Kabuli päevik

Kõige nurkam oli talve juures see, et puhkepäeviti ei saanud Kabulist välja. Kus sa ikka paksu lumega jalutama lähed, ei näe ju miine tähistavad märkegi. Eelmisel reedel aga korraldasid mudjahedinid demonstratsioone ja välismaalastele kuulutati igaks juhuks välja nö valge linn (liikumiskeeld).
Eile oli kaunis selge ilm ning otsustame teha sportliku väljasõidu. Kõigepealt läheme Briti surnuaeda vaatama, mis asub Bibi Mahro künka jalamil juba 1839. aastast. Kõrge savimüüri taha peitunud surnuaia eest on vana valvur Rahman aastaid hoolt kandnud. Jätame Rahmanile lahkudes pisut raha; aed on tõesti hästi hooldatud ja korras.
Surnuaias on kaunis põnev hauakividelt tekste lugeda. Siia on II Maailmasõja paiku maetud kuulsad maadeuurijad, ungari päritolu sir Mark Aurel Stein ja taanlane Henning Haslund-Christensen. Mõned prantsuse arheoloogid. Hulganisti väikeseid lapsi. Terve perekond Henleysid, kes hukkus Salangi kurul autoõnnetuses 1969. aastal. Ameerika insener, Hiina saatkonna töötaja, jesuiit Indiast. Isegi üks soomlane, Eeva Annikki Mustonen, on 1980. aastal viimse puhkepaiga siin leidnud. Sein Briti-Afganistani sõjas hukkunud ohvitseride mälestuseks ja sein lähiaastatel hukkunud ISAAFi sõdurite mälestuseks. Kõige enam lilli paistab olema aga mõned aastad tagasi Ghaznis surmasaanud noore Bettina haual.
Seejärel võtame suuna Bala Hissari kindlusele. Kahjuks kindlusesse sisse ei lasta, sest seal pesitseb sõjavägi. Kindlusest lõuna poole asub pühamu, mille ees on ainus Kabuli töötav purskkaev. Siit avaneb imeilus vaade madalaveelisele järvele ja lumistele tippudele. Ümber pühamu on kõik ümberkaudsed nõlvad täis haudu. Käisime siin mõned reeded tagasi ja nägime, et afgaanidele meeldib tulla hauale terve perega. Istutakse, juuakse teed, ronitakse nõlvadele.
Jätame surnuaiad peagi selja taha. Pärast pooleteisetunnist ronimist mööda järke nõlvu läheneme lõpuks tipule. Sher Darwaza ei ole iseendast kõrge (2200m), aga et alustasime hinnanguliselt 1600m kõrguselt, on tõus päris tubli. Meid on täna terve suur seltskond: Andrese töökaaslased Steven ja Willy. Autojuht Karim koos oma pisikese poja ja tütrega, kes oma rõõmsavärvilistes riietes meenutavad mulle teletupse. Igatahes on lapsed ülimalt vaprad, ronides virisemata ülesmäge peamiselt omal jalal, vahel kannavad küll Karim ja Steven neid seljas.
Peatume aeg-ajalt hingetõmbeks mudjahedinide laotud kiviplatvormidel, kut nad linna rakette lasid. Tipult avaneb oivaline vaade igas suunas: lõunas näeb Darulamani kuningapalee varemeid; põhjas lennuvälja, idas torkab silma staadion. Läände jääb televisioonimasti mägi Asamayi, mis tavaliselt meie kohal kõrgub; täna vaatame aga meie mastile hoopis alla...
Kaugelt alt kostuv linnamüra seguneb palvusele kutsuvate häältega: on keskpäevane palvuseaeg. Laskume mäest alla piki vana linnamüüri - mille vanimad osad arvatakse pärinevat 5. sajandist - pudedaid varemeid.