Kabuli päevik

ilmus Maalehes 22. märtsil.
Internetis aadressil http://www.maaleht.ee/?page=Maailm&grupp=artikkel&artikkel=8039

Selle kojutuleku kõige absurdsem hetk oli KLMi lennukis teel Dubaist Amsterdami. Kui me olime oma kuiva piruka alla neelanud ja valmistusime tukkuma, pandi lennukis kõik tuled põlema ja kapten teatas:"Lugupeetud reisijad, vabandame ebameeldivuse pärast. Me sisenesime praegu Iraagi õhuruumi ja turvakaalutlustel hoiame valgustid täisvõimsusel". Nagu oleks ereda valguse terrorist veel vähe, kukkusid stjuuardessid oma tax-free kärudega ringi kablutama: aga keegi ei näinud olevat huvitet kell kolm öösel Iraagi kohal hõljudes lõhnaõli ostmisest...
Teine absurdne hetk oli Dubai lennujaamas, kus end ärkvel hoida püüdes mööda tobedaid poode lohistasime. Andres avastas mänguasjapoes araabiapäraste barbide - Fullade - maailma. Fulladel on kaasas näiteks palvematt või must chardori.
Kabuli lennujaam üllatas meid seekord suurte tahvlitega, millel teatati lennujaama renoveerimisest. Tore ju, aga asjad kiskusid kiiva nagu alati: passikontrolli saba oli pikim, mida elus näinud ja see ei liikunud karvavõrdki. Mingil hetkel kutsusid sõdurid sabas olevaid väheseid naisterahvaid lühemasse sappa. Õnnestus meilgi - kohaliku kombe kohaselt osutasin Andresele, öeldes "shawar dorum" (st abikaasa on mul) - naiste sappa koos üle kolida. Meie ees olid vaid loetud inimesed, aga alles tunni möödudes õnnestus sellest pudelikaelast läbi pugeda. Esimene kord Afganistanis, kus pea kohe läksime edasi lennukisse. Üle tunni aja ootasime lennukis, kuni Dubai rahvas üksaaval sabast välja nopiti. Aknast võis jälgida, kuidas närvilised reisijad jooksuga üle lennuvälja lennuki poole tõttasid.
Järgmisel hommikul pärast kojusaabumist läksime poodi ja kuhjasime ostukärusse kõike seda, millest olime unistanud: kalamarja, sealiha, kalafileed, musta leiba, lemmikkastmeid, veini. Läksin shoppingule ja ostsin tütre heakskiidul lühikese liibuva tribla, milles näen välja ilmselt nagu puberteedist unistav pensionär. Ja ometi. Kabulis vahtisid mind kogu aeg kõik kohalikud ammuli sui (nüüd aiman, kui tüütu võib olla kuulsus) ka siis, kui kandsin laiu lohvasid riideid ja pearätti. Eestis sulandun aga mõnusalt massi ka siis, kui minikleidi selga tõmban.
PS. Kohver ei saabunud jälle. Aga see ei ole vist enam päeviku lugejatele mingi uudis.

Homme, 8. märtsil, saab aasta esmakordselt Afganistani pinnale saabumisest. Homme loodame Tallinna lennujaamas maabuda kuuajalisele puhkusele. Et siis naaseda aprillis Afganistani taas viieks kuuks.
See on olnud üks omapärasemaid aastaid mu elus. Omamoodi evolutsiooniline ka. Kui mõtlen tagasi iseendale, kes ma astusin hirmununa Afganistani pinnale aasta tagasi ja võrdlen tänase vaba olekuga – oleksin nagu teine inimene.
Eile kondasin mööda linna Dobbsiga, muusikuga New Hampshire’st. Omamoodi sümboolne, sest Dobbsiga kohtusin esmakordselt eelmise aasta märtsis. Ta mängis kontrabassi ja laulis lugusid; mina käisin kontserte pildistamas (vt. märts 2006). Nüüd on Dobbs taas Afganistanis. Ta on toonud kingituseks pille ja loodab taas lastele mängida. Dobbs oli esimene inimene, kellega koos julgesin müüride tagant välja kõndima minna ja kellega esimest korda Afganistanis mäe otsa ronisin. Nüüd hüpleme taas mudaloikude vahel päikesepaistel. Ainult et enesetunne on täiesti teine, pingevaba...
Omamoodi on see olnud karm aasta. Ainult et raskused on olnud hoopis teistsugused, kui ootasin. Kuude kaupa külmetamist talvel, silmi räsivad tolmutormid suvel, väsitavad olmemured, närvesöövad reisimised.
Oleme Andresega mõlemad pikast talvest väsinud; mõtleme Eestisse-sõidust rõõmuga. Igatsen Eestis nii mõndagi. Jalutada türega Emajõe-äärsel puiesteel. Silitada meie valget pikakarvalist nurrukassi. Lesida kuumas vahuses vannivees. Hulkuda metsas. Juua sõbrannaga Odessa vahuveini. Miilustada abikaasaga käsikäes. Panna selga naiselikud riided. Hüpata otse saunalavalt jäisesse Võhandu jõkke. Sirvida raamatupoes uusi raamatuid. Vaadata vastutulijatele silma.

Saan hommikul ANSO hoiatuskirja: usaldusväärsetele allikatele toetudes on oht, et valitsusasutusi rünnatakse lähimatel tundidel. Edasi räägitakse kuni 25 enesetaputerroristist, kes arvatakse linna sisenevat lähemal ajal või linnas juba olevat. See seletab mulle, miks eile õhtul pea iga autot puuriti-uuriti.
Mul oli plaanis minna täna Murad Khane'sse. Veetsin seal ka eelmisel nädalal ühe meeldiva päeva, sest lubasin kirjutada Eesti Ekspressile kvartali renoveerimisest loo. Paraku tuleb meie kodust Murad Khane'sse minekuks - jalutuskäik võtab umbes tund aega - mööduda teel ka paarist ministeeriumist.
Ma pole täheldanud, et plahvatused toimuks siis, kui oleme ette hoiatatud. Pidev dilemma. Helistan Andresele ja peame nõu: Andres arvab, et narr on surma ka saada, kui oled hoiatatud. Nii et jään koju ja naudin hoopis sooje päiksekiiri arvutiklaviatuuril.

Kõige nurkam oli talve juures see, et puhkepäeviti ei saanud Kabulist välja. Kus sa ikka paksu lumega jalutama lähed, ei näe ju miine tähistavad märkegi. Eelmisel reedel aga korraldasid mudjahedinid demonstratsioone ja välismaalastele kuulutati igaks juhuks välja nö valge linn (liikumiskeeld).
Eile oli kaunis selge ilm ning otsustame teha sportliku väljasõidu. Kõigepealt läheme Briti surnuaeda vaatama, mis asub Bibi Mahro künka jalamil juba 1839. aastast. Kõrge savimüüri taha peitunud surnuaia eest on vana valvur Rahman aastaid hoolt kandnud. Jätame Rahmanile lahkudes pisut raha; aed on tõesti hästi hooldatud ja korras.
Surnuaias on kaunis põnev hauakividelt tekste lugeda. Siia on II Maailmasõja paiku maetud kuulsad maadeuurijad, ungari päritolu sir Mark Aurel Stein ja taanlane Henning Haslund-Christensen. Mõned prantsuse arheoloogid. Hulganisti väikeseid lapsi. Terve perekond Henleysid, kes hukkus Salangi kurul autoõnnetuses 1969. aastal. Ameerika insener, Hiina saatkonna töötaja, jesuiit Indiast. Isegi üks soomlane, Eeva Annikki Mustonen, on 1980. aastal viimse puhkepaiga siin leidnud. Sein Briti-Afganistani sõjas hukkunud ohvitseride mälestuseks ja sein lähiaastatel hukkunud ISAAFi sõdurite mälestuseks. Kõige enam lilli paistab olema aga mõned aastad tagasi Ghaznis surmasaanud noore Bettina haual.
Seejärel võtame suuna Bala Hissari kindlusele. Kahjuks kindlusesse sisse ei lasta, sest seal pesitseb sõjavägi. Kindlusest lõuna poole asub pühamu, mille ees on ainus Kabuli töötav purskkaev. Siit avaneb imeilus vaade madalaveelisele järvele ja lumistele tippudele. Ümber pühamu on kõik ümberkaudsed nõlvad täis haudu. Käisime siin mõned reeded tagasi ja nägime, et afgaanidele meeldib tulla hauale terve perega. Istutakse, juuakse teed, ronitakse nõlvadele.
Jätame surnuaiad peagi selja taha. Pärast pooleteisetunnist ronimist mööda järke nõlvu läheneme lõpuks tipule. Sher Darwaza ei ole iseendast kõrge (2200m), aga et alustasime hinnanguliselt 1600m kõrguselt, on tõus päris tubli. Meid on täna terve suur seltskond: Andrese töökaaslased Steven ja Willy. Autojuht Karim koos oma pisikese poja ja tütrega, kes oma rõõmsavärvilistes riietes meenutavad mulle teletupse. Igatahes on lapsed ülimalt vaprad, ronides virisemata ülesmäge peamiselt omal jalal, vahel kannavad küll Karim ja Steven neid seljas.
Peatume aeg-ajalt hingetõmbeks mudjahedinide laotud kiviplatvormidel, kut nad linna rakette lasid. Tipult avaneb oivaline vaade igas suunas: lõunas näeb Darulamani kuningapalee varemeid; põhjas lennuvälja, idas torkab silma staadion. Läände jääb televisioonimasti mägi Asamayi, mis tavaliselt meie kohal kõrgub; täna vaatame aga meie mastile hoopis alla...
Kaugelt alt kostuv linnamüra seguneb palvusele kutsuvate häältega: on keskpäevane palvuseaeg. Laskume mäest alla piki vana linnamüüri - mille vanimad osad arvatakse pärinevat 5. sajandist - pudedaid varemeid.