Kabuli päevik

Jean, kes hetkel Bishkekis ajakirjanikke koolitab (nautides šortsides ringiliikumist ning basseinis ujumist), räägib mulle korduvalt lugu oma sõprusest afgaan Waliga. Nad olid ligi poolteist aastat vaata et südamesõbrad, kui mees äkki – päevapealt - distantseerus. Jean ei saa siiamaani aru, mida ta valesti tegi või ütles. Mingi müstiline tasakaal on rikutud ning Wali lihtsalt ei suhtle enam temaga.

Tundub, et midagi sarnast on juhtunud Waheediga. Kohtusime viimati, kui tagasi jõudsin. Tõin mõned kingitused - ingliskeelse eesti muinasjuttude raamatu ning fotoalbumi, mille iga pildi kohta Waheed lisaseletusi tahtis. Õppisime tunnikese dari keelt ning leppisime kokku, et ta toob oma naise meile lõunale. Nüüd on ta kaks nädalat lihtsalt kadunud. Ükskõik kui palju ma ei helista või kirjuta, vastust ei tule. Loodan väga, et tegu ei ole sõpruse katkemisega.

Võtsin keeleõpingud omapead kätte. Avastasin raamatupoest Glassmani õpiku kaheksa CDd ja hoolimata krõbedast hinnast ostsin need ära. Kodus selgus kurvastaval kombel, et idee küll suurepärane – dari keele oskaja on sisse lugenud kogu õpiku teksti -, aga nõrk on tehniline pool. Nimelt ei lugenud ei Anderese ega minu arvuti kehva kvaliteediga plaate välja. Raamatupoes anti raha küll pikemata tagasi, kuid partii on otsas. Loodetavasti saabub uus (ja parem) enne ärasõitu.

Iga päev pommitan mänedžeri, naabrite kokka või lapsehoidjat darikeelsete sõnadega. Keele loogika ei tundu hetkel raske, aga hääldusega olen küll kimpus. Kõik need kurgupõhjast tulevad kkkhhh-d on ikka liig mis liig. Ometi tunnen lapsikut rõõmu, kui suudan arusaadavalt kuuldavale tuua triviaalseid lauseid nagu “sellel ruumil on viis akent ja kaks ust” (I utaq panj kelkin o du darwazá dóra) või küsida “kas teil on valvur?” (shomá chaokidár dóren?).
PS. Just saabus sõber Waheedilt kiri. Suri tema onu; ta on kogu aeg Mazaris olnud. Nii et lihtsalt kehva kommunikatsioon...