pühapäev, aprill 30, 2006

 

Bamian II: Shahr-i-Zohak


Saabumise päeval külastame haiglat, kus Siri töötab. Veel paar aastat tagasi ei olnud kogu Bamiani provintsis ühtki meditsiiniasutust; täna võivad haigla töötajad oma mägede jalamil asuva 60-kohalise haiglakompleksi üle uhked olla. Siin on operatsioonisaal, labor ja internetiga ühendatud raamatukogu.

Bamiani provintsis on laste suremus üks kõrgemaid maailmas. Aga Siri räägib, et aastaga on haiglasse sünnitama tulnud naiste arv kahekordistunud: kõik sünnitused on õnnestunud ja haigla hea kuulsus levib.

Minul õnnestub käia naiste poolel ja külastada enneaegselt sündinud laste palatit, kus ka kaks kuvöösi. Uhke hasaaritar demonstreerib oma imepisikest lapsukest, kellele tumedad kulmud pähe maalitud: see pidavat lapsi halva eest kaitsma.

Siri kommenteerib: “Kui naisi õnnestub kinni hoida kuud tundi pärast sünnitust, on ikka päris hästi.” Neil naistel on kodus tohutu koorem kanda, nii et nad kipuvad haiglast kohe koju tagasi. Saame tuttavaks ka teise vabatahtliku – Marianiga -, kes on tulnud siia rasestumisvastaste vahendite kasutamist õpetama. Meie ärasõidu päeval toimub näidisõppus meditsiiniõdedele rasestumisvastaste vahendite osas, mille käigus paigldatakse ka naistele mõned spiraalid. Provintsis, kus mõnel 25-aastasesel naisel on juba 9 last, tundub selline õppus tõesti vajalik olevat.

Järgmisel hommikul pakime end – meie Andresega, Siri, Marian ja ja sümpaatne naistõlk Shakila – autosse. Shakila on ebatüüpiline afgaanitar: lapsena perega Iraani emigeerunud; nüüd kodumaal tagasi. Ta räägib head inglise keelt, on intelligentne ja vallaline, hoolimata oma 23 eluaastast. Shakila unistab nimelt haritud afgaani mehest...

Autojuht Abdullah teeb minu silmis tõelisi imetegusid: ripub oru kohal kitsal kruusateel, kimab mööda jõepõhja, täidab auke teel käepärase materjaliga. Eesmärgiks on Shahr-i-Zohak ehk punane linn, aga jõuame möödaminnes piiluda ka Karkaki Buddha asukohta. Siin asus nimelt väike, aga väidetavalt väga hästi säilinud Buddha kuju ja koopad täis suurepäraseid maalinguid. Loomulikult hävitas Taliban need 2001. aastal.

Kalu ja Bamiani jõgede liitumiskohas kõrgel punasest kivist mäetipul asuva Zohaki kindluse rajasid Sansabani kuningad umbes 12. sajandil. Kindluse hävitas mongolite armee, mida juhtis Tšingis-Khaani lemmiklapselaps, kes sai lahingus surmavalt haavata. Kättemaksuks hävitas Tšingis-Khaan kogu õitsva Bamiani oru asustuse.

Kindluse jalamil on valve ja tuleb välja, et oleksime pidanud luba taotlema Bamianis. Meie kohalikud kaaslased “räägivad ära” valvurid ja mõõduka tasu eest lubatakse meid mäkke. Üks tuleb kaasa, et osutada ohutut rada. Bamianis on palju mineeritud alasid ja tuleb hoolega jälgida suuri punase värviga tähistatud kive, mis ohtlike alasid osutavad.

Tõus mäe tippu palava päikese all on kaunis kurnav, eriti meie eakatele daamidele. Siri jääb maha esimesele - tornide - tasemele. Marian peab vapralt vastu kuni teise tasemeni, kus asusid barakid, mis mahutasid rahuajal kuni 500 sõdurit. Ülejäänud vinnavad end mööda pudedat tumepunast kaljuseina kolmanda tasemeni, kus asusid laod, köögid jm majandusruumid. Täna pole neist enam jälgegi, vaid kuulipilduja troonib mäetipul. Vaade on imeline: kui punane linn väärib oma nime, siis kaugemad kaljud sillerdavad vastu vaat et vikerkaarevärvides.

Tagasiteel õnnestub mul bussis päikesepiste saada. Istun esiistmel (parim koht pildistamiseks) ja lahtisest katuseaknast paistab päike lagipähe. Õhtuks olen omadega täiesti läbi: vappun külmast ja hõõgun palavikus. Joon ohjeldamatult teed, võtan paar tabletti, kuhjan hunniku tekke peale ja olen järgmisel hommikul kombes.

(järgneb)


laupäev, aprill 29, 2006

 

Bamian I



Oleme Kabulis tagasi. Külalistemajas ei hoitud meile alles tuba, nagu lubati, nii et maabusime taas ilma WC-ukseta ubrikus. Olen nii väsinud, et ei jõua isegi mitte kohveid lahti pakkida: kui Bamiani saabusime nagu muuseas, siis tagasilend raputas sisikonna täiesti segamini. Ainus lohutus - lend kestis vaid loetud minutid!

Oleme oivaliselt puhanud. Elame haigla külalistemajas, mis on ülimalt primitiivne, aga armas. Umbes nagu maal vanaema juures – vesi saabub varahommikul eeslikese seljas ja pesemisruumis on hiiglasuur sütega köetud boiler. Nii et WCs käime veekannuga ja pesta saab kausist vett kaela kallates.

Meie saabumise päeval kantakse toast välja buhari (plekkahi). Talvel, kui väljas on paarkümmend kraadi pakast, oli elu ikka väga karm, vahendab sõber, vabatahtlik medõde Siri. Nüüd aga, mil puud on erkrohelised hiirekõrvul puud ja rahvas väljas põldudel, sisendab Bamian õnnist rahu.

Lisaks värskele õhule valmistab kõhetu rõõmsameelne Daud maitsvat sööki, nii et saime tagasi oma isu. Meil mõlemal õnnestub ka kerge päikesepiste saada, sest hommikune päike on tõeliselt mõrvarlik. Õnneks tõusevad õhtupoole tuuled ja kogunevad pilved.

Mida siis sissejuhatuseks öelda? Kõik senikuuldud jutud Bamianist seostusid alati suurte Buddhadega. Jäi mulje, et peale hiigelsuurte kujude, mis Taliban 2001. aastal õhkis, polegi midagi suurt vaadata.

Tegelikkuses olen Bamiani looduslikust ilust täiesti rabatud. Erinevates suundades hargnevad jõgede orud on tihedalt täis pikitud põllulapikesi, orgude kohal kõrguvad värvilised liivakivikaljud ja nende taga Hindukuši viietuhande meetri kõrgused lumised tipud.

Põllusiilud on täis töökaid hasaare, kes harivad maad puuadra ette rakendatud härjarakendiga. Naised kannavad pea peal veekanne. Nende eksates toonides rõivad ja rätikud säravad otsekui neoonvärvid erkroheliste puude taustal.

Kaljude värvus varieerub kollakaspunasest tumeroheliseni ja kui ronin külalistemaja katusele päikseloojangut imetlema, säravad oru seinad vastu kõikvõimalikes varjundites.

(järgneb)

teisipäev, aprill 25, 2006

 

Bamian!

Siin vaikeses kulalistemajas on taas voimatu uhendus, nii et jargmine sissekanne tuleb taas Kabulist, eeldatavasti laupaeval.
Aga ikkagi: ehkki suured Buddhad on lainud, on Bamian imeline paik.
Kohtumiseni laupaeval!

esmaspäev, aprill 24, 2006

 

Taas pakkima

Eile ei olnud taas ühendust. Täna varahommikul ärkame paukude seeria peale - mis iganes need siis ka on. Peagi sumisevad üle pea sõjaväekopterid - kõik samas suunas - ja tiirutavad madalal lennul hävitajad.
Reedel peaks tulema püha - mujahediinide võidupäev. Linnas käivad ettevalmistused paraadiks. Meie loodame, et saame täna siit segadusest pageda. Peaksime hommikul startima Bamiani; taas tuleb asjad kokku suruda ja hoiuruumi tassida. Olen lennu suhtes põnevil. Sõidame nimelt pisilennukiga, kuhu mahub vaid 8 reisijat ja piloot.
Eile käisin linnas, et osta Sirile kingituseks juustu ja shokolaadi. Lisaks on kotis supermarketist pärit pudel head veini. Möödaminnes astun sisse kohalike rõivaste kauplusesse ja ostan endale lihtsa tikitud puuvillase särgi. See on odavam kui türgi ersats, mida kõik poed täis on ning tundub samas vastu ihu hästi mõnus. Makbul (ilus), lähevad toateenija silmad särama, kui ta särki mul seljas näeb.
Ei tea, kas mu näost on näha, et hakkan juba Kabuli eluga harjuma, aga kerjused mind pikalt igatahes ei tülita. Kui nurgapealse jäätisekaupluse ees värsketest banaanidest valmistatud kokteili joon (käime siin päris tihti), peletavad abivalmis töötajad eemale ka tossutajad. Nimelt käivad poisikesed ringi mingite räigelt haisvate suitsutopsikutega, mis peaksid pahasid vaime eemale peletaa. Minust endast ajab see hais küll pigem vaimu välja!

pühapäev, aprill 23, 2006

 

Ainult raamatuhaigetele


Eile õhtul ei olnud internetiühendust, sestap siis ka paus päevikukirjutamises.
Jalutame Andresega Kabuli kuulsaima raamatupoe otsingutele. Pood on kolinud hotellist Intercontinental Chicken Streeti lähedusse. Seda peab juba aastaid Mohammad Shah, kes on Sultan Khani prototüübiks norra kirjaniku Asne Seierstadi bestselleris The Bookseller of Kabul (Kabuli raamatukaupmees). Muide, Mohammad Shah ei hinda raamatu autorit eriti ja on isegi pahane, sest raamatus nimetatakse teda tõeväänajaks.
Pood ise on - Afganistani kontekstis - muljetavaldav. Esimene korrus on täis tuubitud kõikvõimalikku (peamiselt) ingliskeelset kirjandust nii Afganistani kui Kesk-Aasia kohta. Kui Chicken Streeti väikestes raamatupoekestes on suvaline valik, siis siin raamatud korralikult riiulitel teemade kaupa: reisimine, ajalugu, poliitika, ilukirjandus, isegi meditsiin! Aga ka sufi poeedid, foto- ja kunstialbumid, antikvaarne raamat. Trepist üles minnes kohtab kõikvõimalikes keeltes raamatuid, silma jääb isegi Sovetskaja entsüklopedija virn. Teisel korrusel on ka armas lugemistuba.
Mul on hea päev: ühest väikesest Chicken Streeti urkast olen juba saanud Nancy Hatch Dupree Afganistani ajalooraamatu. Hoolimata sellest, et raamat on kirjutatud 1977. aastal, loetakse seda endiselt parimaks üldiseks käsitluseks.
Samast Chicken Steetilt pärineb ka Eugene H. Glassmani dari kõnekeele 400-leheküljeline õpik, mis sisaldab ka harjutusi. See on samuti klassika: esimene trükk tuli välja 1970.aastal ja ikka loetakse Glassmani parimaks keelekursuseks algajatele. Kehvale paberile trükitud õpik on välja antud 2002. aastal Pakistanis.
Enne Afganistani tulekut püüdsin uurida, kuidas on lood selliste mälestustega, mis oleks afgaanide poolt kirjutatud. Internetikommentaarides jäi silma Khalid Husseini The Kite Runner (Lohelennutaja) ja see on Shahi raamatupoes ka olemas.
Californiasse emigeerunud Hussein kirjeldab oma lapsepõlve 1970ndate Kabulis. Jõuan õhtul lugeda esimesed kolmkümmend lehekülge ning olen autori jutustamisoskusest lummatud. Tunnen, et mingil moel olen isegi osaline, sest Hussein räägib paikadest, mida nüüd tunnen ja kus olen ringi jalutanud.
Muide, kohe raamatu alguses kinnitab Hussain, et afgaanidel on kalduvus liialdustele... Kui keegi hoopleb, et ta poeg on arst, on pigem tõenäoline, et laps on tulnud toime bioloogia testiga, toob Hussein näite.

reede, aprill 21, 2006

 

Brasiillaste soojuse paistel


Täna sõidab külalistemaja ukse ette buss, milles brasiillaste kogukonna esindus Kabulis. Bastien ja Ana Karina tutvustavad meid oma sõpradele ja seejärel vurab buss mööda Kabuli vaatamisväärsusi huvireisile.
Bastieni ja Karinaga saame tuttavaks Herati võõrastemajas, kus kokku ainult kuus tuba ongi. Nad on meeldivad, intelligentsed ja seltskondlikud. Bastien on tõeline töönarkomaan. Karina pärineb rikkast perest ja on harjunud isikliku maja, auto, teenijate ja golfiga. Sellest hoolimata tuleb ta Kabulis suurepäraselt toime, töötades vabatahtliku majanduseksperdina linnaplaneerimise alal.
Peale huvireisi maabume Bastieni ning Karina majja, mida nad jagavad ameerika paariga. Maja teeb mind suisa kadedaks: see on vaikses rajoonis rohelusse uppuv armas ehitis. Minu innukust jahutab ameeriklane Terry, selgitades, kui palju tööd ja raha oli vaja enne kui maja armsa pesa moodi välja hakkas nägema.
Igatahes pugime koka - kes olevat enne töötanud itaalia saatkonnas - valmistatud lasanjet ja ahmime uusi teadmisi meile senitundmatust Brasiiliast.

neljapäev, aprill 20, 2006

 

Herat III – armastus esimesest silmapilgust


Herat täidab mind õnnetundega. Mul veab siin linnas: sõber Waheed on helistanud oma noortele sugulastele ja nii õnnestub mul käia kuulsates paikades mitu korda. See on tore kasvõi seepärast, et päevane ja õhtune valgus mõjuvad täiesti erinevalt.

Vanalinna keskel troonib 700-aasta vanune tsitadell. Valvur, käbe vanapapi, näitab basseinide-tallide jäänuseid ja juhib meid üle pudeneva müüri nurgatorni, kust avaneb oivaline vaade linnale. Kindlus on maha jäetud: viimati tegutsesid siin sõjavägi ja vangla.

Kindluse hoovis näitab valvur kuulsa herati sinise klaasi saviahju. Ahju kõrval vedelevad mõned tolmunud näidised: rohmakalt valmistatud klaas on täis mulle, liiva ja prahti. Ning on oma armsal liigutaval kombel kummaliselt elav. Ostan valvurilt mõned vaasid (dollar tükk), mis ta suure hoolega paberisse mässib.

Herati kuulsaim ehitis on kahtlemata Masjid-e-Jami mošee. Mul veab taas - alles mõni aasta tagasi hakati ka naisi mošeesse lubama. Aga tõele au andes ma ei kohta ma seal ühtki naist. 1200. aastal ehitatud mošee väljakule esmakordselt astudes kaotan täiesti kõnevõime. Alles sajand tagasi ei kujutanud ehitis endast midagi erilist - aegade jooksul olid müürid kaotanud oma värvilised emailmosaiigid. Praegu on hiiglalik kompleks täies hiilguses; restaureerimistööd on kestnud alates 1943. aastast.

Masjid-e-Jami tundub mulle hirmutavalt kaunis, kõrgilt jumalik ja aukartustäratav. Väljaku äärtes kössitavad mehed näivad mu silmale kui pisikesed putukad. Akendest paistavad koraani kohale kummardunud meeste turbanid. Kui jalutan väljaku keskele, vajub selle suurus mulle peale nagu laviin. Tunnen paljaste varvaste all kõrvetavtulist marmorpinda ja mul on tahtmine ennast nähtamatuks kokku kägrutada.

Vastupidiseid tundeid tekitab minus Gazargah, Ansari hauakambriks ehitatud pühamu. Abdullah Ansari on Rumi (kes elas samuti Afganistanis, Balkhis) kõrval üks armastatumaid sufi poeete juba oma eluajal.

Vahelepõikena: sultan Husaini valitsemisajal 1469-1505 elasid Heratis ka viimane klassikalistest suurtest pärsia poeetidest Jami ja moodsa usbeki keele isa Navoi. Hakim Jami sai oma luule ja sufismiõpetusega nii kuulsaks, et elu lõpul läkitasid suured ümbruskonna valitsejad talle kulda, püüdes teda oma kaaskonda meelitada. Jamist on Ali Safi raamatus mitu ankekdooti. Kord küsiti temalt, miks on islamis nõnda palju teid ja usulahke. “Kui kõik inimesed ühte teed mööda jumala juurde minema hakkaksid, minema, tekiks suur tunglemine ja rüselemine,” vastas Jami. Aga Alisher Navoile, kellest sai hiljem suurvesiir, omistatakse enam kui 60000 värssi. Navoi oli varakas: näiteks laskis ta 1480. aastal oma raha eest ehitada Heratis 17 mosheed, 9 sauna, 9 silda ja 20 basseini.

Aga tagasi Gazargah juurde. Ma ei tea, kas põhjus on selles, et siin liigub ringi terveid perekondi - mehi-naisi-lapsi - või selles, et pühamu on oma loomulikus olekus restaureerimata või veel milleski, aga see koht mõjub mu hingele kui palsam.

Gasargah atmosfäär sisendab rahu. Pühamu õu on täis viltuvajunud valgest marmorist hauaplaate. Õue keskmes troonib hiiglaslik iileksipõõsas. Ansari haud on peidetud hiiglaslikku siniste varbadega puuri, mille ümber nii mehed kui naised palvetavad. Põõsaste oksad pühamus on täis linte – neid riputavad pühakult lapsi soovivad naised.

Tahaksin istuda mõnda varjulisse ukseavasse ja unustada ennast siia päevadeks.

 

Herat II – ajaloo diskreetne võlu


Herat asus stateegiliselt soodsal positsioonil teel Euroopast Hiinasse ja Indiasse. Siit on läbi käinud suured vallutajad alates Aleksander Suurest, Tšhingis-Khaanist ja Timurist alates. Seitsmendast sajandist alates on linna valitsenud pärsia dünastiad, keda meenutab vaid hiiglaslik vasest anum Sinise Mošee õuel.

Timuri hilisemad järglased andsid linnale armu: nii kujuneski šahh Rukhi ja tema naise Gawhar Shadi ajal linnast tõeline kultuurikeskus. Viimane suur timuriidide vallutaja Babur, kes laiendas usbekkide impeeriumi Indiani välja, oli Heratist ja Kabulist nii lummatud, et halastas mõlemale linnale. Babur isegi käskis, et tema süda toodaks pärast surma Kabulisse.

19. sajandil oli Heratil puhvriroll Vene ja Briti impeeriumi omavahelistes maadejagamistes. Kõige suuremad hilisemad purustused tabasid aga Herati 1979. aastal, mil Ismail Khani juhtimisel tapeti ümbrukonnas kogu nõukogude elanikkond (koos peredega). Vastutasuks korraldasid nõukogude väed omakorda veresauna, tappes hinnanguliselt 5000-25000 inimest. Nõukogude väed pommitasid maatasa terved linnajaod.

Ismail Khan on vahelduva eduga linna valitsenud kuni siiani; hetkel on ta energia- ja veeministri ametipostil Kabulis. Tal on oma eraarmee ning maksukogujad. Ehkki Ismaili nimetatakse ka Afganistani Mussoliniks, on tal linna ees suured teened. Herat on Afganistanis kindlasti üks paremini funktsioneerivaid: töötav veevärk, roiskveevedu, elekter, prügi tänavatel ei ole.

Majanduslikus heaolus on suur osa ka selles, et suurem osa Afganistani ametlikust impordist tuleb üle Iraani piiri. Heratist on Iraani piirini 120 km (Kabulist läänes ca 700 km). Ehkki ametlikes andmetes loetakse linna elanikkonna arvuks 200 000, toimib Herat viimastel aastatel tõmbemagnetina: praegu arvatakse olevat ligi miljon elanikku.
(järgneb)

kolmapäev, aprill 19, 2006

 

Herat I - kuningannal külas


Juba teel lennujaamast linna ütleb Stefan veendunult: “Siia tahan ma pikaks ajaks komandeeringusse tulla.” Herati atmosfäär on eriline; esimesed hetked mõjuvad nagu oleks sattunud sanatooriumisse. Vähemalt pärast Kabulit.

Sirged korras teekattega tänavad (suuremad isegi valgustusega), töötavad valgusfoorid, rüseluseta liiklus ja hiiglaslikud puud, puud, puud. Õhtupoolikul tõuseme künkale linna kohal ja veendume: see linn on tõepoolest roheline! Parkides õitsevad roosid, kutsuvalt on puude all ootamas pingid, lapsed sõidavad karusellil. Burkasid on vähem – naised kannavad suuri lapakaid, mis jätavad näo vabaks.

Andres, Stefan ja Kanada afgaan dr. Massoudi ajavad omi asju veterinaaride pealiku Fakriga; mina kuulan huviga pealt. Fakri on hästi informeeritud ja laia silmaringiga. Hiljem kuulen, et ta on karjääritegemise võimalused tagasi lükanud. Ta paistab oma tööst tõesti hoolivat.

Pärast sissejuhatavat vestlust viib autojuht meid ekskursioonile. Külastame Timuri minia, kuninganna Gawhar Shadi mauseleumi; tegelikult on sinna maetud ka tema abikaasa Šahh Rukh ja nende kolm last. Nende kahe - keda on kirjeldatud kui Oriendi Medicid - valitsemisajal kujunes 15. sajandil Heratist tõeline kultuurikeskus. Siin elasid kuulsad poeedid nagu Jami ja Navoi, miniatuurimaalijad, muusikud, teadlased.

Täna on mauseuleum tõeliselt unustatud kohake. Kuplilt on glasuur peaaegu pudenud; sees valitseb veelgi nukram olukord. Glasuuritükid on lihtsalt hiiglasliku hunnikuna ühte nurka lükatud. Valvur räägib dr. Massoudile, et teoorias peaksid mõned restauraatorid oma tööd tegema. Aga tegelikult ei tee keegi midagi.

Ümber mauseuleoumi kõrguvad viis minaretti. Need on oma kaunid mustrid kaotanud, hullult ajahambast puretud, kuuli- ja pommiauke täis. Näevad välja nagu vales kohas paiknevad tehasekorstnad – minarettide vahele on maanteegi rajatud. Kunagi asus siis terve minarettide väli, kolmkümmend. Aga inglaste ja venelaste omavahelistes maadejagamises 19. sajandil jäid need ette; hiljem võtsid oma lõivu maavärisemised ning nõukogude armee pommitamised.

Läheme õhtul sööma kohalikku restorani. Inimesed pööravad korraks pead, et meid silmitseda ja jätkavad siis häirimatult oma vestlust. Külalistemaja ukse ette naastes ei taha veel tuppa minna. Niisiis läheme jalutama. Dr Massoudi tunnistab mulle, et ei ole Kabulis veedetud aja jooksul kordagi pimedas välja läinud. Nüüd suundume avastusretkele lähema poeni. Ehkki tänav ei ole valgustatud, ei tunne keegi hirmu (siin pole ka auke, kuhu kukkuda), Stefan ja dr. Massoudi laskuvad vaidlusesse, kas siristab tsikaad või teatud lind, õhus heljub õitsvate põõsaste oivalisi aroome. Muidugi, puuduvad mürisevad ja haisvad generaatorid!

Nurgapealne poeke on väike, aga puhas ja valge. Seinad on värvitud, kaubad kenasti riiulil reas, mahlad külmutusletis, põrand plaaditud. Pärast Kabuli – peamiselt merekonteinerites asuvaid ubrikuid – mõju poeke tõelise ahhaa-elamusena. Järgmistel päevadel jalutan siia ikka ja jälle tagasi: ostma jäätist, apelsine või mahla.

(järgneb)


pühapäev, aprill 16, 2006

 

Herat

Selles armsas kulalistemajas on koige aeglasem internetiuhendus, mida iial nainud olen.
Teade: oleme elusad-terved-onnelikud.
Parast Kabulit tundub Herat nagu sanatoorium.
Jargmine sissekanne tuleb kolmapaeval - kohtumiseni.

laupäev, aprill 15, 2006

 

Lühidalt


Enesetunne on veidi kehva olnud; vist on mingi viirus kallal.
Võtsin hommikul mitu tabletti sisse ja olin pool päeva oimetu.
Nüüd tegeleme siis pakkimisega - hommikul tuleb lennukile tõtata.

reede, aprill 14, 2006

 

Veel üks hea uudis


Ainuke linn, millest ma oskasin enne Afganistani tulekut unistada, oli Herat. Vaatasin internetis fotosid ja lugesin ajalugu. Mõtlesin, et ilmselt on see ainus koht, mis väärib Afganistanis külastamist. Loomulikult eksisin. Siin on paljugi vaadata, hoolimata pidevast hävitustööst.
Kui olin alles noor tüdruk, käisid mu vanemad turismireisil läbi Kesk-Aasia vabariikide. Mu ema oli kirglik fotograaf. Tol ajal oli kombeks teha slaide ning nii korraldasti aeg-ajalt "filmiõhtuid", kus seinale riputati valge lina ja kapipõhjast tõsteti välja projektor. Õnneks ostis ema kalleid Saksa DV filme ja nii ei kaotanud slaidid oma värve, nagu juhtus vene filmidega.
Noid Kesk-Aasia turismireisi pilte nägin korduvalt. Kõige eredama mulje jätsid Samarkandi, Hiiva ja Buhhaara fotod. Unistasin, et võiksin kunagi ise Timuri (Tamerlani) aegseid mosheesid lähedalt näha; need tundusid otsekui imena tuhande ja ühe öö muinasjutust.
Mõni aeg tagasi selgus, et Andres sõidab töö asjus Herati. Olin hiiglama rõõmus, kui sain loa kaasa minna. Ja nüüd on meil taskus Herati lennupiletid, stardime juba pühapäeva hommikul! Tagasi tuleme ilmselt teisipäeval, või vähemalt nii loodame. Nimelt saab tagasisõidupileteid Kabulisse osta ainult Heratis.

neljapäev, aprill 13, 2006

 

Hirmutav kogemus



Täna tunnen esimest korda tõeliselt hirmu.
Kabulis on reedeti kombeks korraldada üritust nimega hash (vt. http://www.gthhh.com/). See on teatavat tüüpi maastikumäng, kus rajameister märgib raja maha - ka valejäljed - ning osalejad peavad siis rajal jooksma või kõndima. Pärast tarbitakse ohjeldamatult õlut.
Hershal ja Garry on üritanud meid kaasa tirida, aga tavaliselt oleme sel päeval väljapool linna. Me ei hooli ka õllejoomisest. Täna pakub Herschel mulle välja võimaluse tulla temaga koos rada maha märkima. Alguspunktis on valitud Danny - va kinnisvaraarendaja - restoran.
Kohtume restorani juures kahe relvis USA sõjaväelasega. Selgub, et Coloradost pärit Jed ja Alaskalt pärit Marko on samuti osalised. Istun nende maasturi tagaistmel, kuulikindel vest ühel pool, kiiver teisel pool ja kirun ennast. Istuda sõjaväeautos oli viimane, millest siin maal olen unistanud. Marko ja Jed on küll parima käitumisega ameerika sõdurid, keda seni olen siin näinud - väga sõbalikud, tunnevad viisakusväljendeid, jagavad lastele kommi. (Kahjuks olen linna peal näinud üliagressiivse käitumisega ameerika sõdureid, kes mõjuvad hirmuäratavalt keset liiklust oma relvadega vehkides. ) Sõidame ümbruskonna läbi ja mehed arutavad, kuidas rada üles ehitada. Siis läheme restorani juurde tagasi ja meestekamp otsustab, missuguse osa rajast märgivad maha "amid" ja missuguse meie.
Hershali autojuht viib meid Maranjani künka otsa. Selle tipus on Afganistani sõjalise geeniuse, shahh Nadiri (1688-1747) mauseleoum. Raja tähistamine käib jahuga: lihtsalt tehakse maale ringe või siis punkte. Hershal kukub jahu Nadiri mauseleumi kõrvale kunstipäraselt laiali loopima. Näen, kuidas haua kõrval istuv meestekamp morniks tõmbub. Ma peaaegu loen nende mõtteid: mida see imelik välismaalane ometi teeb? Ütlen Herschelile, et me peaksime autojuht Hadji kaasa kutsuma, et vähemalt selgituste jagaja oleks.
Mööda mäekülge pole asjalool viga, aga siis suundub Herschel otsustavalt orgu. Kohtame teel lastekampa. Tüdrukud paluvad end pildistada, kuid poisid üritavad kätt ette ajada. Orus on tõeline agul, väga vaeste inimeste elupaik: telgid on vaheldumisi savihurtsikutega. Ühel hetkel keset viletsust otsutab Herschel, et see koht on parim raja tähistamiseks. Ta loobib jahu vastu mingi onni seina ja moodustab valgeid jahuringe ristteele. Märkan inimeste segaduses ja pinevaid pilke, mis on reipale ameeriklasele naelutatud. Tunnen, kuidas kuklakarvad püsti tõusevad. Hadji nägu on lähedal paanikale. Herschel ei märka midagi.
Üks noormees ütleb autojuhile midagi ning Hadji annab märku mäkke pöörduda. Seletan vaikselt Hershalile, et me peame kohe mäkke tõusma, sest see ei ole turvaline keskkond. Mees punnib vastu nii kuis jaksab. Aga nähes, et me mõlemad kappame mauselomi suunas, vähimagi kavatsuseta tagasi pöörduda, annab ka Herschel alla.
Niisiis märgib ta pahaselt podisedes raja maha mäeküljele ja meie Hadjiga hingame kergendatult.

kolmapäev, aprill 12, 2006

 

Hea uudis


Kepslen heatujuliselt nagu kevadine lambuke mööda võõrastemaja.
Andres helistas, et sai aprilli lõpuks lennupiletid. Oleme siin vaikselt unistanud, et kui ta vabad päevad korraga kätte saaks, siis sõidaks mõneks päevaks Bamiani puhkama.
Siri, Bamianis töötav medõest sõbruke, on jutustanud meile sellest kohast kui rahulikust maapealsest paradiisist Afganistani kontkestis. Väidetavasti seal ei röövita-tulistata-inimpommitata.
Tegelikult võib vabalt juhtuda, et mingid tähtsad isikud saabuvad lennule: siis jäetakse meid lihtsalt maha. Aga mõelda tuleb ju positiivselt, eks ole?

teisipäev, aprill 11, 2006

 

Kellega töötate?


Shoma ezdewaj karded? Ehk tõlkes: kellega olete abielus? Aga veelgi enam meeldib mulle sõasõnaline tõlge: Teie abieluga töötate?
Keel muutub põnevaks, kui keegi väljendid lahti seletab. Waheed toob näite: ta loeb ühe luuletuse - herilased - raamatust ette. Selles lühikeses, 4-realises värsis, kordub üksteist korda z-täht. Kui luuletust õigesti lugeda, tekib kuulates tunne, nagu putukad su ümber lendleksid zzzzzzzzzzzz.
Ingliskeelne tõlge annab edasi sisu, aga kus on sumin?

esmaspäev, aprill 10, 2006

 

Prohveti sünnipäev


Hommikusöögilauas saame teada, et tänane päev kuulutati prohveti sünnipäevaks (ning ühtlasi ka surmapäevaks). Püha kuulutasid välja mullad eileõhtusel palvusel sõltuvalt kuu faasidest. Nii et nende täpne etteteadmine on lootusetu üritus.

Lähen Andresega tööle kaasa. Lumiste mägede ja presidendipalee naabruses asuv veterinaarialaborite kompleks on inimtühi. Ainult punases särgis ja lühikestes pükstes Peter jookseb mööda hiiglaslikku territooriumi oma hommikust ringi.

Labori juhataja ütles Peterile mõni aeg tagasi: “Sind võidakse maha lasta!” Arutame riietumistavasid teiste ekspertidega. Leiame, et igal juhul peaks jälgima koodi. Pole mõtet endale häda kaela tõmmata lühikeste pükste pärast. Meenub Andrease tõsilugu Omaanist, kus tenniseriietes tütarlapse võttis tänaval kinni politseinik ja kupatas ta esimesele lennukile, mis lendas juhuslikult Indiasse.

Olen näinud üht ameeriklannat rõdul istumas, liibuvad põlvpüksid jalas ja lühikeste käistega särk seljas. Ja nägin ka pilke, mida heitsid afgaanid daami suunas. Mul pole mingit soovi kohalike silmis ebasündsat riietumisstiili testima hakata.

Istun õues, korrutan nürilt darikeelete verbide pööramist ning loen vahelduseks Lao Zid. Kui autojuhtidega hiljem kokku saan, suudan arusaadavalt kuuldavale tuua terve lause: “Ma emrose bessjaar hhoššal astom (sõna-sõnalt: mina täna väga õnnelik olen).”

Meestel on plaanis üritus - sõidame üürimaju vaatama. Kõigepealt jääme hätta uhke müüri taga. Selgub, et maja on juba ära antud. Järgmise maja juurde kuulub ilus aed, aga hoones endas vaid kolm magamistuba. Ümber õue asub hulganisti pisiubrikuid, aga keegi ei avalda soovi neis elada. Kuu üüriks soovitakse 1500.

Teine objekt asub jõe ääres (aga Kabulis on jõgi midagi väga vastikult haisvat). Territoorimil asub kaks maja, minu meelest on üks rõvedam kui teine. Põgenen läbi garaazhi tänavale, kuklas arvamus, et selle kinnisvara üür on 3000 dollarit.

Kolmandana näeme maja, mida mehed juba väisanud. Hoone on küll tibake väsinud, aga sümpaatne. Meenutab Tartu Tähtvere piirkonna suuri häärbereid: hiiglaslikud puitaknad, avarad verandad, päiksepoolne terass, mõistlik ruumijaotus. Kaks suurt vannitubagi on mitme aknaga. Maja meeldib mullegi, selles on midagi kodust. Üüriks soovitakse 1800 dollarit.
Õhtul kolime külalistemajas ümber kõrvaltuppa. Eluruumiga ei võida, aga tualettruum on kaks korda avaram ning - mis eriti tähtis - uksega! Rõdule nõjatub selle hoovi ainus puu. Enne pimeda saabumist maabub okstele habras väike tuviemand ja kudrutab sõbralikult.

pühapäev, aprill 09, 2006

 

Tere, kurbus

Eilsest. Miski läheb minu sees - prõks – katki. Nutan nagu ogar terve õhtupooliku. Andres tuleb töölt ja püüab lohutada. Hästi armas! Vaatamata sellele, et oleme surutud kokku umbes kaheksale ruutmeetrile, saame suurepäraselt läbi.

Tegelikult oleme kaunikesti erinevad: Andres talub suletust müüride taga päris hästi, sest talle meeldibki rohkem toas istuda. Hämarate ruumide vastu pole tal ka midagi, sest siis paistab arvutiekraanil olev paremini silma. Ja kõndima tuleb ta pigem seetõttu, et mulle rõõmu valmistada.

Mina armastan väljas istuda, eriti päikese käes. Mulle meeldib teha pikki jalutuskäike. Ja vajan rohelust enda ümber. Kui mõtlen meie koduaiale, kus kõrguvad poole sajandi vanused õunapuud, hakkab suisa füüsiliselt valus.

Püüame asjale kainelt läheneda: ehk oleks abiks veidi suurem elupaik koos rohelusega? Meie külalistemaja õu koosneb paraku suurest tühjast basseinist ja majandusõuest, kus naised pesu kuivatavad. Oleme seni jalutanud kolme võõrastemaja vaatama; ühel oli avar rohuaed roosipeenarde, suurte puude ja istumispaikadega. Kahjuks ei olnud selles külalistemajas jõusaali. Meile on soovitatud veel paari kohta ja otsustame neid nüüd võimalikult pea vaatama minna.

Olen väsinud ka meestekesksest maailmast. Vähesed naised liiguvad ringi, reeglina burkades. Tõtt-öelda ei ole ikka veel harjunud pinevate pilkude kaskaadiga, mis mind tänaval tervitab. Stressi tekitab ka paranoiline käitumisviis: kannan mugavaid matkasaapaid (juhuks kui on vaja kiiresti joosta). Annaksin ära ei tea mida, et lobiseda tütre, ema või sõbratariga! Aeg-ajalt proovime vestelda Skype’i vahendusel, aga need kõned kipuvad interneti aegluse tõttu pigem monoloogiks kujunema. Võõrastemajas elavad mõned ameeriklannad, aga parimal juhul nad vahel noogutavad tervituseks.

Täna on aga uus päev ja poeet Waheed õpetab mulle välkude ning kõuemürina saatel dari keelt. Õigemini, asun ümber õppima juba õpitud väljendeid. Nimelt selgub, et sellist ilusat kirjakeelt, nagu ma Najeebilt õppisin, ei kasutata kõnekeelena…

laupäev, aprill 08, 2006

 

Ületades piire II


Tegelikult otsustas firma esindaja Simon, kes taas Kabulis käimas, et tuleb korraldada piknik. Simon on Kristuse eas töönarkomaan; temasarnane töötaja oleks iga firma unistus. Lisaks on ta väsimatu peoloom ja ronimishull.

Otsustame minna Lalanderi: kaasas on vaip, söevann ja marineeritud lambaliha, mille valmistas Massoudi ema. Hommikul käivad Andres ja Massoud poes ning ostavad veel kõikvõimalikku kraami: tomateid, banaane, mahla.

Liitub ka poolakas Stefan. Ta ei välju pea kunagi majast, sest kardab koledal kombel äraröövimist. Mulle isiklikult tundub küll ebatõenäoline soov näpata poolakast laborirotti, kui saadaval on valik pankureid ja rikaste organisatsioonide töötajaid. Samuti tuleb kaasa uus nägu, kogenud briti veterinaar David. Armas inimene, aga üks suur viga: ta räägib katkematult. Eelmisel päeval õpetas David mulle tund aega ping-pongi ning kustus vähimgi lootus, et ta üldse vakka suudab püsida.

Pärast seda, kui oleme ohjeldamatult küpsetatud liha puginud, viskavad mehed - kaasa arvatud meie afgaanidest autojuhid Massoud ja Mussa - end punasele vaibale pikali. Lähen jõe äärde ja avastan teisel kaldal tantsivad tüdrukud. Üks neist, Nabilla, räägib head inglise keelt. Paraku kulgeb vestlus raskelt, sest tuleb karjuda üle kiirevoolulise jõe mühina.

Tüdrukud üritavad mind üle jõe meelitada. Algul punnin vastu. Kui aga kaks noort daami mulle vastu hakkavad tulema, astun vette minagi (loomulikult riietes). Vesi ulatub umbes poole reieni ja on sama külm kui Võhandu jõgi suvisel aal. Enam valmistab muret, kuidas libedatel munakividel püsti jääda. Ühel hetkel hoian türukute käest kinni ja järgmisel olemegi teisel kaldal. Mind konvoeeritakse piknikupaika.

See on hästi valitud koht kose jalamil – puude alla ehitatud lavats. Hiljem avastan, et kosk on tehislik. Mäekülgedele on rajatud kanalid ja ühte neist on lihtsalt kaevatud auk sisse, nii et vesi langeb soovitud kohale. Nabilla tutvustab mulle pereliikmeid: ema (kes tundub olevat pisut segaduses välismaalase äkililise ilmumise tõttu), noori naissugulasi (kes paistavad siiralt rõõmustavat), maaomanikust onu (kes lubab meil lahkelt edaspidi piknikut kose alla pidama tulla), perekonna meessoost liikmetele. Üks Nabilla onudest pakub lahkelt teed.

Iseenesest on hästi mõnus istuda perekonna keskel, kui äkki taipan, et ma ei öelnud oma seltskonnale lahkudes midagi. Nabilla onu läheb meie autojuhtidega hõikuma ja mõne aja pärast sumavad läbi vee ka David ja Simon. Otsustame Simoniga mäkke ronida, valides õnnetuseks kõige raskema mäekülje. Ma jään poolel teel toppama, sest sandaletid kipuvad murenenud kaljudel libisema. Simon kaob silmist ja ilmub peagi nähtavale kalju tipul.

Proovin talle järgneda, kui juhtub midagi tobedat: mu kaela ümber oleva rätiku narmad jäävad kaljuprakku kinni. Tunnen end peaaegu lämbuvat. Et vajan mõlemat kätt kaljuseinast kinnihoidmiseks, siis näen kurja vaeva enda vabastamisega. Otsustan, et kohalik daamide riietusmisstiil ei soosi just mägedes ronimist - lisaks sallile on mul ka seljas pikk lõhikutega särk - ja annan selleks korraks alla. Hiljem selgub, et teiselt mäeküljelt on võimalik jalutada tippu.

Mäküljelt avaneb imeline vaade: kaugel üle jõe näen Andrest-Stefanit aprikoosipuude all pikutamas, perekonda jõelammil tervituseks viibutamas-huilgamas, poisse mäeküljul lambakarja ajamas.

Õhtul premeerib David meid suitsulõhe saiadega. Lähen kööki appi maiuspala serveerima. Davidi juhendamisel panen igale saiatükile lõhet, määrin peale šoti suitsujuustu, puistan pipart ja pigistan sidrunit. Äkki kaob elekter ja seisame pimedas köögis; vaid hiiglaslikud potid õhtusöögiga mühisevad gaasitulel. Pistan salamisi tükikese kala suhu ja mälun, õnnest oimetu. “Kui sa veel tüki võtad, torkan sind noaga,” ähvardab David surmtõsisel häälel.


reede, aprill 07, 2006

 

Ületades piire I



Täna peame Lalanderis traditsioonilist piknikku, mis pöördub ebatraditsiooniliseks.
Nimelt suman läbi Kabuli jõe, sest teisel kaldal olevad tüdrukud paluvad mind teed jooma. Andres ja sõbrad jäävad maha vaibale lesima. Uus põnev kogemus: istuda kaljudelt allalangeva kose jalamile ehitatud piknikulavatsil uudishimuliku perekonna keskel.
(järgneb homme).

neljapäev, aprill 06, 2006

 

Röövimaiguline tööotsimise kokkuvõte


Täna pakkusid Aina töötajad mulle, et võiksin jätkata projekti, mis neil pooleli on jäänud – naisküsimused. Vahekokkuvõttena, praeguse seisuga võiks tööle minna: a) õhtusel aal ülikooli arvuti algtaset õpetama (juhul kui sm. Wafa minu madala kvalifikatsiooniga nõus ikka on);

b) päevasel aal ülikooli Mozartist rääkima (juhul kui ülikooli õppejõud ikka läänelikust muusikast huvitatud on); c) Aina juurde poliitiliselt korrektsete küsimustega tegelema.

Oh, kas ma ikka mainisin, et kõik võimalused tähendavad pealemaksmist: lisaks Afganistanis elamise kuludele pean kinni maksma isegi oma taksosõidud vastava asutuseni? Muidugi võib ka kümme kilomeetrit jalutada ühest linna otsast teise. Aga minu üksikõndimise indu on vähendanud juhus, kus meie linnajaos – Shar e Naw’s - rünnati päise päeva aal rahvarohkel tänaval välismaist naisterahvast.

Eile ei läinud meie pankurist seltskonnalõvi Hershal isegi mitte ööklubisse Samarkand jalga keerutama, sest eelmisel päeval püüti ära röövida tema ülemust. Soomustatud auto rammiti vastu seina ja hirmunud juht pages. Inimröövijatel ei vedanud, sest eelmisel päeval oli boss just koju puhkama sõitnud. Bossil vedas.


kolmapäev, aprill 05, 2006

 

Päevake veereb õhtusse


Istun Liibanoni restoranis Peteri ja Andrease vahel. Toit on võrratu ning seltskond samuti. Peter on reinuvaderliku naeratusega kõhetu 63-aastane vetarinaar, kes elab Zimbabwes. Ta käib iga päev veterinaariainstituudi territooriumil jooksmas ja näeb välja nagu sitke Buddha. Peteril on unistus: lõpetada peagi oma karjäär eksperdina ja pühenduda muusika õpetamisele. Kujutan ette, kuidas ta noortele rockihuvilistele kitarri õpetades edaspidi oma päevi õhtusse hakkab veeretama.
Geoloog Andreas on pikakasvuline noormees, kellele üle näo ulatuv arm vaid sarmikust lisab. Ta elab Pekingis ja on abielus hiinlannaga. Ning suurim mure on hetkel see, et väike poeg õpib rääkima hiina keeles enne kui ta koju jõuab. Andreas on hea vaatleja ning jutustaja: meenub lugu tema naisest, kes sai äkisti teada veel nelja õe olemasolust. Nimelt olid naise haritlastest vanemad kultuurirevolutsiooni ajal pagendatud kusagile kolkasse ning laste sündimisel jagati need sugulaste peredesse laiali.
Ühel hetkel saab oivaline söömaaeg läbi ja me astume välja musta öhe. Pakime end tihedalt autodesse ning algab sõit läbi pimeda linna kodu poole. Vaid valvuriputkades ja üksikutes poekestes hingitseb tuluke. Näeme patrulle, kes autosid puistavad: kapotikaas üles tõstetud, autojuht eemal ootamas, kamp automaatidega mehi autos ringi sobramas. Tunnen külmavärinaid. “Mida nad otsivad,” küsin Massoudilt. “Relvi, narkootikume - mida iganes,” vastab autojuht rõõmsameelselt.

teisipäev, aprill 04, 2006

 

Uued tuuled


Istun päikselises kabinetis mugavas nahktugitoolis ja joon rohelist teed. Käsil on järjekordne kohtumine seeriast “Tunne võtmeisikuid oma uuel kodumaal”. Afganistanis Goethe instituudi juhatajana töötav dr. Spitz on kuivetu, väga täpse väljendusviisiga sakslane. Ta selgitab mulle viimaste aastate trende: iga maa püüab toetada mingeid kindlaid valdkondi. Kultuur on paraku hetkel täiesti vaeslapse osas – isegi kohaliku Goethe instituudi eelarve on kahanenud kordades.

Peale üldist analüüsi kohendab Dr Spitz prille ja ütleb mulle ilma igasuguse sissejuhatuseta: “Teate, seni kuni te erialast rakendust ei ole leidnud – ja sellel maal võib vabalt juhtuda, et te ei leiagi -, võiksite hoopis muusikat õpetada.” Esimesel hetkel olen keeletu. Minu muusikaõpingutest on möödas aastaid ja nii ma doktorile ka ütlen. Härrasmees pareerib: tema õde, kes elas siin kolm kuud, õpetas vabatahtlikuna ülikoolis muusikat. Ja leidis hulganisti andunud õpilasi.

“Lõpetage mõtlemine lääne tasemel,” ütleb dr. Spitz “Ülikooli tulevad 18-aastased noored, kes pole varem ühtki pilli mänginud. Kas suudaksite õpetada viiulit 5-aastasele lapsele, kes näeb pilli esmakordselt oma elus?” Pärast mõningast järelemõtlemist möönan, et ehk saaksin hakkama. Doktor räägib, et sakslased on annetanud ülikoolile suurepärase klassiklalise muusika CDde kogu ja ka mängija. Paraku ei tea ükski õppejõud midagi lääne klassikalisest muusikast. “Veidi muusikaajalugu – et vähemalt teaksid, kes on Mozart,” ergutab dr. Spitz, vaadates mu ilmselt segaduses nägu.

Idee on vähemalt uus. Dr. Spitz varustab mind kontaktidega ja ulatab õe kirjutatud olukorra “raporti”, õigemini kirja ühele kollegile. Taipan, et härrasmees on mu CVd päris tähelepanelikult lugenud ja kaasa mõelnud, mida ma oma oskustega võiksin sellele maale anda. Tänan dr. Spitzi südamest ja astun välja päikselisele tänavale.

On tööpäeva lõpp ning Massoud abikaasale juba järgi sõitnud. Püüan mälu järgi kaarti meelde tuletada ja asun kodu poole teele. Kord keeran küll valesti ära, aga peagi olen tuttaval tänaval. Jalutuskäik kulgeb viperusteta: päikesepaistel peesitavad loiud müügimehed jätavad mu rahule, kui neile viisakalt tashakor – tänan – ütlen.


esmaspäev, aprill 03, 2006

 

Tüdrukud omavahel


Täna helistab Dimitri ja kutsub Ainasse lõunale. Toit on lihtne, aga valik lai: alates praetud hapukapsast lõpetades vürtsika oaroaga. Mõned inimesed on mulle juba esimesest korrast tuttavad. Näiteks Indiast pärit Prasant, kelle juhatada on videoosakond.

Aina tegevjuhid – fotoagentuuri juht Dimitri ja Aina direktor Rod – püüavad saada ettekujutust, mida minuga peale hakata. Lepime kokku, et kohtun eraldi iga osakonna juhiga, et nad mulle oma valdusala inimesi tutvustaks ja osakonnast ettekujutuse annaks.

Esimesena külastan Bettina juhtimise all olevat turunduse rakukest. Tasakaaluka kõneviisi ja rahuliku olekuga sakslanna tutvustab töösolevaid materjale: kommunikatsioonikonverentsi korraldamine, kohalikule toiduõlifirmale logo kujundamine, bukletid rahvusvahelistele organisatsioonidele. Layout ei jää millegi poolest lääne standarditele alla, aga trükkida tuleb materjalid naabermaades.

Pärast vestlust Bettinaga satun õues vastamisi Rodi tütre Lauraga, keda tema isa keelitab Aina töötajatega linna peale sõitma minema. 15-aastane Laura, habras ja kaunis prantsuse koolitüdruk, tundub mulle kõrvalt vaadates surmani hirmunud. Äkilisel ajendil pakun ennast kaasa. Laura plaksutab käsi ja tormab salli tooma.

Lepin Rodiga kokku jätkata ringkäiku neljapäeval. Pakime end tihedalt väikesse Corollasse. Kaks noort daami - Mary ja Mehria - on Aina fotoosakonna töötajad. Reisi sihiks on kuulus kohalik leedi, kellelt üritatakse intervjuuks kokkulepet saada. Kohalikud noored räägivad inglise keelt ja on õppinud ülikoolis – üks meditsiini, teine teadust.

Autos poeb Laura mulle vaata et põue. Ta selgitab, et vanemad on lahus ning isa otsustas ta peale pikaajalist haigust Afganistani kosuma (!?) tuua. Prantsusmaal elav ema on otsustanud mitte vahele segada. Kuulan tüdruku pihtimust. Ta kardab koledal kombel ja tunneb end üksi (ma ei ole siin ühtki välismaist last näinud). Teda piinab igatsus vendade-õdede-sõprade järele. Tuletan meelde esimesi päevi Kabulis. Olen enda arust suhteliselt karastunud tegelane. Aga aeg-ajalt mõtlesin isegi, et pean täiesti peast põrunud olema, kui vabatahtlikult sellisele maale tulin! Püüan Laurat lohutada nii kuidas oskan. Ning annan oma meili ja mobiiltelefoni numbri.

pühapäev, aprill 02, 2006

 

Saadiga aias



Waheed räägib tõsielulise loo. Kaks meest lähevad tänaval kaklema, karjudes üksteise peale araabia keeles. Pealtnägijalt küsitakse hiljem: miks nad kaklema läksid? Seda ma ei tea, vastab mees, aga enne tsiteerisid nad vastastikku koraani.

Kirjanik Waheediga soovitab mul ühendust võtta norralanna Elisabeth Eide, kes õpetas Tartu Ülikoolis loomingulist kirjutamist. Waheed viib mu oma autologuga Afganistani Pen keskusessse. See on esimene koht Kabulis, kus end hoobilt koduselt tunnen. Hoone meenutab pisut väsinud nõukogudeaegset suvilat 1970ndatest. Loomingulise põhiplaaniga maja, mis on otsekui laiali vajunud, iseloomustavad hiiglaslikud aknad ja viinapuuga palistatud terrass. Maja ümbritseb suur muruga kaetud õu. Ei puudu ka kõrged puud, mille otsas sädistavad linnud.

Waheed tutvustab Pen-klubi raamatukogu ja annab ühtlasi kerge ülevaate riiulis olevast pärsiakeelsest kirjandusest. Tema jutt on nii elav ja põnev, et mul on siiralt kahju diktofoni puudumise pärast. Ma ei suuda nimesid-lugusid meelde jätta ning tunnen, et suurepärane loeng läheb raisku. Waheed kingib enda tõlgitud värsikogu, mille autoriks on tema vend Abdul Samay Hamed. Ja laenab Saadi Roosiaia. Tegu on mahuka väljaandega, kus araabiakeelne originaaltekst vaheldub ingliskeelsete kommentaaridega; lahti seletatakse iga sõna.

Balkhi ülikoolis pärsia keelt õppinud Waheed on esimene afgaani vabamõtlejast intellektuaal, keda seni olen kohanud. Arvamused on nii julged, et pärin tema julgeoleku järele. Waheed arvab, et Kabulis elades võib endale vabameelsust lubada, kuid väljaspool pealinna oleks ta elu ilmselt suures ohus.

Uhke karakullmütsiga majahoidja toob meile lõuna. Kui parajasti söömisehoos oleme, astub tuppa kohutavalt kõhn mees. Peagi lobiseme omavahel vene keeles: Warhiz on kirjanik, kes on 15 aastat õpetanud pärsia keelt Moskvas ja olnud Venemaal ka Afganistani kultuuriatašee. Nüüd on ta taas kodumaal tagasi, tegeledes riigiametnikuna Afganistani kuvandi loomisega Lääne-Euroopas.

This page is powered by Blogger. Isn't yours?