pühapäev, juuli 30, 2006

 

Pakkimiseelsed mõtted

Lõpetasin Saira Shahi raamatu Jutuvestja tütar. Mis mulle afgaanide - või ehk täpsemalt - välismaal üleskasvanud afgaanide raamatuid lugedes meeldib, on olustiku ja kommete tundmine. Paljud sõnad, käitumisviisid ja kohad on usutavad-tuttavad. Teisalt näib mulle, et afgaanidel ei ole (veel) pikkade juttude kirjutamise traditsiooni: raamatute üksikud osad võivad olla tugevad, aga süshee tervikuna kipub olema laialivalguv ning kohati isegi hollywoodilik. Kõik püütakse panna ühte raamatusse - nii on raamatutes kindlasti kohustuslikud kolelõigud Talibanist, Peshawari põgenikelaagritest jne.
Saira Shah kui pooleldi afgaan (isa poolt) tegeleb enda juurte otsimisega. Ta suhtub afgaanide kombesse ülistada verevalamist kaunis irooniliselt. Paradoksaalsel kombel on samas terve tema raamat otsekui ülistus iseendale kui vaprale naisele, kes mägedes mujahedinidega ringi kolab, pommide-miinide vahel ringi silgates. Tegelikult naudin kõige enam osa, mida ta ei olnudki ise kirjutanud: peatükkide ees olid lühikesed värsid-anekdoodid-õpetlikud lood siinkandi kirjanduse (Rumi, Saadi jne) klassikast.
Aga nüüd tuleb meil asjad hiigelsuurtesse plekkkastidesse pakkida (kohalik käsitöö), need Andrese töökaaslaste majja kolida ja seejärel lennukile tõtata. Vandusin küll, et jalga enam Ariana lennuki peale ei tõsta, unustades seejuures ära, et meil on nende Kabul-Dubai tagasisõidupiletid siiatulekust saati tagataskus...

 

Ameeriklaste konteinerlaagris

Meid kutsuvad ameerika veterinaarid külla. Nende laagris toimub kord kuus nö grillõhtu, kus mustad mehed kõikvõimalikku maitsvat liha küpsetavad. Seitsme dollari eest võib süüa niipalju kui jaksad.
Ameeriklaste konteinerlaager asub saatkondade rajoonis. Tänav on suletud, nii laseme Mussa minema ja jalutame teetõkiste vahelt väravaputkani. Tegemist on pigem terve turvaüksuse läbimisega: asjad sõidavad läbivalgustamisele, ise kõnnime läbi metalliotsijate, meilt võetakse ära passid ja antakse vastu külastajakaardid. Lisaks hambuni relvastatud turvameestele jälgivad meid igast ruuminurgast kaamerasilmad.
Õnneks tuleb Bob meile peagi vastu. Laager kujutab endast ideaalselt sirgete asfaltteede võrgustikku, mida ääristavad tihedalt külg külje kõrval merek0nteneri mõõtu väikese aknaga valged plekkmajakesed. Veterinaariaprofessor Corrie seletab, et igaühes on kaks asukat ning loomulikult on majakesed varustet kaabeltelevisiooni, interneti, katkematu elektri ja konditsioneeriga. Ometi ei saa lahti tundest, nagu viibiksin vanglas. Nii ahistav tundub steriilne, kuid eristamatult muutumatu plekist osmikuterivi.
Siiski on laagris ka mõned hüved: siin on nii hea varustusega jõusaal kui ka söökla. Õuele on üles seatud trobikond laudu ning suundume peagi toidujahile: lisaks eri sorti lihale on sööklast võimalik võtta muid lääne tsivilisatsiooni hüvesid nagu friikartuleid, ketshupit või jäätist.
Vatsakad elanikud, peapallimütsid ja muu vägagi iseloomulik atribuutika tekitab tunde nagu viibiksime USAs, mitte Afganistanis. Pugime end Andresega kiiresti kurguni täis ja tunneme sellist väsimust, et kasutame varsti juhust tuttavate autoga jalga lasta. Enne tuleb orienteeruda kottpimedal tänaval, mis ei ole eriti meeldiv kõikjal vedelevate okastraadirullide tõttu. Lehvitan pimedas mööduvatele soomikutele, mille küljes uljalt soome lipp laperdab.

laupäev, juuli 29, 2006

 

Kanad tules

Igal hommikul lõbustame enne Andrese tööleminekut end jänkupuuri piilumisega. Nimelt on meie pesakeses elavatel lastel oma lemmikloomad. Päeval lastakse jänkud õue lahti; nad liduvad igas suunas laiali, nosides lilli ja kalpsates liivakasti. Väga popid on siinkandis ka kanaarilinnud: üks manageridest toob tihti oma linnukesed kaasa ja siis nad laulavad üksteise võidu tundide viisi. Kabuli restoranides on mitmeid loomi: Le Monde võõrastemajas elavad antiloobid, restoranis Atmosfere küülik, india restoranis mingid põnevad kanalised. Koeri seevastu näeb üliharva, ehkki nende haukumist on öösel kuulda küll.
Viimastel päevadel kohtume tihedalt Andrese töökaaslastega ja nende sõpradega, kes on hariduselt veterinaarid. Siin töötavad eksperdid meenutavad mulle tihti pensionil priimabaleriine: tegu on tugevate isiksustega, kes nõuavad täit tähelepanu oma egole. Igatahes tänan jumalat et ei tea veterinaariast mõhkugi ning mul puudub vähimgi võimalus suurustamisorgias osaleda.
Paar päeva tagasi satume Giuseppe - kes on tõepoolest suurepärane kokk ja imepärane külaliste vastuvõtja - korraldatud õhtusöögil kuulama pealt vestlust, kus veterinaarid omavahel vaimustunult räägivad haigustest. Afganistan on imepärane koht, kinnitavad nad: pea iga looma lahates võid sattuda mingi haiguse otsa, mis muidu vaid raamatututest teada.
Kevadel oli peamine jututeema kanade tapmine: kodulinde notiti linnugripi hirmus ikka tuhandete viisi maha. Meie sõber Siri kartis sotsiaalset katastroofi; nimelt tegeles 35 000 afganistani leske endal elu seeshoidmiseks kanakasvatusega.
Andres kirjeldas, kuidas igal hommikul võis näha hõbedastes tulnukaülikondades seltskonda: veterinaaria labor tühjenes inimestest, kes kõik suundusid küladesse linde mõrvama. Terved pikad õhtud kuulasime õhtusöögilauas arutlusi selle üle, kuidas on ikkagi sellel maal õige viis linde tappa.
Nüüd siis viimane lugu: nimelt otsustati kanad uimastada eetriga ning seejärel neile tuli otsa pista. Üks kana olevat aga liiga ärgas olnud ja lennanud põlevana mööda õue ringi. Mul kisub kõht krampi, samal ajal kui lauasistujate näoilmed näivad tõeliselt lõbustet. Samas näitab Giuseppe tõelise isauhkusega meile elektrikilbi otsas pesitsevat tuvimammat, kes poja välja on haudunud. Saa neist veterinaaridest aru.

kolmapäev, juuli 26, 2006

 

Millega on võimalik harjuda?

1. Kohutava palavusega, ca 41 kraadi varjus. Lohutus: meil Kabulis saab veel elada, siin on kuiv kuumus. Kunduzis on aga vilus 50 kraadi ning Jalalabadis õhuniiskus 90%.
2. Sõjaväekopteritega, mis mulle seni vaid Vietnami sõjafilmidest ette tulid. Aeg-ajalt tiirlevad need pea kohal nagu närvilised putukad, mehed kuulipildujate külge klammerdunud. Lohutus: laskma nad seni veel hakanud ei ole.
3. Püssipaukudega sumedas öös. Lohutus: õnneks paugutatakse kaugemal.
4. Pommide ja miinidega - iga hommik toob uudiseid kellegi surmast. Lohutus: aga meie liiklusstatistika on umbes sama kurb. Vaid surmasaamise põhjused on erinevad.
5. Kõikjal vedeleva sõjatehnika jäänustega. Lohutus: soomukid on laste seas populaarne ronimisatraktsioon - turnimispuid neid ju ei ole.
6. Tankisuuruse pidevalt töötava generaatoriga magamistoa seina taga. Linna elekter on pea olematuks kahanenud, nii on pea paks pidevast mürast ja kontides tunda kerget vibratsiooni. Lohutus: aga see-eest oskab väheseid vaikusehetki hinnata.
7. Kahtlase kvaliteediga liha- ja piimatoodetega. Lohutus: aga see-eest missugused puuviljad! Ja need veel vahelduvad vastavalt hooajale. Kevadel alustasime apelsinidega, siis pistsime mangot, nüüd on meloniuputus ning esimesed viinamarjadki valmis.

pühapäev, juuli 23, 2006

 

Keelest ja meelest

Jean, kes hetkel Bishkekis ajakirjanikke koolitab (nautides šortsides ringiliikumist ning basseinis ujumist), räägib mulle korduvalt lugu oma sõprusest afgaan Waliga. Nad olid ligi poolteist aastat vaata et südamesõbrad, kui mees äkki – päevapealt - distantseerus. Jean ei saa siiamaani aru, mida ta valesti tegi või ütles. Mingi müstiline tasakaal on rikutud ning Wali lihtsalt ei suhtle enam temaga.

Tundub, et midagi sarnast on juhtunud Waheediga. Kohtusime viimati, kui tagasi jõudsin. Tõin mõned kingitused - ingliskeelse eesti muinasjuttude raamatu ning fotoalbumi, mille iga pildi kohta Waheed lisaseletusi tahtis. Õppisime tunnikese dari keelt ning leppisime kokku, et ta toob oma naise meile lõunale. Nüüd on ta kaks nädalat lihtsalt kadunud. Ükskõik kui palju ma ei helista või kirjuta, vastust ei tule. Loodan väga, et tegu ei ole sõpruse katkemisega.

Võtsin keeleõpingud omapead kätte. Avastasin raamatupoest Glassmani õpiku kaheksa CDd ja hoolimata krõbedast hinnast ostsin need ära. Kodus selgus kurvastaval kombel, et idee küll suurepärane – dari keele oskaja on sisse lugenud kogu õpiku teksti -, aga nõrk on tehniline pool. Nimelt ei lugenud ei Anderese ega minu arvuti kehva kvaliteediga plaate välja. Raamatupoes anti raha küll pikemata tagasi, kuid partii on otsas. Loodetavasti saabub uus (ja parem) enne ärasõitu.

Iga päev pommitan mänedžeri, naabrite kokka või lapsehoidjat darikeelsete sõnadega. Keele loogika ei tundu hetkel raske, aga hääldusega olen küll kimpus. Kõik need kurgupõhjast tulevad kkkhhh-d on ikka liig mis liig. Ometi tunnen lapsikut rõõmu, kui suudan arusaadavalt kuuldavale tuua triviaalseid lauseid nagu “sellel ruumil on viis akent ja kaks ust” (I utaq panj kelkin o du darwazá dóra) või küsida “kas teil on valvur?” (shomá chaokidár dóren?).
PS. Just saabus sõber Waheedilt kiri. Suri tema onu; ta on kogu aeg Mazaris olnud. Nii et lihtsalt kehva kommunikatsioon...

reede, juuli 21, 2006

 

Varjulises Lilleaias

Hommikul tuleb Karim meile järele ja viib Gulbagh'i (tõlkes "lilleaed") jalutama. Sõidame mööda Kabuli jõe äärset (jõeorg on hetkel küll täiesti kuiv) tuttavat teed Lalanderi suunas, kuid keerame õige pea pärast Kabuli lõppemist külavahele. Peagi hakkab paistma kõrgete puude tihe tumeroheline klump - haruldane vaade siinses maastikus. Kunagi olid kõik need mäeküljed metsaga kaetud, aga hoolimatu maharaiumise tagajärjel näeb üliharva mõnd suuremat puud. Mõnede Kabuli tänavate ääres annavad hiiglaslikud kännud ja juured vaid aimu, kui roheline see linn kunagi oli.
Peatume peagi värava ees, kus poistele nõutud 150 afgaani (ca 3 dollarit) maksame ja olemegi sees. Peale Herati, mis oli roheline linn, ei mäletagi Afganistanis sellist mõnusalt jahedat ja varjulist tunnet. Lilli siin küll ei ole, aga rohelust jagub küllaga. Hiiglaslike puudega ääristatud alleede ääres niriseb kraavides vesi. Päike püüab küll tungida läbi tihedate puulatvade, tekitades teele üksikuid heledaid laike, kuid jääb suhteliselt jõuetuks tiheda rohelise müüri ees.
Karimil on täna kaasas väike tütar ja poeg, kes lippavad ringi nagu koplisse lahtilastud varsakesed. Teeme pargile ringi peale ja ronime kõrvalasuva künka otsa, kus seisavad soomiku jäänused. Kogu maastik on kõrbenud toonides, ainult park moodustab üksiku erksa laigu. Künka otsas on asunud suur maja, pigem palee, mille saatusest räägivad vaid kaks pommilehtrit. Selles majas elanud inimestel avanes terrassidelt oivaline vaade Lalanderi kuru suunas; parki viivad siit veel tänagi trepid.
Ehkki on suhteliselt varane hommik, näeb perekondi piknikupaiku sisse seadmas. Kauneim istumiskoht asub väikese basseini kõrval hiiglaslike puude vilus. Siia on end vaipadele külitanud perekond: väga väärika olekuga vanemad, filmikaameraga vanem poeg, kaunitarist tütar ja noorem poeg, kes meiega inglise keeles tutvust tuleb sobitama. Sõbralikult kutsuvad vanemad meid endaga teed jooma (aga mitte autojuhti, siin paistab tehtavat klassivahet). Karim jätab oma lapsed meie juurde mängima ja läheb ise autot ära tooma. Laseme noorel peretütrel endile teed ja kompvekke serveerida. Perepoja vahendusel arendame vestlust - tegu on kõrge ametniku perekonnaga - kui äkki piknikupaiga kõrval mitu autot peatub ja sealt tohutul hulgal peamiselt naisi-lapsi välja pudeneb.

Tegemist on suure perekonnaüritusega. Daamid kannavad pigem indiapäraseid riideid ja näevad kaunid ja hoolitsetud välja; lapsed on pigem euroopaliku riietusstiiliga. Tulebki välja, et enamik pereliikmetest on Afganstani külla tulnud; kes Inglismaalt, kes Belgiast. Mehed tulevad viisakalt kätt suruma, naistelt saan traditsioonilise põsemusi. Ehkki meid palutakse lahkelt ka sööma jääda, taandume Andresega kindlalt. Afgaanid võivad olla vägagi lahked ja viisakad; me ei taha nende külalislahkust siiski kurjasti kasutada.
Tagasiteel palun teha peatuse naiste pargi juures. Kõigepealt otsib mind räme naisvalvur läbi. Seejärel piilun väravast sisse - edasi ei taha hetkel minna, sest küsitakse piletiraha. Mulle avaneb jalgpalliväljaku suurune maa-ala, kus on poeputkad ja mõned atraktsioonid lastele. Paar üksikut rääbakat puud on ka siia ära eksinud. Pärast Gulbaghi tundub Kabuli naistele mõeldud aed kuidagi eriti külalislahkusetu ning troostitu.

neljapäev, juuli 20, 2006

 

Metamorfoosid

Pärast esimest nädalat Kabuli-elu mõtlesin: kuidas suudan siin elada mitu aastat, kui võõrastemajastki välja ei saa? Mõne kuu pärast olime nii kodunenud, et julgesime proovida elamist teiste omasugustega koos. Tõsi küll, kõrgendatud müüride-okastraatide taga. Nüüd oleme omaette maja otsimas, jagamist teise paariga ei ole tõsiselt kaalunudki. Ja täna viib Andese töökaaslane, tõlk Kabir, meid vaatama elamist afgaanide juures.

Ma ei oska midagi loota. Kabir on rääkinud pensionil lendurist, kes osa oma majast üürile tahab anda. Kõnnime viis minutit oma praegusest elamisest edasi mööda peatänavat. Kabir teeb pöörde kvartali sisse ja leiame end ootamatult vaiksest tupikust.

Muljetavaldavalt kõrgekasvuline peremees Zahir tuleb väravale vastu, toetudes kargule. Hiljem selgub, et kaugelearenenud suhkruhaigus põhjustas poolteist aastat tagasi gangreeni ja jalg ampulteeriti. “Enne võisin jooksta nii et vähe polnud,” ütleb mees valusuhkelt.

Krundil kõrgub tavapärane suur maja ning väike õuemaja. Aeda on kuhjatud hoole ja armastusega kasvatatud lilled, mitmed istumis- ja grillimispaigad, linnumaja ning koeraaedik. Hoolimata kokkusurutusest on üldmulje kodune ning hubane.

Peremees elab suure maja allkorrusel kahekesi koos naisega. Ta näitab meile maja ülemist korrust, mis tundub meile liiga suur ning õuemaja, mis hakkab kohe meeldima. Siin on väike esik, külalistetuba, magamistuba, vannituba ja köök. Köögis on olemas nii pliit kui külmkapp – viimane kannab muide Snaige kaubamärki.

Istume maha suure maja allkorrusele, kus meile rohelist teed serveeritakse. Mida kõike siin ei leidu: pronksist kujusid, vitriinides külm- ja tulirelvi, ohejeldamatult kitshilikke maastikumaale, mitmeid akvaariume, hiiglaslik kasseti- ja vinüülplaatide kogu, muusikariistu... Muu seas osutab Zaher uhkusega fotole, kus ta on pildistatud koos paljude afgaanide jumalusega, väepealik Massoudiga.

Kui Kabir on maininud, et peremees räägib veidi inglise keelt, siis on ta peremehele liiga teinud - Kabuli kontekstis on Zahiri keeleoskus suurepärane. Ta lubab, et kui õuemaja on sepembris veel vaba, siis me selle ka saame. Lobiseme tee juures, et üksteisest rohkem teada saada. Avastan jutuajamise käigus, et järjest loomulikumana tundub mõte elada afgaanide kodus. Ilma valvurite ning okastraatideta.

teisipäev, juuli 18, 2006

 

Läbirääkimised afgaanide moodi


Eilne päev lõpeb muigega. Nimelt tuleme peale põhjalikke arvutusi maja rentimise osas järeldusele, et üks suurimaid jooksvaid väljaminekuid on kulutused päeva- ja öövalvurile, 300 dollarit kuus. Andres arvab, et ostame parem automaadi ja paneme selle voodi alla: kalashnikov maksab 200 dollarit ja laskmisega saab ta hakkama küll. Meenub häguselt, et mingi vene polkovnik saatis mindki keskkoolis sõjalise kasvatuse raames laskmisvõistlustele.
Kohtume kinnisvaramaakleri kontoris väga enesekindla olekuga härrasmehega, et rääkida parlamendi tagusest väikesest majast. Tegelikult läbirääkimisi ei tulegi: omanik deklareerib, et tahab aasta jagu üüri ette. Hiljem on ta nõus taanduma siinkandis tavapärasele kuuekuulisele ettemaksule. Aga klausliga, et nelja kuu pärast tahab järgmise kuue kuu üüri. Ta jääb kurdiks meie selgitustele, et turvaolukorra halvenedes võib juhtuda, et oleme paari päeva pärast maalt läinud - mis kasu on meil siis majast Kabulis? See on teie mure, on omaniku kokkuvõte. Mees ei tee mingeid järeleandmisi ja jätame viisakalt hüvasti - kui nii, siis nii. Viimasel hetkel võtab sõna Andrese juuraharidusega autojuht, kes hakkab omanikku tema põhimõttekindluse pärast udjama. Andres on sunnitud Karimi korrale kutsuma: see veel puudus, et tüli majja tuleb!
Aga maakleril on üllatus plaanis: ta viib meid üht kahekordset vana maja vaatama. Krohvitud maja meenutab Tähtvere avaraid elamuid: see on hea planeeringuga, puidust lagedega ja valge. On isegi kamin ja suurepärane vannituba. Krundil on hiiglaslik roosiaed - silma järgi hinnates umbes 2000m2. Otse üle tee on politseijaoskond ning maakler väidab, et siin elanud filipiinlastest paaril ei olnudki valvureid.
Sõidame läbirääkimistele teise maakleri juurde, kel on parajasti kontoris tähtsad külalised. Niisiis võtame platsi kontori ees tiheda liiklusega tänaval. Meile leitakse istumise alla plasttoolid, serveeritakse teed ja läbirääkimised võivad alata. See vestlus on kahtlemata palju tulemuslikum: hind taandub 750 dollarile (päev hiljem 700), mees lubab teha maja juures pisiparandused ja üüri küsib kolm kuud ette. Tegelikult on kaunis naljakas: meie istume Andresega tõsise näoga nagu tobedad pukujukud, samal ajal kui Najeeb meie nimel maakleritega pikka emotsionaalset vestlust arendab. Hiljem selgub, et ta ei pea Andrese osasid ettepanekuid heaks ja tõlgib nö meile kasulikumalt.
Võtame endale mõtlemisaega ja läheme koju, pea paks. Pärast nädalast ringivaatamist on selge, et Kabuli kinnisvaraturul on toimunud tuntavad nihked mõistlikuma hinna suunas. Kui kevadel alustasime majade vaatamisega, siis küsiti üüri vähemalt ca 1500-2000 dollarit kuus, nüüd saab maja vähemalt parlamendi ümbruses kindlasti alla 1000 dollari kätte.
Rendihinna poolest mahume ilusasti eelarvesse, aga asjalood on keerulisemad: kõigepealt lisandub esmane investeering alates külmkapist ja pliidist, lõpetades generaatoriga. Teiseks teame, et laias laastus on maja ülapidamise kulud keskeltläbi ca 800-1000 dollarit kuus; Kolmandaks on selgunud, et maakler ootab tasu poole kuu üüri suuruses summas. Ja viimane, kõige valusam punkt: oleme maalt ära augusti algusest vähemalt septembri keskpaigani ja ei taha kuidagi maksta maja eest, mida kasutada ei saa. Andres pakub küll valuraha, et maja meile alles hoitaks, aga sellest ei taheta kuulda.
Samas hakkab tunduma, et oleme nädala jooksul mitut sobivat maja on näinud: miks ei peaks neid olema siis ka tagasi tulles? Andrese töökaaslased on pakuvad meile lahkelt peavarju seniks oma pesas, omaette tuba on seal täiesti olemas.

pühapäev, juuli 16, 2006

 

Igal maal omad kombed

Olen õhtusöökidel kohanud üht eksperti, kes iga kord hakkab afgaanide kommete üle halama. Viimane kord oli tema poolt jututeemaks afgaanide mehed ja noored poisid. Teatavasti ei saa mehed naisi puudutadagi enne kui abielus olles (vähemalt teoorias; rahvasuu räägib küll, et juuksuriputkad Kabulis olevat prostituutidega kohtumispaigad).
Meenub Jeani räägitud lugu oma tõlgist, kes oli juba noorena armunud oma nõosse ja vastupidi. Pere ei olnud ka abiellumisele vastu - nii et nagu õnnelik lugu? Aga pere otsustas, et kihluse väljakuulutamisest alates ei tohi nad teineteist näha enne kaht aastat, alles pulmas. Ja nii oligi, et lapsest saati üksteisest hoolinud noored lahutati. Jean rääkis, kuidas pulmas palus närvis mees, et ta läheks naiste poolele ja vaataks pruuti: kas tütarlaps on ikka endiselt ilus?
Koraan ei ütle teatavasti midagi meeste suhete kohta noorte poistega. Niisiis kurdab ekspert, et ta ei suuda vaadata enam, kuidas mees on hoolitsevalt käe ümber noore poisi ümber pannud; kunagi ei tea, kas tegu on hoolitseva isa või hoopis armukesega. Hollandist pärit mees kurdab senikaua kuni Andres küsib vastu: kas on ikka normaalne elada maal, kus enamik inimesi elab paar meetrit allpool merepinda?
Kui lähtuda kristlikust loogikast, oleme kohutaval maal, kus kõik on valesti. Paraku pole euroopaliku mõtteviisiga siin suurt midagi peale hakata. Eile pääseme sisse Loya Jirga lähedal olevasse ühekorruselisse majja, mis on küll lisaväärtusteta nagu näiteks kamin, aga lihtsa põhiplaani ja heade proportsioonidega. Maja on puhas ja korras. Õues on üksik puu ja eesaed kaetud muruga, aia äääres tüüpiline viinamarjasõrestik. Ilmselt pole selles elanud ka välismaalasi, sest kõrge valgeksvõõbatud müür on okastraatideta.
Kinnisvaraagent on juba pakkunud sõber Najeebile vahendustasu - millest Najeeb meile ka muiates teada on andnud. Lisaks tahab agent tasuks poole kuu üüri ja siis nõuab riik veel oma kümnist (uus asi - tegelikult peaks seda maksma omanik, aga loomulikult püüab ta selle kohustuse hoopis välismaalasest üürniku kaela lükata). Maju vaatas meiega koos veel maakleri kamraad - on ülimalt tõenäoline, et temagi saab oma kümnise.
Homme peame kohtuma omanikuga ja ainult allah teab, mis nipid veel temal varuks on. Ja samas on selge, et ärritumisel pole mõtet. Nii on siinkandis lihtsalt tavaks.

reede, juuli 14, 2006

 

Puhkepäevased rõõmud

Täna on tõeline ringiuitamispäev.
Hommikupoolikul jõlgume supermarketites linna serval jäätmaal. Need on paraku ainsad kohad, kust Kabulis kala saab. Tõsi küll, külmutatud kujul, aga seegi on parem kui mitte midagi. Supermarketite läheduses asuvad mõned pakistani veoautosid täis parklad. Need veokid on mul tõelised lemmikud, täis riputatud kette, mille otsas kõlisevad (õnnetoovad) kalakujulised ilustused. Ja need oivalised värvi- ja fantaasiarikkad maalingud! Mida iganes küll ei näe: lõvisid ja lilli, kauneid naisi ja maastikke, lohesid ja linnu...
Päeva teise poole veedame Kabuli Karte Se's (tlk. Rajoon kolm). Kõigepealt üritab Andres oma töökaaslasele Najeebile esimest kitarritundi anda: alustab häälestamisest ning näitab ära ka kolm duuri. Najeebil on kole tahtmine ära õppida Happy birthday to You.
Keeleoskajast Najeebist on suur abi: ta tuleb meile appi maju vaatama. Sümpaatne kinnisvaramaakler Mohamed näitab esimesena tõesti väikest maja, nagu lubatud. Paraku on majake surutud nii kitsale krundile, et akendest paistavad vaid teiste majade seinad ja okastraadid. Seejärel proovib ta meid rõõmustada veel viie majaga: mõned on ilmselgelt liiga suured ja teistesse ei pääse sisse. Tundub, et reede ei ole islamimaailmas ikka parim päev äriks. Mulle näib sümpaatne üks maja Loya Jirga (Afganistani parlamendi) läheduses, vähemalt niipalju kui müüri tagant paistab. Andres viskab villast, et raketid omast käest võtta, mis võib - asukohta silmas pidades - paraku tõsi olla.

neljapäev, juuli 13, 2006

 

Suured majad, väiksed majad

Olen kohtunud taas armsate inimestega: nautinud Andrese töökaaslane Giuseppe valmistatud mitmekäigulist õhtusööki (üks külalistest on kuulikindlas vestis, kiivri ning relvaga varustet Jessica), lobisenud valge veini juures rootsi eestlanna Viiuga ning tüütanud dari keele küsimustega oma sõpra Waheedi. Keeleõpetaja nimelt üllatas mind paar korda kõrgema hinnaga kui kokku leppisime (kolme tunniga nädalas soovib ta siinse keeleõpetaja kuupalka). Minu vastuväidete kummutamiseks saatis terve nimekirja enda õigustamiseks, mis mh sisaldasid punkte nagu "te õpite keelt üksinda väga erilisel meetodil" või "te peaksite mõtlema turvalisusele, et kes teid ikka õpetab" või "keeleõpetus sisaldab individuaalsete plaanide koostamist". Kirja tulemusel otsin riiulist välja taas Glasmanni õpiku ning piinan oma ettelugemisega Waheedi.
Enamuse energiast kulutame hetkel taas majaotsinguile.
Esimene näide. Autojuht Karim - nimelt on Andresel uus autojuht, Mussa lahkus töölt ja soovitas enda asemele oma juuraharidusega venna - veenab meid kohtuma kinnisvaramaakleriga. Oleme talle rääkinud oma soovist leida väikest maja ning nüüd olevat võimalus näha ühe õhtuga viit maja. Kui kohale jõuame, selgub, et maakleri-papil pole ühtki maja näidata. Peale mitmeid telefonikõnesid viib ta meid kahte maja vaatama: esimene on tõesti korralik, äsja remonditud, ning teine kirjeldamatult õudne nõukaaega meenutav kitsh. Ühel loendan teisel korrusel neli magamistuba, teisel kuus. Esimesel korrusel ei hakka ruume kokku lugemagi. See-eest oli ideaalse suurusega õuepealne valvurimajake: kaks väikest tuba, tualett ja köök...
Teine näide. Meile pakub kaht tuba ühe ameerika organisatsiooni juht Wazir Akbar Khanis, Kabuli prestiizeimas linnajaos. Üüriks tahab ta enam kui praegu omaette majakese eest maksame. Sõidame asja uurima. Pakutud väikesed ruumid avanevad ühika-laadsesse koridori. Allkorrus on sisustatud kontorina, nii et sõpru kutsuda ei ole kusagile. Aiast on tehtud uudismaa: seal kasvavad mais ja melonid. Ning köök - pakkumine sisaldas ka valvuri ja koka teenuseid - on nii kirjeldamatult räpane, et mul on raskusi viisaka näoilme säilitamisega.
Nii et hetkel on küll tunne, et koli või välja pääle. Viimases hädas helistasime eile Betsyle, Kabuli veteranile, kes siis meile üht teatavat kinnisvaraagenti soovitas. Eks näe, homme peaks kohtumine Mohamediga näitama, kas tal tõesti on väike maja ülevaatamist ootamas!

esmaspäev, juuli 10, 2006

 

Rahu, ainult rahu

Mingil müstilisel kombel on internet meid hüljanud ning keegi ei näi täpselt teadvat, miks. Et ka Andrese kontoris kipub internet viimasel ajal harv külaline olema, elame infosulus. Tahame augustis kaheks kuuks Eestisse puhkama tulla, nii tuleb sel kuul kõvasti rabelemist. Nimelt jääme ilma oma kodust: majad võtab üle augusti lõpust organisatsioon, kes soovib siinsetest asukatest lahti saada. Oleme kurvad, aga teha pole midagi. Ei taha oktoobris taas võõrastemajja maabuda, nii püüame elupaiga osas enne lahkumist selguse kätte saada. Taas maju vaatama – jumala eest, varsti tunnen ennast nagu Kabuli kinnisvaraspetsialist!

Vahepeal on olnud paar huvitavat sündmust: esimene üritus oli katse saada tagasi lennukompaniilt Ariana raha ärajäänud lennu eest. Meid saadeti lennuministeeriumisse (?!), mis meenutab sügavaid sovjetiaegu, mil mu ema oli raamatupidaja. Laudu ja kaustu täis ruumi on pigistatud loendamatu arv töötajaid, kes siis arvelaudadel-kalkulaatoritel-arvutitel miskit klõbistavad.

Ehkki olen otsustanud olla hiiglama rahulik, kaotan peagi enesevalitsuse, kui mingit paberit näidatakse ja selgitatakse, et lennuk ju lendas! Väljalendamisaeg langeb kokku ajaga, mil – koos teiste reisilesoovijatega – Ariana leti ees seisin, aga kes sellest hoolib. Lasen Andresel asja edasi seletada, sest olen vihast oimetu. Kompanii inglise keelt oskav töötaja selgitab lahkelt, et Ariana on nõus “lennufaktist” hoolimata piletiraha tagasi maksma, ainult 16% peetakse kinni. See on enam kui unistadagi oleme osanud. Jälgime, kuidas härrasmees kolmveerand tundi mingeid pabereid täidab ja nendega ringi jookseb. Seejärel saadetakse meid kassa juurde paberiga, mille alusel saame piletirahast tagasi umbes viiendiku. Andres läheb uuesti seletust pärima: talle seletatakse pikalt-laialt, mis kõik kinni peetakse: lennujaamamaksud, kütusemaks, kindlustus jne. Ühesõnaga – tore, et peale ei pidanud maksma. Loodetavasti ei ole vaja mul enam kunagi Arianaga lennata.

Teine üritus toimus täna öösel: nimelt kutsub Giuseppe meid endaga kaasa Itaalia saatkonda jalgpalli vaatama. Suures aias on muruplatsile valmis seatud lauad-toolid; külalistele pakutakse värskelt küpsetatud pitsat ja õlut. Ümber külaliste jooksevad saadiku koerad (üks neist kannab nime Attila). Saadiku funktsionalistliku maja ette on tõmmatud hiiglaslik ekraan, mis peegeldub vastu basseinivees. Maast laeni ulatuvatest valgustatud akendest paistavad hoolsa sisekujundaja käe all sisustatud hooletult stiilsed ruumid: klaverid, millele vedelemas Veneetsia maskid, kuninglik kivist kamin, itaalia disainmööbel.

Itaallaste seltskond on emotsionaalne ja sõbralik. Üks daam kiljub (ükskõik mis puhul) katkematult “mamma mia” või “madonna” niivõrd erinevate varjunditega, et lõbus on ka siis, kui jalgpallist sõna otseses mõttes mõhkugi ei mõika. Kui mäng lõpeb Itaalia võiduga, läheb väike kogukond rõõmust segaseks: suudeldakse-kallistatakse ja serveeritakse kõigile vahuveini. Ma ei taipa, miks nii palju kära ühe võidu pärast, kuni Andres selgitab, et olime tunnistajaks maailmameistri tiitlimatšile.


laupäev, juuli 08, 2006

 

Öös on hääli

Kuum tuul loobib Kabuli lennuväljal kohe silmad prahti täis. Juba õhust võib imetleda tohutuid tolmupilvi, mida tuuleiilid linna kohal taga ajavad. Olen magamata, väsinud. Alustasin reisi eelmisel hommikul Tallinnast, närveldasin Prahas ennast Dubai lennule ümber (astusin ühest väravast välja ja teisest sisse) ning jõudsin järgmisel hommikul kella viieks - koos vahemaandundumisega Kuwaidis - Dubaisse. Kahjuks ei mahu ma KamAiri hommikusele lennule, sealt jäävad maha piletiga reisijadki.

Kooserdan hiiglaslikus kitshilikus palees - keset terminali kasvavad palmid -ringi, püüdes ennast üleval hoida mõttetute poodide külastamisega. Kohvikus satun lobisema pikemalt liibanoni mehe Salimiga, hiljem Kabulis valimiste liinis töötanud Anthony'ga ning noormehega, kes Jalalabadis väikest parfüümitehast üritab püsti panna. Mul on vestluskaaslaste üle tõeliselt hea meel, sest kardan püstijalu magama jääda.
Kohtumine kõhnunud Andresega, kes oli vahepeal haige, on imetore. Kallistamisega tuleb küll koduni oodata. Koduteel on kõik kohad politseinikke käes. Nimelt toimusid teisipäeval-kolmapäeval Kabulis plahvatused: üks inimene on surnud ning üle neljakümne vigastatud. Olen jälginud kodus kuu aega turvaraporteid ja kahjuks need ei rõõmusta: olukord on järjest kehvem. Pommiautod sõidavad ringi isegi Kunduzis. Kurval kombel on tekkimas ka kriminaalne element, näiteks on korduvalt relva ähvardusel röövitud välismaalasi Bibi Mahro otsas (tühja basseiniga küngas, mille otsa olen isegi paar korda roninud).
Õhtu Kabuli kodus on imeline: vahepeal on maja ette kasvanud minu kõrgused päevalilled, külmkapis laiutavad hiiglaslikud mahlast lirtsuvad mangod ja sumedas öös vaibub viimanegi tuuleiil. On haudvaikne öö, ärkan vaid hetkeks häälte peale: hobuste kabjaplagin ning koera kummaline ulg, mis meenutab kutset palvusele. Naeratan varahommikul läbi une, kui palvekutsed omavahel keerulisi helimustreid moodustades kummaliseks polüfooniaks põimuvad. Olen tõesti kodus tagasi!

Järgmisel päeval käime Andrese töökaaslaste majapidamises külas: ümber väikese aia on ehitiste kobar, kus igal mehel oma pesake. Et rahaga on kitsas, pole meestel generaatorit, nii pole neil siis peaaegu kunagi elektrit. Aga see-eest kõrguvad päevalilled teise korruse akendeni! Ja ukse kõrvale elektrkilbile on tuvi pesa teinud - tuvimamma jälgib rahulikult, kuidas meetri kauguselt mööda saalime.

esmaspäev, juuli 03, 2006

 

Sinna ja tagasi

Asun Kabuli poole taas teele kolmapäeval, seekord läbi Praha ja Dubai. Viimase otsa loodan sõita Afganistani ainukese eralennufirma KamAir'iga.
Tegelikult asusin ma juba Kabuli poole teele - eelmisel kolmapäeval. Jõuan Frankfurti ning jään ootama õhtust Afganistani lennukompanii Ariana lendu. Mida aga tabloole ei ilmu ega ilmu, on Kabuli lend. Infost öeldakse napilt, et pean helistama teatud numbril. Loomulikult number ei vasta. Kui juhmilt keset terminaali seisan ja juurdlen, mida edasi teha, hakkab minu kõrval ametnikku piinama 5-liikmeline afgaaanide perekond. Peretütred räägivad head inglise keelt ja nad võtavad mind oma tiiva alla.
Meid tüüritakse lennuliini boksi lähedale, kus on kohal - silma järgi otsustades - vähemalt sadakond afgaani koos peredega. Ajan kena koolitüdrukuga juttu ja selgub, et ei väljunud ka esmaspäevane lend. Pere elab Saksamaa teises otsas ja ootab kaunis pahaselt juba mitmendat päeva hotellis, millal lennuk väljuda suvatseb. Inimesed on küll väliselt rahulikud, aga näoilmed räägivad oma keelt. See on meie enda lennufirma, kes lollitab, ütleb üks afgaani mees mulle nördinult. Teine räägib pisarsilmi, et peab olema järgmisel päeval tähtsal töökoosolekul Kabulis. Ma jään tööst ilma, kurdab ta.
Umbes tunni pärast saabub lennufirma esindaja koos kolme politseinikuga, kes närviliselt rahvamassi silmitsevad. Ariana letiesine ummistub. Esindaja jagab selgitusi saksa ja dari keeles segamini, nii et ma ei saa millestki aru. Õnneks räägivad välisafgaanid ka inglise keelt ja nii saan teada, et lendu ei toimu täna, aga ka mitte homme. Võib-olla ülehomme, aga võib-olla esmaspäeval. Insallah.
Mul õnnestub kuidagi letini trügida ja esindajale öelda, et tahan piletiraha tagasi. Ta kinnitab, et hetkel küll ei saa mind aidata, aga kui järgmisel päeval kontorisse tulen, makstakse raha tagasi.
Ehkki meil on kaks ja pool tundi ajavahel Afganistaniga, ei ole Andres veel õnneks magama läinud. Tal õnnestub internetis - linn on täis ju jalgpallifanatte - broneerida sama hotell, kus magasin kuu tagasi ning ka osta järgmiseks päevaks ka pilet Tallinna. Edasi on juba täielik deja vu: lohistan end tuttavasse hotelli (isegi tütarlaps leti taga tunneb mu ära), lükkan asjad tuttavasse tuppa ja lähen sööma ümber nurga tuttavasse hiina restorani. Pärast istun jõe ääres tuttaval pingil ja vaatan päikseloojangut. Ainult nutmine on päevaplaanist väljas - olen tõeliselt vihane. Aga süüdistada ei ole kedagi, sest teadsin väga hästi, et lend Arianaga on loterii.
Järgmisel hommikul selgub, et Ariana kontor asub kahe minuti kaugusel. Kohe tehakse mulle selgeks, et raha tagasi saada on suhteliselt võimatu: ma võivat ju endiselt piletit kasutada! Teise variandina soovitatakse pommida Ariana kontorit Kabulis, sest sealt mu pilet on ju ostetud. On halenaljakas, kui lennufirma agent mulle heas inglise keeles seletab: kui te elate ise Afganistanis, siis te ju teate, et Arianat ei saa usaldada! Miks te mõnd teist lennuliini ometi ei valinud? Nojah, nagu oleks eriti midagi valida...
Mingil hetkel kaotan kannatuse ja tõstan häält. Mulle serveeritakse kohvi ja helistatakse Kabulisse. Mind püütakse veenda, et ehk siiski tuleb järgmisel päeval lend. Peagi saabuvat tähtsad ninad ja need otsustavad ära, lend tuleb või mitte. Mul tarvitsevat vaid rahulikult hotellis istuda ja oodata: ükskord tuleb ju lend ikka jne. jne.
Kaks tundi enne Tallinna lendu on mul selge, et Ariana lennu osas ei ole mitte midagi selge. Tõttan lennujaama viivale rongile, haaran kassast pileti ja jõuan viimasel hetkel Eestisse suunduvale lennukile.

This page is powered by Blogger. Isn't yours?