laupäev, detsember 30, 2006

 

Eid-e Quorban lumises Kabulis

Meie väravale koputatakse nõudlikult, ikka ja jälle. Vaesed liiguvad väravast väravasse, nõudes oma osa. On suur püha: Eid-e Quorban (Overduspüha), Hadj'i lõppu tähistav püha.
Täna ohverdab iga vähegi jõukam mees lamba või kitse ning jagab liha oma sugulaste, naabrite ja vaestega. Linna turud on täis lambakarju; iga nurga peal käib kange tingimine. Isegi taksode tagaistmel näivad reisivat peamiselt rasvsabalambad.
Meie peremeeski laseb keskpäeval õue tirida vastupunniva lamba. Enne kui ma fotoaparaadiga jaole saan, on lambast juba veri välja lastud. Lihunikutöö tegija teeb lamba jalga augu ning puhub lamba õhku täis, et oleks parem nahka maha saada.
Läheme jalutama: õhk on selge, tunne pigem kevadine. Aga lund on sadanud meil siin nüüd mitu päeva: liikluses on meeletud ummikud (autod sõidavad ju suvekummidega ja tänavaid ei puhastata), kõnniteed jääst korbatanud ning lumehanged kõikjal (igal päeval ronitakse katusele ja loobitakse lumi tänavale).
Täna on kõikjal väravatele kloppivaid ja kotte tarivaid perekondi. Paljudel meestel on kirves või nuga käes. Kui pühade tausta ei teaks, ajaks vist pilt hirmu nahka. Koraanis on öeldud, et Jumal käskis overdada Abrahamil oma poja, räägib meile Eid-e Quorban'i taustast Elias. Kui Abraham asuski poega ohverdama, ütles jumal, et tahtis Abrahami usu tugevust kontrollida ning käskis poja asemel ohverdada lamba.
Inglise keele õpetaja Elias kutsub meid endale külla reedel. Ta kostitab meid ehtafgaaniliku üliküllusliku külalislahkusega: külalistetoa põrandale laotatakse vakstu ning see laotakse täis hõrgutisi. Nuudlisupp, mantu (minu lemmiktoit - käsitsi valmistatud pelmeenid, mis on täidetud liha ja vürtsidega), praetud kala ning riis lihaga. Sööme end oimetuks.
Söömingule on palutud ka kaks Eliase inglise keelt rääkivat sõpra, kellega ta õpib õhtuti Kardani ülikoolis ärijuhtimist. Meiega ühineb hiljem ka vanem vend, kes õpetab Kabuli ülikoolis sotsioloogiat; lauas teenib meid noorim vend.
Mul on kaasas suur hunnik enda tehtud Afganistani fotosid, mida meeste vahel lasen ringi käima. Olen alati tahtnud teada, mida arvavad afgaanid minu piltidest. Aga kardan ilmaasjata: vastuvõtt on suurepärane.
Hiljem juhatab Elias mind - Andres peab küll meeste seltsi jääma - naistega kohtuma. Kolm koolis käivat õde, ema, vennake ja tema nooruke naine uudistavad mind, suu ammuli. Elias selgitab, et tema 20-aastane naine ei saa koolis käia, sest peab kodus töötama. Häbelik kaunis neiu on juba kolmeaastase tütre ning aastase poja ema. Lasen Eliasel naiselt küsida, kui palju lapsi ta veel tahab ja naine vastab kiiresti: kahest on küllalt! Ema ütleb selle peale, et tema poeg on liiga kaua välismaalastega koos töötanud ja nende kombed üle võtnud: lapsigi ei taha noored enam nagu vanasti.
Naised sirvivad huviga fotosid ja näitavad neid üksteisele, kihistades kelmikalt. Elias tõlgib ema otsekoheseid küsimusi meie pereelu kohta ning vastan neile niihästi kui oskan. Ema palub mind enda kõrvale istuda ja puudutab mu nägu häbelikult; temas tekitab hämmeldust mu vanus. Mõtlen: kui mina oleks ühe asemel üheksa last sünnitanud, siis näeksin tõenäoliselt palju haledam välja kui väärikas daam mu kõrval.

pühapäev, detsember 24, 2006

 

Jõulumeeleolu Kabulis

Sajab laia lund. Viimased kuivanud roosid on tõmbunud krimpsu. Aianurgas laotuv pukspuu poetab nukralt oma pisikesi lehti. Ja eksootilised linnukesed kapten Attayee akna taga sädistavad ärevalt.
Andres hüppab lõuna ajal kodust läbi ja toob kaasa soojustusmaterjali boileri sissemähkimiseks. Tore jõulukingitus - ehk seisab nüüd vesi hommikuni soe.
Hommikul sain ka jõulukingituse: ootamatult saabus linnaelekter ja käisin tolmuimejaga päevavalges kõik vaibad üle. Viimati oli meil päeval elekter ramadani lõppedes. Loodan väga, et jõulupäkapikk Dubais mu palveid kuulda võtab: kohvri kätte leiab ja soojad riided Kabulisse teele läkitab.
Soovin teile, armsad lugejad, jõulurahu hinge. Ükskõik kus te ka siis ei ole: Eestis või Afganistanis, Austraalias või Ameerikas...

laupäev, detsember 23, 2006

 

Tagasi Kabuli realsusesse

Läheme reedel jalutama. On päikseline, aga külm: oleme pakkinud ennast talvejopedesse ning hoidume päikesepoolsele tänavaküljele. Meie ees kõmbivad moshee poole kaks noort meest: linane shalwar khamez hõljub elegantselt tuule käes ja paljad varbad vilguvad plastmassist plätade sees. Afgaanide vastupanuvõime on hämmastav.
Lennud möödusid kaunis lobedalt. Välja arvatud varahommikune ärev hetk Dubai lennujaamas, mil Afganistani lennud tühistati: Kabulis oli öösel lumi maha tulnud. Õnneks läks KamAir'i lennuk tund hiljem siiski teele.
Kohver kadus taas ära ja ei ole kahjuks siianimaani elumärki andnud. Mul on päris vesi ahjus: see oli täis tuubitud hoolega valitud villaseid riideid, sooja pesu ja lambanahkseid susse. Ainus lootus on, et seni pole kohvri lõplikust kadumaminekust kuulnud.
Suur tuba on kuiv; uus katus näib pidavat. Samuti tõmbab nüüd - pärast korstna kõrgemaks ehitamist - kenasti ka ahi. Ometi kord on ka suures toas soe. Ehitustööde lõppedes lasi peremees suure toa ära koristada. Kurvastaval kombel on kosmeetikasahtlist "ära koristatud" ka mu apteegikreemid.
Asjade kadumine ongi põhjus, miks teen ise kõik majapidamistööd: ma ei taha võõraid majja. Eelmises elukohas, kus koristamine käis üürihinna sisse, kadus pidevalt väikesi - kuid vajalikke - asju. Andres arvab suuremeelselt, et kadumine tuleb andeks anda. Mulle paraku ei mahu hinge, et vähestest hoolega valitud esemetest (meie pagas on alati jäänud lubatud raskuspiiridesse) kaovad needki vähesed...

teisipäev, detsember 19, 2006

 

Afganistani uudised, Eesti uudised

Homme asun taas teele; loodan Kabulisse jõuda neljapäeva ennelõunaks.
Kodus avastan, et eestlasi erutavad tantsivad kuulsused ja krimikroonikad. Ja muidugi Afganistan. Ainus kord, mil teleka lahti keeran, kargab mulle näkku: sõda Afganistanis! Pilt ei tekita mingeid seoseid, panen kähku kasti kinni.
PS. Minu arvamusartikkel Afganistanist ilmus Eesti Päevalehes 9.detsembril, aadressil http://www.epl.ee/artikkel/365915
Andres on elanud Kabulis remondi tähe all: nagu lahkusin, laskis peremees vana katuse üles võtta ja uue ehitada. Samuti korstna kõrgemaks ehitada. Andres raporteerib - läbi Skype'i -, et käis Itaalia saatkonnas jazzikontserdil ja õhtusöögil Eesti aukonsuliga USAs. Pea kõik tuttavad on juba jõuluks koju lahkunud. Andres otsustas jääda ainsana oma projekti inimestest - nüüd peab ta siis kuu aega juhtoina kohusetäitja rolli kandma.
Eestisviibimise ajal saabub Kabulist mulle esimene tõsisem tööpakkumine: Shoshana küsib, kas oleksin nõus sõlmima kahekuise lepingu. Minult oodatakse fotosid Bahreini kuningriigis toimuvale näitusele ja osalust TMF'i tutvustava trükise kokkupanemises. Oma suurepärases moosimiskirjas kinnitab Shoshana, et kõik nende fondi töötajad armastavad mu fotosid.
Väga tore, aga ikkagi tunnen end aeg-ajalt petisena. Tegelikult ei tea ma pildistamisest tehnilises mõttes mitte tuhkagi. Ma lihtsalt armastan fotograafiat. Ja mul on tavaliselt - enne kui nupule vajutan - oma arusaam sellest, mis võiks kaadrisse jääda. Ikkagi on üllatav, et napsatud hetked nii paljudele korda lähevad.

kolmapäev, detsember 13, 2006

 

Kabul-Dubai-Amsterdam-Praha-Tallinn-Tartu

Nüüd on see läbi. Olgu kiidetud Jeesus, Allah, ja kõik teised taevased jõud. Oleks teadnud, et nädalaks ajaks Eestisse tulek võtab nii palju energiat, poleks vist reisi ette võtnudki. Alustan teed Kabuli lennujaamast esmaspäeva hommikul kell üksteist ja jõuan koju, Tartusse, teisipäeva õhtul kell kuus.
Kabuli lennujaamas on mingid tehnilised probleemid, nii et lennukid käivad/ ei käi suhteliselt suvaliselt. Pärast kolmetunnist külmetamist lennujaama ootesaalis (välitemperatuuril) afgaanide KamAir õnneks stardib.
Minu kurvastuseks jättis meie peamine lennusõber Chech Airlines ära teisipäevase lennu Dubai-Praha. Lennufirma organiseerib asemele lõigu Dubai-Amsterdam-Praha.
Lennufirma esindaja Mr. Sattari tööpäev Dubai lennujaamas kestab kella viieni. Olen tõsiselt närvis: kas ta mind ikka ära ootab. Meil õnnestub kohtuda kell kaheksa - mr. Sattar osutub kannatlikuks hinduks. Mõned tunnid hiljem selgub, et KLM ei leia mind lennunimekirjast. Viimasel hetkel lastakse mind siiski lennukile. Lend hilineb, nii et Amsterdamis jõuan joosta ühest väravast välja, möllida end lennule ja joosta teisest väravast sisse. Kui jõuan Prahasse, on juba peaaegu tunne nagu oleks koju jõudnud.
Kui ma lõpuks väsimusest ja närvipingest poolsurnuna Tallinna maabun, selgub, et kerge kohver (milles on hambahari ja jõulukingid) on kusagile takerdunud. Ilmselt ei suutnud pagasimehed mu tempoga kaasas käis. Aga usun, et küllap kohvergi saabub. Inshallah.

laupäev, detsember 09, 2006

 

Mõtisklus burkast (chardorist)

Andres kohtab lõunapausi ajal kohvikus kaht lääne daami, kel burkad toolide seljatoele visatud. Lähemal uurimisel selgub, et tegu oli eksperimendiga. Lähedases kontoris töötavad daamid vedasid kihla, et riietuvad lõunatama tulles burkadesse. Nende eksperiment lõppes õnnelikult (kusagile auku ei kukkunud). Aga kohalikud naersid nende üle tänaval, sest pidasid naisi hoopis ümberriietunud meesteks. Naised harilikult tipivad siin, mitte ei sammu lääne naiste kombel vabalt.
Steven piinas Kunduzis afgaanist kolleegi: et kas tema naine kannab burkat (jah, kannab) ja kas kolleeg on kunagi burkat pähe proovinud. Mulle näis, et kolleeg pidas küsimust suisa meheau solvavaks. Steven loomulikult oli burkat proovinud; sellest elamusest shokeerituna urgitses ta siis tükk kolleegi ja autojuhtide kallal.
Mäletan sarnast vestlust kevadisest Heratist, kui brasiilia ekspert Bastian noris sümpaatse tõlgi kallal: miks ta oma naist burkat kandma sunnib. Tõlk vastas, et tema ei sunnigi. Küll aga elatakse mitu põlvkonda pead-jalad koos. Ja kuna tema isa-ema on väga konservatiivsete vaadetega, eelistavat naine teravuste vältimiseks välja minnes burka pähe visata.
Olen lõpuks burkadega leppinud. Ehkki ei harju ilmselt kunagi sellega, et ei saa inimestele näkku vaadata. Mõned aastad tagasi lõhkas burkasse riietunud meesterrorist end keset Kabulit. Iga kord, kui mõni burka mulle läheneb, vahin kõigepealt ta jalgu: on see ikka naine?
Meile on antud soovitus, et kui põgenemiseks läheb, tuleks burka mul lähedal hoida. Ma ei usu sellesse varianti eriti: olen burkat pähe proovinud. Hea, kui toas ühest seinast teisenigi õnnelikult jõuan.

teisipäev, detsember 05, 2006

 

Talv á la Kabul

Kolm päeva sajab laia lund. Ilus vaatepilt. Lähen mööda linna kondama. Tänavatel valitseb löga: kui on vettpidavad saapad ja soe jope, on täitsa lõbus.
Suundun Chicken Street'ile kindajahile. Leian papi kootud kinnaste puntraga. Proovin järjest kätte, aga kindad on hiiglaslikud. Otsustan, et parem ikka kui ilma olla. Pealgi, papi küsib mult paari eest 50 afgaani (1 dollar).
Afgaanide elu hangub. Afgaanid ei valmistu talveks. Nad arvavad, et see aeg tuleb lihtsalt kuidagi üle elada ja kannatada.
Lennukid ei lenda - sõber Wiiu kurdab, et kohe peaks algama tähtis konverents, aga kõik kõnelejad istuvad Dubais. Andres sõidab tööle autoga, millel puudub konditsioneer. Autojuht kasutab oma kaelarätti, et katkematult nühkida udust esiklaasi. Töö juures pole neil elektrit ega internetti - generaatorit ei juleta sisse lülitada, sest kõik pistavad kohe radika taha ja siis on generaator omadega õhtul.
Just enne saju algamist pakkisime oma maja sisse. Kõik aknad said peale kile. Välja näeb kole, aga soojapidavus tõusis oluliselt. Kütan ahjukest kaks korda päevas - nii saavutame päeval toas suisa 18 kraadi. Ja generaatorile tõmbasime pappkasti selga. Jäigi vaiksemaks!
Homme ööseks lubatakse kümme kraadi külma. Pea kohal möllavad töömehed. Kurtsin kapten Attayee'le, et suures toas on kõik meie seitse salatikaussi kasutuses. Kui veel kusagilt lekkima hakkab, tulen suurest majast kausse nõudma!

laupäev, detsember 02, 2006

 

Darvinism Afganistani moodi

Andrese veterinaarist kolleeg Steven pärib Kabuli kolleegilt, mida ta arvab darvinismist. Pärast järelemõtlemist ütleb kõrgharidusega veterinaar, et ta on lugenud igasuguseid raamatuid hüpnoosist ja magnetismist; darvismi ta ei usu.
Andres ja Steven vaikivad viisakalt, ootamatut vastust seedides.
Vähese aja möödudes teatab veterinaar: aga ta olevat kuulnud, et inimestel Ghori (mägine ala Kesk-Afganistanis) provintsis on saba. Ükskord olevat ta olnud koosolekul koos afgaanidega Ghori provintsist ja ta kartnud hirmasti nende kõrvale istumist.
Kahjuks Andres ja Steven ei küsi, miks ometi. Juurdlen siiani: kas veterinaar kartis sabanakkust või oli tal lihtsalt hirm kogemata teise saba peale istuda?

reede, detsember 01, 2006

 

Afganistani pulmas kontvõõraks

Üks ameeriklane kurdab: " Afganistani pulm on sama igav kui seina peal värvi kuivamist vaadata! Kodus lähen pulma, et näha ilusaid naisi ja juua. Siin ei saa kumbagi."
Täna viib Andrese autojuht Karim mind oma sugulaste pulma. Suurem osa pulmi peetakse pulmamajades. Autojuht Massoud lõbustas meid hiljuti jutuga, kuidas tema onu pulmas tuhatkond külalist koos oli. Mina olen pulmamaja seest juba näinud; see ei tundunud kuidagi huvitav. Olin huvitet pigem koduse pulma nägemisest.
Karim paneb mind kitsa mudase tänava lõpus maha ning kiirustab ise tööle tagasi. Vastavalt traditsioonile peetakse pidu samal ajal eri majades: mõned majad edasi peavad pidu mehed. Enne lahkumist paneb ta mulle südamele, et ma fotosid ei püüaks teha. Luban talle pühalikult, et ei puutu fotoaparaati (ehkki see mul tegelikult kotis on).
Juba esimene pilk väravast vaimustab: eri vanuses ning kõikvõimalikes värvitoonides piduriietes naised lehvivad mööda hoovi ringi nagu liblikad. Enamus on ka ohjeldamatult kuldehteid täis riputataud: igas sõrmes filigraansõrmus, käte ümber kümned võrud ja kaelas rasked keeruliste mustritega kameed.
Ehkki koos on vähemalt poolsada naist ja sama palju lapsi, ei räägi keegi sõnagi inglise keelt. Pean oma vähese dari keelega toime tulema. Karimi naine juhatab mu pikka kitsasse ruumi, kus naised tihedalt kokkulitsutult põrandavaibal istuvad ja osutab nurgas asuvale diivanile. Tipin ettevaatlikult ümber naiste: siin on nii omavahel sosistavaid muldvanu memmesid, ehetega mängivaid tütarlapsi kui ka lapsi imetavaid nooruksei naisi.
Mõne aja pärast lükatakse sisse – tamburiinide põrina ja laulu saatel – jäigas rohelises brokaatkleidis pruut, 16-aastane kauni profiiliga neiu. Tal on meeletu meik peal; umbes nagu India filminäitlejal. Pikendatud ripsmed, sätendavad huuled, Teel diivanile (selgub, et diivan ongi tema aukoht, aga mul kästakse pruudi kõrvale jääda) loobitakse neiule komme kaela. Neiu istub minu kõrvale ja kangestub tundideks, liikumatult ja enda ette vaadates (pruut peab häbelik olema).
Ülejäänud seltskond võtab vabalt: lastakse muusikat, tantsitakse kordamööda (tantsuruumi on ühele), suheldakse. Mingil hetkel pruut lahkub ja serveeeritakse toitu. Kahjuks pärineb kabuli riis (rosinate ja porgandiga) restororanist ning sel on traditsioonilise odava õli maitse man. Pärast sööki kandub tegevus õue.
Moodustub väike energilistest naerusuisest naistest koosnev intitsiatiivgrupp, kes väsimatult tamburiine taob, laulab (üks ees ja teised kordavad järel) ning tantsib. Üllejäänud kükitavad ümber, plaksutavad kaasa või seisavad lobisedes ümber tantsijate. Olen endale saanud platsi otse tantsijate jalge ees: naiste sallid lendavad tantsutuhinas peast ning kaunid istmikuni ulatuvad mustad juuksed lendlevad mu nina all. Minu jaoks on müstiliselt kaunis hetk; naudin iga naeratust ja voogavat liigutust.
Mind üritatakse ka tantsule kutsuda. Näitan liigutustega, et võin laulda. Saabunud vaikuses laulan siin ühe eesti rahvalaulu. Naised hõiguvad aitäh ja ümbritsevad mind oma sooja sõbralikkusega; toimub tõeline õestumine. Olen lõpuks küsimustest pere kohta nii väsinud, et vastan eriti mõtlemata: “Yak daughtar, yak shoy.” (tlk. Üks tütar, üks mees). Vastus levib kulutulena ning lõbustab naisi tükk aega.
Just enne minu lahkumist tuuakse õuele astmeline tort. Õue talutatakse ka tualetti vahetanud pruut (valges) ning teisest majast saabub ka peigmees, noor ja sümpaante mees. Tõsine paar sammub kõrvuti – teineteist vaatamata ja puutumata – tordilauani. Taas loobitakse komme ja naised mu ümber sosistavad joovastunult: “Bessjar maghbul as!” (tlk. Väga ilus on)

This page is powered by Blogger. Isn't yours?