eestis siis pealkirjaga Afganistan otsib superstaari). Tegu oli neutraalse kõrvalpilguga superstaari otsimise võistlusele. Filmi oli sisse kodeeritud probleem juba eos: kuidas saab riigis, kus osade rahvugruppide silmis on häbiväärsed nii laulmine kui ka (eriti) tantsimine, läbi viia läänelikel vääärtustel põhineva võistluse? Filmitegijad said suurpäraselt hakkama keerulise olukorra kajastamisega. Filmi vaatamise tegid minu jaoks nauditavaks kõnekad detailid: eriti meeldis mulle soe perekonnastseen noore naisosavõtja kodus Heratis. Väga hästi joonistus selles stseenis välja perekonna tugi - kui neiu läks Kabulisse lauluvõistlusele, toetas teda kogu perekond, nii ema, õed kui ka isa. Ometi pani sama noor naine pani nö kõik mängu, hakates telekaamerate ees tantsima - see oli küll koht, kus ma suisa kangestusin. Kartsin tõemeeli, et ta tapetakse enne kui majastki välja saab.
Afghan Star võttis kokku tänapäeva Afganistani peamise vastuolu: ühelt poolt tahaks saada läänelikest hüvedest, lõbutseda, nautida elu. Teisalt - kuidas on võimalik seda teha väärikalt, vastavalt Afganistani traditsioonidele? Tegu on noateral kõndimisega, millega tulevad toime vähesed. Lihtne on libastuda, kaotades au ja lugupidamine alatiseks.

Elust enesest: kahekordne inimrööv

2009-12-07T08:27:00.004+02:00

Mulle käivad siiani Afganistani turvauudised, mille sisu on kohati võrreldav politseikroonikaga, aga vahel saab osa nagu tuhande ja ühe öö lugudest. Eile teavitati juhtumist, kus Wardakis peatati ravimitekoormaga auto kinni laskudega rehvidesse.
Afgaanist juhti hoiti mõni aeg kinni - kuni röövijad otsustasid, et laadung ei paku neile huvi. Mees toimetati koos autoga Ghaznisse, kus sai rehv parandatud. Autojuht jätkas teekonda, kuid Paktikas peatas auto koos juhiga juba teine kurikaelte kamp. Vaest meest hoiti nüüd vangis kolm päeva, kuni sekkus shura naaberprovintsist - paigast, kuhu ravimid pidid jõudma.
Mees vabastati ja tänaseks on jõudnud auto ravimilaadungiga õigesse kohta. Turvateate koostaja lõpetab loo tõdemusega, et - välja arvatud fakt, et autot tulistati, meest ennast rööviti kaks korda ning ta veetis kaks päeva ja kolm ööd vangistuses - on juht elu ja tervise juures...

Tundmatu Dubai ehk Hajari mägedes

2009-11-27T08:42:00.013+02:00

Võtsin päikesetõusul ette jooksuraja hotelli 80-aakrisel künklikul territooriumil. Jooksurada on tähistatud valgeks värvitud munakividega - täpselt nii nagu miinivabad alad Afganistanis. Tahtsin rajalt kõrvale astudes nautida künka otsast ning avastasin, et tõus on mulle suisa füüsiliselt vastumeelne. Iga rakk kehas ütles, ära mine. Mõistus ütles, et sa oled Dubais, siin ei ole miine, aga keha hoiatas - mine tagasi ohutusse piirkonda. Kummaline, kuidas võib kogemus sisse jääda. Kuidagimoodi end ikka künka otsa vinnasin ja imelist vaadet Hajari mäeahelikule nautisin.
Eelmisel nädalal õnnestus abikaasaga, kes endiselt Kabulis, mõneks päevaks kokku saada Dubais. Keerukas kombinatsioon, aga kõik lennud toimusid. Nõrgim lüli ahelas ei olnud mitte Kabul-Dubai lend, vaid Tartu-Riia lend. Kahjuks puudub Tartu lennujaamal vajalik maandumistehnika, nii et kui udusem on, jääb lend ära. Vedas. Viimasedki pinged maandusid Viinist Dubaisse lennates. Emirates on mu lemmikfirma: lisaks kolme aasta vanuse veini nautimisele jõudsin pista kinni veel külmsuitsu lõhe, kuulata Briti edetabeleid aastatest 1965-1969 ning vaadata suurepärast dokfilmi Food Inc.
Andrese ootas mind juba ees koos Dubai eestlaste Marioni ja Margusega, kellele oli mul kohvris väike verivorsti-assortii. Enda meelest olime lollikindlalt organiseeritud - mina leidsin ja broneerisin toa erilises paigas, Hatta hotellis ja Andres pani kinni auto. Aga nagu pahatihti juhtub, on lood keerukamad kui eeldad: selgus, et eesti autojuhiluba Dubais ei aksepteerita, iga EL riigiga on Dubail oma kokkulepe. Nii et palun väga, lätlased või rumeenlased võivad küll auto üürida, aga eestlased mitte. Kõige jaburam oli muidugi see, et auto kinnipanekul vastuväiteid ei olnud, ehkki on näha, mis riigi kodanikuga tegu.
Otsustasime takso võtta - Dubaist Hattasse on ca 100 km -, kuid Marion ja Margus pakkusid lahkelt oma suures maasturis küüti. Nii jõudsimegi öösel kella üheks mööda (täies ulatuses) valgustatud maanteed Hattasse. Eriliseks tegi teekonna, et meid peatasid relvastatud sõdurid, kes nõudsid dokumente - meie kohalike eestlaste väitel esmakordne juhtum.
Mõned päevad Hattas - lesisime mõnusas soojuses, kuulasime katkematut linnulaulu, sõime maitsvaid toite ja lugesime värskeid kohalikke ajalehti (igal hommikul ukse küljes; kohalik meedia vääriks omaette artiklit) - näis paradiisina. Tuli välja, et Dubail on ka teine pool, kaugel kärast ja pilvelõhkujatest.
Kolmandal päeval tulid Marion ja Margus meile järele ja tegime väikese ringi, imetledes maastikke. Nüüd sain omal nahal tunda, miks kõrberiigis on suur maastur kasulik - saime teelt kõrvale käänata mägesid lähemalt uurima. Õhtul kutsusid kogenud kohalikud meid aga 64. korrusel asuvasse eliitbaari, kust avanes imeline vaade tuledesärades linnale. Baar oli täis kohalikke välismaalasi - üksteisest üle rääkivaid enesekindlasid noormehi, viimaseni paljastatud naisi ja valgetes hõlstides emiraate, kes kõik kaanisid nii kiiresti kui suutsid alkoholi. Elu kalleim, 100 dirhamiline (ca 350 krooni) kokteil ei tahtnud mul kuidagi kõrist alla minna.
Pärast põrutavat baarikülastust tegi Margus ettepaneku süüa nende kodus... verivorste. Sõitsime Dubai rahulikku äärelinna, kus uniselt rivistusid ridaelamud. Väikeses tagaõues lobisesime hilise ööni, kuni Margus uskumatu hõrgutise ahjust lagedale tiris - ahjukartulid verivorsti, (poola päritolu) hapukapsa ja (soome) pohlamoosiga. Ootamatult kodune ja meeldiv lõpp-punkt meie Dubai-puhkusele.

Ants Eerti ja Rory Stewarti seiklustest Afganistanis

2009-11-11T11:01:00.013+02:00

Lugesin hiljuti Ants Eerti raamatut Afgaanide vang, ms räägib eestlas(t)e seiklustest II maailmasõja-aegses Afganistanis. Raamat meeldis mulle sedavõrd, et otsisin internetist Mauil elava eestlase meiliaadressi ja saatsin talle tänukirja. Eert vastas lahkelt ja nüüd on meil meeldiv kirjavahetus Afganistani üle.
Mis mulle raamatu Afgaanide vang puhul sümpatiseerib, on ehedus. Isegi vähesed sõnad, mis Eertil dari keelest veel meeles, on kõnekad. Igal leheküljel on hetki, kus tunnen ära situatsioone või paiku. Paraku ei pruugi inimene, kes ise Afganistanis elanud ei ole, ehedusest aru saada.
Kui Kadri Kõusaar 2008. aastal Ekspressis raamatut arvustas, võrdles ta Eerti raamatut Rory Stewarti raamatuga Places in Between. Kõusaare arvates on Eerti raamat sobilik keskmisele koolieale ja Rory (vabandust eesnime pärast, aga ma tunnen teda isiklikult) oma edasijõudnutele. Kui kriitik peab silmas stiili, siis nõustun - Eerti raamat on tõesti kohati naljakalt hüpliku stiiliga, samal ajal kui Rory raamat on kui veniv saaga, mille läbilugemine paneb tahtejõu tõsiselt proovile.
Paraku eksib Kõusaar selles, mis puudutab eelarvamusi ja ülbust: mõlemad raamatud on vägagi autori positsioonilt kirjutatud. Vahe on ainult selles, et kui Eert ei tee oma otsekoheses ütlemises mingit saladust, kuidas ta teatud kommetesse (näiteks on ta noore mehena hädas afgaanidega, kes üritavad teda seksuaalselt ära kasutada) või inimestesse suhtub, siis Rory raamat hämmastas mind oma britilikult üleoleva stiiliga.
Kuna Rory raamatus puudub vähimgi huumorivälgatus või oskus muiata enda käitumise üle, on raamat surmigav. Siinkohal võiks meenutada Eric Newby võrratut klassikalist reisikirjag A Short Walk in the Hindu Kush, kus mägedevõõõras autor läheb vallutama 6000 meetri kõrgust tippu Nuristanis. Mina liigitaksin Places in... pigem seikluskirjanduseks, sest raamat keskendub autori füüsilistele ja vaimsetele üleelamistele oma jabural teekonnal läbi Afganistani, mitte afgaanidele. Ka imeline maastik - et Bamian on imeline piirkond, võite oma silmaga veenduda selle sissekande fotosid silmitsedes - jääb kõrvale kirjeldusest, sest terve mõistuse vastaselt läheb Rory matkama talvel, kui värvilised kaljud ja türkiissinised veed on paksu lume all.
Rory ei suuda ilmutada vähimalgi määral empaatiavõimet, nii on tema kirjeldus Afganistani keskprovintsidest pehmelt väljendudes kummaline - keegi ei hooli temast, afgaanid on eranditult ohtlikud või imelikud, külad eristamatult vaenulikud jne.
Minu Afganistani-kogemus ütleb, et saad vastu enda käitumise peegelduse. Rory raamat on ehe peegeldus inimeselt, kes iga keharakuga demonstreerib oma veendumust, et afgaanid on kohustatud teda armastama ja aitama. Paraku ei küsi ta endalt, miks peaksid afgaanid usaldama ei-tea-kust saabunud välismaalast, kes ei käitu mõistlikult ja ajab ei-tea-mis asju (ainus õigustus teekonnale on "sest et ma tahtsin")?

Mõned veaparandused Krister Kivi reisipäevikule Afganistanist

2009-11-06T10:07:00.004+02:00

Sattusin lugesin Krister Kivi reisikirja ja siinkohal mõned olulisemad parandused (pisivigade korrektuuri ei hakka ette võtma):
1) "Kui mitte elada Teheranis või Peshawaris, pole Afganistani saada lihtne." - valeinfo, väga lihtne. Põhiline liiklus käib Dubai (meie abikaasaga kasutame marsruuti Riia-Dubai-Kabul) kaudu, vähemalt 4 lendu päevas. Sõidavad Safi, Ariana, Kamair. Hea lennuühendus ka Delhi'ga, saab ka Frankfurti, Istambuli või Kuweiti kaudu.
2) "Riigi tuntuimat lennuliini Arianat turvakaalutlustel näiteks Euroopa õhuruumi ei lubata" - Kabul-Frankfurt liin on Ariana lennuplaanis olemas. Sama juttu aeti ka siis kui ise Ariana'ga Frankfurti sõitsin...
3) "Olympial on hirm. Hirm on nii suur, et Kabulis veedetud kuude jooksul pole naine veel kordagi käinud turul ja oma kontorist 300 meetri kaugusele koju sõidab ta alati vaid lukustatud ustega autos." - siinkohal teeb Krister Kivi liiga mu heale sõbrale Olympiale, kes on minuga koos (ja ilma turvameesteta) jalutanud nii Kabulis kui Mazar-e Sharifis.
4) "Sest kidnapping on enesetaputerroristi pommi kõrval kõige tõenäolisem kuritegu, mille ohvriks välismaalane või rikas afgaan Kabulis võib langeda." - mitte tõenäolisem vaid kõige kardetum. Välismaalaste osas väga harvad juhud. Viimane oli augustis 2007, kui rööviti sakslanna; ta saadi järgmisel päeval kätte. Vt. Kabuli päeviku sissekanne http://qnne.blogspot.com/2007_08_01_archive.html
PS. Pilt on tehtud Olympiast, kui koos Mazar-e Sharifis ringi jalutasime.

Hirmutamistaktika ja kuulujutud Kabulis

2009-10-29T07:57:00.006+02:00

Eilsed uudised Kabulist on kõike muud kui head: rünnati Shar-e Naw's üht ÜRO võõrastemaja ja tapeti kuus ÜRO töötajat, kaks valvurit ja surma said ka ründajad. Tean seda tänavat hästi, sest käisin seal lähedal Butcher Street'il ehk siis lihunike tänaval süüa ostmas. Kümme minutit meie Kabuli kodust oli suletud terve tänav tõkkepuude ja putkadega, mille ees passis valvurite armee. Nagu minu siseveendumus ütleb, kõigist neist okastraatidest ja valuritest pole suurt tolku, kui paik sihikule võetakse. Valvurid jooksevad oma elu eest pakku - ja miks nad peaksidki mingite uskmatute eest oma naha turule viima?
Mulle saabuvad meiliga Afganistani mittetulundusühingutele mõeldud turvauudised; igat laadi rünnakute aktiivsuse kasv valimiste ajal on hoomatav. Tänane uudis on, et ÜRO allüksused kogunevad, et arutada edasisi plaane. Arusaadav, et nemad (ja laias laastus kõik välismaalaste organisatsioonid) tunnevad end hetkel ebaturvaliselt: üldiselt ÜROd kui neutraalset ju ei rünnata. Afganistanis aga tähendab valimistele kaasaaitamine seda, et oled nö poole valinud.
Viimase kuu uudised on püsivalt ebameeldivad. Isegi kauges paigus, nagu näiteks Sholgara külas Balkhi provintsis, mida loetakse rahumeelseks ja kus käisin mai lõpul. Selge on see, et eilne rünnak jätab sügava jälje kõikidele Kabuli välismaalastest tsiviilidele. Abikaasa projekti pidi tulema lähipäevil tööle üks Eritrea ekspert. Kõik oli juba organiseeritud, kuid eilse uudise valgel mees keeldus. Nagu alati, levib Kabulis tohutult kuulujutte. Abikaasa töökaaslane näiteks on kindel, et rünnak tehti seetõttu, et eelmisel päeval reklaamiti välismaalaste listides korruptsiooni-ainelist pidu samas majas...
Lahtilastud kuulujutust - nagu oleks võõrväed Koraani põletanud - said alguse ka üliõpilaste rahutused kõikides suuremates ülikoolides, mille kohta Andrese afgaanidest töökaaslased arvavad: poistele tehakse kebab välja ja öeldakse, et usku on solvatud, demonsteerige oma pahameelt. Vaene üliõpilane ei saa ju sellisest pakkumisest ära öelda.
Viimaste nädalate sündmused on mind veennud, et talitasin õigesti abikaasaga Kabulisse mitte kaasa minnes. Kui ta enne valimisi end taas Afganistani minema asutas, olin kaunikesti segaduses: minna või mitte minna. Kaalusime siis olukorda mitme kandi pealt. Plussid: kahekesi koos oma Kabuli kodus. Miinused: valimised (ette teada, et tuleb möll), jahe aeg (meie Kabuli kodu jääb sügisel teiste majade varju ja vajab kütmist). Tagantjärele on selgunud, et üks miinus on veel: on tekkinud meeletud liiklusummikud kesklinnas. Meie kodust Shar-e Naw'st sõidaks linnaserva Darulamanile mitte 20 minutit nagu oleks normaalne, vaid tund-kaks.
Andres läks siis omapead. Nagu ta kohale jõudis, tuli järgmisel päeval suur pauk India saatkonna ees - vaid viis minutit tee kaugusel meie Kabuli kodust -, kus hukkus 17 inimest ja sai vigastada kümneid. Pean tunnistama, et ehkki olukord Afganistanis tervikuna teeb mind kurvaks, siis abikaasa pärast eriti ma ei muretse: õnneks elab Andres kolleegide majas töökoha lähistel, kaugel kesklinnast. Õnneks ei tööta ta ka mingi olulise valitsusinstitutsiooni või kuulsa välisorganisatsiooni heaks, vaid veterinaarialaboratooriumi territooriumil, mis on kõike muud kui atraktiivne sihtmärk.
PS. Lühiversioon Afganistani fotonäitusest sai pandud üles Haridusministeeriumi fuajees Tartus.
PS2. Fotod on tehtud Bala Hissari surnuaial paigas, mis oli kunagine kuninglik jahiala.

Võõrväed laamendasid rootslaste haiglas Afganistanis

2009-09-11T08:29:00.007+03:00

Rootsi Afganistani komitee töötajad kurtsid, et eelmisel nädalal sõitsid koalitsioonivägede veokid õhtul kell kümme Kabuli külje all Wardaki provintsis ilma ette hoiatamata nende haigla territooriumile, sidusid kinni töötajad, otsisid läbi patsiendid, murdid maha mõned uksed ja jagasid lahkumisel jagade käske, keda võib ravida ja keda mitte. Alles juulis oli sama kliiniku lähedal konvoi kokkupõrge mässulistega, nii et sõjaväelased nõudsid argressiivsel moel varjupaika ja ravi samast kliinikust.
Organisatsiooni direktor Andres Fange ei pea sellist käitumist aksepteeritavaks ei rahvusvaheliste humanitaarreeglite järgi; samuti ei sobi sarnane käitumine ISAFi ja MTÜde tsiviil-militaarkokkuleppe raamesse. Lähemalt võib lugeda pressiteatest Svenska Afghanistankommittee (ehk SAKi) koduleheküljel http://www.swedishcommittee.org/archive/articles/press/2009/wpoIMF/
Viimasel ajal olen kaunis tihedalt lävinud komitee inimestega, sest neil on plaanis kaunistada septembri lõpus Göteborgi raamatumessil oma boksis seinu minu Afganistani fotodega. Mulle teeb see väljavaade rõõmu - olla läbi oma fotode esindatud Põhjamaade suurimal raamatumessil ühe tuntuima Rootsi abiorganisatiooni osana. Eelmisel aastal näiteks osales SAK raamatumessi pealaval aruetelus Rootsi arengukoostöö ministriga laste haridusest Afganistanis.

Valed, valimised ja seadused

2009-08-29T09:21:00.008+03:00

Abikaasaga juhtus hiljuti Afganistanis selline lugu, et tema poole pöördus noor afgaan (kellest me mõlemad palju pidasime) palvega "veidi valetada". Noormees arvas, et ta ei saa oma töökohast, ühest välismaisest organisatsioonist, piisavalt head palka ja palus Andrest mängida kaasa pettuses. Nimelt kavatses ta väita oma töökohas, et teda kutsutakse töövestlusele ja pakutakse paremat palka. Andresele oli siis ette nähtud "töövestlusele kutsuja" roll. Abikaasa keeldus ja selgitas meie noorele sõbrale, et ta ei saa nii teha, sest see ei ole eetiline. Kohalike standardite kohaselt oleme aga sellele noorele mehele ühe teene võlgu: Afganistani kirjutamata seaduste kohaselt oleks abikaasa pidanud talle vastu tulema ja "töövestlusele kutsuma".
Miks seda lugu jutustan? Kära Afganistani presidendivalimiste ümber on päris naljakas kõrvalt jälgida. Kui oled Afganistanis natukenegi elanud, siis tead, et kogu elu käib teenete-vastuteenete rütmis. Kui oled afgaan ja sinult palub su sugulane või kogukond midagi, on võimatu keelduda. Seetõttu on täiesti selge, et ükskõik kuidas valimistele ka - parimate tahtmistega - "demokraatiat" külge kleepida ei püüa, sisemiselt see lihtsalt ei kuku välja. Kui ikka palutakse kasvõi kolm korda hääletamas käia või oma rahvusgrupi esindajat valida, ei ole võimalik "ei" öelda.
Veel üks näide: Eestis olnud kaunis palju meediakära selle ümber, kuidas uus shiiitide seadus ahistab naisi. Sellest seadusest vestsime juttu särtsaka Shakilaga, kellele tegi palju nalja see, kuidas läänlased erutuvad mingite seaduste peale, mis on paberil. Haritud hesaaritar Shakila (tema peres õpivad kõik, nii naised kui mehed) kuulub poliitiliselt aktiivsete naiste gruppi, kes otsustas seda seadust oma silmaga näha: kõik välismaalaste uustekanalid ju rääkisid seadusest. Neil läks kaks nädalat aega, enne kui seaduse kätte said - presidendi kantseleil seda ei olnud ja üldse oli seadusel suur saladuseloor, et missugune ikka on viimane variant. Samas kinnitas Shakila, et seadus ei muuda kuidagi seniseid kombeid või tavasid: ükski kohalik külakogukond ei ela ju seaduste järgi; elu käib oma rada. Kui perekonnapea on vaimuvalge ja annab naisperele hingamisruumi, siis ongi selle pere elu selline ja vastupidi.
Ja lõppu: huvitav, kas keegi veel mäletab Sayed Perwiz Kambakhshi? See on ajakirjanik, kes ootab siiani surmanuhtlust selle eest, et laadis alla internetist kriitilist materjali naiste õiguste kohta islamis. Priit Pullerits kirjutas selle uudise "kõrghooajal" artikli http://www.postimees.ee/200208/esileht/siseuudised/308187.php
Ka keegi tõesti arvab, et Afganistanis on seadus, mis puudutab "erinevaid juhte internetist allalaadimisel"? Loomulikult ei ole sellist seadust - kui Afganistanis otsustatakse keegi patuoinaks teha, siis küllap Koraanist või muudest seadustest vastav lõik ka leitakse. Paralleel Piibliga - samamoodi võib ju sealtki sobiva tsitaadi igaks elujuhtumiks leida.
PS. Fotod naistest on tehtud Kabuli vanalinna turul: ühel muide müüb rändrahva naine (burkata) pulmakaunistust ja teisel ostab naine saunatarbeid.

Afganistani fotoreportaazh XI: künd eeslitega Kesheneh' küngastel

2009-08-24T07:50:00.010+03:00

Ehkki Ghulam Rassul on alles viiendas klassis, on tal kindel siht silme ees: ta unistab saada õpetajaks. Tänagi on ta juba klassivanem ja assisteerib õpetajat. Ta õpib hoolsalt, eriti matemaatikat ja füüsikat. Ghulam Rassul on kindel, et ta tahab jääda õpetajaks just oma külla: Keshendeh küla poistekooli õpetajad on enamasti juba eakad ning neil napib haridust.
Vabal ajal unistab Ghulam Rassul nagu iga teinegi koolipoiss jalgpalli mängimisest. Ometi ei saa mängida nii palju kui tahaks, sest on vaja vanemaid ja vendi aidata. Tal on seitse venda ning tihti tuleb minna neile appi väikestele maalappidele küla ümbruses. Siin kasvatatakse vilja või teisi kultuure, mis ei vaja niisutust , näiteks arbuusi või melonit.
Keshendi küla on suurest provintsikeskusest Mazar-e Sharifist vaevalt 80 kilomeetri kaugusel, ometi võtab sõit sinna neli tundi. Läbi tuleb sõita jõest – kui on kõrge veeseis, siis külla ei pääsegi. Kitsukesel auklikul kruusateel kohtab üksikuid veoautosid ja külamehi hobuste või kaamelitega. Et sel aastal on olnud palju vihma, on künkad haljad ja saab koguda hulganisti rohtu. Ainult vihmavesi kastab neid künkaid. Lisaks kogutakse vett kõrgetele mäenõlvadele rajatud kanda’desse – spetsiaalsetesse veehoidlatesse. Ehkki Keshendi elanikud näevad palju vaeva, on looduslike tingimuste tõttu nende elu palju vaesem kui näiteks vaid mõnekümne kilomeetri kaugusel Sholgara külas – kõigist pingutustest hoolimata vaid üks saak aastas.
Erivärvilised põllulapid moodustavad Keshendi järskudel nõlvadel otsekui lapitekimusteid. Nende lapikeste harimine on raske töö, reeglina käsitsi. Vahel näeb ka eeslitega kündjaid. Eesel oma põikpäisuses ei sobi künniloomaks, nii küntakse tavaliselt Afganistanis härgadega. Aga mis sa hädaga teed, kui härga osta ei jõua. Maa tahab ju harimist...
PS. See on viimane reportaazhidest, mõeldud tutvustama Afganistani koolilaste elu ja olu Mazari lähistel nelja maa koolilastele. Tänud lugemast.

Afganistani fotoreportaazh X: Mängurõõm

2009-08-21T08:53:00.004+03:00

Lapsepõlv on Afganistanis lühike, sest lapsed hakkavad varakult vanemaid abistama: toovad vett, hoiavad väiksemaid õdesid-vendi, pesevad nõusid. Ehkki Afganistani lastel on palju töökohustusi ja vähe mänguasju, oskavad nad iga puhkehetke ära kasutada. Üks väike tänaval närimiskummi müüv tüdruk ütleb: „Mul ei ole küll mänguasju, aga ma hüppan vahel niisama ringi!” Nii hõljuvadki taevas vanast plastikaatkotist valmistatud lohed, väikesed tüdrukud ajavad üksteist varjatud tänavasoppides taga ja igal vabal platsil taovad poisid palli. Iga pere palli ei jõua osta, aga seltsi peale mõne ikka leiab.
Keshendi küla on kauge ja vaene; siin peavad kõik pereliikmed tublilsti pingutama. Kui õhtul peale päevatööde jääb aega üle, on lubatud teha ka koolitööd. Pere abistamine on kõige tähtsam! Ometi leiavad koolipoisid mõne hetke aega, et tundide vahel ringi joosta. Mängitakse jalgpalli ja omamoodi hüppamismängu: ühel jalal hüpates tuleb teisi püüda teisi osavõtjaid kukkuma saada. Võitja jääb viimasena püsti.
Kui poiste ja meeste pallimäng on tavaline vaatepilt, siis neidude sporditegemine ei ole Afganistanis just tavapärast killast. Vähestes koolides ja keskustes võimaldatakse tütarlastele. Keeruline on ju sportida, kui täidetud on kõik sündsusnõuded: pilgu alt ära ja sündsalt riides. Ometi pakub enda liigutamine rõõmu tütarlastele samamoodi kui poistelegi. Shengani puuetega laste keskuse kõrgete müüride varjus mängivad kurdid poisid ja tüdrukud üksteise vastu võrkpalli. Tõsi küll, neidudel on mõned meesõpetajad abiks. Tütarlaste naer ja hõiked , kui nad oma hennaga kaunistatud kätega palli lüüa püüavad, teeb kõigi tuju heaks. Ka nende, kes häbelikult platsiserval või klassitoa aknal kaasa elavad...

Afganistani fotoreportaazh IX: Tähistades õpetajate päeva

2009-08-20T08:28:00.011+03:00

Sellel keskpäeval on tunda õhus erilist erutust juba kooliesisel teel. Saabuvad neiud kannavad pea peal kodus tehtud bulani’d (pirukaid) või tarivad potti riisiga. Ühel on kilekotis peidus naan (leib) , teine kannab hellalt pidupäevarooga mantu’sid (pelmeene). Paljudel on käes plasmassist lillekimbud, levinud kaunistuselement Afganistani pidudel. Sholgara tütarlastekooli väravas võtavad saabujaid vastu osad korralduskomitee liikmed.
Samal ajal teevad teised teevad käbedalt ettevalmistusi: tassivad klassidest pinke kitsasse koridori, pesevad juurvilju ja sätivad lauda külalistele õpetajate majas. Täna on pidupäev, õpetajate päev.
Peo algus hilineb nagu ikka Afganistanis kombeks: vähesed meesõpetajad ja –külalised aitavad üles seada sädelevaid dekoratsioone ja plakateid, vedu ei taha võtta ka võimendussüsteem. Lõpuks lüüaksegi võimendusele käega ja asutakse pidama kõnesid, lugema luuletusi ja ette kandma laule loomulikul moel. See teeb raskeks kuulmise – kõik koolitüdrukud ei mahu nii või teisiti majja, neiud kükitavad tihedas tropis lävepakul või tunglevada avatud uste taga, püüdes üksteisest üle kiigata.
Aga ilukõned on uhked – iga kõneleja rõhutab omal moel, kui tähtis on õpetaja roll. Kõned jätkuvad veel siiski, kui shura (ehk külanõukogu) esimees ja külalised kaetud laua taga istet võtavad, et kõike maitsvat-paremat proovida. Lõpuks pakutakse magustoitu, mille peale on kirjutatud „tere tulemast”. Afganistanis on kaunis levinud komme, et õpetajatele kingitusi tehakse. Ja loomulikult püüab iga perekond sel tähtsal päeval õpetajate lauale head-paremat saata.

Afganistani fotoreportaazh VIII: õpitud oskused

2009-08-19T08:54:00.007+03:00

Kuidas teha ümbritsevatele inimestele selgeks, et puudega laps saab hakkama nagu iga teine laps? See on raske küsimus paljude perede jaoks. Eriti Afganistanis, kus puudega laps loetakse perekonna häbiks ja jäetakse kodu seinte vahele peitu. Välismaiste abiprogrammide abiga on tekkinud suuremates linnades keskused, kus nii pimedad, kurdid kui ka vaimsete probleemidega lapsed õpetust saavad ja tegevust leiavad. Erilise väljaõpppe saanud sotsiaaltöötajad käivad kodudes ja teevad selgitustööd ka ümbruskonnas. Tihti ei jõua vanemad hiljem ära imestada, kuidas rumalaks peetud laps hoolsalt koolitükid omandab. Mõned tublid õppurid leiavad endale hiljem sobiva töö, näiteks rätsepa või automehhaanikuna.
Afganistani koolilapsed oskavad hinnata seda, et neil on võimalik koolis käia – eriti veel need lapsed, kes kohalike tavade järgi loetakse lootusetuteks ühiskonnaliikmeteks. Shengani puuetega laste keskus on paik, kus igaüks õpib vastavalt võimetele: ühes klassis käib riikliku kooliprogrammi järgi tund ja teises klassis õpitakse eluks vajalikke oskusi – oluline on ju selgitada inimestele, et võid olla kurt, aga muidu igati töövõimaline ja nutikas? Kolmandas klassis pannakse puzzle’sid kokku ja neljandas harjutatakse arvutikasutust. Kui veel internetiühenduse ka saaks, et suhelda teiste lastega kaugetes koolides, unistavad õppurid. Kahjuks on Afganistanis võimalik vaid satelliidiühendus ning internet seetõttu üüratult kallis.
Harva kogeb sellist siirast rõõmu nagu Shengani keskuses. On imeline jälgida õpetajate ja õpilaste suurepärast läbisaamist: olgu tunnis või mänguplatsil. Siinsed 65 õpilast on erilised, sest peavad ületama päevast päeva raskusi, mis tavainimesele tunduksid olematutena. Ehk kuidas ületada kurdina tiheda liiklusega teed riigis, kus ei ole ülekäiguradasid ega valgusfoore? Erilised on ka keskuse kuus tööajat, sest puuetega laste õpetamine nõuab suurt kannatlikkust. Aga kannatlikkust afgaanidel jätkub...

Afganistani fotoreportaazh VII: karm lugu Keshendi tütarlastekoolist

2009-08-18T09:07:00.005+03:00

Välismaised külalised kükitavad koos poolsaja tütarlapsega mäekülje varjus, sadakond meetrit koolimajast. Hommikune – tütarlaste vahetus – on läbi ning koolimaja on poiste päralt. Tavaliselt on tütarlastel ja poistel Afganistanis eraldi koolid; Keshendis aga tütarlastel oma koolimaja ei ole.
Ehkki juba Prohvet Muhamed ütles, et „ teadmiste poole püüdlemine on kohustuslik igale moslemile, olgu see siis mees või naine” , peetakse Afganistanis meeste haritust endiselt olulisemaks kui naiste. Nii kerkivad poistekoolid varem kui tütarlastekoolid. Vahel ei ole jõutud koolimaja tütarlastele ehitada ning nad peavad käima samas majas kus poisidki. Nii on juhtunud ka Keshendis: jõe kõrgel kaldal asuv väike vana koolimaja peab mahutama kolme vahetust. Klassid on pungil täis. Ei jätku toole ja pinke - nutikad poisid võtavad plastmassist tooli kodust kaasa. Samal ajal kui uus koolimaja poistele juba kerkib, on tütarlastekooli hoone valmimine takerdunud maavaidluse taha.
Keshendi kooli juhtkonnale ei meeldi, et välismaised külalised neidudega juttu ajada tahavad. Lõpuks antakse vestluseks luba, kuid ei lubata teha ühtki pilti. Välismaiste külaliste selgitused ei ei aita; umbusalduse müür ei kao. Nii võib juhtuda, sest afgaanidel on välisilmaga erinevad kogemused. Mis mõjusid külalised kaasa toovad, pole teada. Parem hoida neist siis juba kaugemale...
Kuidas intervjueerida korraga kolme klassitäit tütarlast? Eriti kui pealt kuulavad meesõpetajad, kes häbelike tütarlaste eest ise vastata püüavad? Mõned naisõpetajad kükitavad samuti siin, aga nad on apaatsed ega vasta küsimustele. Tundub uskumatuna, et vaid nelikümne kilomeetri kaugusel asub Sholgara küla tütarlastekool, kus iga naisõpetaja näis pakatavat heast tahtest ja energiast.
Ja siis juhtub ime. Üks neiu tõuseb püsti ja nõuab külalistelt abi. Teie, välismaalased, peate meie küla naisi aitama, ütleb neiu julgelt. Me vajame oma koolimaja. Me vajame haritud õpetajaid. Me vajame laboratooriumi, et õppida bioloogiat. Me vajame arvuteid, et saada tänapäevaseid teadmisi. Ja me vajame internetti ja inglise keele õpetajat, et suhelda välismaailmaga.

Afganistani reportaazh VI: Nazifa ja islam

2009-08-17T08:56:00.008+03:00

14- aastasele Nazifale meeldib õppida. Eriti meeldib talle matemaatika; isegi vabal ajal püüab ta koolitükke uurida. Vaba aega ei ole muidugi palju, sest tuleb ema abistades väiksemate õdede ja vendade järele vaadata. Nazifa unistab inseneri või arsti elukutsest. Tütarlaps usub, et tema unistus võib olla reaalne – on ta ju oma silmaga näinud oma külas kliinikus medõena töötavat afgaanitari.
Täna kummardub Nazifa pühakirja kohale. Ühe raamatu kohal on terve salgake tütarlapsi, sest igale koolilapsele ei jätku raamatut. Olusid tundmata võiks arvata, et tegu on laulutunniga. Tegelikult on aga koraanitund: õpetaja laulab pühasid tekste ees ning tütarlapsed kordavad koos järel. Afganistan on islamivabariik. Usk mängib selles riigis väga suurt rolli - nii hakkavad lapsed õppima Püha Koraani juba esimesest klassist alates kuni üheksanda klassini. Et pühakirja tuleb tunda originaalis, mitte tõlkes, tuleb õppida ka araabia keelt.
Islam ei ole tähtis ainult raamatutarkusena; tegelikult määrab islam ära võimalused ja annab käitumisjuhised tavaeluks olgu siis tegu abiellumise, söömise või palvetamisega. Afganistanis on tavaks, et palvetavad naised kodus. Sellel reeglil on ka erandeid. Näiteks Mazar-e Sharifis asuvasse kuulsasse Hazrat Ali pühamusse võivad tulla nii mehed, naised kui ka lapsed. See imeliselt rahumeelse õhkkonnaga pühamu on paljude perekondade palverännaku sihtkohaks; siin võib kohata inimesi üle terve Afganistani. Selles kaunis timuriidide ajal püstitatud kompleksis võib kohata nii tõsiseid palvetavaid mehi, pühapäevaselt riides lapsi innukalt pühasid valgeid tuvisid söötmas või naisi koos lastega pühaku hauale suundumas.

Afganistani reportaazh V: kodukülast kaugele tööle

2009-08-14T08:26:00.008+03:00

Habibullah kõõlub uudishimulikult uksel – temagi tahab osa saada oma ema jutuaajamist külalistega. Ema räägib, et vanem poeg töötab Iraanis ja tütre pere naasis just Araabia Ühendemiraatidest. Võõrale silmale näib see majapidamine kui vaikse rahu oaas: õu on tulvil roose, mooruspuud marjade all lookas, vaibad kutsuvalt verandale maha laotatud. Miks peavad külaelanikud siit lahkuma – tegu on ju rahuliku ja viljaka alaga?
Sholgara küla läbib suur jõgi, siin saadakse mitu saaki aastas. Nüüd, maikuus, käib juba viljakoristus. Teise kultuurina kasvatatakse tihti tulusat riisi. Piirkonnas leidub isegi metsa, mis on Afganistanis kaunis haruldane. Kui viimased aastad olnud vihmavaesed, siis kevad 2009 oli erandlik oma suurte sadudega. Sel aastal ootavad kõik põllumehed Afganistanis head saaki. Ometi ei pruugi pidev sadu ainult head tähendada. Sajud kaasa toonud üleujutused, mis on lõhkunud maju ja rikkunud põllumaid. Vahepeal oli külasse pääseminegi võimatu, sest kõrge veeseis lõhkus silla.
Üleujutused ei ole siiski peamine põhjus, miks paljud Sholgara külaelanikud kaugele tööd otsima sõidavad. Kurja juur peitub omandisuhtes – vaid viiendik perekondadest omab maad. Kõikidele ei jätku tööd päevilistena maamanike juures. Kui perekond turul ei kaubitse või koolis ei õpeta, jääb töötamiseks vähe võimalusi: kas teedeehitusele või püüda kaugemalt tööd leida.
PS: Selle loo juurde kuuluvad ka kõnekad pildid perenaisest, kes meid külla kutsus ja oma perest rääkis, samal ajal külalistele lehvikuga tuult lehvitades... Paraku neid pilte avalikult näidata ei saa, sest selle perekonna aumõiste ei luba naisi avallikult eksponeerida - tavaline situatsioon Afganistanis.

Afganistani fotoreportaazh IV: tänavalapsed

2009-08-13T08:35:00.009+03:00

Vaadates Faridale otsa, rabab tema elukogenud pilk. On raske uskuda, et tütarlaps on vaid 10-aastane. Sama vana on ka Feriha, leebe olekuga hesaaritüdruk. Nad istuvad klassis, mis pungil täis innukaid lapsi. See ei ole tavakool, vaid tänavalastele õpetust pakkuv Ashiana keskus. Siinseid lapsi ühendab asjaolu, et nad on pidanud väiksest saati tänaval raha teenima. Afganistanis on tavaline, et lapsed hakkavad juba noorelt kodus vanemaid abistama. Vahel on aga perekond nii vaene, et lapsed saadetakse tänavale raha teenima. Väike poiss Hazrat Ali pühamus esindab tavapärast laps-kaupmeest: kaelas kannab ta kasti, kus müügiks närimiskummi, biskviidid ja krõpsud.
Ashiana püüab lapsi tööorjusest päästa läbi isikliku toetaja. Sponsori leidmisel pakub Ashiana perekonnale lepingut: perekonnale makstakse aastas 260 dollarit (see on summa, mille võiks laps eeldatavasti tänaval aastaga teenida). Lepingu sõlmimisel on laps tööst prii ja saab õppida. Vahel nõustub perekond hiljem lapse üleminekuga tavakooli minna , et seal haridusteed jätkata. Siinsed lapsed on tublid õppurid: tavaliselt lähevad nad pärast ühte õpiaastat otse riikliku kooli teise või kolmandasse klassi. Tänaseks on saanud tänu Ashiana’le kirjaoskuse juba 2000 last.
Ehkki võib jäääda mulje nagu oleks perekond õpingute vastu, on tavaliselt pigem tegu vaesusest tingitud hädaolukorraga. Nii Farida kui Feriha räägivad oma elust Kabuli äärelinnas, kus terve perekond on pressitud kitsukesse üürituppa. Isegi sellise toakese eest tuleb kuus maksta 2000 afgaani (40 dollarit). Mõlemal on kuus venda ja õde, kes samuti tööd teevad: kes peseb autosid, kes müüb närimiskummi.
Farida on esialgu veel poole kohaga õppur: hommikupoolikuti käib ta koos vennaga tänavatelt paberit ja pappi korjamas. Lõunasöögi ajaks tuleb Farida Ashiana keskusesse: siinne lõuna on tihti tänavalaste ainus korralik eine. Faridale meeldib õppida, eriti Koraaniõpetus. Salamisi unistab ta õpetajaks saada.
Feriha on olnud juba aasta aega prii tänavatööst. Tema otsis koos vennaga prügihunnikutest plastikut ja müüs seda kaupmeestele, teenides umbes 60 afgaani (1,2 dollarit) päevas. Nüüd käib arstikutsest unistav tütarlaps tavakoolis; eriti meeldib talle matemaatika. Ta on rahul, et on leidnud endale ka palju sõpru koolikaaslaste seast. Hoolimata sellest, et teatakse Feriha tööst tänaval, et narri teda keegi: vaeses Afganistanis on prügikorjamine tavaline töö.

Afganistani fotoreportaazh III: joogivesi

2009-08-12T08:45:00.007+03:00

Küsides Bibi Khadija tütarlastekooli õpilastelt, missugust vett tohib juua, oskavad kõik vastata: ainult puurkaevust. Ja kui puurkaevu ei ole? Siis võtame jõest ja keedame seda enne joomist. See, et tütarlapsed teavad elementaarseid tervisenõudeid, on suurepärane. Ja suurepärane on ka see, et nende tütarlaste kodukülas on võimalik puhast vett juua. Viimastel aastatel on Swedish Comitte rajanud Sholgarasse 20 puurkaevu – üks nendest kooli õuel – ning mitmed avalikud käimlad. Tualett on luksus, mis on olemas vaid kümnendikul afgaani perekondadest.
Ainult kuuendikul afgaanidest on juurdepääs joogiveele. Puurkaevude rajamine on äärmiselt kulukas ettevõtmine ning oma kaev on vaid vähestel. Seetõttu juuaksegi tihti looduslike veekogude vett. Kui ei järgita hoolikalt elementaarseid reegleid nagu vee keetmine või käte pesemine, on haigused kerged tulema. Afganistanis on poolte alla 5-aastate laste surmapõhjuseks kõhulahtisus. Kuid puurkaevude rajamine, populaarsetes raadiosaadetes kätepesust rääkimine või koolis lastele hügieeni õpetamine on aidanud kindlasti kaasa haiguste vähenemisele.
Sholgara külas torkavad uued säravad puurkaevud kaugelt juba silma. Veetoomine on Afganistanis enamasti noorte töö, nii kohtab kaevu ümber siingi - nagu tavaliselt - suuri lasteparvi. Igaüks tassib vett omamoodi, olgu siis eesli, kanistri, käru või kannuga. Ja väike lõbu käib ikka asja juurde, olgu selleks kas lobisemine või ringijooksmine.

Afganistani fotoreportaazh II: teel kooli

2009-08-11T08:42:00.009+03:00

Kaks naeru kihistavat tütarlast seisavad puu varjus, oodates mööda teed lähenevat koolitüdrukute rühma. Koolitüdrukud tunneb Afganistanis juba kaugelt ära, sest nad kannavad tumedaid riideid ja heledaid pearätte. Jalas on enamasti odavad plastist plätad. Suuremates linnades ummistuvad kõnniteed tundide lõppedes otsekui mustavalgekirjust sädistavast voolust. Maal tuleb iga laps ise kandist, nii et grupid on väiksemad. Nii naised kui ka tütarlapsed püüavad Afganistanis alati liikuda mitmekesi koos, sest nii on turvalisem.
Kui neiud on vanuses, mil neid loetakse juba täisealiseks, peavad nad ringi liikudes kandma suurt loori chador’i või kogu keha varjavat burkat. Täisealiseks loetakse aga tütarlast varakult – kaks kolmandikku neidudest abiellub juba enne kuueteistkümnendat eluaastat. Kui palju ennast katta tuleb, sõltub piirkonnnast , rahvusest ja traditsioonidest. Maapiirkondades on enda täielik katmine tavalisem kui pealinnas Kabulis.
Põldude vahel ennast ei kaeta. Kui aga läheneb auto või silmapiirile ilmub mõni meesterahvas, tõmmatakse varjav burka endale pähe. On oluline käituda alati väärikalt. Afganistanis tähendab see, et naisterahvas varjab end võõraste pilkude eest. Seetõttu on nii kodude kui ka koolihoonete ümber kõrged müürid. Olgu tegu perekondade või koolitüdrukutega; nende au peab olema kaitstud kaitstud.
Suurem osa õpilasi ei ela kooli vahetus läheduses. On tavaline, et kooli tuleb kõndida pikki kilomeetreid; lapsi kooli ei sõidutata. Ometi koolitüdrukud ei kurda, otse vastupidi. Pärides Sholgara küla kooli tütarlastelt, millal nad kooli tulemata jätavad, jäävad neiud nõutuks. Lõpuks saab vastuse: „Ainult siis kui oleme haiged!”

Afganistani fotoreportaazh I: noored naisõpetajad

2009-08-10T08:29:00.010+03:00

Innukad õpetajad kogunevad õpetajate puhkeruumis uudishimulikult ümber kaugelt tulnud külalise. Slovakitar Olympia näitab fotosid sõpruskoolidest teistes maades ja Afganistani lastest. Puhkeruum on mugav: nurgas seisab nagi burkadega, dokumentidele on kapp, maas on vaip ning termoses kuum piim.
Üks õpetajatest on Najiba, õrna naeratusega 18-aastane neiu. Bibi Khadija tütarlastekoolis on tihti keeruline eristada õpilasi naisõpetajatest, sest õpetajad on nii noored. Najiba õpetab pushtu keelt, talle meeldivad ka ajalugu ja bioloogia. Ta armastab lugeda – enamasti küll õhtuti, kui majalised ja laps juba magavad. Najiba juba kolmandat aastat abielunaine. Uhkelt näitab ta mobiiltelefonis oma noore abikaasa ja armsa pisikese tirtsu fotosid.
Najiba 22-aastane kolleeg Koubra on olnud abielus juba viis aastat. Koubra abikaasa õpib kaugel Sheberganis teadust, eesmärgiga saada bioloogia õptajaks. Abielupaaril on kaks last, keda aitab hoida ema. Afganistanis käib elu laiendatud perekonnas, koos elab mitu generatsiooni. Nii on alati võimalik üksteisele toetuda ja abi paluda.
Nii Koubra kui Najiba on õppinud õpetajaks samas külas asuvas Kjuja Sikanderi poistele mõeldud keskkkoolis. Õpetajaks asusid nad õppima samal ajal kui olid ise alles kooliõpilased. Afganistanis on puudus haritud naisõpetajatest. Tütarlastel peab olema puberteedieast alates kindlasti naisõpetaja, vastasel juhul ei lubataks neide enam kooli. Sestap ongi haritud naisõpetajate olemasolu väga oluline. Koubra kirjeldab oma tolleaegset päevaplaani, kus ta tõusis aoahtuses, läks kõigepealt oma kooli ja päeval edasi juba õpetajate koolitusse. Ta jõudis koju alles õhtul hilja, kõndides iga päev mitu tundi.
Bibi Khadija kool on ainus tütarlastekool kogu piirkonnas. Swedish Committe aitas kooli siin avada juba 1990ndatel, kuid toona tuli kool turvaprobleemide pärast sulgeda. 2002. aastal avati kool uuesti, esialgu küll kehvades tingimustes. Kuus aastat hiljem aga valmis Swedish Committe toetusel koolimaja. „Kui tore, et meil on koolimaja ja enam telkides ei pea õpetama,” räägivad õpetajad.
PS. 11 fotoreportaazhi valmisid Afganistani sõpruskoolide projekti raames, st koolilastele. Kahjuks mahub päevikusse vaid väike osa fotodes.

Miks istun Eestis, ehkki plaanisin olla Afganistanis?

2009-08-07T11:28:00.008+03:00

Pöördudes Kabulist tagasi juuni algul, näis kõik olevat selge: panen üles paar fotonäitust Eestis, organiseerin koolidele oma raamatu saatmise ja pöördun siis koos abikaasaga Kabulisse tagasi. Paraku teeb elu omad korrektuurid. Sain nimelt Põhja-Afganistani reisilt mingi nahalööbe, mis progresseerus kodus enneolematu kiirusega. Pärast mõningaid arste, kes pilgu peale viskasid ja enesekindlalt seenevastaseid ravimeid kirjutasid (millest mingit tolku polnud), õnnestus lõpuks leida üks asjatundlik tohter. Tänu foorumitele, muide. Dr. Raudsepp arvas, et pilt on segane ja vaja laboriproove. Paraku ei saanud biopsiat (ehk siis koeproovi) enne võtta, kui hormoonsalvide mõju möödas. Kaks nädalat ei määrinud end siis millegagi - kratsisin end nagu kirbupilves krants ja piinlesin hullupööra. Olin magamatusest lõpuks ogar. Uurisin netist nahahaiguste sümptome ja pilte kuni plekilise tüüfuseni välja - on ju Mazar hoopis teises kliimavööndis kui Kabul, nii võis kahtlustada ka mõnd troopilist haigust. Lõpuks sai biopsia tehtud ja nahahaigus diagnoositud - ei midagi eksootilist, täiesti tavaline nahahaigus Eestis (aga ilming oli ebatüüpiline). Esimesest päevast, mil ravi hakkasin saama, hakkasin ka tervenema. Paraku sõitis vahepeal abikaasa Kabulisse ja mina jäin end Eestisse ravima.
Ka teine tagasilöök tuli ette: Armastatud Afganistani näituse lasi mul üles riputada oma ruumesse Kirsimäe kohvik, kelle perenaisega oli juba kuid tagasi kokkulepe. Kohvik asub Pärimusmuusika keskuses Viljandis. Paraku on kohvikul ja keskusel mingi kana kitkuda ja mina oma näitusega jäin rumalalt selle vahele: ehkki perenaine vandus jumalakeeli, et avab kohviku (hetkel, mil üles riputasin, oli suletud), on näitus siiani suletud kohviku seintel.
Hea uudis on aga see, et brittide Afghan Connection küsis mu fotonäituse lühendatud versiooni endale; see on juba ka füüsiliselt üleval rippunud Londoni lähistel Slough muuseumis. Samuti sai pildid Swedish Committe for Afghanistan; nemadki tegelevad näituse ettevalmistusega.
PS. Kuna vahepeal ei suutnud üldse tööd teha, jäid seisma ka Põhja-Afganistani reportaazhid. Nüüd on 11 fotoreportaazhi valmis; kavatsen ka päevikusse need üles riputada.
PS2. Pildid on meie viimasest piknikust Kabuli lähistel Gulbahgis.

Kabulist tagasi ehk näitus Kuressaares

2009-06-10T07:42:00.009+03:00

Iga päev olen mõelnud, et tahaks pikemalt kirjutada oma Põhja-Afganistani reisist ja veel mõnedest erilistest sündmustest nagu näiteks minu suure eeskuju, Nancy Hatch Dupree külaskäigust meie Kabuli koju. Tõenäoliselt sõidame juuliks ja pooleks augustiks Kabulisse tagasi. Andres kindlasti, aga minu puhul on sõit veel lahtine. Pean kuidagi tulema toime oma kohustustega - suvenäitustega Eestis. Ajakava on olnud tihe: täna stardime Kuressaare suunas, et võtta pealt fotonäitus Pärnust ja panna suurem osa üles Kuresssaare kultuurikeskuses.
Tagasitee Eestisse läks kaunis hästi. Kui mitte arvestada seda, et peale seitset turvakontrolli Kabuli vanas lennujaamas pandi meid bussi ja viidi - Kabuli uude lennujaama, kus terve lennukitäis puistati ülipõhjalikult läbi. Lennujaama hoone valmis aasta tagasi, kuid sinna pole meid seni lastud. Nüüd kisti kogu käsipagas laiali - iga minu arvuti ja fotoaparaadi juhet uuriti nagu oleks tegu imeasjaga.
Aga Dubais oli seekord tore. Meil oli terve päev aega ja üks kohalik eesti paar sõidutas meid oma maasturis mugavalt ringi ja näitas imelinna lähemalt. Aitäh, Marion, et mulle kirja saatsid ja et me kohtumiseni jõudsime!
Nüüd on nii tehissaare peal käidud kui ka suurimas kaubanduskeskuses suurim akvaarium imetletud. Mis seal salata, sein keset ostuparadiisi, kus ujuvad parves muuhulgas ka raid, haid ja moreeenid, oli tõesti muljetavaldav. Ilmselt tuleb tagasi minna, sest valgus- ja purkkaevushow jäi mingi tehnilise rikke tõttu nägemata...
Autentne india restoran, kuhu lõpuks jõudsime - parim osa, kui satud tänu kohalikele eemale turisti radadest. Ning tööliste parved õhtuhämaruses kõnniteedel busse ootamas - need vaevumakstud töösipelgad, kes kogu selle hullumeelse imelinna valmis on ehitanud. Juurde sai kuulata lugusid kohalikest eestlastest - meid võõrustanud noored tegutsesid kinnisvara alal, kuid Dubais elavat eestlasi hulganisti, alates sheiki hobuseid treenivatest, lõpetades Emiratesi stjuardessidega.

Reisimisest Afganistanis: kuidas pidada metsapeatust, kui metsa ei ole?

2009-06-01T07:57:00.014+03:00

Minult küsitakse igal hommikul: kas sa ikka teed jõid ja hommikust sõid? Tead küll, et teekond on pikk ja palav - vastasel juhul ähvardab sind dehüdratiseerumine? Loksumine aitab ka kaasa, nii et enesetunne muutub varsti kaunis ähmaseks.
Paari tunni pärast küsin tee peal jawab-e chai (ehk siis peenelt väljendudes eufemism "vastus teele" ehk alternatiiv küsida tashnab'i ehk tualetti) ja saan vastuseks: mis, kas sa jõid teed või? Ja nüüd siis tahad tualetti - tõesti ennekuulmatu...
Näib, et laias laastus on reisides kaks varianti: kas olla täesti kurnatud seetõttu, et ei joo vett või siis ei astu üldse autost maha. Et olen kaks korda saanud põrguliku olemise veepuuduse tõttu, valin alati "metsapeatuse" nõude. Põhjas ringi rännates on isegi mõned metsatukad, aga peaaegu puudevabal Mazari-Kabuli põhimagistraalil hakkab nali peale.
Seekord reisin koos organisatsiooniga, kel on turvareeglid paigas - see tähendab alalist võitlust autojuhtidega, et nad mind paari tunni takka mingi vareme või suure kivi taha jalutama laseksid. Samal ajal on huvitav jälgida, et kui mina esimesena autost välja olen saanud, järgneb terve seltkond rõõmuga - kes suitsu tegema, kes jalutama, kes samuti kaob suurt kivi või puud otsima. Aga see on vist meeste värk. Ükski mees - enam siis afgaan - ei tunnista esimesena, et ka tema peatust vajaks, ikka va nõrk naisterahvas...
PS. Jaan Tõnissoni Instituut pani Maailmapäeva raames minu Afganistani fotode näituse üles Tallinnas Viru keskusesse raamatupoe ette. Tegu on näituse Armastatud Afganistan lühiversiooniga (20 fotot). Näitus jääb avatuks 20. juunini.

Usalduslik hetk afgaanitaride keskel

2009-05-31T08:55:00.006+03:00

Viimasel õhtul Mazar-e Sharifis jalutan taas Hazrat Ali mosheesse. Minuga ühineb reisikaaslane Olümpia. Oleme mõlemad väga väsinud: istume maha omaette väljaku kõige kaugemasse nurka. Mõne aja pärast läheneb meile ettevaatlikult, otsekui luurates, suurem naiste seltskond ja võtab platsi. Nad piiluvaid meid, kuid püüavad olla mitte pealetükkivad. Natukese aja pärast tuleb järgmine – ikka äärmiselt ettevaatlikult. Kolmas seltskond potsatab juba otse meie kõrvale: kehad lähestikku, varbad vastu meie varbaid. Mõne aja pärast oleme otsekui tihedas piiramisrõngas, meiega püütakse innukalt rääkida, meid arvustatakse, meid katsutakse. Väljakul, kus on sadade meetrite kaupa vaba ruumi, tõmbame naisi enda suunas nagu magnetiga.
Äkki Olümpia hüüatab ehmunult: üks naine asetab pambukese – ei, pisikese beebi – tema sülle. Lapsel on halva silma eest kaitseks musta kohl’iga kulmud pähe maalitud ja ta on tõesti imepisike: ühekuune, vastatakse mu küsimusele. Olümpia on vapustatud: missugune euroopa naine asetaks usaldavalt, ilma midagi küsimata, oma lapse võhivõõra naise kätele?
Tagasiteel võõrastemajja meenub mulle mu vanemate palve osta pisike vaip. Üks innukas poisike lubab meile vaibapoodi näidata: ta juhatab meid kaubahoovi, mis näib esmapilgul väljasurnud. Ronin mööda kottpimedat treppi teisele korrusele, ebalev Olympia kannul. Vaid üks pood ongi avatud. Siis kaob elekter ja vaid ähmane kiireke pisikesest aknast valgustab ruumi, mis on laeni täis Mazari stiilis punaseid vaipu ja innukaid mehi. Ilmselt on see esimene ja viimane kord, kus klient ostab vaiba, seda katsudes, mitte vaadates – et on ikka mõnus pehme küll. Aga hind on tunduvalt soodsam kui Kabulis ja päevavalgel vaadates veendun, et kaup oli igati aus.
Tagasitee sujus kenasti: tulime kahe autoga konvois. Ühel autol kippus radiaatoris vesi keema minema, nii peatusime tihti, et autojuht saaks külma vett juurde kallata. Õnneks lumesulavett mägedes jätkub. Minul õnnestus esmakordselt külastada üht paljudest restoranidest, mis on rajatud mägdes just enne Salagngi kuru. Restoranil oli ilus varjuline aed, nii et lesisime vaipadel mooruspuude all, Salangilt allatulev jõgi kõrval vahutamas. Koju jõudes jäin aga haigeks: olen alles nüüd tasapisi toibumas. Selgus, et Olympia oli samade sümptomitega pikali - ilmselt korjasime mingi sarnase bakteri üles.

Afganistani vanima moshee välkkülastus

2009-05-27T14:39:00.006+03:00

Sõidame täna hommikul Jurjujani provintsis asuvasse Shebergani linna, möödudes paari kilomeetri kauguselt ühest paigast, mida olen kaua aega näha ihaldanud. Kaks varasemat korda, mil Balkhi olen sattunud, minu palveid ei ole kuulda võetud - autojuhid ei ole kas teadnud või pole tahtnud maanteelt kõrvale sõita. Nüüd on autos aga tõlk, auväärses eas hadzhi. Ta arvab, et kuna moshee on vaid mõned kilomeetrid suurelt maanteelt, võime endile väikest meelelahutust lubada.
Nii et tagasiteel Sheberganis asuvas puuetega laste keskuse külastuselt (mis osutub väga meeldivaks) põikame põldude vahele. Masjid-e No Gumbad ehk siis eesti keeles Üheksa Samba moshee on teadaolevalt üks maailma vanimaid islami pühapaiku, pärinedes 9. sajandi algusest (meenutan siinkohal, et islami algusajaks on 7.sajand). Täna on alles vaid mõned sambad-müürid ja nendegi olukord on enam kui kahtlane püsimajäämise seisukohast. Nüüd on küll kaetud kogu endine pühamu ala plekk-katusega, mis veidi mudatellistest valmistatud ehitise jäänuseid kaitsevad.
Arvestades seda, et sambad on seisnud aastasadu ilma katuseta, on õrn dekoor hämmastavalt hästi säilinud: joonestik sammastel ja lillornamendid. Moshee kõrval helgib hiiglaslike puude varjus kutsuvalt tiik; moshee ees on hadji Pyada nimeline pühamu, mille kõrval valvur teed naudib ja meilegi viipab. Ühineksime heal meelel, aga meile kingitud paar imelist minutit on läbi ja tuleb taas autosse hüpata, et Mazar-e Sharifi suunas sõita.

Lühiaruanne Põhja-Afganistanist

2009-05-26T20:00:00.010+03:00

Komberdasin täna õhtul keset Mazar-e Sharifi asuva Hazrat Ali moshee õuele ja istusin mõnusalt soojale plaaditud väljakule maha. Imelikul kombel ei tülitanud ei nännimüüjad ega kerjused mind. Mõni üritas, aga palvetajad kõssitasid need minust eemale nagu tüütud putukad. Istusin õuel üksinda tunnikese, kuni päikseloojanguni. See paik on minu jaoks alati nõiduslik olnud: metsik väsimus küll jääb, aga mingisugune eluvaim tuleb tagasi.
Ma ei mäleta, millal ma viimati nii väsinud olen olnud. Viimased kolm päeva on olnud äratus kell viis ja sõitnud olen maha päevas 6-9 tundi, enamus sellest tõeliselt konarlikel teedel, mis viivad kusagile pärapõrgusse. Nagu alati, ei toimi miski nii nagu soovitud. Pigem meenutab see reis sürrealistlikku unenägu. Aga õnneks on mul tore reisikaaslane, slovakitar Olympia, kellel absurdihuumorist arusaam olemas.
Võõrastemaja, kus keegi ühe päevaga su kätekreemi ära kasutab ja tühja tuubi kotti tagasi topib. Dush, mis annab vett ainult esimese minuti, siis peab kusagilt vett paluma minema. Voodi, mille madratsi sisse on topitud lauad. Õpetajate päeva tähistamine lõputute kõnedega ehtsalt nõukogudelikus stiilis. Tütarlaste kool, mille pärast sõidame kaheksa tundi, et siis teada saada, et ei mingeid fotosid või intervjuusid. Või teed, mis aeg-ajalt muutuvad kanjoniteks või jõgedeks. Aga selle hullumeelse loksumise taustal on imelised vaated helerohelistele küngastele, triiki vett täis jõgedele ja viljalõikusele - tõesti, Balkhi provintsis on esimene saak juba küpse.

Paabulinnud meie koduaias

2009-05-23T07:19:00.006+03:00

Paar päeva tagasi astun välja pesu riputama ja tardun üllatusest: meie ukse taga seisavad paabulinnud! Rääkisin peremehele, et nägin neid kauneid linde Shar-e Naw pargi serval, lärmaka peatänava ääres. Linnud on lükatud kõnniteed ääristavale metallkäsipuule, kus nad siis päev otsa ostjaid oodated kõõluvad. Meie peremees on kohati nagu väike laps: kõik, mis huvi pakub, tuleb kohe kätte saada. Tavaliselt mõne aja pärast huvi raugeb: mäletan mitut koera ja hulganisti linde. Kõnelemata igapäevasest aia ümberkorraldamisest: lisaks hiiglaslikele roosiklumpidele on meil nüüd purkkkaev ja valgustus, mis on keeratud ümber kunstipäraselt pügatud põõsa ja plingib nagu jõulupuu. Aga paabulinnud on kahtlemata kõige kroon.
Tegelikult on need linnud tuntud siinkandis juba vanadest aegadest saati. Külastame eile Andrese ja Ingeriga Murad Khane kvartalit, mille üks maja ongi tuntud Paabulinnumajana just oma aknakaunistuste tõttu. Tegelikult on reede puhkepäev, aga kui saadan kirja palvega abistada Turquoise Mountain Foundation'i, saan ülevoolavalt sõbraliku vastuse: loomulikult leiame sulle giidi ka puhkepäeval - sinu raamat on meie peakontori kohvrilaua kaunistus, mida kõik külalised sirvida armastavad!
Nii näitabki meile kvartalit noor afgaanist arhitekt Fawad. Käisin siin viimati poolteist aastat tagasi ja on heameel näha, et tööd on edenenud jõudsalt: sisehoovidesse on planeeritud nii käsitööliste koolid, teemajad, käsitöö müügisaalid. Aga ka näiteks naiste saun. Mäletan oma esimest külaskäiku, kus kvartali keskmes oli suur mudane väljak - nüüd on selleks kivisillutisega plats, ääristatud puudega, keskel pumpaga kaev.
Viimased nädalad oleme püüdnud lõbustada Ingerit, minu endist tööandjat, kes on maalt lahkumas ja ühtlasi ka pensionile minemas. Järgmine kord näeme temaga ilmselt kas tema kodus lõuna-Norras või siis Eestis.

Pühapäeval suundun Põhja-Afganistani

2009-05-21T07:34:00.006+03:00

Kell viis pühapäeva hommikul stardin koos slovakitar Olympiaga Mazari suunas. Pärast pikki ja keerukaid läbirääkimisi andsin lõpuks oma nõusoleku teha pisut tööd Jaan Tõnissoni Instituudil tiiva all tegutsevale Afganistani-Eesti sõpruskoolide projektile (vt. sissekanne 23. aprillist 2009).
Olukord on keerukas seetõttu, et mina ei soovinud teha tasuta tööd ja samas on projektipõhistel tegutsejatel raske küsida raha sõna otseses mõttes homme algavale projektile. Lõpuks leidsime kompromissi - oma õla panid alla ka eestlaste partnerid. Lubasin teha Balkhi provintsi koolidest 8 fotolugu koos kommentaaridega. Materjali saavad kasutada kõik partnerid. Nii et neli maad on kaasa haaratud - eestlased, slovakid, britid ja rootslased.
Nüüdseks oleme ka kokku leppinud, et Tallinnas toimunud sõpruskoolide konverentsi raames valminud 20-fotoga näitus läheb lisaks eesti koolidele tiirlema inglise ja rootsi koolidesse. Väga tore, mida muud ikka öelda oskan.
Minu jaoks on huvitav see, et reisi logistilise külje pealt kannab hoolt Swedish Committe for Afghanistan. Teades selle organisatsiooni tugevat tausta, olen kindel, et reis on organiseeritud parimal moel. Nüüd jääb vaid palvetada, et ei juhtuks mingeid suuremaid pauke või turva-jamasid, mis meie reisi katkestaksid või segaksid.

Afganistanis tantsib rahvusvaheline kogukond turvafirmade reeglite järgi

2009-05-18T07:00:00.010+03:00

Mulle meeldib kapen Attayee lugu oma sõbrast, legendaarsest Shah Massoudist (tema elutuba kaunistavad mitmed meie aias tehtud Massoudi portreed). Meie majaperemees kurdab: tuli külla, terve armee kaasas! Kellelegi ei meeldi selline asi. Palusin siis ühisel sõbral (pange tähele: ei ole viisakas otse paluda) Massoudile öelda, et jätku armee koju, tulgu üksi. Kuidas sa juttu ajad, kui tuba võõraid täis. No tuligi ainult mõne saatjaga. Aga kui väravast välja vaatasin: oma viisteist püssimeest - kes mäe otsas, kes ümber nurga...

Iga päev käin oma meile alla laadimas lähedalasuvas võõrastemajas. Igavlevad valvurid lõbustavad end minu kotti vaatamisega. Da baks computar dorum, inja internet kar dorum - tufang nadorum, khatarnak nes, khoredja astum (mul on arvuti kotis, vajan internetti - relva pole, ma ei ole ohtlik, olen välismaalane). Turvamehed meenutavad mulle nõukaaegsed sööklakoristajaid: neid, kes mossis näoga ringi lehvisid ja otsustasid, keda terroriseerida oma haisva kloorise lapiga.

Kordan iga päev valvuritele oma mantrat kuni ühel päeval lihtsalt keeldun kotti avamast. Mida paganat – on keegi eales kuulnud Euroopa naisajakirjanikust, kes ennast õhkaks? Pärast minu kategoorilist keeldumist lõpetavad valvurid ülbitsemise ja avavad edaspidi kahekordsed liuguksed pikema tseremooniata. Vahel satun väravas vastamisi siinsete elanikega, kes – kuulikindlatessse vestidesse või looridesse mähkunult – seiravad jahmunud minu lonkimist.

Mitmel korral oleme arutanud oma tuttavatega nö turvaküsimust ja jõudnud üksmeelsele järeldusele, et suures osas on tegu mulliga – tegu on suure äriga. Ainuüksi turvafirma registreerimise aastamaks on 5000 dollarit. Iga igavlev püssiga tegelane saab umbes 250 dollarit palka (aga neid on alati terve kamp). Äsja avatud – kuuldavasti iseendast väga hea tasemega õppeasutuse – Ameerika ülikooli eelarvest 46 protsenti kulub turvameetmetele.

Helistan oma emale ja räägin, et kavatsen järgmisel nädalal Põhja- Afganistani reisida. Minu üllatuseks läheb ema endast välja: ära mine, Afganistanis on olukord kohutav! Vaatame Andresega üksteisele otsa – mis asja?! Otse vastupidi, Kabulis on päris pikka aega mõnusalt rahulik olnud. Ema vaatab muidugi ETVd ja saab seal oma „objektiivse info”. Kuidas seletada, et kui Tallinnas käib Tõnismäel madin, siis minu elu Raadil Tartus see ei sega? Kabulis saadetakse mulle taas igapäevaseid turvateateid. Näib, et kõik vaatavad ainult juhtumite arvu, mitte ei analüüsi sisu. Kui neid tähelepanelikult lugeda, saab peagi pildi regioonidest, kuhu oma nina ei tasu väga toppida. Samuti paikadest ja seltskonnast, kellest tasub Kabulis eemale hoida.

Üldiselt on turvafirmad suutnud luua olukorra, et rõhuv enamus välismaalastest tsiviile püsib ilusasti okastraadi taga (loomulikult nende valve all). Hüppan läbi abikaasa kollegide majast – ilus puhas elamine roosiaias, aga ümber müüride on veetud nüüd turvafirma nõustamisel hiiglaslikud sädelevad okastraadirullid, mis ütlevad juba kaugelt: hei, vaadake, siin elavad välismaalased! Traat maksis 2000 dollarit. Traadi läbilõikamiseks läheb vaja aga plekikääre, mille hind on ehk 10 dollarit...

Tänased fotod on tehtud Pul-i Khesti mošee taga asuval vanalinna turul, kuhu kutsun kaasa oma kunagise tööandja Ingeri. Ta võib endale lubada mässumeelsust jalutada, sest on maalt lahkumas – vastasel juhul saadaks turvareeglite all ägav organisatsioon ta pikemata koju. Püüame hetki linnuturult, müüjatest puhkehetkil, hiiglaslikest oa-riisi-rosina-pähklikuhilatest. Siin kaubeldakse, juuakse teed, loetakse, mängitakse, vahetatakse kuulujutte, süüakse kebabi, lastakse leiba luusse. Siin müüakse odavaid Hiina, Vene ja Pakistani tööstuskaupu ning kodumaiseid kuivaineid. Laseme end kanda rahvamassidel läbi kitsaste labürintide. Pärast kahetunnist tunglemist komberdame emotsioonidest küllastatuna sõidutee suunas. Auto või turvameestega siia asja ei ole.

Külastan sufide hommikupalvust Kabulis

2009-05-13T08:39:00.010+03:00

Helistab ootamatult Karim ja pakub, et võiksime varahommikul sufide palvust vaatama minna. Joon täna kell viis kohvi ja olen kell pool kuus juba teel Kabuli jõe ääres asuva Shah-e do Shamshera (tlk. Kahe mõõgaga kuninga mošee) juurde.
Hoone on ehitatud kuningas Amanullah (1919-1929) ajal ja Kabulile mitteomaselt väike ja elegantne, alati ümbritsetud rahvamassidest. Olen alati unistanud seda külastada, kuid teatavasti puudub naistel Afganistanis õigus mošeesse palvuse ajal siseneda. Igal kolmapäeval on aga pärast tavapärast palvust sufide teenistus ja sinna on isegi minul võimalik pealtvaatajana tulla. Hiljem avastangi, et nurgas on peidus burka all kaks vanemat naisterahvast, kes kutsuvalt enda kõrvale patsutavad.
Karimi äi oli üle Afganistani tuntud sufide juht. Omal ajal olid sufism – kutsugem neid siinkohal lihtsustatult islami müstikutekes – Afganistani aladel kaunikesti levinud. Nüüd on sufide kogukond kokku kuivanud, ehkki endiselt võib palverändureid kohtas näiteks Gasaghah’s, sufi pühaku Ansari haual Herati lähistel. Kahjuks läks nii, et me ei jõudnudki Karimi äia juhitud palvemajja talitust vaatama - nüüd on ta kahjuks surnud ja osa on üle võtnud Karimi naise vend. Aga igal reedel toimuvad spetsiaalses palvemajas endiselt teenistused.
Jõuame kohale alles peamise hommikupalvuse ajaks. Mošee esine on tihedalt mehi täis: palvetatakse ukse ees ja otse tänaval, kõne kostub kaugele tänu häälekõvenditele. Kahjuks toimus hiljuti liikluskorralduse muudatus: üks peamisi tänavaid muudeti ühesuunaliseks ja teine rada suunati ümber mošee kõrval asuvale kitsale jalakäijate tänaval. Pühamu ümber on tavaliselt alati katkematu liikluskaos – õnneks on varahommik veel suhteliselt vaikne.
Siin keerlevad alati tuvide parved. Neile ostavad toitu palvetajad või autoga möödasõitjad - autost ulatatakse tuvitoidu müüjale raha, kes selle eest siis kausitäie tuvide sekka lajatab. Jälgin tükk aeg küne kuulajaid. Mingil hetkel saab kõne otsa ja kõik – kaasa arvatud kaubitsejad – tõstavad käed palvuseks.
Karim kutsub mind üle tänava asuvasse väikesse aeda, kus asub Ziarat-i-Shah-do-Shamshira. Varased islami allikad räägivad, et siin asus 7. sajandil Hindu tempel. Ziriat on pühendatud islami sõjamehele, kes langes võitluses hindudega, hoides mõlemas käes mõõka (tsiteerin Nancy Dupree'd).
Karim tahab mind hirmsasti haual asuvasse pühamusse smugeldada, kuid see tekitab vastakaid arvamusi. Osa annab lahkelt loa, samal ajal kui mõned väga pahaseks saavad. Ehkki Karim tahab hirmsasti vastalistega vaielda, palun seda mitte teha. Ma ei näe mingit põhjust solvata kellegi tundeid.
Vahepeal on suurem osa rahvamasse aga ümber mošee kadunud ja valvur viipab üle tee kutsuvalt. Võtan jalast oma saapa, ladudes nees hiiglasliku hunniku tippu ja küsin ukse peal kõhklemisi veel mitu korda: Edžoza as? (Kas ma tohin?). Seekord ei näi minu sisenemine suurt pahandust tekitavat.
Teenistust on raske kirjeldada: laulev osa vaheldub tekside retsiteerimisega rütmis, mis tekitab oma kordustega otsekui katarsise. Kogu väikest ruumi täitev inimmass voogab ühes rütmis ja mõnede palvetajate käes tõusevad ekstaasis. Kahjuks on tegu valgustingimustega, mille puhul minu kaamera läheb lolliks: nimelt ruumis segunevad ere päevavalgus ja erinevat tüüpi valgusallikad. Seetõttu õnnestuvad mul sees vaid mõned fotod.
Tahaksin väga näha, kuidas teenistus keerleva tantsuga lõppeb, kuid kahjuks peame enne lõppu lahkuma – meid abistab nimelt Andrese projekti autojuht Sabur. Ta peab hiljemalt kell seitse lahkuma, et Karim tööle viia ning mu abikaasale ja tema kollegid kontorisse sõidutada. Lepime siiski Karimiga kokku, et püüan külastada mõnel reede õhtupoolikul sufide palvemaja, et ära näha ka tantsuline osa.

Willyga Kargha ääres ehk Kabuli belglaste meeldiv kogukond

2009-05-10T08:06:00.008+03:00

Juba eelnevatel aastatel on meil väga meeldivad kokkupuuted belglaste väikese, kuid sõbraliku kogukonnaga. Andrese belglasest kolleeg Willy näib meeldivat kõigile: tegu on ääretult sümpaatse, tagasihoidliku ja pühendunud inimesega. Tema juhtida on kvalfitseeritud personali koolitamine riigi kesksele veterinaarialaborile: aeglaselt, aga kindlalt teeb ta oma afgaanidest kolleegidega edusamme. Et Kabulis on egomaniakkide kontsentratsioon kaunis kõrge, saan Williga suhtlemisest alati postiivse süsti.
Reedel jalutasime koos Andrese ja Williga ümber Karhga järve. Üks kallas on nüüd täiesti juba „piknikutööstuse” meelevallas – lisaks sadadele varjualustele on saadaval uued lõbustused nagu võimalus ratsutada või karusselliga sõita. Teisel pool järve leidub ikka veel põllulappe ja üksikuid teejoomise paiku. Kui kolm aastat tagsi oli kallas lage, siis kahjuks nüüd on hakanud kerkima ka uhked majad ja kõrged müürid. Kardetavasti on mõne aasta pärast tegu rikaste suvitusrajooniga. Kohtame kalastajaid, jalutajaid, üksikuid teemeistreid ja bulani’sid müüvaid lapsi, kes tööle suunduvad. Erilise absurdina mõjub mudasel põllul oma käru lükkav jäätisemüüja.
Veeseis on haruldaselt kõrge ja esimest korda ümber järve jalutamise ajaloos oleme hädas järve voolava jõe ületamisega. Andres suundub ülesvoolu silda otsima; meie Willyga võtame jalad paljaks ja sumame kiiret voolu trotsides teisele kaldale, erutatud lapsed teisel kaldal õpetusi jagamas. Ilm meenutab Eesti suve: hommikupoolikul on selge, kuid lõuna ajal kogunevad ähvardavad pilved. Meie Kabulisse jõudes puhkeb meeletu vihm koos rahehooga: nõlvadelt allatulvav solk ujutab mõne minutiga üle tänavad ja isegi suletud akendega on autos raske hingata – haiseb nagu kloaagis.
Willy on teinud meid tuttavaks nii mõnegi toreda belglasega alates nende eelmisest saadikust, kelle majas elas ka Eesti esimene esindaja Toomas. Eile on meil belgia õhtu: Willy toob kaasa Fernandi ja Hilde, pensionieelikutest eksperdid. Mõlemad teinud mõned päevad tagasi läbi –Hilde küll katke stas - Kabuli maratoni. Algul olin huvitet maratoni vaatama minemast, kui aga selgus, et osaleb vaid üks afgaan ja maraton toimub Ameerika saatkonna territooriumil (kus ei lubata pilte teha), kadus huvi. Fernandiga juttu ajades tulevad välja põnevad lood: ta on pikalt Venemaal töötanud ja valdab vabalt vene keelt. Mina räägin oma isa vangisistumisest („kodumaa reetmine”) Mordvas ja sellest, kuidas kodus põrandaaluseid raamatuid lugesime ja Ameerika Häält kuulasime. Belglane kirjeldab vastu oma osa põrandaaluse kirjanduse väljasmugeldamisel 1960ndatel ja lendlehtede sissesmugeldamist. Fernand on kursis Dudajevi rolliga Tartus, Solzhenitsõni seotusest Eestiga ja tal on entsüklopeedilised teamised soomeurgi väikerahvaste saatusest Siberis. Ühesõnaga, taas üks hämmastavate seostega õhtu.

(Kirja)sõbrad, tuttavad, kolleegid – palun abi!

2009-05-09T07:08:00.004+03:00

Kolmapäeval andis ilma ühegi eelneva vihjeta otsad mu läpaka kõvaketas. Selline lugu ei rõõmusta kedagi, liiati Kabulis. Arvuti on olnud isegi haruldaselt tubli. Ostetud enne Kabulisse tulekut, töötas kolm ja pool aastat - vaatamata voolukõikumistele ja tolmule - ilma ühtegi parandust nõudmata.
Positiivse poole pealt vaadates olen õnneks abielus arvutimehega: päev hiljem oli olemas juba uus töötav kõvaketas koos elementaarse tarkavaraga. Negatiivse poole pealt, paraku - siin on nüüd see koht, kus tuleb oma süüd tunnistada – kui Kabulis elades pingutasin varukoopiate osas, muutusin Eestisse naasedes hooletuks. Mingi ammune seis on Eestis koduarvutis, mingid Kabuli dokumendid kaasas tagavara kõvakettal. Aga hetkeseisuga on mul meiliprogramm ilma ühegi kontaktita.
Siit palve: armsad sõbrad, sugulased, tuttavad, kolleegid – palun saatke mulle oma (ja ka meie ühiste sõprade) meiliaadressid. Kui meil jäi parajasti mingi jutt pooleli, saatke palun viimane kirjavahetus samuti.
Hala tasakaalustamiseks pean ütlema, et tegelikult on vaheapeal toredaid asju juhtunud – nagu Dobbsiga muusikakooli külastamine, kohtumine luuletajast sõber Waheed Warastaga või eilne pikk jalutuskäik ümber veerikka Kargha järve –, aga ehk neist mõne aja pärast. Kahjuks läksid koos kõvakettaga igaveseks ka viimase nädala fotod. Eriti kahju on kolmapäeval muusikakoolis tehtud fotodest, kus lapsed klasse asendavates telkides pille mängisid - kõik korraga, kakofooniliselt, aga innustunult.

Tekst hauakivil Kabulis: jumal tänatud, et oleme kasakad

2009-05-06T08:47:00.011+03:00

Olen Briti surnuaial Kabulis ka varem käinud, aga ometi jäävad silma paar uut põnevat nagu kasakate kivi või suur hauakivi Nõukogude Liidu kodanikule (mille all on väikeselt kellegi 1946. aastal surnud Ljubovi nimi). Võib-olla jäid need eelmine kord kahe silma vahele seetõttu, et käisime talvisel ajal ja lumi oli maas?
Seekord toon siia Dobbsi, ameerika muusiku, kellega kipun kohtuma tema pea igakevadisel Afganistani tuuril. Vt. http://bachwithverse.org/
Kui meie Kabuli elu alguses oli Dobbs see inimene, kellega koos esimest korda linna peale jalutama läksin, siis nüüd on muusik istunud päevi tegevuseta ühe organisatsiooni võõrastemajas, kust teda välja ei lasta. Organiseerin talle takso järele, valmistan lõunat ja ajame juttu. Dobbs on elav näide igasugustest kummalistest tegelastest, keda Kabulis kohata võib: just nüüd on boheemlaslik hiiglakasvu ligi 60-aastane mees (ja 38-aastase poja isa) saanud taas isaks.
Hiljem tahab Dobbs külastada üht kindlat vaibapoodi, kust tema ameeriklasest sõber on paarkümmend vaipa ostnud. Vaibakaupmees ootab head tehingut, aga Dobbsil on Afganistanis kaasas 300 dollarit. Ta valib vana ja ilusa vaiba, mille hind on 380 dollarit. Kaupmees keeldub alla andmast. Dobbs pressib vaibakaupmehelt välja tehingu, et toob puuduoleva raha ära järgmisel aastal. Mõtlen huviga, kas ta küsib nüüd minult uuesti taksoraha - oma kohalesõidu palus ta minul kinni maksta. Viisakas vaibakaupmees pakub, et sõidutab Dobbsi tema elupaika. Kahtlustan, et vaibakaupmees oma raha ei näe - majanduslik langus on avaldanud hävitavat mõju ka Dobbsi organisatsioonile.
Ilm on siin olnud kaunis omapärane: jalutuspäev satub olema päikseline, suisa palav, vaheldudes paduvihmaste jahedate ilmadega. Palusime peremehelt isegi elektriradiaatori, sest toad läksid niiskeks. Mõned päevad tagasi külastas meid sõbralik tandem: praegune Eesti esindaja Daniel koos tulevase esindaja Taneliga. Oli kindel plaan meestega õues rohelust nautida, aga vihmase ilma süül pagesime õhtustama hoopis kööki söögiaurude keskele.

Piltmõistatus: mitu afgaani mahub kipakale mottorrattale?

2009-05-04T08:13:00.006+03:00

Pilt on tehtud meie kodu lähedal Shar-e Naw's, Kabulis.

Korrelatsioon piknikupidajate ja afgaanide elatustaseme vahel

2009-05-02T08:14:00.005+03:00

Veedame kauni puhkepäevahommiku, jalutades mööda Paghmani jõge ülesvoolu. Andres on külaliseks kutsunud Karimi, endise autojuhi ja usutavasti meie parima afgaanist sõbra. Mul on pisut kahju, et ta enam igapäevaselt abiks ei ole, aga tunduvalt suurem on heameel tema edusammude üle. Karim oli ju õppinud ülikoolis ja sai nüüd tööd ühes mittetulundusühingus, mis tegeleb afgaanide juriidilise nõustamisega. Uhkusega näitab ta töötõendit, millel kiri “jurist”. Tegu on keeruka tööga, sest inimeste huvide esindamisel tuleb arvestada nii islami kui ka nö ilmalike seadustega. Suure osa ajast moodustavad arutelud ja tööpäevad venivad hiliste tundideni.
Karimi käitumises hooman muudatust: rääkimata korralikust palgatõusust (kusjuures organisatsioonis on süsteem, et iga teatud ajavahemiku järel tõuseb palk vastavalt kogemustele), on tema olekus tunda sellist rahulolu ja väärikust, mida ma varem tajunud ei ole. Rõõmu on toonud töökohavahetus kogu perekonnale: abikaasa on tema positsiooniga rahul (ehkki algul ta kartis, et kuidas see vangidega suhtlemine) ja kõik lapsed (va pesamuna) õpivad erakoolis. Karimi naine saadab mulle kutse tulla nö naiste perekonnalõunale. Saatsin sügisel perele kingiks oma raamatu – seal on ju Karimist ja lastest palju pilte ja nüüd saan kingituseks hiiglasliku kausitäie värskeid mune (perekonnal on nüüd kanad). Rõõmustan kingituse üle väga, sest Kabulis ei õnnestu mul kunagi saada korralikke mune.
Oleme Paghmanis jalutanud korduvalt, aga maastik on pidevas muutumises. See kevad on vihmarikas: puud õilmitsevad ja veeseis kõrge. Jõgi on murdud sängist välja ja täidab oru põhja, Tee asemel on kohati vahutav voolusäng, mida mööda ülesvoolu üritame tõusta. Hävinud kuninglike aedade terrasside alale on rajatud suur mänguväljak lastele; ümber on hulganisti moodsaid peresid. Meie suundume küll ülesvoolu, kus võtame istet platvormil, mis ehitatud jõe kohale.
Piknikuala jõe kaldal on laienenud kordades (kolme aasta taguse ajaga võrreldes). Karim arvab, et varakaid afgaane on juurde tekkinud. Võrdluseks: meie maksame nelja inimese kebabi, jogurti ja tee eest 500 afsi ehk kümme dollarit. Ümbruskonnas saalivad tõesti uhked autod. Ülesvoolu jalutades tuleb kaljude külge klammerduda, et veljeni vees kihutavad võimsad maasturid meid märjaks ei pritsiks.

Taaskohtumine elava legendi, fotograaf Steve McCurry’ga

2009-04-30T07:49:00.002+03:00

Tuntuim foto Afganistanist on kahtlemata Steve McCurry portree ebamaise pilguga tütarlapsest Nasir Baghi põgenikelaagris, mis ilmus 1985. aastal ajakirja National Geographic esikaanel.
Postkasti potsatab kutse tulla ameeriklaste Afganistani instituuti kohtuma McCurryga. Kutsetele, mis tulevad Kabulis neli tundi enne ürituse algust, on raske reageerida: eile oli mingi tähtis nina linnas, pooled tänavad suletud ja kõik kohad relvis mehi täis. Mingil moel õnnestub meil Andresega siiski kella viieks Wazir Akbar Khani jõuda.
Kohtumine toimub mõnusalt mitteformaalses õhkkonnas; üritusel on ehk 15 inimest. Steve näitab (peamiselt Afganistanis tehtud) pilte ja vestab juurde jutte: oma karjääri algusest, kus pärast kuus kuud pildistamist Afganistanis selgub, et National Geographic lugu ei avaldagi; mitmetest vangistamistest mudjahediinide ajal. Iga pildi juurde käib lugu, kus ja mis oludes see tehtud sai – mulle ääretult huvitav kuulata just sel põhjusel, et tõmban paralleele enda pildistamistega.
Steve väidab muuseas, et ehkki on kogu maailma läbi rännanud, ei ole ta kusagil näinud nii fotogeenilisi nägusid nagu Afganistanis – sellega nõustun sajaprotsendiliselt. Olen ajuti kaunis hämmeldunud olnud, et suvalise amatööri suvaline klõps siinsest suvalisest inimesest võib olla uskumatult mõjuv.
Kõige enam tahavad kuulajad loomulikult teada tema kuulsa tütarlapse pildi kohta: seitse aastat tagasi õnnestus Steve’l puhtjuhuslikult neiu – nüüd karmipilguline naine – üles leida. Loomulikult vändati loost dokumentaal: naise mees sai suure üllatusega teada, et on abielus kogu maailmas tuntud “näoga” ja naine sai kingiks palverännaku (võttes juhust kasutades kaasa 11 sugulast). Kohalviibivates ajakirjanikes tekitab võõristust fakt, et perele maksti pildi eest tagantjärele raha, mille eest õnnestus neil suur maja osta. Steve selgitusel kehtib endiselt reegel, et pildistamise eest ei maksta – kuid selle foto näol on tegu suure erandiga: seda tirazheeriti miljonites eksemplarides üle maailma, sh reklaami eesmärgil. Nii on õiglane, et naine tagantjärelelgi enda näo ärakasutamisest veidigi kasu sai.
Kui Steve näitab fotosid New Yorgi kaksiktornide kokkukukkumisest (ta pildistab neid oma kodu katuselt) ja võrdleb neid keset Afganistani asuvate Band-e Amiri järvedes kõrguvate kaljudega, sähvatab mul meie varasem kohtumine. Pärast ettekannet lähen Steve’i juurde ja küsin, kas ta veel mäletab Band-e Amiri järvede ääres 2007. aastal kohatud eesti paari, kellega rääkis Priit Vesilinnust (kas pole suurepärane, et meil on “oma mees National Geogrphic’us”, kellega kekutada?). Steve mäletab nii meid kui ka oma karmi nalja: nimelt soovitas ta meil telgi peale kirjutada (jäime ööbima telki, mis on kaunis haruldane Afganistanis): tapa mind ja vägista mind...