laupäev, juuni 30, 2007

 

Põhja-Afganistani reportaazh V

Sabr talkh as, laken bar-e shirin dora[1]

20.mail

Sudusel hommikupoolikul on välja kuulutatud nn. “white city”[2]. Pole viga, me ei tahagi linnas ringi liikuda. Võtame insener Rabi’ga suuna itta, Talokhani. Rahulik linnake meeldib mulle väga; kõik tänavad on ääristatud suurte vanade puudega, nii et siin on mõnusalt varjuline ja roheline. Kolmkümmend aastat enne sõdasid olid kõik suuremad linnad samuti sellised, mõtlen nurkalt.

Me peatume Talokhanis korraks KRBP allkontoris, kus - minu üllatuseks - räägivad viiest töötajast kaks suurepärast vene keelt. Mõlemad insenerid on välja õppinud Nõukogude Liidus, selgub. Lobiseme siis veidi mõnuga. Talokhanis ühineb meiega ka teejuht, vene keelt rääkiv rääkiv Dostogih, kes näeb välja nagu näitleja Kris Kristoffersoni klooon. Temagi omandas hariduse idablokis.

Võtame suuna taas itta. Rõõmu teeb, et mitmes kohas on kapitaalsed teedeehitustööd käimas. Ühel hetkel hülgame Badakshani provintsi suunas mineva tee ja keerame kruusateele, mis viib Farkhari jõe äärde. Vaatan jahmunult meie ees olevat silda: kõrge ja kitsa silla konstruktsioon näib küll usaldatav, aga kandepinnaks kõrvu asetatud roikad tekitavad kõheda tunde. Nõuan, et mind autost välja lastaks ja tatsun omal jalal üle.

Teisel kaldal paistavad lauged künkad, mille otsas pilla-palla laiali üksikud pistaatsiapuud. Võtame suuna küngaste vahele, Kajdara külla. Õiget teed siin ei olegi, sõidame aeg-ajalt mööda kivist jõepõhja. Küla majad on pressinud end ligistikku järskudele mäenõlvadele. Pole voolavat vett, pole õieti põldegi. Siinne küla on vaene; vett on ainult lumesulamisajal. Igapäevase joogivee saab küla paari 2010 sammu kauguselt oma allikast, räägivad külamehed meile, ümbritsetud uudishimulikust lastekarjast.

Otse küla vastas asub järsk küngas, mille tipus paistavad üksikud pistaatsid. See nõlv – umbes 1,2 ha - ongi täis istutatud noori istikuid. Maha on pandud 100 taime ja 16 kg pistaatsiaseemneid, mida enne mahapanemist leotati. Kui igasse auku on istutatud vaid üks puu, siis seemneid on igas augus kolm – eeldusel, et nagunii läheb osa välja.

Nõlvast allatulnud lumesulamisveed on tekitanud sügava uhteoru. Külamehed ehitavad nüüd kivist tammikesi, et allatuleva vee hoogu maha võtta. Raske töö. All lõhutakse kirkaga kivi väiksemateks tükkideks, mis siis seljas mäkke tassitakse. Ümber ala on rajatud on okastraataed. Rabi pahandab selle – tema meelest asjatu - kulutuse pärast. Küla on ju siinsamas, kuidas need loomad siia ikka saavad.

Ronime mäenõlva pidi üles esimeste taimedeni. Seekord on nõlv nii järsk, et püstijäämise nimel olen sunnitud liikuma serpentiinis. Alla aitab mind üks külameestest, Abdul. Ta võtab mu randme tseremoonitsemata raudsesse haardesse ja lohistab nagu kartulikotti enda järel. Mõtlen närviliselt, mida tema naine küll all külas peab mõtlema – Afganistanis ei puutu mees võõrast naist mingil juhul.

Rohtu nõlvadel ei kasva; puukesed jäävad paljal nõlval hästi silma. Kuidas siia ometi vett tuuakse? Selgub, et algul tekitati mäenõlvale väike bassein, kust siin vesi taimedeni nõrgus. Nüüd tuleb aga vesi seljas üles tassida. Insener Rabi püüab taas maha müüa modernset kastmisideed – vee ülestoomist plastvoolikuga -, aga ma pole kindel, et külaelanikud selle kasulikkuses päris veendunud on. Kõrgelt mäenõlvalt on näha, kuidas ühel hetkel liduvad meid vaatama kogunenud külalapsed täies koosseisus mööda teed minema. Kohale jõuab veoauto toiduabiga - suurte jahukottidega - ja kõik tormavad juhti tervitama.

Kajdara külast sõidame ümber küngaste tagasi jõe äärde Shingani külla. Siinne küla paistab palju kosunum – aga seda ei kimbuta ka veepuudus. Siin ootab meid terve seltskond mehi. Esmalt uurime lähemalt kohaliku küla hoolikalt kaitstud aiandusimet: kohalikule vähenõudlikule põõsale on külge poogitud viinamari.

Mäkke ronime endise sõjaväelase Jermoni juhatusel; istutusala on laiem kui eelmises külas (ca 2 ha) ja tsooniti on kasvama pandud erinevad puud. Kõige alumises tsoonis on 100 kaunis suurt kadakataime, ülevalpool pistaatsiad, mandlid, mooruspuud.

Vaatan murelikult kuivanud välimusega kadakataimi – suudavad need tõesti ellu jääda nii kuivades tingimustes? Jermon seletab küll, et puukesi on kastetud ja viib meid ka üles künka otsa, kuhu parajasti ehitatakse kapitaalset kivist veereservuaari. Kõrgemal tasemel kasvavad nii äsjaistutatud kui ka mõned täiskasvanud pistaatiad. Mulle on see esmane tutvus näha lähedalt pistaatsiat, kauni kähara kujuga puud. Okstel on kobaras noored punaka tooniga viljad. Kui vana see puu on, küsin Jermonilt. Ma ei mäleta enam selle puu vanust, aga kui olin laps, oli see juba olemas. Vast ligi nelikümmend aastat, vastab mees.

Jermon räägib, et mõlemas suunas olid nõlvadel pistaatsiametsad, aga sõjapealikud raiusid need maha. Külaleanikud püüdsid puid kaitsta, mõned isegi tapeti. Nüüd on alles ehk kümmekond kaunist käharpead, mida hoolega jälgitakse. Pistaatsiad on tulus kohalik müügiartikkel.

Laskume künkalt alla, kus puu alla laotatud vaibal ootavad meid Ajatullah ja Dostogih. Külast on toodud suures kausis mast ja igaühele ka naan[3]. Igaühele antakse lusikas ja helbime siis mõnuga. Siinne jogurt on parim, mis ma seni Afgaistanis saanud olen.

Ehkki on juba pärastlõuna, sõidame mööda jõe äärt edasi kuni Farkhari linnani, et näha taimekooli. Ka siin käivad teeehitustööd, Afganistani enda firma ehitab, teavad mehed rääkida.

Farkhari taimekool lööb mind täiesti pahviks: see on hiiglaslikul maa-alal laiuv aed, täis noori istikuid. Siit tulevadki kõik need istikud, mida eelmistel päevadel nägin. Pool maa-ala kuulub Afganistani valitsusele, pool rahvusvahelisele konsortsiumile. Nii kaugele kui silm ulatub, paistab rohelus: noorte isikutega põllulapikesed vahelduvad rooside ja suuremate paiksete puudega. See on esimene kord Afganistanis oldud aasta jooksul, kus näen rohelust sellises koguses.

Aias jalutades kohtame väikest seltskonda naisi, kes meie lähendes burkad pähe tõmbavad. Siinne töötaja, pereema Bibi Gul on toonud oma perekonna piknikule. Mind kutsutakse lähemale ja naised tõstavad burkad üles. Üllatus! Peidus on kaks läänelikult moodsates riietes noort daami, kes mõlemad ka inglise keel pursivad – õpetajad. Mina pursin siis dari keelt vastu ja hetkeks on kõigil päris lõbus, kuni mu kaaslaste hüüe meelde tuletab, et on kaunis hilja ja pikk tagasitee Kunduzi on veel ees.

Võtan mõned pildid oma kaaslastest, kes lillede keskel õnnnelikult poseerivad. Mind on alati hämmastanud Afganistani meeste tugev sentimentaalne tõmme lillede suunas: mitte kusagil läänemaailmas ei ole ma näinud sellist armastust õitvate taimede vastu kui siin. Juba vallutaja Babur kirjutas oma päevikus imetlusega siinsetest tulpidest ja roosidest.

Enne autosse astumist kingitakse mulle kimp lilli ja asume tagasiteele. Tänan Rabi ja Dostogihi, et nad mu puukooli vaatama tõid see oli kaunis hüvastijätt Takhari provintsiga.
(lõpp)

[1] Kannatus on kibe, aga selle viljad on magusad (vanasõna dari keeles)

[2] “White city” (valge linn ingl.k.) tähendab, et linna sees on liikumiskeeld.

[3] jogurt ja leib (dari k.)


reede, juuni 29, 2007

 

Põhja-Afganistani reportaazh IV

Kam guftan, zyad shunidan[1]

19. mail

Hommikul ei ennusta miski, et sellest tuleb minu põhjasviibimise kõige kurvem päev. Sõidame koos insener Safiullah’ga Bahglani provintsi. Arutame autos, et elu Afganistanis võib olla väga vaikne ja rahulik. Kuid sa ei tea kunagi, millal see pöördub täielikuks põrguks.

Safiullah on kihlatud noor afgaanitariga, kes elab Californias ja õpib arvutiasjandust. Küsin abieluplaanide kohta lähemalt. Safiullah on dilemma ees: tema kihlatu perekond loodab ta USAsse meelitada. Kui sulle ei meeldi, saad ju tagasi mõne aasta pärast pöörduda. Kuid Safiullah tahaks jääda Afganistani, oma vanale isale toeks: "Olen noorim poegadest, kes siis veel aitab kui mitte mina."

Pooleteise tunni pärast jõuame Pul-e Khumri’sse. Autojuht räägib, et nõukogude invasiooni ajal kutsuti kohta “väikeseks Moskvaks”. Siin asus suur nõukogude sõjaväebaas ja kohalik rahvas sai sovjettidega päris hästi läbi. Praegusel hetkel meenutab neid aegu küll ainult hiiglaslik tüüpiline viljahoidla.

Pul-e Khumri linnas ootavad meid Aga Khan Foundationi kontoris kaks sõbralikku kõhetut tegelast: lühildane Mujeeb[2] ja pikakasvuline Vincent[3], kes siis selgitab täpsemalt, kuidas toimub koostöö külaelanikega. Lühidalt öeldes on tegu kahe etapiga: esiteks, assisteerida Kunduzi projekti Janraroqi kanali ehitustöödel, suheldes nii projekti ja kui külaelanikega. Teine etapp vaatab tulevikku: kuidas juhtida edaspidi üheskoos veekasutust.

Esimeses etapis, Janraroqi kanali ehitustööde alguses, kutsuti külarahvas kokkku ja selgitati plaane. Vincent näitab seina peal suurt vaba käega joonistatud skeemi, kuhu on joonistatud kanal, külad, kõrvalkanalid jne. Sellele järgnes arutelu: missuguseid muudatusi farmerid omalt poolt sooviks ja missugused on võimalused neid soove täita. Kui muudatus oli põhjendatud ja eelarve piires võimalik, see ka tehti. Lõpuks kirjutati külaelanikega alla leping, kuhu kokkulepitu kirja sai.

See, et kanal on valmis ehitatud, ei tähenda veel, et järgneb muretu elu. Nüüd tekib küsimus, kuidas olemasolevat veeressurssi õiglaselt jagada. Farmerid, kes elavad ülesvoolu, on ilmselgelt kehvemas olukorras kui need, kes elavad kanali suudme lähedal. Jangaroqi kanal on ju pikk (31 km). Osad kultuurid nõuavad enam vett – enamus talupoegi tahaks ilmselt kasvatada tulusat riisi, aga kuidas olemasoleva veehulgaga seda teha? Varemalt otsustas veeküsimused alati mirab; nüüd pole ühe isiku võim enam nii tugev. Nii et tuleks valida ka teda abistav vanemate komitee.

Vincent näitab kaht illustratiivset joonist, mis ilmusid projekti tutvustavas darikeelses infolehes. Üks on pilt üksteist põllutööriistadega ähvardavatest farmeritest ja teine pilt sõbralikest. Sellised koomiksi-laadsed illustratsioonid on – arvestades seda, et suur osa afgaanidest ei oska lugeda – kaunis kasulikud. Olen näinud koomikseid, mis selgitavad inimõigusi, konstitutsiooni, liiklust jne. Samas ei pruugi konteksti erinevuse tõttu alati isegi selline skemaatiline selgitus arusaadav olla. Näiteks, üks afgaan nägi nö negatiivset pilti hoopis postiivsena: mehed mitte ei lase üksteist maha, vaid niisama hargi ja labidaga udjavad...

Pärast Vincenti suurepärast sissejuhatust teemasse olen valmis kohapeale minema ja külarahvaga kohtuma. Enne põikame siiski vaatama Jangaroqi kanalit ennast.

Paar päeva tagasi olin hommikusel koosolekul vaikne pealvaataja, kui ehitajad, Kunduzi projekti superviseerivad nepaali insenerid Battista ja Dinesh ning kohalik mirab Ahmad Shah püüdsid otsustada, mida kanali ehitusega teha. Otsust ei näinud keegi vastu vastu võtta tahtvat, kuni meeskonnajuht Jelle nõupidamistuppa astus. Mulle avaldas muljet Jelle kiire analüüsivõime, millega ta olukorra kokku võttis. Veeseis on nii kõrge, et edasi ehitada ei ole võimalik? Samas on kõrge veeseisu tõttu kanalis endas samuti vett küllaldaselt, nii et külad veeta hetkel ei jää? Jelle teeb ettepaneku hetkel tööd seisata, aga hoida läheduses tehnikat, et veeseisu katastroofilise tõusu korral masinatest abi võiks olla. Keegi päris rõõmus ei ole, aga paremat lahendust ka ei paista.

Nüüd siis seisamegi vahutava jõe kaldal. Teisel kaldal paistab pooleliolev ehitis, kuid ainus nähtav märk ehitajatest on hiiglaslik traktor. Kanalisse tungiv veehulk näib mulle kaunis võimsana. Hiljem selgub küll, et läbilaskevõime jääb nii pika kanali kohta väikseks; veest ei jätku kõikidele soovijatele.

Suundume Baghlanis asuvasse Aga Khani kontorisse, kus pean külaelanikega kohtuma. Õue astudes lähevad mul ehmatusest põlved nõrgaks: ma ei ole valmis selleks, et kohale on tulnud oma viisteist külavanemat. Samuti juba kolmandat põlve mirab Ahmad Shah. Mees, keda vaatasin huviga juba kooslekul. Ahmad Shahi oleks raske eirata mitte ainult seetõttu, et tema võimas hääl on kaigub üle ruumi nagu udupasun; sama võimas on ka tema kogu. Ahmad Shah on aktiivselt osalev veemeister, kes ei pea paljuks tulla sajakahekümne kilomeetri kaugusele Kunduzi kanalit puudutavatele koosolekutele. Ta meeldib mulle, sest näib siiralt oma valduste käekäigu eest seisvat.

Istume vaibale maha. Mõtlen, et jõud pole võrdsed: mida mina oskan küsida sellise aukartustäratava seltskonna käest. Õnneks selgub peagi, et ega mulle sõna antagi. Meestel on omad mureteemad. Mul jääb üle vaid aeg-ajalt Safiullah't paluda tõlkida.

Kõigepealt kinnitavad mehed, et on väga rahul Kunduzi projekti seltskonnaga, aga ei ole rahul ehitajaga. Miks ta just kevadiste üleujutuste ajal ehitama hakkas? Siinsele rahvale on ilmselt raske selgeks teha, kuidas toimivad Euroopa Liidu rahastavad projektid ja missuguse kadalipu need peavad läbima, enne kui heakskiit Kabulist saabub.

Kurdetakse samuti, et kanal ei suuda kõiki ära toita – tehakse ettepanek sulgeda kaks kõrvalkanalit, Toshoron ja Kumorok. Safiulla selgitab, et nii need asjad siiski ei saa käia, et teised farmerid lihtsalt veeta jätta. Küll aga võib proovida kanalilaiendust ette võtta Kunduzi projekti järgmises etapis.

Üks hallipäine väärikas vanem palub meie käest nõu: ta näitab veeministri allkirjaga kirja, millest selgub, et ühele ameerikalste firmale on antud luba ehitada kõrvalkanalile tamm. Nüüd on firma Afganistanist lahkunud ja tamm ära uhutud. Mida me peame tegema, meil on ju tähtsate isikute allkirjadega lubadus, aga nüüd pole ei tammi ega ehitajat, küsib mees nõutult. Nõutu olen minagi.

Lõpuks jõuavad mehed kurta ka farmerielu raskuste üle: kvaliteetne seeme on väga kallis (valitsus küll lubab anda, aga peale lubaduste ei miskit), traktoriga kündmine on väga kallis (500 Afs ehk 10 dollarit tund tundub ka minule kallis), väetis ostetakse samuti hingehinnaga vabalt turult.

Kui mehed lõpuks valitsuse kirumiseni jõuavad, tunnen ennast juba umbes nagu usaldustelefoni töötaja. Kui Afganistani inimestele kunagi mingit abi saata tahate, siis saatke alati otse. Ärge tehke seda valitsuse kaudu, sest abi jaotatakse valitsusliikmete sugulaste vahel ära. Minu senised kogemused ütlevad, et ilmselt on põllumeestel õigus.

Lõpuks on ennast tühjaks räägitud ja võime hakata kodu poole sõitma. Vahepeal on helistanud Safiullah'le tema Kabulis elav isa, kes tundis siirast muret. Kunduzis on ootamas halvad uudised. Keset Kunduzi bazaari, kus ise ka ringi olen jalutanud, lõhkas end entehari[4]. Lisaks sihtmärgile (hukkub kolm saksa sõdurit), saab surma ka seitse afgaani. Lisaks paarkümmend haavatut.
Asume vaikides tagasiteele, kui satume tupikusse. Mis nüüd? Selgub, et maanteel on miin ja see on liikluseks suletud. Autojuht avastab aukliku külatee, mida mööda siis ringiga peateele tagasi jõuame. Paraku küll lõhutud kummi hinnaga. Peatume kummivahetuseks Jelawgiris. Oleme siin varemgi peatunud - et imetleda panoraami. Seekord kükitan maantee serval, sügavalt masendunud halbadest uudistest. See ongi Afganistani igapäevareaalsus – mitte kunagi ei tea ette, millal järgmine pauk tuleb.
(järgneb)



[1] Vähem rääkida, rohkem kuulata (ütlus dari k.)

[2] Mujeeb Alil – Aga Khan Foundation töötaja (social water community mobilaizer)

[3] Vincent Tomas – Aga Khan Foundation töötaja (social water community mobilaizer)

[4] Enesetapja (dari k.)


kolmapäev, juuni 27, 2007

 

Põhja-Afganistani reportaazh III

Nan o pyaz, peshani waz[1]

18.mai 2007

Ehkki on reede, puhkepäev muhameedlaste maailmas, on Kunduzi projektis osalejad nõus mulle näitama taasmetsastamise piirkonda. Esmalt kohtun rõõmsameelse ja jutuka insener Rabi Amaj’iga[2]. Kui ta astub hetkeks Khanabad’is autost välja, võtab autojuht esimest korda sõna, lausudes: ” Rabi Amaj bessjar gap mezana”.[3]

Tegelikult on Rabi Amaj’i ja tema perekonna elu olnud just nii segane nagu enamiku afgaanidest haritlaste elud: mitmekordne haridus, tööotsingud Pakistanis, elu koos perega välismaal ja nüüd tagasi kodumaal. Rabi Amaj on uhke oma laste üle, kes piiri taga hea hariduse omandanud: tema tütar näiteks töötab televisioonis poliitikauudiste kajastajana.

Seekord sõidame linnast välja kahe autoga. Omavahel peame sidet raadiosaatja teel. Teises autos istuvad Hosang, Mohammed ja Assadullah[4] - otseselt taasmetsastamisega seotud organisatsioonide töötajad. Sõidame algul itta – Khanabadi -, kus võimas vahutav Talokhani jõgi pakub oivalist vaatepilti. Jõeääresed väljad rohetavad erksalt; siin kasvatatakse enamasti riisi. Khanabadist keerame madalate küngaste alale. Siinne maastik on niivõrd eriline, et palun peatust: ronime kõik autodest välja avarust nautima.

Meil veab ilmaga. Tavaliselt on sel ajal juba Kunduzis põrgukuumus, aga minu neljapäevane külastus kulgeb pilvises ja isegi vihmases kliimas. Khanabadi suunal paistavad silmapiirini sombuses kauguses rohetavad puud. Lõuna poole kulgevad lauged ülesharitud mäed, pakkudes oma eri toonide vaheldumisegalisus haruldast vaatepilti.

Meie teekond kulgebki edasi küngaste – loksume mööda kuiva orgu kuni Ab Khurdaki[5] külani. Vastavalt küla nimele ei ole selles orus üldse muud vett kui lumesulavesi. Küla elanikel on tavaks suuri auke kaevata. Sinna kogutakse lund, mis kaetakse õlgede ning mullaga. Mõneks ajaks lumeveest, aga suvel on veelootused ainukesel kaevul mõned kilomeetrid ülesmäge. Kaevu juurde me oma autod pargimegi ja ronime küngastele, kuhu väikesed puukesed mõned kuud tagasi istutati.

See on päris pikk teekond ülesmäge. Üks külamees toob külast mulle hobuse. Paraku olen nii algaja ratsutaja – ja mulle näib, et hobune saab sellest ikka väga hästi aru -, et eelistan ronimist järsul nõlval ratsutamisele. Rahulolev Mohammad ronib hobuse selga ja järgeb meile, osavalt kitsukesel rajal laveerides.

Järskudel nõlvadel kasvatatakse põllulapikestel eri kultuure. Siinse küla elanikkud on veerikaste orgude elanikega võrreldes vaeslapse osas. Üks saak aastas, sest vaid vihmavesi kastab siinseid põlde. Keerulised on lood ka errosiooniga; mäenõlvadesse lõikuvad sügavad uhteorud. Näib, et iga hetk võib hoolega haritud põllulapike orgu variseda. Puid ju ei enam ole, mis pinnast kinni hoiaksid.

Kunagi olid need künkad kaetud pistaatsiametsadega. Nüüd paistavad kauguses kõrgetel nõlvadel vaid üksikud puud, nagu tumerohelised armsad vatitupsud helerohelisel taustal. Põhja-Afganistan on ajalooline pistaatsiametsade ala. Näiteks 17. sajandil oli pistaatsiapähkel piirkonna peamisi ekspordiartikelid. Sõja-aastatel on toimunud massiline laastamine – pistaatsiametsade puit on läinud müügiks, seda on kasutatud kütteks jne. Toetudes satelliidifotodele, on viimase kolmekümne aastaga maha raiutud 70% pistaatsiametsadest.[6] Nüüd siis püütakse alasid taasmetsastada. Paraku võtab põlvkonna jagu aega, mil puud pähkeid hakkavad kandma.

Ronime järsule nõlvale, kuhu 400 pistaatsiapuukest istutatud. Esimesel hetkel on mul istikuid raske märgatagi. Paarikümnesentimeetripikkused istikud kaovad nabakõrguse rohu sisse täiesti ära. Istikud on maha pandud kaunis tihedalt – eeldusel, et osa läheb nagunii välja. Kui puukesed on saadud tasuta organisatsioonide ühisest puuaiast Farkharist, siis külaelanike panuseks jääb hoolitsus istikute eest. See ei olegi nii kerge nagu esmapilgul võiks tunduda: väikesed istikud on magustoiduks kitsedele ja lammastele.

Samuti, esimesel aastal tuleb taimi kindlasti ka kasta – siis on lootust, et nad kasvavad umbes 20-30 cm. Järgmisel aastal peaks istikud viskama juba enam kasvu – kuni meeter – ja siis pole kastmine enam vajalik. Siia nõlvale saabub vesi saabub külast eeslikese seljas, ehkki Rabi Amaj püüab maha müüa meestele ideed tuua vesi üles plastvoolikuga. Igatahes on mehed veidi mures, sest ainsa kaevu vesi on soolakas ja nad pole kindlad, kuidas taimed vastu peavad.

Läheme ümber mäe. Teisel küljel künnab härgadega talunik, kes valmistab maad ette meloni istutamiseks. Kas melon müüakse maha linnas, küsin. Ei, see süüakse kohapeal, sest veepuudusel ei kasva viljad suureks, selgitavad mehed. Talunik ronib meiega koos oma põllulapi kohal kerkivale nõlvale, kuhu ta on istutanud 160 plastikkotis pistaatsiataime. Rohi on siin madalam ja puukesed torkavad päris hästi oma istutusaukudes silma. Toimub taas arutelu kastmise ümber. Külameestel on nutikas idee kasutada veega täidetud plastpudeleid, kust vesi tasapisi puukese jalamile tilguks. Suurepärane taara korduvkasutuse idee, arvavad kuulajad.

Laskume külla tagasi ja võtame platsi väikese külalistetoas, mille seintele erksates toonides pistaatsiapähklid maalitud. Mulle pakutakse istet kõige kaugemas nurgas, akna all. Kõige kaugemal uksest pakutakse istet kõige väärikamale; nii et tunnen ebalust. Sina oledki meie tähtsaim külaline täna, lohutavad mehed.

Külaelanikud saadavad meie lauale – õigemini plastikkattele meie ees vaibal – jogutit, praetud muna, riisi. Vastavalt võimalusele. Tuuakse ka kannuga hägust – õlgede värvi – lumesulavett. Seda ma juua ei julge, palun teed.

Küsin meestele, kuidas siinkandis elu on läinud ja mulle räägitakse kole lugu nõukogude invasiooni ajast. Nimelt olevat küla kõrvale künkale laskunud venelaste helikopter sõjaväelastega, kes tulid mudjahediine otsima. Võeti külast 8 meest, lasti neil sügav auk kaevata ja seejärel maeti mehed elusalt. Tunnen, kuidas magu krampi kisub. Vahel tekib Afganistanis tunne, et ei tahagi midagi küsida. Nii jubedad on siinsed lood.

Õhtul helistab sõbralik tadzhikk, ehitusfirma Rumi direktor Turamurod, kes mind õhtusöögile kutsub. Joome tuttavat kanget veini, mekime kanakoibi rohelisega ja räägime elust võõral maal. Lisaks Aqtepa kanalile on Turamurodi firmal veel kahes paigas kanaliehitus käimas. Võiks arvata, et tadzhiki firmal on kerge siinkandis ehitatada – kultuuriline taust ja keelgi on ju samad. Aga afgaanid ei armasta välismaalasi; nii ei tehta ka Turamorodi elu kergemaks.

[1] Isegi kui on ainult leiba ja sibulaid, olgu ikka õnnelik nägu ees. St ole rahul sellega, mis sul on (vanasõna dari k)

[2] M.Rabi Amaj – KRBP konsultant (metsandus ja pinnas)

[3] Rabi Amadj räägib väga palju (dari k.)

[4] Hoshang töökoht on Pin.org, Mohammad Assef ja Assadullah töötavad APO PEEP’is (People for environement; environement for people).

[5] Ab khurdak – vee sööjad (dari k.)

[6] Watershed atlas of Afghanistan, AIMS.


teisipäev, juuni 26, 2007

 

Põhja-Afganistani reportaaz II

Quatra quatra darya mesha[1]

17. mai 2007

Jelle soovitusel sõidan taas Aqtepa külla. Olen põnevil – mis on vahepealsete kuudega muutunud? Minu saatjateks on kogenud, uskumatult muheda naeratusega, Sayeed Husain[2] ja insener Safiulla[3] - nooruke haritud afgaan, kes on jõudnud õppida ka Jaapanis ja räägib suurepärast inglise keelt.

Taas ralli üle liivaluidete ja jõuamegi oaasi. Ala on läbinud tugeva maastikukujunduse: betoonist akvedukt on kadunud, samas paigas käib uue kanali ehitus. Õigemini, püsti on kaks kanali alguse seinajuppi. Kõnnime ümber ehitustandri: ühtki töömeest pole paraku näha; ainult üksik väike pump lurtsib nukralt vett.

Sayeed jagab selgitusi: selleks, et rajada uus – väravatega – kanal, tuli kaevata ajutine kanal ja tagada ka kõrgemal tasandil voolava akvedukti töö. Uute – reguleeritava veehulgaga – kanalite rajamise soov on iseenesest ju arusaadav. Kui traditisoonilisel moel rajatud kanalist voolab suurvee ajal liiga palju vett sisse, ähvardades kogu ala ära uputada, siis väravatega suletav kanal annab võimaluse vee hulka vastavalt soovile reguleerida.

Kõnnime üle liivakottidest ehitatud tammide, mis kaitsevad ehitust ja ajutist kanalit pealetungiva suurvee eest. Jõe luht, mis on kaetud nii kaugele kui silm ulatub, kõrge pillirooga, on üle ujutatud. Nii et ma ei saagi täpselt aru, kus jõgi ise voolab. Kui Kabuli kandis on suurvee aeg aprillis, siis Amudarja jõgikonnas saabub kõrgseis juunis-juulis, mil mägedes asuv lumi sulab.

Kui uue kanali ehituspiirkond on tühi, siis ajutise kanali ümbruses oleks nagu piknik käimas – siin on sadu külamehi. Nii mirab Tarhan Pahlawanil koos oma abilistega kui ka ülejäänutel on paraku mornid näod ees. Nad kurdavad, et uue kanali ehitus algas kolm kuud tagasi, kuid tööd on kulgenud aeglaselt. Nüüd on olukord veelgi keerulisem, sest käib võitlus pealetungiva suurveega. Mehed kardavad, et suurvesi murrab kaitsetammidest läbi, lõhub akvedukti ja tungib külla.

Külarahvas on rajanud kaitsetammid: paigaldatud on 4000 liivakotti, millest 1000 on saadud valitsuse käest. Ülejäänud on ostetud ümbruskonna rahva käest kogutud raha eest. Külas arvatakse elavat ligi 5000 inimest; piirkonnas ligi 20000. Igaühe käest on siis – vastavalt võimalustele raha küsitud. Kes andis 20 afgaani, kes jõukam, see andis enam.

Mirab’il on kaks abilist, pashto Amir Muhammad ja usbekk Hadji Takamurod (nimi osutab, et mees on sooritanud palverännaku Mekasse). Siinsetes külades on etniliste gruppide segunemine tavaline – juba kuningas Abdur Rahman e Raudne Amir asustas siia 19. sajandil ümber pashtosid. 20. sajandi algul oli maa madala hinnaga ja siia voolas rahvast nii Hindukushi lõunaosast kui tuli ka vene revolutsiooni eest põgenejaid põhjast. Külg külje kõrval on elatud aastaid ja omavahel ei tülitseta.

Amir näitab pilliroost punutud jämedaid köisi ja puuroikaid, mida kasutatakse ajutise kanali seinte tugevdamiseks. Seinad kipuvad varisema, mis on viinud ohtu akvedukti. Puu on Afganistanis hingehinnaga. Iga roigas maksab 500 afs’i (ca 10 dollarit), kurdab veemeistri suur karulik abiline. Ta räägib, et on kanaliseinte kindlustamisele on kulutatud juba 10000 afsi, aga sellest ei näi jätkuvat. Homme tulevad siia sajad mehed, kindlustame edasi, ütleb Amir.

Ronin ajutise kanali suudmesse, kust vesi tugeva jõuga sisse purskab, saatjaks meeste hoiatavad pilgud. Kanali kallas on täis sügavaid pragusid. Näib, et iga hetk on pinnas sisse varisemas. Kanal on oma kuus-seitse meetrit sügav, räägib mureliku olekuga Takamurod, kuid nüüd on vesi täitnud selle pea ääreni. Veevoolu tõkestamiseks on kuhjatud kanalisuudmesse hiiglaslikke palke. Üks külamees ronib vette ja kõnnib mööda palke, mis nüüd vee alla jäänud.

Jätame mehed loodusega võitlema ja läheme lahke võõrustaja kutsel teed jooma ning jogurtit ja leiba sööma. Sayeed viskab teed juures villast villast, et Buhhara linn vallutati kord seetõttu, et valvuritel oli teeaeg – nii tähtis on teejoomise traditsioon.

Pärin meie võõrustaja käest Aqtepa külaelu kohta. Mees kiidab, et viimastel aastatel on elu tublisti paranenud, eriti turvaolukord. Kui varem ei saanud külast röövlite tõttu naljalt välja, siis nüüd liiguvad inimesed Kunduzi vahel pidevalt. Osa talumehti müüb oma saadud külas maha, osa annab kokkuostjale, osa viib linna. Kindlat kultuuri külarahvas ei viljele: mis parajsti tulusam on, seda kasvatatakse. Sel aastal siis riis, soja ja vili. Ka olme on paranenud: ehitatud on uus koolimaja, nüüd ka haigla kerkimas. Mobiilimastki on küla serval koha leidnud. Ühesõnaga, kõik näib minevat ülesmäge, kui vaid uue kanali valmis saaks ja sellest tulu, mitte kulu, tõuseks...

Tagasiteel peatume Asqalani kanali ehitusel. Siinne küla on kuulus oma melonisordiga, mis maitseb imeliselt hea. Paraku on tegu nii õrna viljaga, et seda tuleb kohe süüa, transportida ei anna. Kui Aqtepa külas valitses vaikus, siis Asqalanis käib ehitusmöll täie hooga. Siin ei näi olevat probleeme ka pealetungiva suurveega: buldooser süvendab pinnast, laotakse kanali müüre. Kõrgel mäekünkal ehituse kohal istuvad külamehed ja jälgivad pingsalt ehituse kulgu. Järelvalve omast käest.

Ütleme pakutavast teest ära ja sõidame kontorisse, kust juhuslikult just Aqtepa kanali töövõtja tadzhikk Turamurod järelvalve insener Dineshile[4] aru andmas on. Tunnen Turamurodi juba eelmisest Aqtepa külastusest: nimelt arutas ta seal koos külameeste ja Jellega kanali ehitust. Pärast nõupidamist lasime end Jellega Turamurodil kostitada. Lugu pööras kaunis jaburaks: et Turamurod ei räägi inglise keelt, aga räägib vene keelt, mida Jelle ei räägi, püüdsin meestele olla tõlgiks. Salakavala tadziki veini tõttu olid keeled mul keeled peagi segi nagu puder ja kapsad.

Jelle vaatab minu fotosid ja ei ole rahul: miks nii vähe ehitatud on. Turamurod püüab omapoolseid selgitusi anda, aga üldiselt ei ole olukord väga selge. Otsustatakse, et ülejärgmisel päeval lähevad Jelle ja Kunduzi projekti järelvalvet teostavad insenerid ja Jelle olukorraga kohapeal tutvuma. Etteruttavalt võib öelda, et kohapeal jäädakse olukorraga rahule: ehitatud on küll vähe, kuid kvaliteetselt. Ülejäänud kanalite ehitusel töötavad Afganistani firmad ja nende töö ei ole tehniliselt nii hea, kurdab insener Dinesh.

Öösel hakkab vihma kallama, selline haruldane lugu. Mõtlen pladinat kuulates Aqtepa rahvale; nende elu tõusev vesi küll hetkel kergemaks ei tee.


[1] Palju tilku teevad jõe (vanasõna dari keeles)

[2] Sayeed Husain – KRBP suhete spetsialist

[3] Safiulla – KRBP insener

[4] Dinesh Kumar Shrestha – KRBP insener


 

Põhja-Afganistani reportaazh I

Loodetavasti õnnestub nüüd üles laadida oma lood põhjaprovintsidest.[1].

Ingliskeelne versioon asub aadressil http://www.krbp.blogspot.com/

Sattusin esimest korda koos Jellega[2] Aqtepa külla sügisel 2006. Kunduzist põhja pool, poolkõrbelisele alale jäävas külas toimus samal

päeval tähtis sündmus – valiti mirab[3] ehk veemeister. Farmerid soovisid ka uut kanalit; nii läksime vaatama plaanitud asukohta.

Kihutasime ligi tund aega liivaluidetel: vaid risti-rästi autojäljed andsid aimu, et kusagil on asutustus. Ja siis, äkki, avanes künkalt imeline vaade rohelisele oaasile, tulvil puid ja põlde.

Sõit Kunduzi jõgikonna aladele on tekitanud minus alati vaimustusvärinaid. Vanadest errodeerunud küngastest on moodustunud imepärane lapitekk, mis omandab aastaajast ja päevavalgusest sõltuvalt eri värvuse. Nõlvadel ja looklevate jõgede orgudes aga valitsevad inimeste loodud kunstiteosed: niisutatavad viljakad põllulapikesed, mis on erinevate põllukultuuride tõttu erinevat värvi. Esimene kord sattusin siia maikuus, mil esimene saak on juba koristatud. Teine kord siis oktoobris, mil terve provints tundub olevat koristushoos. Näib, et kõik vähegi kõbusad inimesed tassisid puuviljakotte või puhastasid riisi põldude vahelistel platsikestel.
Siinne maa on viljakas. Kui jätkub ka vett, saab ka töö enamasti saagiga tasutud.

[1] Reportaazhi tellis konsultatsioonifirma Landell Mills Ltd. Eestikeelsed lood ja fotod ilmuvad Kabuli päevikus Landell Mills Ltd. nõusolekul

[2] Jelle Beekma – Kunduz River Basin Programme meeskonna juht

[3] Mir – isand, ab – vesi (dari k.)


This page is powered by Blogger. Isn't yours?