Kabuli päevik

See on viimane sissekanne Kabuli päevikusse, mis sai aastal 2006 ellu kutsutud kindlal eesmärgil: hoida kursis oma sõpru ja lähedasi, kuidas meil abikaasaga Afganistanis elu läheb. Tegelikult on soov vahel kirjutada alles - olgu siis mõnest huvitavast paigast, raamatust või seigast -, niisiis alustan uuest aastast uuelt lehelt.
Uus veebileht nimega Õnne Pärli mõttekodu asub aadressil: http://onneparl.blogspot.com/

Siinkohal vastan avalikult küsimusele, mida ikka ja jälle päritakse: millal ma Afganistani naasen? Hetkel ei ole mul vähimatki soovi Afganistani tagasi pöörduda. Põhjusi on mitmeid, aga peamisi kaks - turvaolude halvenemine ning majanduslikud kaalutlused.

Abikaasa, kes on endiselt paari Afganistani projektiga seotud, viibis äsja Kunduzis. Olukord on läinud ikka täiesti käest ära. Mul on raske tema kirjeldustes ära tunda piirkonda, kus sai rahulikult ringi jalutatud-sõidetud. Enesetapjate rünnakud, lasud, lahingud linna piiril. Projekti võõrastemaja ümberehitamine trellitatud kindluseks. Öösel mobiililevi ei ole, vastasel korral on taliibid ähvardanud mastid õhata. Põhja tuleb nüüd lennata, sest lisaks Kunduzile on nüüd halb kuulsus ka Baghlani provintsi läbival maanteel.

Plaanisin tükk aega külastada Kunduzi jõgikonna projekti, mis jätkub viiendat aastat. Oleks ju huvitav kaardistada olukorda korduvalt, üle aastate. Paraku on turvaolukord nii kehv, et ehitatavaid kanaleid-tamme ei külasta projekti inseneridki. Nad vaatavad enamasti tööjärje fotosid.

Majanduslikus plaanis tuleb tõdeda, et viisa saamine on kordades kallim ja keerulisem – pikema viibimise korral tuleb sõita Dubaisse end saatkonda näitama. Dubai jaoks on omakorda viisat vaja. Lisanduvad kallid lennupiletid: nagu hiljuti kogesime, maksab sõit Afganistani sama palju kui lennusõit Havai saartele. Kui ma suvel panin kaalukausile, kas minna kuuks ajaks Afganistani või teha kodus köögis kapitaalremont, tuli otsus ikka väga kergelt.

Mida saan öelda oma siinkohal oma Afganistani-loo kokkuvõtteks? Olen väga rahul, et aastal 2006 Kabulisse koos abikaasaga sattusin. Alles nüüd, mitu aastat hiljem, olen hakanud aru saama, kuidas mul vedas: palju põnevaid olukordi, imelisi paiku ja erilisi inimesi sattus ette.

Afganistani foto- ja raamatuprojekti kokkuvõtteks võib tõdeda, et fotonäitus on olnud vaadatav enam kui paarikümnes paigas nii Eestis kui mujal. Tagasiside on olnud üllatavalt soe ja positiivne. Afganistani raamatu osas olen saanud lugejatelt samuti hea hinnangu. Ma ei ole nii naiivne, et uskuda mingit kursimuutust Eesti riiklikus Afganistani-poliitikas. Kuid võin rõõmuga tõdeda, et tuhandete inimeste arusaama Afganistanist olen ilmselt siiski suutnud laiemaks muuta. Minu siiras tänu kuulub siinkohal Eesti Päevalehele - toimetus võttis avaldada kõik mu kriitilised Afganistani arvamuslood ja analüüsid.

Lõpetuseks sobib ehk märkida, et perefirma Raadi Duo tegi hiljuti kingituse Afganistanis viibinud eesti sõduritele, kinkides 20 raamatut Armastatud Afganistan väeosade raamatukogudele ning 250 raamatut Afganistanist tagasipöördunutele. Raamatute jagamise praktilise külje eest hoolitseb Scoutspataljon.

Ja lõpetuseks tänud Kabuli päeviku lugejatele, kommenteerijatele ja kaasaelajatele. Tänu teile leidsin endas motivatsiooni Afganistani teemadel kirjutada.

Reedel (17. detsembril) kell 19 jutustan ja näitan slaide Afganistanist rändurite klubi üritusel Haapsalus. Õhtu pealkirjaks on: "Avastades Afganistani. Reisid provintsides." Rändurite klubi üritused toimuvad kord kuus Nurme bistroos aadressil Nurme 1.
Üritus on tasuta, kõik huvilised oodatud!
Samas Nurme bistroos on alates reedest eksponeeritud ka mu fotonäitus Armastatud Afganistan, mis jääb avatuks paariks lähemaks kuuks.