teisipäev, juuli 24, 2007

 

Kuningas on surnud

Täna kuulutati välja kolm puhkepäeva - endise Afganistani kuninga Zahir Shahi surma puhul. Tiitliga "Afganistani rahva isa" pärjatet Zahir Shah tuli tagasi Afganistani mõned aastad tagasi, sest tahtis surra oma kodumaal. Eile vaatasin huviga kohalikust riiklikust televisioonist vanu kroonikakaadreid: Zahir Shah koos koos Kennedy'tega Valges Majas, pärga panemas Gandhi haual, külastamas erinevaid piirkondi. Zahir nägi oma paljaks aetud pea ja prillidega välja nagu tüüpiline haritlane. Valges kübaras ja põlvini tualetis kuninganna Homairagi ei mõjunud Jaqueline Kennedy kõrval võõrastavana.
Zahiri neljakümneaastase valitsusaja kohta ütlevad afgaanid kaunis lahkeid sõnu. Meie peremees kapten Attayee meenutas eile: kaunis vaene, kuid rahulik aeg. Pärast Zahir Shahi kukutamist troonilt 1973. aastal - kukutajaks oli tema enda lellepoeg ja väimees Daoud - on toimunud järjepanu mitmed riigipöörded ja võimuvahetused kuni sõdadeni välja.
Zahiri ajal toimus kaunis palju arenguid: esmakordselt suudeti välja ajada hulganisti abi nii USAlt kui ka idablokist. Ehitati maanteid, rajati tehaseid ja sai valmis põhja- ja lõunaosa ühendav Salangi tunnel.
Edusammud olid ka hariduse vallas. Avati riburada Kabuli ülikooli erinevad teaduskonnad. Esimesena prantslaste toel (loogiline, sest Afganistani kuningad - kaasa arvatud Zahir Shah - said oma hariduse Prantsusmaal) meditsiiniteaduskond. Hiljem lisandusid sakslaste, venelaste ja ameeriklaste abil teisedki harud. Püüti kirjaoskust arendada, samuti võrdõiguslikkust - ka tüdrukud läksid kooli ning astusid ülikooli (enamasti said neist õpetajad). 1965. aasta konstitutsiooni kohta on öeldud, et see oli üks moslemimaailma edulisemaid. Vähemalt teoorias.
PS1. Fotodel (tehtud aprillis 2006) on viimase kuninga isa Nadir Shahi rüüstatud mauseleum. Kuuldavasti maetakse ka Zahir Shah siia.
PS2. Armsad lugejad, loodame homme startida Kashmiri puhkama. Pole teada, kas õnnestub Srinagaris päevikut täiendada. Kui mitte, kohtume taas 3. augustil, Inshallah.

esmaspäev, juuli 23, 2007

 

Afganistani-väsimus

Viimasel ajal olen diagnoosinud endal Afganistani-haiguse. Algselt oli see lihtsalt tüdimus palavusest (nii 35-40 kraadi varjus). Järgmisena hakkasin tundma väsimust keskkonnast. Käin praegu üksi nii vähe väljas kui võimalik - kui käin Andresega koos kõndimas, siis nii avalikult ei vahita kui üksinda liikudes.
Sõber Jean rääkis: tal läks Kabulis ühel hetkel närv nii mustaks, et ta lihtsalt röögatas meeste peale, kes teda vahtisid. Õnneks ma veel karjuma ei ole hakanud. Aga panen tähele, et viimasel ajal ma ei suuda taluda enam isegi mitte jõllitavaid aednikke ja teisi peremehe palgatud abilisi koduaias - pigem põgenen tuppa, kui keegi väljas askeldab.
Kõige enam masendavad siiski halvad uudised. (Tõsi küll, vahepeal on Eesti uudiseid lugedes tunne, et ka kodumaal on surmasaamiste koha pealt ikka asjad väga kiivas.) Mõrvatud sakslane siinsamas Kabuli külje all Wardaki provintsis, bussitäiest pantvangiks võetud korea noortest rääkimata.
Tuttavad välismaalased, kes on töötanud Afganistanis Talibani ajal, on rääkinud, et taliibide arusaamine maailma asjadest oli küll üliväga piiratud, aga üks suur pluss oli võrreldes praegusega: et kriminaalsus puudus, siis ringi liikuda oli turvaline. Nüüd on mängu tulnud hulganisti ettearvamatuid tegureid - idast saabuvad ekstreemsed enesetapjad ja läänest saabuvad võõrad väed. Ja nagu ikka, on kõige suuremaks kannatajaks asjasse mittepuutuvad.
Surmasaanud tsiviilisikute arv on kõikuv. Olenevalt sellest, kes infot annab. Sõber Jean saatis oma reporterid Laskharis pärast ühte pommitamist külla intot koguma. Sellest tuli huvitav raport: surmasaanud tsiviilisikute numbrid ei kattunud ikka üldse okupatsioonivägede antud ametliku infoga. Ja ametiisikud tunnistasid alles siis surmasaanuid, kui ühes tükis surnukehad keskusesse transporditi (neid siis ei arvestatud, kes mitmes tükis maha jäid). Selge on ainult see, et siin saab surma saab tsiviilisikuid enam kui sõdureid.

reede, juuli 20, 2007

 

Jalutada pimedas Kabuli tänavatel

Enne Afganistani tulekut nägin mitu korda järjest sama und: jalutasin öösel kitsastel vaiksetel tänavatel, ääristet kõrgete müüridega. Kuidagi teadsin, et tegu on Kabuliga. Tegelikult polnud mul tollal aimugi, kuidas Kabuli tänavad päevaselgi ajal välja näevad, rääkimata öisest ajast.
Mäletan siiani selgelt oma ahastust pärast turvatreeningut. Mõtlesin, et ilmselt ei õnnestu mul siin maal kunagi jalutama minna. Rääkimata öisest jalutuskäigust. Õnneks saime siiski peagi oma hirmudest üle. Jalutame õhtuti koos päris tihti: külla, süüa ostma või restorani. Siin on muidugi mõningad "aga'd" nagu jälgilt haisvad sügavad lahtised kanalisatsioonikraavid tänavate äärtes või valvuriputkadega blokeeritud kõnniteed, nii et pidevalt tuleb tiheda liiklusega teedele astuda.
Eile jalutasime kolmveerand tunni tee kaugusel asuvasse liibanoni restorani, kus on suurepärased eelroad. Nii meie söögikord koosneb salatitest ja hummosest. Asusime kodust teele peale kella kuut, mil palavus järgi hakkab andma. Pärast kerget einet otsustame ka tagasi jalutada (vahel võtame pimedal ajal küll takso).
Pimedus suvises Kabulis on omamoodi kõikehõlmav ja salapärane: et tänavavalgustust ei ole, siis annavad valgust vaid üksikud lambikesed juurviljalettide kohal või leivaküpsetustöökodade valgustatud aknad, kust viimased leivad omaniku leiavad. Pagaritöökodade põrandad on tavaliselt vaibaga kaetud ja sinnasamasse end ööseks pikali vistataksegi.
Sinakat valgust kumavad ka valvuriputkade teleekraanid. Mind tõesti huvitab, millal see jama siin ära lõpeb, et ilmatu arv relvastatud noori mehi omi päevi voodis logeledes ja telekat vaadates - nö "valvates" - mööda saadab. Kui on tegu vaikse pimeda kõrvaltänavaga, tuleb vaistu usaldada. Mobiil annab ka veidi valgust, nii et jalgu päris ära ei murra. Vastutulijate siluetid joonistuvad välja autotuledes - omamoodi põnev valjuteater.

esmaspäev, juuli 16, 2007

 

Puhkusekorralduse okkaline rada

Et meie Afganistanis kohapealviibimised on seni olnud 5-kuulised (tuleme Eestisse augusti lõpul), siis hakkab väsimus siinsest eluolust peale tikkuma. Näiteks UN-tegelased töötavad rezhiimil 8 nädalat kohapeal ja siis nädal puhkust.
Otsustame võtta juuli lõpul nädalase puhkuse, et sõita taas Indiasse. Seekord Kashmiri. Ehkki Kabuliga samal laiuskraadil asuv sihtkoht Srinagar asub linnulennult sama kaugel kui näiteks Mazar-e Sharif, tuleb meil sõita esmalt lõuna poole, Delhisse, ja siis põhja tagasi.
Nagu ikka, algavad organisatoorsed raskused. Kabul-Delhi lennupilet pole probleem, aga India siselennud on see-eest peavalu. Nii Indian Airlines, Deccan Air kui Jet Airlines müüvad internetis pileteid, aga aksepteerivad ainult India krediitkaarte. Eelmisel korral abistas meid üks tuttav hindu, kes nüüd on maalt lahkunud. Seekord läheb skeem segasemaks: Andrese kolleeg Giuseppe palub abi tuttavalt hindult, kes elab Austraalias. Sel mehel küll Indias väljaantud krediitkaart puudub, kuid ta kirjutab oma Mumbais elavale vennale, kes meie näpunäidete järgi siis odavaimad - Air Deccani - elektroonilised piletid ostab. Imepärane usaldus, arvestades seda, et oleme kusagil Kabulis asuvad tundmatud tegelased. Raha saadame mehele - vastavalt tema palvele - Western Unioniga.
Teine segane moment on viisa. Eelmisel korral tegeles viisandusega Andres. Seekord otsustan asjaga ise toime tulla, sest India saatkond asub meist vaid veerand tunni jalutuskäigu kaugusel. Mul on kaasas täidetud ankeedid, fotod ja passid. Hommikul kohale jõudes näen tükk aega vaeva, püüdes leida õiget sissekäiku - saatkonna ees on kaunis palju rahvast. Pääsen lõpuks eeskotta, kus juba seitse seltskonda ees ootamas. Afgaanist valvur võtab - mu protestidest hoolimata - kotist ära mobiili (topib endale püksitaskusse) ja mu kaamera (viib silma alt ära kusagile). Sikhist ametnik otsustab, et minu järjekord on peagi käes -võib-olla seepärast, et olen ainus välismaalane?
Vastuvõturuumis on kaks tülpinud ametnikku. Üks neist vaatab passides meie talvist viisat ja otsustab, et saame viisa kiirkorras - samal päeval. Ta küsib minult, kui palju maksime viisa eest eelmisel korral. Ütlen, et ei mäleta (tegelikult mäletan, aga mind huvitavad selle küsimuse tagamaad). Ametnik mõtleb veidi ja kritseldab taotluse peale 40 dollarit ja Espana (ehkki nina ees on tal pass kirjaga Estonia). Tore, see on peaaegu kaks korda vähem kui eelmisel korral.
Suundun nurgas asuva klaaskapi poole, kust pahur meeshääl nõuab minult täpselt 80 dollarit. Minu sajalist ei ole ta nõus vastu võtma - lähete välja ja vahetate raha lahti. Lähen eeskotta, kus pärin oma asjade järele. Valvur saadab mind tänavale. Rentslis istub rahvamassis väike afgaani poiss, kes kougib minu fotoaparaadi ja mobiili oma seljakotist välja ja küsib raha. Bare chi - mille eest, röögatan maruvihasena.
Üle tee on afgaanide käsitööhoov, kust nii mõnegi eseme olen ostnud. Lähen sinna ja kurdan meestele oma kehvas dari keeles probleemi. Üks afgaan arvab, et leiab kellegi, kes sajalise lahti vahetab. Ta võtab mu rahatähe ja kaob silmist. Selles suhtes võib siin maal võib jumala rahulik rolla - sellist asja ei ole, et rahaga ära kõnnitakse. Mõne aja pärast olengi sobivate kupüüridega varustet. Pakun väikest kingitust, aga mehed keelduvad.
Läbin kadalipu uuesti kuni klaaskapis meheni, kes võtab oma pluusitaskust välja dollarite puntra ja lisab minu kaheksakümmend dollarit sellele. Loomulikult oleks ta võinud mulle tagasi anda, väiksemaid rahatähti on seal hulgim. Hoolimata organisatoorse poole jaburusest väljun saatkonnast rahulolevana: õhtupoolikul võib passidele järele tulla.
PS. Fotod on meie talvisest Kerala-reisist.

teisipäev, juuli 10, 2007

 

Meeste maailm ja naiste maailm II

Sõber Jean räägib loo oma tuttavast, kelle salajane armulugu on jõudmas õnneliku lõpuni. Aman kohtas ülikoolis Aminat ja nad armusid. Järgnesid aastad, täis SMS-sõnumeid (kuidas nad enne küll suhelda üldse said, imestab Jean) ja “juhuslikke” vilksamisi kohtumisi. Ühine söömaaeg või kinnominek ei ole ju võimalik. Kuidas siis kohtuti? Näiteks noormees passis nurga peal, kui armastatud neiu bussiga mööda sõitis. Lõpuks otsustasid noored abielluda – aga kuidas seda korraldada? Kellelgi perekonnast ei tohtinud ju aimugi olla, et noored üksteist tunnevad.

Amin kasutas kavalust: veenis ema, et on kuulnud, et “selles majas on kena tütarlaps”. Ema uuris asja ja tuli rõõmusõnumiga koju: mitte lihtsalt üks sobiv tütarlaps, vaid suisa kolm! Aminil oli paras peavalu: kuidas välistada osavalt armastatu õed, sest tema tahtis ju ainult üht. Igatahes on jõudnud lugu nüüd kihlusefaasi.

Siinsed lood võivad ikka väga erilised - otsekui muinasjutud - tunduda. Vahel õnnestub, lisaks kuuldule, ka midagi huvitavat lugeda. Loen parajasti kaht raamatut: Veronica Doubleday Three women of Herat (tlk. Kolm Herati naist) ja Helen Saberi Afghan Food and Cookery (tlk. Afganistani toit ja kokandus).

Esimene on pilguheit afgaanitaride ellu 1970ndatel. Veronica ja tema inglasest abikaasa (kes uuris afgaanide muusikat) õppisid ära pärsia keele ja elasid Heratis mitmeid aastaid. Esimene aasta sarnases vägagi minu muljetele: selle veetis Veronica meeste-keskselt. Seejärel võttis ta vastu teadliku otsuse läheneda naistele: tal õnnestus sulanduda pereringi, nii et teda võeti kaasa pereüritustele (näiteks kihluste läbirääkimistele). Veronica hakkas tänaval kandma naiste soovitusel chador’i (mis aitas tal paremini sulanduda ühiskonda), ta laskis enda peal katsetada valulikke kosmeetilisi protseduure ning tegi läbi koos naistega ka pikad (ja vahel tüütud) kombetäitmised. Aga tulemuseks on täpsed detailsed kirjeldused naiste elust, tradtisioonidest ja kommetest. Kahtlustan, et praegu on linnaafgaanide kombed muutunud: tühjas toas troonib tavaliselt telekas nagu altar ka kaunis vaeses perekonnas.

Teise lääne naise, afgaaniga abiellunud Helen Saberi raamat on omamoodi võluv toiduvalmistamise õpetus. Lisaks mitmete allikate läbipuurimisele kirjeldab ta oma laiendatud perekonna ja afgaanidest sõprade retsepte, aga samuti traditsioonilisi toiduvalmistamise riistu, kombestikku, toiduaineid. Minu jaoks on raamatul veel üks lisaväärtus: toidu- ja maitseainetel ning söökidel on ära toodud darikeelsed nimetused.

Mõni aeg tagasi arutasime oma külalistega – juhtusid olema inimesed, kes Afganistanis käinud juba aastakümneid tagasi -, et meie arusaamine afgaani köögist on kaunis ühekülgne. Ikka kebab, riis, leib ja lihapallid. Aga tuttavad mäletasid teistsuguseid aegu, mil kohalikes restoranideski pakuti tervet pikka nimekirja erinevaid toite. Eks seegi ole näide pikalt kestnud sõdadeperioodist: mis uhkeid söömaaegu sa ikka niiväga vaaritad, kui elu sinu ümber kokku variseb.

esmaspäev, juuli 09, 2007

 

Meeste maailm ja naiste maailm

Meie afgaanist majaperemehel on külalised. Pärast pikki põhjalikke ettevalmistusi kaetakse aeda kaks lauda: üks meestele ja teine naistele. Kuuleme oma suure toa aknast meeste tasakaalukat väljapeetud kõneüminat; magamistoa aknast kostab kõrvu naiste katkematu rõõmsameelne naerulagin. Ehkki tegu on moodsa afgaani perekonnaga, hoidavad mehed ja naised siiski “omade” ringi.

Üks küsimus, millega mind aeg-ajalt pommitatakse: kas sa tõesti usud, et on olemas õnnelikku afgaanitari? Muidugi usun. See, et siin maal on erinevad kombed, ei tähenda veel automaatset õnnetuks-olemist.

Rünnatakse kõikvõimalike kolelugudega lääne naistest, kes on abiellunud muhameedlastega ja pärast läände tagasipöördumist oma kogemustest raamatu kirjutavad. Lugesin Eestis mitu sarnast raamatut läbi ja tahes-tahtmata tekkis küsimus: kuidas oleks nüüd mõne positiivse looga? Nende raamatute probleemiks on see, kirjeldatakse inimeste lugusid, kes on ette valmistumata abiellunud võõrasse kultuuri. Sellisesse kultuuri, kus reeglid on ikka väga paigas. Oleks naiivne loota, et perekond hakkab traditsioone võõra kultuuri järgi muutma.

Kõige suurem erinevus on - minu meelest - see, et kui läänes veedavad abieluinimesed koos palju aega, siis Afganistanis käib elu põhiliselt omasooliste seltskonnas. St naine veedab palju enam aega koos abikaasa ema, õdede, lastega kui oma abikaasaga. Lääne kultuurist pärit naisele võib selline kogemus ikka päris põrutavana (ahistavana) tunduda.

Teine oluline vahe on elu laiendatud perekonnas. Minu poeedist sõber Waheed on ainus moodne afgaan, keda tean elavat omapäi – koos naise ja väikese tütrega. Waheed isegi kandis nädal aega hoolt tütre eest, kui tema poeedist naine Iraanis konverentsil käis. Üldiselt elavad ikka pead-jalad koos mitmed generatsioonid. Kohtasin Kunduzis aseministrit, kel on 22 last (ühe naisega). Ta kurtis, et laste nimedki ei seisa meeles, mis veel lastelastest rääkida...

Laiendatud perekonnaelu annab eelised just vanematele inimestele: vanim meesterahvas - perepea - on tavaliselt see, kes otsustab raha jagamise üle (näiteks kui noor abielumees käib tööl, annab ta raha ikkagi oma isa kätte, kes otsustab, kuidas seda jagada). Seni kohatud vanad pereemad on olnud imeväärikad. Nende kogemust hinnatakse, noored naisliikmed teenivad neid austusega ja nende sõna on seaduseks (võrdle meie kultuuris äraunustatud vanainimestega).
PS. Pikad vaikimised ei ole tingit mitte sellest, et meiega pn miskit halvasti, vaid ääretult kehvast intenetiühendusest viimasel ajal.

esmaspäev, juuli 02, 2007

 

Leivateost afgaanide moodi

Tuli eile isu pizza järele - vastavalt Andrese itaallasest kolleeg Giuseppe soovitusele läksin nurga peale leivatöökotta ja ostsin ühe ümmarguse naan-e usbeki. Leib tõmmati välja otse hõõguvast ahjust, visati mulle näppude vahele ja nii ma seda hüpitades kodu poole tagasi liikusin. Leiva hind oli 8 afsi, nii et mulle anti 10 afgaanisest kupüürist münt veel tagasigi.
Esimene poolaasta, mis Afganistanis elasin, ma münte ei näinudki - väikseim arveldav ühik näis olevat dollar. Nüüd, mil ma omapead ringi liikudes lähedastelt tänavakaupmeestelt süüa ostan, antakse tihti peenraha tagasi. Kui peenrahast keeldun, ulatatakse lisaks mõni puuvili - bakshish ehk siis kingitus.
Leib on peamine toit vaesema elanikkonna seas, nii et leivatöökodadel on tipptundidel isegi saba ukse taga. Aga ka kallis restoranis on leib alati kõrvaseks; teisiti ei ole siin mõeldav. Rory Stewart, kes omapead Heratist Kabulisse kõndis, peamiselt teest ja leivast oma teekonnal elatuski.
Bamianis kutsusid lahked leivategijad mind töökotta sisse ja siis sai protsessi ka lähemalt jälgida: kolm-neli meest vorpisid uskumatu kiirusega pätsikesi ning lapikuid leibu valmistada. Keset töökoda on ahi - näeb välja nagu hõõguv põrguauk maa sees - kuhu siis üks mees välgukiirusel leiva siseseinale kinni lartsatas. Mõne minuti pärast tõmbas teine mees - spetsiaalseid pikavarrelist labidakest ja harki kasutades - need efektse liigutusega siis välja. Tempo oli selline, et ükskõik kuidas ma ka ei püüdnud, ei saanud kõiki kunagi kaadris fookusesse.

This page is powered by Blogger. Isn't yours?