Kabuli päevik

Eilsest. Miski läheb minu sees - prõks – katki. Nutan nagu ogar terve õhtupooliku. Andres tuleb töölt ja püüab lohutada. Hästi armas! Vaatamata sellele, et oleme surutud kokku umbes kaheksale ruutmeetrile, saame suurepäraselt läbi.

Tegelikult oleme kaunikesti erinevad: Andres talub suletust müüride taga päris hästi, sest talle meeldibki rohkem toas istuda. Hämarate ruumide vastu pole tal ka midagi, sest siis paistab arvutiekraanil olev paremini silma. Ja kõndima tuleb ta pigem seetõttu, et mulle rõõmu valmistada.

Mina armastan väljas istuda, eriti päikese käes. Mulle meeldib teha pikki jalutuskäike. Ja vajan rohelust enda ümber. Kui mõtlen meie koduaiale, kus kõrguvad poole sajandi vanused õunapuud, hakkab suisa füüsiliselt valus.

Püüame asjale kainelt läheneda: ehk oleks abiks veidi suurem elupaik koos rohelusega? Meie külalistemaja õu koosneb paraku suurest tühjast basseinist ja majandusõuest, kus naised pesu kuivatavad. Oleme seni jalutanud kolme võõrastemaja vaatama; ühel oli avar rohuaed roosipeenarde, suurte puude ja istumispaikadega. Kahjuks ei olnud selles külalistemajas jõusaali. Meile on soovitatud veel paari kohta ja otsustame neid nüüd võimalikult pea vaatama minna.

Olen väsinud ka meestekesksest maailmast. Vähesed naised liiguvad ringi, reeglina burkades. Tõtt-öelda ei ole ikka veel harjunud pinevate pilkude kaskaadiga, mis mind tänaval tervitab. Stressi tekitab ka paranoiline käitumisviis: kannan mugavaid matkasaapaid (juhuks kui on vaja kiiresti joosta). Annaksin ära ei tea mida, et lobiseda tütre, ema või sõbratariga! Aeg-ajalt proovime vestelda Skype’i vahendusel, aga need kõned kipuvad interneti aegluse tõttu pigem monoloogiks kujunema. Võõrastemajas elavad mõned ameeriklannad, aga parimal juhul nad vahel noogutavad tervituseks.

Täna on aga uus päev ja poeet Waheed õpetab mulle välkude ning kõuemürina saatel dari keelt. Õigemini, asun ümber õppima juba õpitud väljendeid. Nimelt selgub, et sellist ilusat kirjakeelt, nagu ma Najeebilt õppisin, ei kasutata kõnekeelena…