Kabuli päevik

Andres jõuab Kabulist koju ja toob kaasa mõned kingid: tohutu suure koti värsket kishmish'i (ehk siis rosinaid), Afganistani mett. Samuti ühe raamatu, mida ammu olen ihaldanud - Afghanistan: the land that was. Sabrina ja Roland Michaud'ide tundlikud fotod aastatest 1964-1978 on mind alati vaimustanud. Lehitsesin nende raamatuid juba mitu aastat tagasi Kabuli kuulsa raamatukaupmehe juures, aga põlgasin liiga kalliks. Paraku on selgunud, et internetist tellides tuleb kolm korda kallim... Andres külastas siis Shahi raamatupoodi ja pakkis suurepärase "telliskivi" minu rõõmuks kohvrisse.
Michaude raamat väärib kindlasti omaette sissekannet nagu ka kaks teist Afganistani raamatut, mis jõudsid just kohale. Peter Levi The Light Garden of the Angel King: Travels in Afghanistan with Bruce Chatwin, on kordustrükk 1970. aasta klassikalisest reisikirjast. Kordustrükile on kirjutanud autor uue eessõna 1999. aastal, kirjeldades nüüd distantsilt, kuidas tema noore Oxfordi haridusega arheoloogiast huvituva jesuiidina sattus reisima koos Bruce Chatwiniga (kellest sai hiljem tuntud reisikirjanik ja kes suri gay'na aidsi).
Ja viimasena maiuspala ühest New York'i antikvariaadist: 1943. aastal välja antud Ernest F. Foxi Travels in Afghanistan 1937-1938. Sellest rariteetsest raamatust olin kuulnud ainult (positiivseid) vihjeid. Fox oli ameerika geoloog, kes Afganistani kuninga kutsel maavarasid otsis. Ta sõitis Afganistani risti-põiki läbi: vahel autoga, vahel hobus seljas, näiteks Ghorist Gereshki. Kuna minu eksemplaril puudub originaalümbris, sain selle kätte imeodava hinnaga. Mõtlesin, et vaatan korraks sissejuhatust, aga ei saanud pidama - Foxi kirjeldus haaras mu kohe endasse. Sellest raamatust luban kindlasti edaspidi kirjutada.

Võtsin end kokku (sõjakirjandus ei kuulu minu lemmiklektüüri hulka) ja lugesin lisaks varemloetud Marko Meriranna Afganistani päevikule läbi veel ühe sõduri mälestused - Alar Niguli Võitlus kahel rindel. Need raamatud on väga erinevad. Ma ei pea siinkohal silmas, et Merirand kirjutab tänapäevasest sõdurielust ning Nigul oma Afganistani-kogemusest nõukogude sõdurina, vaid et raamatud on oma olemuselt erinevad.
Niguli raamat on ladusalt kirjutatud ja detailiderikas, olgu selleks kubemetäid või granaatõuna söömine. Väga täpselt kirjeldab autor nii lahingustseene kui ka ümbritsevaid inimesi, olusid, puhkehetki, sõduritemaatikat. Nigul kirjutab lahti nõukogude sõjaväes olemise tahud, kohati sürrealistlikud, kohati jubedad. Mina olen Niguliga samast aastakäigust, aga nooremate lugejate jaoks ei pruugi paljud olukorrad ilma selgitusteta arusaadav olla. Minugi sõbrad saatsid hulganisti kirju kusagilt NLiidu avarustust; nii oli äratundmishetki ja tuttava käekirjaga lugusid (pool)hulludest ohvitseridest ja noorsõdurite julmast peedistamisest ehk dedovshina'st.
Nigul kirjeldab ka kohapealseid olusid, luuretegevust ja lahinguhetki. Mulle näib, et ta jääb ausaks oma tunnete kirjeldamisel võitluses, ehkki kohati oli mul väga raske ja valus neid kirjeldusi lugeda. Ei kujuta ette, kui raske neid veel kirja panna on või lugeda neil, kes ise sellistes olukordades osalenud.
Meriranna raamatut on raske kommenteerida, sest see on nii kummaline üllitis. Vastupidiselt macholikule Nigulile on tegu unistava sõdurpoisiga. Mitte et mul midagi isikliku päeviku vastu oleks, aga konkreetselt võtsin selle raamatu kätte ikkagi sooviga saada aimu, millega eesti sõjamehed siis tegelevad. Paraku oli kirjelduste lagi "olime umbes 25 minutiga külas. Sõitmisest ma parem ei räägi. Lõpuks tellisime õhutoetuse."
Ühelt poolt tekkis tunne, et Merirannal ei olnud voli rääkida vabalt oma sõdurikogemusest (mis ei tähenda, et ta ei võiks kirjutada huvitava raamatu 20 aasta möödudes). Teisalt jäid silma jäid kohad, kus oleks tahtnud ajakirjanikuna karjatada - miks ometi ei räägita asju lahti, miks ei saatnud toimetaja täpsustavat küsimust autorile. Meriranna raamatu puhul ei saa toimetajatööst üle ega ümber; tegelikult vähemal määral ka Niguli raamatu puhul. Afganistani puudutavate tekstide toimetamine täielik õnnetus. Toon siinkohal kõige lihtsama näite - ei räägita Afganistanis afgaani (sellist keelt pole olemas) või araaba (mõlema raamatu autori arvamus; tegelikult marginaalne vähemus) või kohalikus (missuguses neist paljudest?) keeles.
Hetkeseisuga juhul jäi Meriranna raamatu väljaandmise eesmärk mulle häguseks. Autori värvilised fotod oleksid võinud anda juurde paljugi; paraku ei ole mõtet rääkida hallist fotost allkirjaga "rohelus orus või loojang kõrbes." Ahel-lugejana pean tõdema, et kahjuks on Eestis põud laia silmaringiga ja fakte kontrollivatest toimetajatest. Päevast päeva ilmub kirjandust, mida lugedes puhul tahaks küsida: kuulge väljaandjad, kui te tegite juba suure kulutuse (tõlke), paberi ja trükikulude osas, miks mitte toimetaja osas?
Üks tunne jäi aga ühine mõlema raamatu puhul - ja see oli kurbus. Kui Nigul kirjeldab olukorda, kus ohvitser annab mõttetu käsu sõita läbi küla, millele järgneb mõlemapoolne veresaun, kuulub tahes-tahtmata minu poolehoid afgaanidele, eriti naistele-lastele. Või kui Merirand paneb raamatusse pildi külale langevast pommist, siis liigub minu mõte hoopis neile perekondadele, kes oma kodust sel hetkel lõplikult ilma jäid. Kui nad ükskord tõesti siia tagasi pöörduvadki, siis maja asemel on pommiauk ja puuviljaaiast riismed.

Täna tabab meid Andresega valusalt uudis, et Kabuli kalleimas linnajaos Waziris tegi enesetaputerrorist rünnaku hotelli Heetal väravas. Peamise löögi sai hoopis otse üle tänava asuv internetifirma IO Global Services maja, kus oleme mõlemad ühe hindust bossi - Neeli - külalistena pikki vestlusi pidanud ja kodust india kööki nautinud.
Andrese ja Neeli suhtlemine algas tööalaselt, kuid jätkus ka siis, kui ärisuhted juba läbi olid saanud. Külalislahkust pakkunud Neel oli minu esimene kokkupuude kõrgelt haritud, laia silmaringi ja huvitava mõtteviisiga hinduga. Lisaks oli tal rääkida palju põnevaid lugusid äritegemisest Afganistani moodi - näiteks selgus, et ministeeriumi ametnikud võtavad altkäemaksuks kuni 20% lepingu summast...
Maja oli täis noori hindudest arvutipoisse - Afganistanis ongi ca 60% internetiärist hindude käes. See villa oli selgelt eristuv mistahes villadest ümbuskonnas, sest terve katus oli tihedalt täis satelliiditaldrikuid. Kolm Neeli töötajat on surnud (õnneks oli suurem osa lahkunud juba kontorisse tööle) ja paljud haavatud. Hetkeseisuga on teada, et plahvatuses on kokku surma saanud kaheksa inimest ja ligi nelikümmend haavata.
Vaatan internetis tuttava villa fotosid , tundes kurbust ja viha. Mõttetu vägivald, mõttetud surmad.
http://www.guardian.co.uk/world/2009/dec/15/afghan-capital-suicide-bomb

Kas Obama rahupreemia pole mitte suurepärane orwellilik näide, taban end mõtlemas. Mäletan tohutut vaimustust, kui 1980ndate algul oma isa kirjutusmasinal vaimustusega Orwelli raamatu 1984 põrandaalust käsikirja sisse tagusin. Just nimelt tagusin, sest oli vaja hakkama saada 8 eksemplariga läbi kehva kopeerpaberi. Mulle näis toona, et pole olemas raamatut, mis peegeldaks paremini tolleaegset sovjetilikku keskkonda – kogu peapeale pööratud absurdsuses. Pea kolmkümmend aastat hiljem näib, et kõik kordub.
Nobeli rahupreemia on saanud läbi aegade isikuid, kellest mõned on olnud mulle noores eas eeskujudeks, näiteks Fridtjof Nansen või Albert Scweitzer. Nobeli rahupreemia andmine poliitikutele näib libeda teena: meenutagem kasvõi Henry Kissingeri rahupreemiat Vietnami sõja lõpetamisele kaasaaitamise eest (samas kui on teada tema pooldav suhtumine Kambodza pommitamisse või Iraagi okupeerimisse).
Ostsin raamatukogu odavmüügilt paari krooni eest 1985. aasta National Georgaphic’u numbri, kus jäid silma artiklid mogulitest ja Afganistanist. Lugasin huviga, kuidas kunagine rahukorpuslane Mike Edwards, kirjeldab elavalt oma 10-päevast tagasipöördumist Kabulisse: võimulolev Barbak Karmal kinnitab, et 100000 nõukogude sõdurit on kutsutud külalised; kuidas toimub massiline „südemete ja meelte võitmise“ („to win minds and hearts“) kampaania; Afganistani riikliku armee nõrkus; suurem osa riigist on Kabuli võimu alt väljas; Kabuli tänavatel võid osta mida iganes, aga hinnad on pööraselt kõrged tavaafgaani jaoks; mudzhahediinid, kes imbuvad sisse Pakistanist ja korraldavad rünnakuid; riigi poolt määratud juhid, keda ei võeta tõsiselt; patrullivad nõukogude sõjaväelased Kabuli tänavatel.
Ja kui autoril õnnestub vahel hiilida välja kohustusliku saatja seltsksonnast ja kohtuda afgaanidega omal käel, kuuleb ta ikka ja jälle: „Me tahame, et venelased läheksid ära koju.“ Lõpetan artikli tundega, et mind on tabanud deja vu.

Oma elu esimesel jalutuskäigul Kabulis märtsis 2006 sattusin mingile kummalisele jäätmaale, kuhu olid kerkinud mõned kirjeldamatu välimusega kolossaalsed lossid. Sel suvel, juunis 2009, jalutasime läbi sama linnajao - pea kõik krundid on nüüd hõivatud neist monstrumitest, mille ees patseerisid turvafirmade valvurid. On laialdaselt teada, et losside omanikud on enamasti poliitikud ja sõjapealikud. Abikaasa kolleegid elasid rajooni piiril, nii et nende vastas laiutas kindral Dostumi koloss kõigi oma turvakindluste ja armeega. Enamasti üürivad neid losse välismaalased või rikkad afgaanid kümnete tuhandete dollarite eest kuus.
Eile näitas ETV üht Afganistani dokfilmi, mis mõjus üle hulga aja värskendavalt. Prantsuse filmimees käis ringi samade küsimustega, mis mindki Afganistani-elu alguses piinasid (hiljem mitte - sain aru, kui tugevalt kõik on omavahel seotud ja miks aus poliitik Afganistanis ei ole võimalik): kuidas saavad kerkida nii vaeses riigis kõigi silme all lossid ja koer ka ei haugu? Filmis tuli vastus kurvastavalt kaunilt esile. Filmis oli ka häid detaile nagu endine korrupsioonivastane esivõitleja, kes ise kunagi USAs narkootikumide müümise katsel vahele jäänud. Või USAIDi rahadega ehitatud kooli halenaljakas otsing - kui üle riigi on ehitatud väidetavalt 680 kooli, siis vähemalt ühte võiks ju oma silmaga näha?
Eelmisel nädalal sattusin nägema Tallinnas veel üht dokfilmi, mis mulle meeldis: Afghan Star (Eestis siis pealkirjaga Afganistan otsib superstaari). Tegu oli neutraalse kõrvalpilguga superstaari otsimise võistlusele. Filmi oli sisse kodeeritud probleem juba eos: kuidas saab riigis, kus osade rahvugruppide silmis on häbiväärsed nii laulmine kui ka (eriti) tantsimine, läbi viia läänelikel vääärtustel põhineva võistluse? Filmitegijad said suurpäraselt hakkama keerulise olukorra kajastamisega. Filmi vaatamise tegid minu jaoks nauditavaks kõnekad detailid: eriti meeldis mulle soe perekonnastseen noore naisosavõtja kodus Heratis. Väga hästi joonistus selles stseenis välja perekonna tugi - kui neiu läks Kabulisse lauluvõistlusele, toetas teda kogu perekond, nii ema, õed kui ka isa. Ometi pani sama noor naine pani nö kõik mängu, hakates telekaamerate ees tantsima - see oli küll koht, kus ma suisa kangestusin. Kartsin tõemeeli, et ta tapetakse enne kui majastki välja saab.
Afghan Star võttis kokku tänapäeva Afganistani peamise vastuolu: ühelt poolt tahaks saada läänelikest hüvedest, lõbutseda, nautida elu. Teisalt - kuidas on võimalik seda teha väärikalt, vastavalt Afganistani traditsioonidele? Tegu on noateral kõndimisega, millega tulevad toime vähesed. Lihtne on libastuda, kaotades au ja lugupidamine alatiseks.

Mulle käivad siiani Afganistani turvauudised, mille sisu on kohati võrreldav politseikroonikaga, aga vahel saab osa nagu tuhande ja ühe öö lugudest. Eile teavitati juhtumist, kus Wardakis peatati ravimitekoormaga auto kinni laskudega rehvidesse.
Afgaanist juhti hoiti mõni aeg kinni - kuni röövijad otsustasid, et laadung ei paku neile huvi. Mees toimetati koos autoga Ghaznisse, kus sai rehv parandatud. Autojuht jätkas teekonda, kuid Paktikas peatas auto koos juhiga juba teine kurikaelte kamp. Vaest meest hoiti nüüd vangis kolm päeva, kuni sekkus shura naaberprovintsist - paigast, kuhu ravimid pidid jõudma.
Mees vabastati ja tänaseks on jõudnud auto ravimilaadungiga õigesse kohta. Turvateate koostaja lõpetab loo tõdemusega, et - välja arvatud fakt, et autot tulistati, meest ennast rööviti kaks korda ning ta veetis kaks päeva ja kolm ööd vangistuses - on juht elu ja tervise juures...