Kabuli päevik

Iga päev olen mõelnud, et tahaks pikemalt kirjutada oma Põhja-Afganistani reisist ja veel mõnedest erilistest sündmustest nagu näiteks minu suure eeskuju, Nancy Hatch Dupree külaskäigust meie Kabuli koju. Tõenäoliselt sõidame juuliks ja pooleks augustiks Kabulisse tagasi. Andres kindlasti, aga minu puhul on sõit veel lahtine. Pean kuidagi tulema toime oma kohustustega - suvenäitustega Eestis. Ajakava on olnud tihe: täna stardime Kuressaare suunas, et võtta pealt fotonäitus Pärnust ja panna suurem osa üles Kuresssaare kultuurikeskuses.
Tagasitee Eestisse läks kaunis hästi. Kui mitte arvestada seda, et peale seitset turvakontrolli Kabuli vanas lennujaamas pandi meid bussi ja viidi - Kabuli uude lennujaama, kus terve lennukitäis puistati ülipõhjalikult läbi. Lennujaama hoone valmis aasta tagasi, kuid sinna pole meid seni lastud. Nüüd kisti kogu käsipagas laiali - iga minu arvuti ja fotoaparaadi juhet uuriti nagu oleks tegu imeasjaga.
Aga Dubais oli seekord tore. Meil oli terve päev aega ja üks kohalik eesti paar sõidutas meid oma maasturis mugavalt ringi ja näitas imelinna lähemalt. Aitäh, Marion, et mulle kirja saatsid ja et me kohtumiseni jõudsime!
Nüüd on nii tehissaare peal käidud kui ka suurimas kaubanduskeskuses suurim akvaarium imetletud. Mis seal salata, sein keset ostuparadiisi, kus ujuvad parves muuhulgas ka raid, haid ja moreeenid, oli tõesti muljetavaldav. Ilmselt tuleb tagasi minna, sest valgus- ja purkkaevushow jäi mingi tehnilise rikke tõttu nägemata...
Autentne india restoran, kuhu lõpuks jõudsime - parim osa, kui satud tänu kohalikele eemale turisti radadest. Ning tööliste parved õhtuhämaruses kõnniteedel busse ootamas - need vaevumakstud töösipelgad, kes kogu selle hullumeelse imelinna valmis on ehitanud. Juurde sai kuulata lugusid kohalikest eestlastest - meid võõrustanud noored tegutsesid kinnisvara alal, kuid Dubais elavat eestlasi hulganisti, alates sheiki hobuseid treenivatest, lõpetades Emiratesi stjuardessidega.

Minult küsitakse igal hommikul: kas sa ikka teed jõid ja hommikust sõid? Tead küll, et teekond on pikk ja palav - vastasel juhul ähvardab sind dehüdratiseerumine? Loksumine aitab ka kaasa, nii et enesetunne muutub varsti kaunis ähmaseks.
Paari tunni pärast küsin tee peal jawab-e chai (ehk siis peenelt väljendudes eufemism "vastus teele" ehk alternatiiv küsida tashnab'i ehk tualetti) ja saan vastuseks: mis, kas sa jõid teed või? Ja nüüd siis tahad tualetti - tõesti ennekuulmatu...
Näib, et laias laastus on reisides kaks varianti: kas olla täesti kurnatud seetõttu, et ei joo vett või siis ei astu üldse autost maha. Et olen kaks korda saanud põrguliku olemise veepuuduse tõttu, valin alati "metsapeatuse" nõude. Põhjas ringi rännates on isegi mõned metsatukad, aga peaaegu puudevabal Mazari-Kabuli põhimagistraalil hakkab nali peale.
Seekord reisin koos organisatsiooniga, kel on turvareeglid paigas - see tähendab alalist võitlust autojuhtidega, et nad mind paari tunni takka mingi vareme või suure kivi taha jalutama laseksid. Samal ajal on huvitav jälgida, et kui mina esimesena autost välja olen saanud, järgneb terve seltkond rõõmuga - kes suitsu tegema, kes jalutama, kes samuti kaob suurt kivi või puud otsima. Aga see on vist meeste värk. Ükski mees - enam siis afgaan - ei tunnista esimesena, et ka tema peatust vajaks, ikka va nõrk naisterahvas...
PS. Jaan Tõnissoni Instituut pani Maailmapäeva raames minu Afganistani fotode näituse üles Tallinnas Viru keskusesse raamatupoe ette. Tegu on näituse Armastatud Afganistan lühiversiooniga (20 fotot). Näitus jääb avatuks 20. juunini.