Kabuli päevik

Quatra quatra darya mesha[1]

17. mai 2007

Jelle soovitusel sõidan taas Aqtepa külla. Olen põnevil – mis on vahepealsete kuudega muutunud? Minu saatjateks on kogenud, uskumatult muheda naeratusega, Sayeed Husain[2] ja insener Safiulla[3] - nooruke haritud afgaan, kes on jõudnud õppida ka Jaapanis ja räägib suurepärast inglise keelt.

Taas ralli üle liivaluidete ja jõuamegi oaasi. Ala on läbinud tugeva maastikukujunduse: betoonist akvedukt on kadunud, samas paigas käib uue kanali ehitus. Õigemini, püsti on kaks kanali alguse seinajuppi. Kõnnime ümber ehitustandri: ühtki töömeest pole paraku näha; ainult üksik väike pump lurtsib nukralt vett.

Sayeed jagab selgitusi: selleks, et rajada uus – väravatega – kanal, tuli kaevata ajutine kanal ja tagada ka kõrgemal tasandil voolava akvedukti töö. Uute – reguleeritava veehulgaga – kanalite rajamise soov on iseenesest ju arusaadav. Kui traditisoonilisel moel rajatud kanalist voolab suurvee ajal liiga palju vett sisse, ähvardades kogu ala ära uputada, siis väravatega suletav kanal annab võimaluse vee hulka vastavalt soovile reguleerida.

Kõnnime üle liivakottidest ehitatud tammide, mis kaitsevad ehitust ja ajutist kanalit pealetungiva suurvee eest. Jõe luht, mis on kaetud nii kaugele kui silm ulatub, kõrge pillirooga, on üle ujutatud. Nii et ma ei saagi täpselt aru, kus jõgi ise voolab. Kui Kabuli kandis on suurvee aeg aprillis, siis Amudarja jõgikonnas saabub kõrgseis juunis-juulis, mil mägedes asuv lumi sulab.

Kui uue kanali ehituspiirkond on tühi, siis ajutise kanali ümbruses oleks nagu piknik käimas – siin on sadu külamehi. Nii mirab Tarhan Pahlawanil koos oma abilistega kui ka ülejäänutel on paraku mornid näod ees. Nad kurdavad, et uue kanali ehitus algas kolm kuud tagasi, kuid tööd on kulgenud aeglaselt. Nüüd on olukord veelgi keerulisem, sest käib võitlus pealetungiva suurveega. Mehed kardavad, et suurvesi murrab kaitsetammidest läbi, lõhub akvedukti ja tungib külla.

Külarahvas on rajanud kaitsetammid: paigaldatud on 4000 liivakotti, millest 1000 on saadud valitsuse käest. Ülejäänud on ostetud ümbruskonna rahva käest kogutud raha eest. Külas arvatakse elavat ligi 5000 inimest; piirkonnas ligi 20000. Igaühe käest on siis – vastavalt võimalustele raha küsitud. Kes andis 20 afgaani, kes jõukam, see andis enam.

Mirab’il on kaks abilist, pashto Amir Muhammad ja usbekk Hadji Takamurod (nimi osutab, et mees on sooritanud palverännaku Mekasse). Siinsetes külades on etniliste gruppide segunemine tavaline – juba kuningas Abdur Rahman e Raudne Amir asustas siia 19. sajandil ümber pashtosid. 20. sajandi algul oli maa madala hinnaga ja siia voolas rahvast nii Hindukushi lõunaosast kui tuli ka vene revolutsiooni eest põgenejaid põhjast. Külg külje kõrval on elatud aastaid ja omavahel ei tülitseta.

Amir näitab pilliroost punutud jämedaid köisi ja puuroikaid, mida kasutatakse ajutise kanali seinte tugevdamiseks. Seinad kipuvad varisema, mis on viinud ohtu akvedukti. Puu on Afganistanis hingehinnaga. Iga roigas maksab 500 afs’i (ca 10 dollarit), kurdab veemeistri suur karulik abiline. Ta räägib, et on kanaliseinte kindlustamisele on kulutatud juba 10000 afsi, aga sellest ei näi jätkuvat. Homme tulevad siia sajad mehed, kindlustame edasi, ütleb Amir.

Ronin ajutise kanali suudmesse, kust vesi tugeva jõuga sisse purskab, saatjaks meeste hoiatavad pilgud. Kanali kallas on täis sügavaid pragusid. Näib, et iga hetk on pinnas sisse varisemas. Kanal on oma kuus-seitse meetrit sügav, räägib mureliku olekuga Takamurod, kuid nüüd on vesi täitnud selle pea ääreni. Veevoolu tõkestamiseks on kuhjatud kanalisuudmesse hiiglaslikke palke. Üks külamees ronib vette ja kõnnib mööda palke, mis nüüd vee alla jäänud.

Jätame mehed loodusega võitlema ja läheme lahke võõrustaja kutsel teed jooma ning jogurtit ja leiba sööma. Sayeed viskab teed juures villast villast, et Buhhara linn vallutati kord seetõttu, et valvuritel oli teeaeg – nii tähtis on teejoomise traditsioon.

Pärin meie võõrustaja käest Aqtepa külaelu kohta. Mees kiidab, et viimastel aastatel on elu tublisti paranenud, eriti turvaolukord. Kui varem ei saanud külast röövlite tõttu naljalt välja, siis nüüd liiguvad inimesed Kunduzi vahel pidevalt. Osa talumehti müüb oma saadud külas maha, osa annab kokkuostjale, osa viib linna. Kindlat kultuuri külarahvas ei viljele: mis parajsti tulusam on, seda kasvatatakse. Sel aastal siis riis, soja ja vili. Ka olme on paranenud: ehitatud on uus koolimaja, nüüd ka haigla kerkimas. Mobiilimastki on küla serval koha leidnud. Ühesõnaga, kõik näib minevat ülesmäge, kui vaid uue kanali valmis saaks ja sellest tulu, mitte kulu, tõuseks...

Tagasiteel peatume Asqalani kanali ehitusel. Siinne küla on kuulus oma melonisordiga, mis maitseb imeliselt hea. Paraku on tegu nii õrna viljaga, et seda tuleb kohe süüa, transportida ei anna. Kui Aqtepa külas valitses vaikus, siis Asqalanis käib ehitusmöll täie hooga. Siin ei näi olevat probleeme ka pealetungiva suurveega: buldooser süvendab pinnast, laotakse kanali müüre. Kõrgel mäekünkal ehituse kohal istuvad külamehed ja jälgivad pingsalt ehituse kulgu. Järelvalve omast käest.

Ütleme pakutavast teest ära ja sõidame kontorisse, kust juhuslikult just Aqtepa kanali töövõtja tadzhikk Turamurod järelvalve insener Dineshile[4] aru andmas on. Tunnen Turamurodi juba eelmisest Aqtepa külastusest: nimelt arutas ta seal koos külameeste ja Jellega kanali ehitust. Pärast nõupidamist lasime end Jellega Turamurodil kostitada. Lugu pööras kaunis jaburaks: et Turamurod ei räägi inglise keelt, aga räägib vene keelt, mida Jelle ei räägi, püüdsin meestele olla tõlgiks. Salakavala tadziki veini tõttu olid keeled mul keeled peagi segi nagu puder ja kapsad.

Jelle vaatab minu fotosid ja ei ole rahul: miks nii vähe ehitatud on. Turamurod püüab omapoolseid selgitusi anda, aga üldiselt ei ole olukord väga selge. Otsustatakse, et ülejärgmisel päeval lähevad Jelle ja Kunduzi projekti järelvalvet teostavad insenerid ja Jelle olukorraga kohapeal tutvuma. Etteruttavalt võib öelda, et kohapeal jäädakse olukorraga rahule: ehitatud on küll vähe, kuid kvaliteetselt. Ülejäänud kanalite ehitusel töötavad Afganistani firmad ja nende töö ei ole tehniliselt nii hea, kurdab insener Dinesh.

Öösel hakkab vihma kallama, selline haruldane lugu. Mõtlen pladinat kuulates Aqtepa rahvale; nende elu tõusev vesi küll hetkel kergemaks ei tee.