reede, november 27, 2009

 

Tundmatu Dubai ehk Hajari mägedes

Võtsin päikesetõusul ette jooksuraja hotelli 80-aakrisel künklikul territooriumil. Jooksurada on tähistatud valgeks värvitud munakividega - täpselt nii nagu miinivabad alad Afganistanis. Tahtsin rajalt kõrvale astudes nautida künka otsast ning avastasin, et tõus on mulle suisa füüsiliselt vastumeelne. Iga rakk kehas ütles, ära mine. Mõistus ütles, et sa oled Dubais, siin ei ole miine, aga keha hoiatas - mine tagasi ohutusse piirkonda. Kummaline, kuidas võib kogemus sisse jääda. Kuidagimoodi end ikka künka otsa vinnasin ja imelist vaadet Hajari mäeahelikule nautisin.
Eelmisel nädalal õnnestus abikaasaga, kes endiselt Kabulis, mõneks päevaks kokku saada Dubais. Keerukas kombinatsioon, aga kõik lennud toimusid. Nõrgim lüli ahelas ei olnud mitte Kabul-Dubai lend, vaid Tartu-Riia lend. Kahjuks puudub Tartu lennujaamal vajalik maandumistehnika, nii et kui udusem on, jääb lend ära. Vedas. Viimasedki pinged maandusid Viinist Dubaisse lennates. Emirates on mu lemmikfirma: lisaks kolme aasta vanuse veini nautimisele jõudsin pista kinni veel külmsuitsu lõhe, kuulata Briti edetabeleid aastatest 1965-1969 ning vaadata suurepärast dokfilmi Food Inc.
Andrese ootas mind juba ees koos Dubai eestlaste Marioni ja Margusega, kellele oli mul kohvris väike verivorsti-assortii. Enda meelest olime lollikindlalt organiseeritud - mina leidsin ja broneerisin toa erilises paigas, Hatta hotellis ja Andres pani kinni auto. Aga nagu pahatihti juhtub, on lood keerukamad kui eeldad: selgus, et eesti autojuhiluba Dubais ei aksepteerita, iga EL riigiga on Dubail oma kokkulepe. Nii et palun väga, lätlased või rumeenlased võivad küll auto üürida, aga eestlased mitte. Kõige jaburam oli muidugi see, et auto kinnipanekul vastuväiteid ei olnud, ehkki on näha, mis riigi kodanikuga tegu.
Otsustasime takso võtta - Dubaist Hattasse on ca 100 km -, kuid Marion ja Margus pakkusid lahkelt oma suures maasturis küüti. Nii jõudsimegi öösel kella üheks mööda (täies ulatuses) valgustatud maanteed Hattasse. Eriliseks tegi teekonna, et meid peatasid relvastatud sõdurid, kes nõudsid dokumente - meie kohalike eestlaste väitel esmakordne juhtum.
Mõned päevad Hattas - lesisime mõnusas soojuses, kuulasime katkematut linnulaulu, sõime maitsvaid toite ja lugesime värskeid kohalikke ajalehti (igal hommikul ukse küljes; kohalik meedia vääriks omaette artiklit) - näis paradiisina. Tuli välja, et Dubail on ka teine pool, kaugel kärast ja pilvelõhkujatest.
Kolmandal päeval tulid Marion ja Margus meile järele ja tegime väikese ringi, imetledes maastikke. Nüüd sain omal nahal tunda, miks kõrberiigis on suur maastur kasulik - saime teelt kõrvale käänata mägesid lähemalt uurima. Õhtul kutsusid kogenud kohalikud meid aga 64. korrusel asuvasse eliitbaari, kust avanes imeline vaade tuledesärades linnale. Baar oli täis kohalikke välismaalasi - üksteisest üle rääkivaid enesekindlasid noormehi, viimaseni paljastatud naisi ja valgetes hõlstides emiraate, kes kõik kaanisid nii kiiresti kui suutsid alkoholi. Elu kalleim, 100 dirhamiline (ca 350 krooni) kokteil ei tahtnud mul kuidagi kõrist alla minna.
Pärast põrutavat baarikülastust tegi Margus ettepaneku süüa nende kodus... verivorste. Sõitsime Dubai rahulikku äärelinna, kus uniselt rivistusid ridaelamud. Väikeses tagaõues lobisesime hilise ööni, kuni Margus uskumatu hõrgutise ahjust lagedale tiris - ahjukartulid verivorsti, (poola päritolu) hapukapsa ja (soome) pohlamoosiga. Ootamatult kodune ja meeldiv lõpp-punkt meie Dubai-puhkusele.

kolmapäev, november 11, 2009

 

Ants Eerti ja Rory Stewarti seiklustest Afganistanis

Lugesin hiljuti Ants Eerti raamatut Afgaanide vang, ms räägib eestlas(t)e seiklustest II maailmasõja-aegses Afganistanis. Raamat meeldis mulle sedavõrd, et otsisin internetist Mauil elava eestlase meiliaadressi ja saatsin talle tänukirja. Eert vastas lahkelt ja nüüd on meil meeldiv kirjavahetus Afganistani üle.
Mis mulle raamatu Afgaanide vang puhul sümpatiseerib, on ehedus. Isegi vähesed sõnad, mis Eertil dari keelest veel meeles, on kõnekad. Igal leheküljel on hetki, kus tunnen ära situatsioone või paiku. Paraku ei pruugi inimene, kes ise Afganistanis elanud ei ole, ehedusest aru saada.
Kui Kadri Kõusaar 2008. aastal Ekspressis raamatut arvustas, võrdles ta Eerti raamatut Rory Stewarti raamatuga Places in Between. Kõusaare arvates on Eerti raamat sobilik keskmisele koolieale ja Rory (vabandust eesnime pärast, aga ma tunnen teda isiklikult) oma edasijõudnutele. Kui kriitik peab silmas stiili, siis nõustun - Eerti raamat on tõesti kohati naljakalt hüpliku stiiliga, samal ajal kui Rory raamat on kui veniv saaga, mille läbilugemine paneb tahtejõu tõsiselt proovile.
Paraku eksib Kõusaar selles, mis puudutab eelarvamusi ja ülbust: mõlemad raamatud on vägagi autori positsioonilt kirjutatud. Vahe on ainult selles, et kui Eert ei tee oma otsekoheses ütlemises mingit saladust, kuidas ta teatud kommetesse (näiteks on ta noore mehena hädas afgaanidega, kes üritavad teda seksuaalselt ära kasutada) või inimestesse suhtub, siis Rory raamat hämmastas mind oma britilikult üleoleva stiiliga.
Kuna Rory raamatus puudub vähimgi huumorivälgatus või oskus muiata enda käitumise üle, on raamat surmigav. Siinkohal võiks meenutada Eric Newby võrratut klassikalist reisikirjag A Short Walk in the Hindu Kush, kus mägedevõõõras autor läheb vallutama 6000 meetri kõrgust tippu Nuristanis. Mina liigitaksin Places in... pigem seikluskirjanduseks, sest raamat keskendub autori füüsilistele ja vaimsetele üleelamistele oma jabural teekonnal läbi Afganistani, mitte afgaanidele. Ka imeline maastik - et Bamian on imeline piirkond, võite oma silmaga veenduda selle sissekande fotosid silmitsedes - jääb kõrvale kirjeldusest, sest terve mõistuse vastaselt läheb Rory matkama talvel, kui värvilised kaljud ja türkiissinised veed on paksu lume all.
Rory ei suuda ilmutada vähimalgi määral empaatiavõimet, nii on tema kirjeldus Afganistani keskprovintsidest pehmelt väljendudes kummaline - keegi ei hooli temast, afgaanid on eranditult ohtlikud või imelikud, külad eristamatult vaenulikud jne.
Minu Afganistani-kogemus ütleb, et saad vastu enda käitumise peegelduse. Rory raamat on ehe peegeldus inimeselt, kes iga keharakuga demonstreerib oma veendumust, et afgaanid on kohustatud teda armastama ja aitama. Paraku ei küsi ta endalt, miks peaksid afgaanid usaldama ei-tea-kust saabunud välismaalast, kes ei käitu mõistlikult ja ajab ei-tea-mis asju (ainus õigustus teekonnale on "sest et ma tahtsin")?

reede, november 06, 2009

 

Mõned veaparandused Krister Kivi reisipäevikule Afganistanist

Sattusin lugesin Krister Kivi reisikirja ja siinkohal mõned olulisemad parandused (pisivigade korrektuuri ei hakka ette võtma):
1) "Kui mitte elada Teheranis või Peshawaris, pole Afganistani saada lihtne." - valeinfo, väga lihtne. Põhiline liiklus käib Dubai (meie abikaasaga kasutame marsruuti Riia-Dubai-Kabul) kaudu, vähemalt 4 lendu päevas. Sõidavad Safi, Ariana, Kamair. Hea lennuühendus ka Delhi'ga, saab ka Frankfurti, Istambuli või Kuweiti kaudu.
2) "Riigi tuntuimat lennuliini Arianat turvakaalutlustel näiteks Euroopa õhuruumi ei lubata" - Kabul-Frankfurt liin on Ariana lennuplaanis olemas. Sama juttu aeti ka siis kui ise Ariana'ga Frankfurti sõitsin...
3) "Olympial on hirm. Hirm on nii suur, et Kabulis veedetud kuude jooksul pole naine veel kordagi käinud turul ja oma kontorist 300 meetri kaugusele koju sõidab ta alati vaid lukustatud ustega autos." - siinkohal teeb Krister Kivi liiga mu heale sõbrale Olympiale, kes on minuga koos (ja ilma turvameesteta) jalutanud nii Kabulis kui Mazar-e Sharifis.
4) "Sest kidnapping on enesetaputerroristi pommi kõrval kõige tõenäolisem kuritegu, mille ohvriks välismaalane või rikas afgaan Kabulis võib langeda." - mitte tõenäolisem vaid kõige kardetum. Välismaalaste osas väga harvad juhud. Viimane oli augustis 2007, kui rööviti sakslanna; ta saadi järgmisel päeval kätte. Vt. Kabuli päeviku sissekanne http://qnne.blogspot.com/2007_08_01_archive.html
PS. Pilt on tehtud Olympiast, kui koos Mazar-e Sharifis ringi jalutasime.

This page is powered by Blogger. Isn't yours?