esmaspäev, märts 29, 2010

 

Pullerits, häbi!

Postimees on avaldanud mu kunagise õppejõu Priit Pulleritsu artikli Õnnehetked moslemimehega pöörduvad tragöödiaks. On uskumatu, et kogenud ajakirjanik (keda üliõpilasena mäletan kõnelemas objektiivsusest), avaldab niivõrd kallutatud artikli. Ja ennast kvaliteetväljaandeks nimetav ajaleht avaldab selle silmagi pilgutamata.
Loetlen vaid mõned silmatorkavamad (loogika)vead:
1) artikkel on karjuvalt kaldus - ei ühtki positiivset näidet moslemist mehe ja eestlanna abielust, mis on kahtlemata olemas;
2) artikli sisuks on tegelikult kultuurilised ja usulised vastuolud, aga ka isikute sobimatus. Poolt ja vastu argumentide asemel lahmib Pullerits ainult ühe poole sõnadele toetudes räigeid süüdistusi teise poole suunas;
3) kirjeldades konkreetseid ebaõnnestunud abielusid, paneb Pullerits ühte patta kogu maailma moslemistest mehed. Tuletagem hetkeks meelde, kui palju ebaõnnestunud abielusid on eestlaste endi seas. Pulleritsu loogikat kasutades peaksid kõik õnnehetked eesti meestega pöörduma tragöödiaks.
4) Pullerits paneb moslemi-meeste juhtumite alla ka kõik need juhtumid, kus abielu kaudu üritatakse põgeneda omalt maalt. Loomulikult on eriti head võimalused sellistes riikides, kus käib palju turiste nagu näiteks Egiptus. Siin pole küll usuga midagi pistmist. Toon näite: mul tuleb meelde kohe vähemalt kaks eesti meest, kes vabariigi algusaegadel abiellusid heal järjel soomlannadega - et ainult minema pääseda.
5) Pullerits toob näite radikaalsele islamile pühendunud belglannast, kes end enesetaputerroristina õhkas. Kahjuks inimesed hulluvad vahel, ka ilma islamita - meenutagem näiteks eesti lähiminevikust oma pere ja enda tapnud endist sõjaväelast või meest, kes lõbustas end pommide valmistamisega.
6) Pullerits rõhutab, et ükski moslemi pere ei ole õnnelik välismaise minia üle -kas eestlased on? Minu tutvusringkonnas on venelanna, kes tuli 40 aastat tagasi oma suure eestlasest armastusega koos Eestisse. Kui te arvate, et eesti pere teda rõõmsalt ootas? Hoolimata sellest, et naine õppis kiiresti ära eesti keele ja tegi kõik, et meele järgi olla. Läks aastakümneid, enne kui eesti suguvõsa ta omaks võttis. Kui aga abielluda sellisesse keskkonda, kus usk ja kombed on kardinaalselt erinevad ja määravadki ära elustiili?
7) artiklit lugedes hämmastas mind hoopis eesti naiste rumalus. Tsiteerin:"Evelin loeb pisitütre kasvatamise kõrvalt innuga «Valge raamatu» sarja. Need teosed räägivad tema saatusekaaslastest, valgete naiste hirmsast käekäigust moslemimaailmas. «Kui ma oleks seda vaid varem lugenud...» ütleb ta ohates."
Kui täiskasvanud inimene abiellub võõrasse kultuuri, oleks ju loomulik endale selle kultuuri reeglid enne selgeks teha. Mulle näib küll kummaline tagantjärgi kedagi süüdistada, et endal kodutöö tegemata. Toon näite: kui sõidate näiteks turistina Dubaisse, joote end täis, käitute väljakutsuvalt või ajate kohalikele naistele ligi - suure tõenäosusega lõpetate vanglas, sest sellel maal on karmid reeglid teatud liiki käitumisele, mis Eestis on aksepteeritav.
PS. Tegelikult oli plaanis kirjutada hoopis ühest Maailmafilmi festivalil nähtud Afganistaniga seotud põnevast dokumentaalfilmist - aga seda järgmine kord.

neljapäev, märts 18, 2010

 

Afganistan: analüüs vs "ärategemine"

Nagu oligi arvata, tekitas mu Afganistani analüüs Eesti Päevalehes parasjagu poleemikat. Kirjutasid ka mitmed ajakirjanikud. Juhtus see, mida analüüsi kirjutades ette aimasin: Eestis ei saa keerulist teemat analüüsida, ilma et inimesed võtaksid asja isiklikult. Mitu ajakirjanikku ei arutlenud analüüsi sisu üle vaid võtsid seda kui rünnakut konkreetsetele ajakirjanikele või ajakirjanike klannile, süüdistades mind "ärategemises". Kurb.
Kõige huvitavam kiri tuli hoopis ühelt eesti tegevsõjaväelaselt - argumenteeritud ja asjakohane. Muuseas arvas see sõjaväelane, et Eesti ajakirjanduses puudub Afganistani diskussioon ja tõsine analüüs. Kahjuks ei saa selle inimese palvel tema kirja ei tsiteerida ega tema arvamuste üle arutleda. Seegi on Afganistani teema puhul sümptomaatiline - need inimesed, kes on kohapeal ja võiksid huvitavaid lugusid rääkida (ma ei pea silmas mitte ainult sõjaväelasi vaid ka kõikvõimalikke organisatsioonide töötajaid), ei saa otsekoheselt sõna võtta. Kujutan ette, et paarikümne aasta möödudes ilmuvad nii mõnedki põnevad tagasivaated oma Afganistanis viibimisele nii tsiviilekspertidelt, sõjaväelastelt kui ka vabatahtlikelt (päris palju on Kabulis neid, kes mõne MTÜ jaoks töötades soovivad oma CVsse lisada sõna "Afganistan").
Süüdistavad avaldused erapoolikus analüüsis on eriti iroonilised selles kontekstis, et just enne mu analüüsi avaldamist viibis Afganistanis EPLi ajakirjanik Dannar Leitmaa (finantseeris kaitseväe peastaap) ja nüüd, nädal hiljem, viibib seal EPLi Holger Roonemaa (finantseerib USA saatkond Tallinnas ja USA NATO esindus).
Roonemaa fotod ilmusid EPLis üleeile, mh oli seal ka tutvustav lause: "praegu on ligikaudu 80% elanikest kirjaoskamatud." Analüüsigem - mis on selle lausega valesti? Lugemisoskusega inimeste arvuks Afganistanis vanuses üle 15 loetakse praegu 29 protsenti. Paraku peab arvestama seda, et afgaanide eluiga on imelühike; 44 protsenti Afganistani elanikest vanuses alla 15 aasta. Ja sellest 44 protsendist käib omakorda koolis 61 protsenti. Järeldus: lugemisoskuseta inimeste arv Afganistanis ei saa olla 80 protsenti.

esmaspäev, märts 08, 2010

 

Mis värvi on burka?

Üks endine nõukogude sõdur, nn Afganistani veteran, küsis minult selgitust burkade värvi osas. Pean tunnistama, et olen värvi küsimuse osas natuke jännis – ei saanud ma kohapeal ühest vastust ega ei ole ühest ja ammendavat leidnud ka kirjandusest.

Uurisin burka vaatevinklist ka Roland ja Sabrina Michaud’ raamatu fotosid aastatest 1964-1977, aga neil on enamik naisi looriatud, mitte burkades. Vähestel burka-fotodel olid esindatud nii valge, sinine kui ka must. Sinisel värvil on islamis erinevaid (ajaloolisi) tähendusi – nii kaitse kurja silma eest kui ka lootuse ja paradiisi värv. Kui mõelda mosheede peale, siis paljud neist – ja enamik ka Afganistanis – on sinistes toonides.

Burka värvi teooriaid on mitmeid alates juhuslikest asjaoludest sügava tähenduseni välja. Üldiselt on väidetakse, et sinine burka on abielunaistele ja valge vallalistele. Mul tekkis küll sellest osas küsimus: valged burkad on kaunis levinud Mazar-e Sharifi ja Kunduzi ümbruses ja minu mäletamist mööda kõik valget burkat kandvat naised küll ainult neiud noorukesed ei olnud.

Samuti ei ole valge-sinise burka loogika järgi Kabuli-lähedastes provintsides ühtki vallalist naist – 99% naistest kõnnib ringi sinises burkas. Kabuli lähistel tulevad mängu pooltoonid – väidetavalt vanematele naistele tumedam ja vallalistele heledamates sinistes toonides burka. Siniste toonide osas on ka isiklik kogemus: kui läksin endale burkat burkat ostma, veenis kaupmees mind kui abielunaist ostma tumesinist burkat.

Soome kunstnik Rosa Liksom rääkis mulle, et tema on kuulnud teooriat, kuidas mingis teatud ajavahemikus õmmeldi burkasid peamiselt Pakistanis ja peamiselt ühte tüüpi odavast sinisest plisseeritud riidest. Hiljem oli küll kangaid rohkem saada, aga siis oldi juba sinise värviga harjutud.

Tänapäeval on enamik burkasid masstoode, peamiselt hiina päritolu. Lisaks tehakse välismaalste lõbustamiseks igat värvi burkasid, millist kandmas küll kedagi ei ole näinud nagu purpurpunane, ekrkollane jne. Välismaalastele müüakse ka nö lõbustavaid variante nagu lipuvärvides burkad või pisikesed burkad, mis sobivad pudelikatteks.

PS. Eesti Päevaleht avaldas täna mu analüüsi Eesti meedia Afganistani-pildist: http://www.epl.ee/artikkel/493210

neljapäev, märts 04, 2010

 

Järelmõtteid huvitava Afganistani-teemalise debati osas

Esinesin teisipäeval Balti Kaitsekolledzhis meediakursuse raames ohvitseridele Afganistani-teemalise loenguga. Minu seisukohalt oli tegu väga huvitava üritusega. Saalis oli 17 rahvusest inimesi; nii ohvitserid kui ka kaitsevägedega seotud töötajad oli aktiivselt sekkuv, eripalgelist arvamust esindav auditoorium.
Endine kursusevend, nüüdne Kaitsejõudude kapten Andres Sang rääkis oma Iraagi kogemuse baasil, kuidas tuleks ajakirjanikega ringi käia. Näiteks: anna neile lugu, muidu mõtlevad nad selle ise välja või püüa garanteerida, et lugu tuleks positiivne, ehkki balansi huvides oleks hea ka mõnede negatiivsete seikade olemasolu. Andrese ettekande puhul tekitas auditooriumis vaidlusmomendi kirjeldus, et vahel harva on antud ajakirjanikele selga munder (aga mitte relv) - justkui selleks, et teda paremini kaitsta. Siit edasi tundus vaid väike samm olukordadeni, mida on ka juhtunud - kus ajakirjanik on haaranud relva ja sekkunud lahingusse.
Teine huvitav ettekanne oli Leedu Rahvusringhäälingu toimetajalt Vykintas Pugaciaskas'elt, kes käib tihti leedukate baasis Ghori provintsis. Vykintas on kindel, et inimesi s
aab sõda huvitama panna ainult sedavõrd, kui see on seotud inimliku aspektiga. Ta näitas üht enda tehtud lugu koolist, kuhu leedu sõdurid tõid pisut abi. Ta oli kaunis kriitiline ka meedia suhtes - et üldiselt tuntakse vähe huvi abistamise vastu ning kuidas peamiselt saavad rohelise tule just plahvatused ja surmad.
Vykintas peatus pikemalt pildimaterjali keelamisel-ärakeelamisel ja selle suval: tal endal oli tuua näide leedu ajakirjanikust, kes veetis baasis mingi aja. Pärast visiidi lõppu nõudis teabeohvitser, et ta kustutaks kõik pildid kui mittesobivad. Ajakirjanik tegigi seda, sest "Leedu on väike maa ja edaspidi tahaks ka tööd saada, tüli kellelgagi ei taha" (kas ei tule mitte Eesti kontekstis tuttav ette - mis objektiivsusest me ikka siin räägime).
Väga suure poleemika tekitasid saalis kaks Vykintase toodud näidet. Üks foto on New York Timesi kaanel olnud foto kolmest sõdurist (seljaga vaataja poole). Üks
sõduritest, Zachary Boyd, ole jõudnud kiiruga tõmmata pükse jalga - tal on jalas roosad bokserid. See foto on ilmselt iga sõjaajakirjaniku unistuste tipp; küll aga võib teabeohvitseril olla oma arusaam.
Veelgi suuremat vaidlust tekitas Julie Jacobson/AP foto, kus juhuslikult on jäänud pildile Joshua Bernard'i surmahetk. Väga huvitav oli jälgida auditooriumi reaktsiooni - suurem osa oli tuliselt seiskohal, et mingil juhul ei tohi selline pilt avalikkuse ette jõuda. Aga väiksem osa ohvitsere kaitses arvamust, et sõda ongi kohutav asi ja ei ole õige ilustada.
Ise pidasin ettekande võtmes, mida tähendab olla välismaine tsiviilajakirjanik Afganistanis ja missugune on afgaanide suhtumine välismaalastesse. Mulle näis, et ettekanne läks päris hästi; auditoorimist esitati asjalikke küsimusi nii pärast ettekannet kui ka hilisema debati ajal.
PS. Fotod on uunikum. Ettekannete vaheajal tuli üks kanada ohvitser ja pakkus mulle fotosid Briti saatkonnast Kabulis 1968. aastal. Praegu on selles paigas suurejoonelised varemed; siin saatkond oma täies ilus.

This page is powered by Blogger. Isn't yours?