neljapäev, oktoober 29, 2009

 

Hirmutamistaktika ja kuulujutud Kabulis

Eilsed uudised Kabulist on kõike muud kui head: rünnati Shar-e Naw's üht ÜRO võõrastemaja ja tapeti kuus ÜRO töötajat, kaks valvurit ja surma said ka ründajad. Tean seda tänavat hästi, sest käisin seal lähedal Butcher Street'il ehk siis lihunike tänaval süüa ostmas. Kümme minutit meie Kabuli kodust oli suletud terve tänav tõkkepuude ja putkadega, mille ees passis valvurite armee. Nagu minu siseveendumus ütleb, kõigist neist okastraatidest ja valuritest pole suurt tolku, kui paik sihikule võetakse. Valvurid jooksevad oma elu eest pakku - ja miks nad peaksidki mingite uskmatute eest oma naha turule viima?
Mulle saabuvad meiliga Afganistani mittetulundusühingutele mõeldud turvauudised; igat laadi rünnakute aktiivsuse kasv valimiste ajal on hoomatav. Tänane uudis on, et ÜRO allüksused kogunevad, et arutada edasisi plaane. Arusaadav, et nemad (ja laias laastus kõik välismaalaste organisatsioonid) tunnevad end hetkel ebaturvaliselt: üldiselt ÜROd kui neutraalset ju ei rünnata. Afganistanis aga tähendab valimistele kaasaaitamine seda, et oled nö poole valinud.
Viimase kuu uudised on püsivalt ebameeldivad. Isegi kauges paigus, nagu näiteks Sholgara külas Balkhi provintsis, mida loetakse rahumeelseks ja kus käisin mai lõpul. Selge on see, et eilne rünnak jätab sügava jälje kõikidele Kabuli välismaalastest tsiviilidele. Abikaasa projekti pidi tulema lähipäevil tööle üks Eritrea ekspert. Kõik oli juba organiseeritud, kuid eilse uudise valgel mees keeldus. Nagu alati, levib Kabulis tohutult kuulujutte. Abikaasa töökaaslane näiteks on kindel, et rünnak tehti seetõttu, et eelmisel päeval reklaamiti välismaalaste listides korruptsiooni-ainelist pidu samas majas...
Lahtilastud kuulujutust - nagu oleks võõrväed Koraani põletanud - said alguse ka üliõpilaste rahutused kõikides suuremates ülikoolides, mille kohta Andrese afgaanidest töökaaslased arvavad: poistele tehakse kebab välja ja öeldakse, et usku on solvatud, demonsteerige oma pahameelt. Vaene üliõpilane ei saa ju sellisest pakkumisest ära öelda.
Viimaste nädalate sündmused on mind veennud, et talitasin õigesti abikaasaga Kabulisse mitte kaasa minnes. Kui ta enne valimisi end taas Afganistani minema asutas, olin kaunikesti segaduses: minna või mitte minna. Kaalusime siis olukorda mitme kandi pealt. Plussid: kahekesi koos oma Kabuli kodus. Miinused: valimised (ette teada, et tuleb möll), jahe aeg (meie Kabuli kodu jääb sügisel teiste majade varju ja vajab kütmist). Tagantjärele on selgunud, et üks miinus on veel: on tekkinud meeletud liiklusummikud kesklinnas. Meie kodust Shar-e Naw'st sõidaks linnaserva Darulamanile mitte 20 minutit nagu oleks normaalne, vaid tund-kaks.
Andres läks siis omapead. Nagu ta kohale jõudis, tuli järgmisel päeval suur pauk India saatkonna ees - vaid viis minutit tee kaugusel meie Kabuli kodust -, kus hukkus 17 inimest ja sai vigastada kümneid. Pean tunnistama, et ehkki olukord Afganistanis tervikuna teeb mind kurvaks, siis abikaasa pärast eriti ma ei muretse: õnneks elab Andres kolleegide majas töökoha lähistel, kaugel kesklinnast. Õnneks ei tööta ta ka mingi olulise valitsusinstitutsiooni või kuulsa välisorganisatsiooni heaks, vaid veterinaarialaboratooriumi territooriumil, mis on kõike muud kui atraktiivne sihtmärk.
PS. Lühiversioon Afganistani fotonäitusest sai pandud üles Haridusministeeriumi fuajees Tartus.
PS2. Fotod on tehtud Bala Hissari surnuaial paigas, mis oli kunagine kuninglik jahiala.

This page is powered by Blogger. Isn't yours?