Kabuli päevik

Võtsin päikesetõusul ette jooksuraja hotelli 80-aakrisel künklikul territooriumil. Jooksurada on tähistatud valgeks värvitud munakividega - täpselt nii nagu miinivabad alad Afganistanis. Tahtsin rajalt kõrvale astudes nautida künka otsast ning avastasin, et tõus on mulle suisa füüsiliselt vastumeelne. Iga rakk kehas ütles, ära mine. Mõistus ütles, et sa oled Dubais, siin ei ole miine, aga keha hoiatas - mine tagasi ohutusse piirkonda. Kummaline, kuidas võib kogemus sisse jääda. Kuidagimoodi end ikka künka otsa vinnasin ja imelist vaadet Hajari mäeahelikule nautisin.
Eelmisel nädalal õnnestus abikaasaga, kes endiselt Kabulis, mõneks päevaks kokku saada Dubais. Keerukas kombinatsioon, aga kõik lennud toimusid. Nõrgim lüli ahelas ei olnud mitte Kabul-Dubai lend, vaid Tartu-Riia lend. Kahjuks puudub Tartu lennujaamal vajalik maandumistehnika, nii et kui udusem on, jääb lend ära. Vedas. Viimasedki pinged maandusid Viinist Dubaisse lennates. Emirates on mu lemmikfirma: lisaks kolme aasta vanuse veini nautimisele jõudsin pista kinni veel külmsuitsu lõhe, kuulata Briti edetabeleid aastatest 1965-1969 ning vaadata suurepärast dokfilmi Food Inc.
Andrese ootas mind juba ees koos Dubai eestlaste Marioni ja Margusega, kellele oli mul kohvris väike verivorsti-assortii. Enda meelest olime lollikindlalt organiseeritud - mina leidsin ja broneerisin toa erilises paigas, Hatta hotellis ja Andres pani kinni auto. Aga nagu pahatihti juhtub, on lood keerukamad kui eeldad: selgus, et eesti autojuhiluba Dubais ei aksepteerita, iga EL riigiga on Dubail oma kokkulepe. Nii et palun väga, lätlased või rumeenlased võivad küll auto üürida, aga eestlased mitte. Kõige jaburam oli muidugi see, et auto kinnipanekul vastuväiteid ei olnud, ehkki on näha, mis riigi kodanikuga tegu.
Otsustasime takso võtta - Dubaist Hattasse on ca 100 km -, kuid Marion ja Margus pakkusid lahkelt oma suures maasturis küüti. Nii jõudsimegi öösel kella üheks mööda (täies ulatuses) valgustatud maanteed Hattasse. Eriliseks tegi teekonna, et meid peatasid relvastatud sõdurid, kes nõudsid dokumente - meie kohalike eestlaste väitel esmakordne juhtum.
Mõned päevad Hattas - lesisime mõnusas soojuses, kuulasime katkematut linnulaulu, sõime maitsvaid toite ja lugesime värskeid kohalikke ajalehti (igal hommikul ukse küljes; kohalik meedia vääriks omaette artiklit) - näis paradiisina. Tuli välja, et Dubail on ka teine pool, kaugel kärast ja pilvelõhkujatest.
Kolmandal päeval tulid Marion ja Margus meile järele ja tegime väikese ringi, imetledes maastikke. Nüüd sain omal nahal tunda, miks kõrberiigis on suur maastur kasulik - saime teelt kõrvale käänata mägesid lähemalt uurima. Õhtul kutsusid kogenud kohalikud meid aga 64. korrusel asuvasse eliitbaari, kust avanes imeline vaade tuledesärades linnale. Baar oli täis kohalikke välismaalasi - üksteisest üle rääkivaid enesekindlasid noormehi, viimaseni paljastatud naisi ja valgetes hõlstides emiraate, kes kõik kaanisid nii kiiresti kui suutsid alkoholi. Elu kalleim, 100 dirhamiline (ca 350 krooni) kokteil ei tahtnud mul kuidagi kõrist alla minna.
Pärast põrutavat baarikülastust tegi Margus ettepaneku süüa nende kodus... verivorste. Sõitsime Dubai rahulikku äärelinna, kus uniselt rivistusid ridaelamud. Väikeses tagaõues lobisesime hilise ööni, kuni Margus uskumatu hõrgutise ahjust lagedale tiris - ahjukartulid verivorsti, (poola päritolu) hapukapsa ja (soome) pohlamoosiga. Ootamatult kodune ja meeldiv lõpp-punkt meie Dubai-puhkusele.