Kabuli päevik

Viimasel ajal olen diagnoosinud endal Afganistani-haiguse. Algselt oli see lihtsalt tüdimus palavusest (nii 35-40 kraadi varjus). Järgmisena hakkasin tundma väsimust keskkonnast. Käin praegu üksi nii vähe väljas kui võimalik - kui käin Andresega koos kõndimas, siis nii avalikult ei vahita kui üksinda liikudes.
Sõber Jean rääkis: tal läks Kabulis ühel hetkel närv nii mustaks, et ta lihtsalt röögatas meeste peale, kes teda vahtisid. Õnneks ma veel karjuma ei ole hakanud. Aga panen tähele, et viimasel ajal ma ei suuda taluda enam isegi mitte jõllitavaid aednikke ja teisi peremehe palgatud abilisi koduaias - pigem põgenen tuppa, kui keegi väljas askeldab.
Kõige enam masendavad siiski halvad uudised. (Tõsi küll, vahepeal on Eesti uudiseid lugedes tunne, et ka kodumaal on surmasaamiste koha pealt ikka asjad väga kiivas.) Mõrvatud sakslane siinsamas Kabuli külje all Wardaki provintsis, bussitäiest pantvangiks võetud korea noortest rääkimata.
Tuttavad välismaalased, kes on töötanud Afganistanis Talibani ajal, on rääkinud, et taliibide arusaamine maailma asjadest oli küll üliväga piiratud, aga üks suur pluss oli võrreldes praegusega: et kriminaalsus puudus, siis ringi liikuda oli turvaline. Nüüd on mängu tulnud hulganisti ettearvamatuid tegureid - idast saabuvad ekstreemsed enesetapjad ja läänest saabuvad võõrad väed. Ja nagu ikka, on kõige suuremaks kannatajaks asjasse mittepuutuvad.
Surmasaanud tsiviilisikute arv on kõikuv. Olenevalt sellest, kes infot annab. Sõber Jean saatis oma reporterid Laskharis pärast ühte pommitamist külla intot koguma. Sellest tuli huvitav raport: surmasaanud tsiviilisikute numbrid ei kattunud ikka üldse okupatsioonivägede antud ametliku infoga. Ja ametiisikud tunnistasid alles siis surmasaanuid, kui ühes tükis surnukehad keskusesse transporditi (neid siis ei arvestatud, kes mitmes tükis maha jäid). Selge on ainult see, et siin saab surma saab tsiviilisikuid enam kui sõdureid.