pühapäev, mai 28, 2006

 

Nirvana sünnipäev

Mulle helistab sõber Waheed, kes on Mazarist tagasi ja kutsub mind oma tütre Nirvana sünnipäevale. Loomulikult olen nõus, aga kui ta mind kohale toob, olen kergelt rabatud
Mida Waheed mulle ei öelnud: tegu on suurejoonelise üritusega, mis toimub pulmamajas. Kabulis on moodsad suured peomajad, kus on võimalik siis korruste viisi välja üürida saale. Ühes sellises röögatus saalis pidu toimubki. Lühtrid laes, peeglid, vaibad, muusikud, lademes kingitusi, uhkelt riides külalised... Häbenen tõeliselt, sest mul on äärmiselt lihtsad rõivad üll ning püüan end moondada "halliks hiirekeseks".
Waheed istutab mu osavalt lauda, kus istub inglise keelt oskav Ellaha koos oma nelja tütrega. Ellaha on moodne daam: tegelnud nii valimiste kui naisõigusteemadega ning üks tema tütardest, kes räägib suurepärast inglise keelt, on otsustanud juristiks õppida ameerika kolledzhis.
Vestluse arendamine on kahjuks kaunis raske, sest paar tundi mürtsub kõva muusika ning igapüks - lapsed, mehed, naised - saavad võimaluse tantsida. Loomulikult järgemööda, mitte korraga.
Seejärel kantakse lauale ohjeldamatult vaagnaid - toidu kogus on uskumatu ning meie - loomulikult naistest koosnev - laudkond ei suuda sellest vist pooltki ära süüa. Järgmine etteaste on tort: uskumatu valge-roheline moodustis, mille ümber lapsukesed hiilivad ja näpuga torkida üritavad. Ja viimasena saabub kingitusterahe: õnnelik ema pannakse koos lapsukesega poodiumile ning külvatakse sõna otseses mõttes kingitustega üle.
Pidu küll filmitakse, aga fotograaf puudub. Paduõnnelikuna kehastun kiiresti ümber "ametlikuks" fotograafiks, see aitab vabandada ka mu liiga vaba riietust. Lisaks paraadpiltidele õnnestub võtta üles pingevabalt afgaani naisi - ometi kord! Tean ju hästi, et burkad-loorid ootavad toolileenidel ning majast välja astudes kaovad vaateväljalt nii kaunid lopsakad juuksed, uhked kleidid kui ka ehted. Hea, kui ninaotsake välja jääb.
Maabun ülimalt rahulolevana koju ning asun pakkima: homme stardin üksinda Eesti suunas. Nimelt on lootus, et tütar on vahepeal keskkooliõpingutega lõpusirgele jõudnud; tahaksin esindada meie perekonnarakukest väärikalt sellel tähtsal eluetapil.
Tagasi tulen Kabulisse juuni lõpul. Ma ei saa pead anda, et vahepealsel ajal päevikusse sissekandeid kindlasti tuleb, aga kui Andreselt huvitavaid uudiseid kuulen või endal Afganistaniga seoses mõtteid tekib, panen need siis endiselt kirja.
Kohtumiseni, armsad sõbrad!

laupäev, mai 27, 2006

 

Tuulest toodud

Igal õhtul tõuseb Kabulis tugev tuul. Ma ei tea, kas see on kuulus Bad-i-Sad-o-Bist (Sajakahekümne päeva tuul) või alles eelkuulutaja, aga tänaval jalutamise teeb üleskeerutatud tolm raskeks. Vihma sadas viimati kuid tagasi ja räägitakse, et järgmist sabinat võib oodata sügisel.
Lisada tuleb veel kolmekümnekraadine kuumus (vilus), nii et oma pärssivat mõju avaldavad ka räiged haisupilved - kanalisatsioonijäägid voolavad ju mööda tänavaid betoneeritud kraavides. Aeg-ajalt on näha veoautosid, kuhu mehed labidatega suurema, juba kuivanud, s-ta loobivad. Üllatuslikult on ilmunud kesklinna ka hiiglaslikud plekist prügikonteinerid, aga paraku kallab rahvas oma roiskuva prahi ikka tänavanurkadele.
Sooritan hommikuti jalutuskäike, aga keskpäevases kuumuses sulgun meie majakesse. See asub ilmakaarte suhtes nii soodsal positsioonil, et toas ei ole ikka veel palav. Õhtuti armastame Andresega välja istuda: hämarus toob kaasa tuule vaibumise ning erilise sooja sumeduse, mis paneb roosid lõhnama. Vahel käime piilumas küülikuid - siin on lastel terve suur puuritäis igat masti pikk-kõrvu - või kõõlume kõrvuti mooruspuu all kiikedel. Nüüd on ka meie õues mooruspuu viljad valminud ning iga kord kui puu alt läbi kõnnin, nopin mõne ülimagusa marja suhu.
Eile õhtupoolikul, just enne tuule tõusu, saabub meile külla Wiiu. Esimest korda saame rääkida kellegagi Afganistanis eesti keeles! Ehkki Wiiu sündis veidi enne sõja lõppu Rakvere haiglas ja ta vanemad pagesid Rootsi, räägib daam väga head eesti keelt ja on säilitanud ka oma sidemed kodumaaga.
Wiiu on tõeline siinse piirkonna veteran: ehkki Afganistanis on ta veetnud "ainult" poolteist aastat, on ta aastaid töötanud Peshwaris, tegeledes põgenikega. Nüüd on ta siis Rootsi Afganistani-komitee töötaja, tegeledes sotsiaalküsimustega. Rootslased püüavad oma jõupingutused olukorra parandamiseks suunata just väljapoole Kabulit, rajades provintsidesse koole, haiglaid ja rehabilitatsioonikeskusi. Nagu minagi ei hooli Wiiu Kabulist, aga tänu oma tööle on ta saanud reisida paljudesse provintsidesse.
Veedame mõnusa õhtupooliku, nautides eestikeelset vestlust optimistliku ja elukogenud daamiga. Selgub ka, et Wiiul on korter meie lähedal ning talle meeldib nagu mullegi jalutada, nii et küllap on põhjust edaspidigi kokku saada ja üksteist lähemalt tundma õppida.

kolmapäev, mai 24, 2006

 

Tungib ustest ja akendest

Õhus hõljub hirm ja vägivald, see tõmbub tasahilju ümber Kabuli järjest enam koomale.
Eile käib meil Jean külas. Arutame hetkeolukorda, see tundub halvenenevat mitte enam päevade, vaid suisa tundidega. Kui Kabul on endiselt suhteliselt rahulik, siis ülejäänud maal on nagu põrgu lahti läinud.
Tegelikult oli märke juba varem - tavaliselt talviti terrorismiaktide arv kahaneb, aga seekord on läinud asjalood ainult tõusvas joones. Jean räägib, kuidas ta alles eelmise aasta oktoobris käis Kandaharis ringi nagu turist: külastas kuulsaid paiku, ostis kingitusi ja jalutas mööda linna ringi. Kui ta sõitis Kandahari detsembris tagasi, oli linn täiesti muutunud: inimesed silmitsemas üksteist heitunult, jalakäijad peitu pugenud.
Viimastel nädalatel toimuvad terrorismiaktid mitte ainult lõunas nagu tavaks, vaid need kanduvad üle kogu maa. Heratis, mis oli enne suhteliselt rahulik paigake, on sel aastal juba kolmas enesetapja rünnak. Wardaki provintsis Kabuli külje all õhatakse auto, milles arst õdedega. Ka teises Kabuli külje all olevas provintsis, Ghaznis, on rünnakud saanud igapäevaseks nähtuseks.
Lõunas, Helmandis ja Kandaharis, käivad rängimate kaotustega lahingud 2001.aastast alates. Nädala ajaga on surma saanud vähemalt 300 inimest. Vastu esmaspäeva pommitasid ameeriklased Azizi küla Kandahari provintsis. Erinevatel andmetel tapeti 20-80 taliibi, aga samas sai surma ka ametlikel andmetel 17 külaelanikku (külaelanikud küll räägivad, et matsid teisipäeval 26 inimest), haavatasaanutest rääkimata. Karzai nõuab ameeriklastelt aru: alles eelmisel kuul sai Kunari provintsis koalitsioonivägede rünnakutes surma 7 tsiviilisikut.
Ei ole võimalik elada Kabuliski ilma et aastakümneid kestnud sõda endast märku ei annaks: kuuliaugud majaseintes, varemetes kvartalid, soomukite jäänused. Lühikesel jalutuskäigulgi kohtab tänaval alati mõnd kätetut või jalutut...

esmaspäev, mai 22, 2006

 

Esimesed külalised


Millalgi sügaval nõukogude ajal oli pop mangomahl. Mäletan ähmaselt, et minu meelest oli tegu erakordselt jõleda maitsega. Kunduzis pakub Tahmina mulle mangot ja see on otsekui armumine esimesest silmapilgust. Valmis mango söömine on tõeline nauding sööjale; paraku ei paku just eriti kaunist vaatepilti teistele. See koosneb pluristamisest, lutsimisest ja lusikaga kraapimisest. Olen nüüd tuttav kahe meetodiga ja mõlemate tulemuseks on see, et mahlast kleepub sööja ise kui ka nõud ja laud. Tahmina ütleb, et umbes kuu aja pärast on pea riknemise äärel olevad mangod eriti maitsvad, aga siis pidavat minema pärast söömist dushi alla...
Eile käisid meil esimesed külalised - Andrese töökaaslased. Simon, tema tööandja, kutsub kaasa ka kaks Kunduzi projektist tuttavat meest, kes hetkel Kabulis. Fritz laenab meiele õnneks aiamööblit, sest üheksat tooli pole meil õhtuks kusagilt võtta. Valmistan mitmeid roogi: kurgi-redise-sibulasalati laimimahlaga ning kreeka salati iraani päritolu fetajuustu-oliiviõliga. Marineerin jogurti ja küüslauguga loomaliha. Küpsetan liha ahjus ning teen lisandiks spagette lõhega. Tõstame söögilaua muruplatsile, paneme põlema aiavalgustid ning süütame küünlad.
Sellest tuleb muhe õhtu: mehed söövad laua tühjaks, lobisevad mõnuga ega ole kiidusõnadega kitsid. Ainus inimene, kes mind täiesti eirab, on paar päeva tagasi saabunud projektijuht. Tegu paistab olevat suure egoga ja nii õnnestub tal veeta õhtu, kordagi meid kõnetamata. Ma ei tea mehe nimegi, sest ta ei suvatsenud end ka esitleda.
Lahkumisel värava juures saan kõigilt südamliku käepigistuse või karvase musi (millegipärast kipuvad põsemusi andma just torkiva habemega tegelased), kuid projektijuhil õnnestub meist mõlemast mööduda head öödki soovimata. Mitte et ma koledal kombel viisakusi igatseksin. Lihtsalt näib, et maal, kus nii väga armastatakse viisakustervitusi vahetada – kohtumisel järgneb musidele (mehed musitavad mehi ja naised naisi) lõputu pomin küsimusi ja austuseavaldusi -, kuluks elementaarne viisakus ära.

reede, mai 19, 2006

 

Oma kodus!

See on imepärane ärkamine. Avan silmad ja jälgin, kuidas hämarus pöördub kirkaks hommikuvalguseks, mil päike annab kardinatele kuldse läike. Keedan endale kohvi ja istun trepile, raamat käes. Meie ukselävelt avaneb vaade Kulola Pushtale (1830m), mille tipus on ringikujuline kindlus.
Suur õu on ääristatud roosidega, keskel muruplats, kus jalutavad kuldnokad. Eile õhtul võõrustasid naabrid külalisi: nad kandsid välja vaibad ning tõstsid aeda hiina pabervalgustid, mis mahedas öös sumedat valgust levitasid.
Ma ei ole veel päris toibunud eilsest sebimisest: autojuht Mussa aitab meil asjad majja kolida, seejärel suundume varumisretkele. Mul on nimekiri, mille alusel poodidele ringi peale teeme: 20-liitrine veepudel pumbaga, mõned taldrikud-klaasid, värsket juurvilja, konserve, kuivaineid. Sõidame korraks isegi linna serva supermarketisse, varudes õlut ja veini. Meil on nüüd hiiglaslik külmkapp, mille otsast otsani toitu täis laome. Thomase tailannast tüdruksõber Nungi on jätnud meile ka oma varusid: kookospiima, ubasid, bambusevõrseid ja muud põnevat.
Järgneb lahtipakkimise tseremoonia: minu suureks rõõmuks mahuvad kõik riided ja ka muu kraam garderoob-laoruumi. Nüüd meeldib tuba mulle veelgi enam: Thomas on üleliigsed mööbliesemed kaasa viinud ja meil on ainult suur voodi ning pisike arvutilaud koos kahe internetiotsaga. Andres avastab, et meil on isegi võimalik valida tava- ja traadita interneti vahel.
Pärast seda, kui olen lahti pakkinud ja ära pesnud ka köögitarbed, teen üle mitme kuu esimest korda süüa: spagette juustuga ning kõrvale värske redise-sibula-salati. Magustoiduks pugime mangot.Oleme mõlemad puruväsinud, kui söömise lõpetame. Andres viskab end voodisse pikali, aga mina otsustan siiski vanni ära testida. On oivaliselt rahustav lamada üle pika aja vahuses vees ja nautida tavaelu hääli; õuest kostab külaliste naeru ning ümber majade jooksvate laste sammude müdinat.

neljapäev, mai 18, 2006

 

Kolimise päev, inshallah...

Täna peaksime kolima. Nimelt helistas esmaspäeval mulle Thomas, endine rentnik. Ta kurtis, et ei saa lubatud ajal välja kolitud ja palus kaks päeva pikendust. Ühelt poolt on arusaadav, et siin maal on pidevalt mingi segadus, aga ikkagi ei meeldinud see üldse. Meil tuli maksta kahe lisaöö eest võõrastemajas; lisaks olid mul juba enne Kunduzi-sõitu pakitud omad asjad tihedalt kokku. Topin nüüd ülejäänud asju kohvrisse ja närveldan. Saame me ikka pärast lõunat kolitud nagu lubatud?
Eile kutsus Jean meid oma sünnipäevale. Üllataval kombel oleme - peale töökaaslaste - ainukesed külalised. Mul on tunne, et Jeani sümpaatia johtub meie nõukogude päritolust ja vene keele oskusest. Jean on töötanud aastaid Venemaal ja lisaks pefektsele vene keelele omandanud ka kombed: kui juua, siis ikka korralikult. Kui rääkida, siis ikka südamepõhjast. Kui muusikat kuulata, siis ikka kõvasti. Mul on tunne, et tema ameeriklanna keha on üks suur eksitus, sest selle sees peitub tõeline russkaja dusha.
Jean elab majas, mille alumisele korrusele on kolitud tema kontor. Tal on ees keerulised ajad, sest tööandjal nimega IWPR (ehk maakeeli otsetõlkes Sõjast ja rahust kirjutamise instituut) ei ole piisavalt raha ning kaalutakse Afganistani rakukese sulgemist. Jean on teinud siin poolteise aasta jooksul head tööd, loen heameelega tema afgaanidest kolleegide kirjutatud ülevaateid. See põneva elukäiguga daam on kiindunud nii oma kolleegidesse kui ka Afganistani ja väljavaade maalt lahkuda kurvastab teda tõsiselt.
Niisiis istume pidulauas koos kuue tõsise noore afgaani ajakirjanikuga. Tegelikult töötab toimetuses ka üks noor daam, aga õhtul ei ole lubatud tal peost osa saada. Lauale kantakse kofta (lihapallid) ja mantu (suured käsitsi valmistatud pelmeenid täidisega). Mõned afgaanid lubavad endale ka ühe õlle, aga mitte enamat.
Jeanil peituvad ohjeldamatud veinivarud külmkapis ja enne kui arugi saame, oleme parajalt purju joodetud. Mingil hetkel väsivad afgaanid ilmselt pidevalt vene keelele ümberlülituvast vestlusest ära ja nad kaovad vaikselt ükshaaval lauast. Alles jäävad vaid tõlk ja noor afgaan, kes just USAst 3-nädalaselt õppereisilt tagasi tuli.
Algul keerleb vestlus sünnipäeva tähistamise traditsiooni ümber. Jeanile nimelt tundub see väga oluline, meile mitte eriti oluline ja afgaanidele ilmselt suht võimatu, sest suurem osa kaastöötajatest ei teagi oma sünnipäeva. Vahel isegi mitte aastat. Õhtu arenedes liigub vestlus abstraktsetele küsimustele. Peamiselt vaidlevad Jean ja Andres, kes on ootamatult kuidagi äärmiselt jutukaks muutunud. Meil, ülejäänutel, õnnestub vahel mõni sõna sekka puistata või siis peanoogutse või -raputusega vestlusele kaasa elada. Tegelikult naudin seda õhtut: esimene kord Afganistanis, kus jututeemaks eksistentsialistlikud küsimused.
Jeanil on kohati kaunis jäigad arusaamad ning ta meenutab mulle mind ennast kunagi aastaid tagasi, mil tundus auasjana kehtestada kindlasti oma tõde. Nüüd märkan - sisimas muiates -, et kaldun järjest enam Andrese voolava mõtteviisiga partei poole. Afganistan on pannud mind järele mõtlema paljude asjade üle, mille üle ma teismeeast saati ei ole enam juurelnud. Järjest enam näib mulle, et nö "valmis tõdedega" pole suurt midagi peale hakata.
Paar päeva tagasi vestlesin ühe ÜRO liinis töötava rootslannaga. Ta on tulnud Afganistani nädalaks ajaks: pendeldab marsruudil võõrastemaja-töö. Ta ei tohi sammugi omapäi tänaval astuda ega julge näpuotsagagi puutuda värsket salatit. Ometi tunneb ta end täiesti pädevana siinse ühiskonna juhendamises. Kuulan tema kivistunud arusaamu ning mõtlen huviga, kas ta tõesti ei ole kunagi kahelnud, et kõik ühiskonnad ei ole (veel) selgelt lahterdatud, kus iga olukorra jaoks on tagataskus ainuõige käitumisjuhis. Kui Eestis olen paras lobiseja, siis siin olen enamasti vaikne pealtkuulaja. Rootslanna tunneb viisakalt huvi minu elustiili vastu ning vahib mind kui debiilikut, kui üritan seletada, et püüangi harjuda kohalike bakteriga (mul ei ole kogu selle aja jooksul ühtki kõhuprobleemi olnud, ptüi-ptüi-ptüi) ning samuti kohalike oludega, jalutades tänavail.
Olen puutunud kokku mitme eksperdi või projektijuhiga, kes omavahelises vestluses selgitavad, et moslemid ei olegi isiksused (sest neil puuduvat jooned, mis tegevat inimesest isiksuse) või et igapäevaelu Afganistanis tuleb töö nimel ära taluda, sest kõik välismaalased vihkavat nagunii afgaane ja vastupidi.

kolmapäev, mai 17, 2006

 

Kunduzi kuumuses II


Esimese jalutuskäigu ajal ma pilte teha ei julge. Üritan leida põrgulikus kuumuses varju, hoidudes puude või müüride lähedusse. Linna atmosfäär jääb mulle mällu nagu piltide jada. Mudane vesi lainetab kiirevoolulistes kanalites, kus poisikesed suplevad. Savimüüride vahelt avanevad imekitsad tänavad. Valgetes burkades lapsi kooli saatvad naised saadavad jäävad minu möödumisel otsekui naelutatult seisma.

Põllulapikesel keset linna kasvab riis. Mees koristab sirbiga imepisikeselt põllulapikeselt vilja. Tänaval puude varjus istuvad kõrvu kirjutaja ja klient; näib käivat elav vaidlus järgmise lause üle. Puu varjus magab otse paljal maapinnal vana mees. Nurga peal peatunud Volgast pudeneb välja arvutu hulk mehi, ka lahtisest pagasnikust. Uhkelt ehitud hobusega kaarikumees püüab mind märkide abil sõitma meelitada.

Suitsupilves seisvad kebabivalmistajad vehivad lehvikuga süte kohal, püüdes lühikestele varrastele pikitud imepisikesi lihatükke pruunistuma õhutada. Puukaarikutele kuhjatud üleküpsenud mangod levitavad imalat lehka. Väsinud pagar külitab vaibal, ümmargune müümata leib hunnikutes virnas.

Määrdunud sinises burkas naine istub liikumatult keset turutänavat, rahvas astub temast üle. Naisteriiete bazaaril on kitsas ja hämar, nööril rippuvad uhked kulla ja karraga tikitud rõivad puudutavad mu pead ja käsi, kui nende vahelt endale teed rajada püüan.

Jalutan tagasi külalistemajja, kastan end külma dushi all ja pöördun tagasi, kaamera kaelas. See, mis juhtub, ei vasta vähimalgi määral mu hirmudele. Juba esimesel tänavanurgal satuvad nii lapsed kui mehed vaimustusse. Selleks ajaks kui peatänavale jõuan, saadab mind umbes 10-pealine uudishimulik inimjõuk. Minust saab tõeline “inimene kaameraga”.

Poseeritakse, töövahend käes või siis oma poekese taustal. Pilt tehtud, pööran kaamera mind saatva rahvasumma poole, näidates pisikest pilti ekraanil. Iga “töösaavutust” saadab rahulolev mõmin koos hüüetega tahsakor – tänan. Need on kurnavad tunnid, aga tagasi jõudes olen positiivseid emotsioone täis.

Õhtul läheme hobukaarikuga sõitma; Tahmina on kaasa kutsunud kohaliku töötaja Abdul Latifi. Hobune longib, lapsed hõiguvad ja vastutulevad tuktukid tuutuvad. Ootamatult teeb Abdul ettepaneku külastada tema kodu. Ta kinnitab, et ema ja õed tunnevad kindlasti suurt rõõmu külaliste üle. Nii see ka on – meid pannakse istuma külalistetoa kaunistele vaipadele, serveeritakse teed ja maiustusi. Abduli õed on hirvesilmadega haprad olendid. Mõlemad õpivad viimaseid aastaid kooli, üks saab päris hästi inglise keelestki aru. Abduli vennad on kõrgelt haritud ja perekond lubab lahkelt ka tüdrukutel edasi õppima minna.

Abduli ema on üks suursugusemaid daame, keda olen kohanud. Tal on kuninglik hoiak ja väljapeetud käitumisviis. Tahaksin väga perekonnast pilti teha, aga ema annab loa vaid enda ja pisikeste laste pildistamiseks. Olen tänulik sellegi üle.

Õhtul longime saksa restorani (Kunduz on peamiselt saksa organisatsioonide päralt), pistame grillitud liha ja joome vahutavat vaadiõlut. Jalutame tagasi pimeduses, vaid kanalites vulisev vesi reedab tee asukohta.

Tagasisõit kulgeb rahulikus tempos. Ehkki reis kestab 7 tundi, paneb ümbritseb maastik autosistumise väsimust unustama. Kunduzi ümbruses vahelduvad madalad mäed vahelduvad kollaste vilja- ja heleroheliste riisipõldudega. Kui riis on äsja istutatud, siis vilja juba koristatakse.

Järgneb tõus Hindukushile, mis tipneb enne Salangi lumiste nõlvade ja väheste liustikega. Pärast Salangi üllatavad meid väikesed külad, kus majad on ehitet kõrgetele kaljunukkidele ja jõeorus kasvavad mooruspuud. Lapsed seisavad tee ääres, pakkudes värskeid vilju ja ostan 20 afgaani eest (ca 5 krooni) kausitäie hõrku mooruspuuvilju, mida naudinguga ülejäänud aja pistan.
Pärast mäeahelikku kulgeb tee laias orus, möödudes viinapuuistandustest ja Bagrami sõjaväebaasist. Ning just enne hämaruse laskumist mähkub me ümber sudu ning ving, mis ennustab Kabulisse saabumist.


esmaspäev, mai 15, 2006

 

Kunduzi kuumuses

Ma ei taha teada, kui palav siin on. Projektijuhil on akna taga kraadiklaas ja aeg-ajalt kraaksatab ta üllatusest, kui käib seda vaatamas.
Eile käisime turul shoppamas, kohalik poiss oli abiks. Ostsin poti, panni, teekannu, 12 lusikat-nuga-kahvlit, suured käterätikud, väikesed afganistani päritolu portselanist teekausid, mõned suured noad. Ja maksin kokku ca 30 dollarit. Ehkki kohapeal selgus, et näiteks linad tuleb lasta õmmelda, olen ostureisiga enam kui rahul. Täna loodan omapead mööda linna kondama minna.

Mul on tõeliselt kahju, et täna ei lähe keegi niisutuskanalite piirkonda. Homme pean juba Kabulisse tagasi sõitma. Tahan kindlasti tagasi tulla, et seda piirkonda oma silmaga näha. Pea kõik välisinimesed Kunduzis on seotud niisutuskanalite projektiga. Istudes Tahmina kontoris, saan osa tema töökaaslaste arutelust. Seinal asuv kaart on tihedalt kanaleid ja külasid täis pikitud. Tahmina püüab kaardistada piirkonda: kui palju elab inimesi külades, kellele maa kuulub, mida kasvatatakse.

Tuleb välja, et esmapilgul lihtsatele küsimustele on raske vastata: paljud põgenesid sõja jalust, müües maa nö sentide eest maha. Nüüd on perekonnad tagasi ja tahavad oma maad tagasi või suuremat kompensatsiooni. Külade nimedega on suur segadus, nimed kattuvad (aga mitte asukohad). Et mulla koostis on erinev, soovitatakse ka erinevaid kultuure kasvatada. Paraku juurviljade hinnad kõiguvad ja nii valib talupoeg selle kultuuri, mis tundub talle kõige tulusam – enamasti riisi.


pühapäev, mai 14, 2006

 

Õine teekond üle mägede

Thaminat tabavad mitmed õnnetused - poeg jääb lennukist maha, ta kaotab suure summa raha ja ainsa pangaautomaadi juures tabab teda teadmine, et ta on kaotanud ka pangakaardi.

Nii ei stardi me mitte keskpäeval, vaid kell neli. Sellest kujuneb katkematu 6-tunnine sõit üle Hindukuši mäestiku. Kabulist lahkudes loksume mööda aulikku asfaltteed, kuid pärast Bagrami lennubaasi muutuvad teeolud suurepäraseks. Alustame aeglast kerimist järjest kõrgemale. Hämaruses paistavad aknast tervatipulised mäeharjad, perutav mäestikujõgi ja kaljudel kössitavad majapugerikud. Läbime teel 32 tunnelit ja jõuame Salangi kurule (2676 m) täielikus pimeduses. Harjal on veel sulamata liustikukeeled ja veidi lund, aga ilmselt sulab varsti seegi, ennustab kohalik autojuht.

Tee üle Salangi kuru rajasid venelased ja paar aastat tagasi rekonstureerisid selle hiinlased. Tegemist on suurepärase hästi tähistatud maanteega, aga raskeks teevad liiklemise hiiglaslikud veoautod, mis meeter-meetri haaval end üles-alla püüavad venitada. Millegipärast trummeldab veoautosid jälgides mu peas mälestus noorpõlves loetud kirgiisi Tšõngõž Aitmatovi lugu kaugsõidujuhtidest. Pealkiri oli vist Minu paplike punase pearätiga.

Teisel pool mägesid suudan kuuvalguses hoomata vaid kummalist vanade mägedega kuumaastikku. Thamina ja lapsuke magavad ning autojuht otsustab – nagu hobune, kes haistab talli - vajutada gaasi põhja. Järgnevad poolteist tundi olen hirmust segane: mees sõidab keskmiselt 140-150 km tunnis. Vaid järskudes kurvides ümber mägede langeb kiirus 130ni (liiklusmärk soovitab küll 60km). Mingist auulist läbi sõites, kui kiirus madalam, teeb auto keeruka pirueti ümber kahe eesli, kes keset teed kudrutada ette on võtnud...

reede, mai 12, 2006

 

Seltskonnaelu lainetel

Eilsest. Lähen Anna Carina ja tema sõbratariga shoppingule. Brasiillannad on lõpuks minu juuresoleku täiesti unustanud, tingides ägedalt poeomanikega portugali ja inglise segakeeles. Mulle meeldib üks ompärane ese. Tahaksin seda kingituseks osta, kuid nimetatud 30-dollariline hind mind eriti ei peibuta. Kaupmehe küsimusele vastan ausalt, et maksan eseme eest 15 dollarit ja ei sentigi enam. Mees näeb pikalt vaeva selgitamisega, kuidas ta pankrotti ajan. Asutan end lõpuks minema, sest kauplemine tüütab mind. Viimasel hetkel jookseb mees siiski mulle järele ja nõustub - ebameeldivate sajatuste saatel - tehinguga. Ma saan aru, et kauplemine on siin omaette kunst, aga olen tõesti tüdinud sellest, kuidas asjade hind võib kõikuda kuni kümnekordselt.
Täna läheme Andrese firma asjajaja Najeebi perekonnaga restorani Atmosphere.
19-aastasel pakistani noormehel Najeebil on huvitav perekond: tema kasuisa Jelle töötab Kunduzis projektijuhina, ta ise kannab hoolt Kabulis oma teismeeas õe ja venna eest. Pendeldab perekonnarakukeste vahel ema Tahmina, kelle kantseldada on ka 7-kuune tütreke. Lisaks on perekonnas on veel vanem, 23-aastane poeg. See jutt ei tundu ilmselt eriti erilisena, kui mitte teada, et Tahmina on võluv 36-aastane daam...
Kurdan Tahminale, kuidas poeomanikud mind nähes hinnad mitmekordseks korrutavad. Daam teeb mulle ootamatu ettepaneku: tulgu ma homme temaga koos Kunduzi kaasa, ta aitab kohalikest kauplustest meie Kabuli-kodusse vajaliku kraami osta. Teisipäeval peab abikaasa Jelle nagunii Kabulisse tulema. Hoolimata sellest, et Tadzhikistani piiri lähedal asuvasse Kunduzi tuleb sõita 6 tundi, tundub mõte mulle ahvatlevana.
Andres ei näi algul eriti vaimustunud, sest teisipäeva õhtul peame oma majja kolima ning hetkel ei ole selge, kas ma kolimise ajaks tagasi jõuan. Luban oma asjad enne ärasõitu kõik kokku pakkida ning Andres annab oma nõusoleku: et kuidas sa naiste maffia vastu ikka saad...

kolmapäev, mai 10, 2006

 

Saksa õllekultuur ja Kabul


Jalutame täna pärast tööd saksa õllerestorani. Sööme vorste, shnitslit ja hapukapsast. Joome peale vahutavat vaadiõlut, mis on kaks korda odavam kui õlu üheski teises Kabuli restoranis.
Sattusime siia õlletuppa esmakordselt mõni aeg tagasi koos brasiillastega. Toimus suvehooaja pidulik avamine, mängisid saksa shlaagrid, rahvas pugis ohjeldamatult vorste ja saadik pidas - loomulikult saksa keeles - kõne. Naljakas on asja juures see, et kodus ei pea ma hapukapsast-vorstist-praekartulist eriti midagi. Kabulis märkan, et toimuvad mingid vangerdused: kuna valikuid eriti ei ole, oled tänulik sellegi vähese teistsuguse maitse eest, mida on võimalik saada.
Eile toimus veel üks kohtumine saksla kultuuriga: kirjutasime nimelt Fritzuga alla lepingule oma kodu rentimise osas. Tutvume ka Fritzu idamaise naise Roja ning väga kena tütrega, kes õpib siin ameerika koolis. Pere on lahkumas Mosambiiki; Kabulis on nad vastu pidanud 3 aastat.
Praegu on segane asja juures vaid see, et Fritz lahkub maalt 31. augustil ning samal päeval lõpeb ka tema üürileping maaomanikuga. Hetkel ei ole ettekujutust, mis meist saab edasi, aga loodame siiski, et saame kauemaks oma majakesse jääda kui kolm ja pool kuud.
Pärastlõunal lobisen veidi Skype vahendusel eesti sõbratariga ja kurdan, et pean lähematel aegadel kodusisustust ostma. "Oma kodu sisustamine - see on ju tore," arvab sõbratar. Ilmselt olekski, kui mul oleks vähimatki aimu, missugusest hurtsikust minna linu otsima või kust saab nuge-kahvleid. Kardetavasti pean autojuht Mussa abi paluma, sest lisaks ei meeldi mulle hinnad: juba valget naist nähes lajatatakse mulle reeglina mingi mõttetu numbriga.
Viimastel aegadel käin sööki ostmas ühes iraani kaupluses: see on esimene pood, kus ei ole ohtu saada ostukorvi (muide ka ainus koht Kabulis, kus ma tean ostukorve olevat) kolm aastat tagasi aegunud shokolaadi või neli aastat tagasi aegunud (ilmsete käärimistunnnustega) marineeritud kurke. Iraani kaupluses on hinnasildid ning hinnad - vähemalt Kabuli kontekstis - mõistlikud. Poe manager tutvustab mulle ühel kaunil päeval ka külmikute sisu ja nüüd pugime iga toidukorra juurde mõnuga kreemist iraani jogurtit (mis maitseb umbes nagu hapukoor) või juustu (vedelikus, maitseb nagu fetajuust).

esmaspäev, mai 08, 2006

 

Kuumus hiilib tasahilju

Kevad on saabunud kuidagi äkki ja ootamatult: päike kiirgab mõrvarlikult 30-kraadist kuumust (vilus), tubadest on visatud välja kohalikud kütteahjud buharid ning õhtustes tolmutormides lehvib pagaritöökodade ees nööridel kohalik õhuke leib naan. Püüame end lohutada mõttega, et Heratis või Kunduzis valitseb veelgi hullem leitsak.

Mu mõtlemisvõime on kuumusega kängu jäänud. Püüan kirjutada artikleid, aga mõtted liiguvad suisa tigusammul. Aeg-ajalt lähen kastan end külma dushi all, mis teeb korraks pea selgeks. Alles ma halasin, et külm on!

Tunnen igatsust ka vaimse gümnastika järele. Sõber Waheed, kes mulle dari keelt õpetas, on pikemaks ajaks Mazaris oma vanemate juures. Tema perekonda tabas õnnetus - maja kukkus kokku. Nimelt oli maja ehitatud traditsioonilisel viisil, kohalikud savitellised ja mört. Waheed on mulle pilte näidanud: avar valgeks lubjatud elamu suure roosiaia keskel.

Ühel ööl kuulis tema ema otsekui vee vulinat ja tajus võõraid võnkeid. Ka koer käitus kummaliselt, nagu ei ealeski varem. Ema käsutas kogu pere unest üles ja majast välja viimasel hetkel, sest kümme minutit hiljem langes see kokku. Rusude alla jäi ning kasutamiskõlbamtuks muutus kogu maine varandus. Samal ajal tunneb aga Waheed ka suurt rõõmu: inimesed pääsesid ju elu ja tervisega!

laupäev, mai 06, 2006

 

Otsus




Oleme hommikuks sisuliselt otsuse teinud. Suure maja rent tundub meile hetkel keeruline: tuleb osta kogu maja sisustus (ka tehnika) ja meil ei ole õrna aimugi, palju selle peale võiks kuluda. Arvestades veel , et ette tuleks maksta ka kolme kuu üür, tunduvad summad üle pea tõusvat.
Andresel on vaba hommikupoolik ja jalutame tagasi väikesse majja, et vaadata üle mööbel. Majast lahkuv Thomas on korraliku sakslasena teinud täieliku nimekirja kõigist talle kuuluvatest mööbliesemetest koos soovitud hindadega. Lisaks tabel, millal ja mis hinnaga asi on kunagi ostetud. Meile meeldib enamus tema ostetud kraamist: täispuidust voodi, söögilaud, gaasiahi, arvutilaud jm. Ma ei näe mõtet osta ainult riidekappi, sest köögi ja vannitoa vahel asub suur hoiuruum.
Korralik köögimööbel on sisse ehitatud, samuti on maja poolt juba olemas külmkapp ja gaasipliit. Meil on lootus sisse kolida kümne päeva pärast.
Õhtul läheme külastama uut Kabuli kohvikut. Mulle on organiseeritud kohtumine omaniku, kogenud Afganistani veterani Gay-LeClerciga, kes osutub erakordselt sharmantseks leediks. Ta paistab tundvat siirast huvi mu käekäigu vastu ja püüab produtseerida ideid, kellega peaksin töö osas rääkima ja mida võiksin üldse teha.
Tutvun ka Bettyga, kellele kuulub ainus Kabuli ilusalong. Ta kutsub mind enda salongi reedel või laupäeval, mil kogu rahvusvaheline eliit tema salongi külastab. Sedalaadi PR-mõtlemine tundub mulle erakordselt omapärane, aga mõlemad daamid veenavad mind, et Kabulis ongi selline tutvumisviis parim viis sidemete sõlmimiseks.

reede, mai 05, 2006

 

Kiired päevad


Just lahkusid lennukile Marian ja Siri, et sõita tagasi USAsse. Veetsin nendega mitu toredat päeva. Käisime ka Sultana Muuseumis, väikeses galeriis. Siia on vist kokku on kogutud kõik, mis Afganistanis vähegi maalitud kunstiteost meenutab. Põnevaks teeb asja see, et Talibani aegadel värviti paljud maalid õrnalt üle ja pärast puhastati. Nende aegade mälestuseks on trepinurgas ka vitriin, mis on täis lõhutud teoseid.
Kui klassikalises stiilid maalid millegagi ei üllata, siis mõned maastikke kujutavad akvarellid on päris head. Ka maja ise on väga armas: see on 19. sajandist pärit üliku hoone teel kuningapalee suunas ja annab päris hästi aimu, missugune võis olla Kabuli arhitektuur oma hiigleaegadel.
Vean Mariani ja Siri ka Chicken Streetile, kus mööda kauplusi longime. Isegi kui midagi ei osta, on huvitav lähemalt uurida kohalike naiste luksuslikku pidurõivastust, vaskseid antiikesemeid või erinevas stiilis kootud vaipu.
Ühel ühtul satume Kabuli ehk tuntuimasse söögipaika Atmosphere. See on hiiglasliku aiaga restoran suurte puude varjus: kõlab vaikne dzässmuusika, laudadel põlevad küünlalambid, laudade vahel ajavad üksteist taga kass ja küülik. Ühes aianurgas sädeleb täismõõduline ujumisbassein. Nagu brasiillasest sõber Ana Karina on mulle rääkinud, tuleb ujuma minnes kanda sobivat rõivast, st ujumistrikood. Bikiinid ei ole lubatud.
Samal ajal tegeleme majade vaatamisega. Hetkel on sõelal kaks maja: ühest rääkisin eelmises sissekandes. Selle üürimise teeb keeruliseks isemajandamine ning suhteliselt kõrge hind. Teame täna ka seda, et majast viiakse välja kogu sisustus - nii peaksime tegema kohe alguses kaunis suure investeeringu.
Teine asub maalahmakal, kus on kokku viis maja. Majapidamist organiseerib sakslane Fritz, kes saadab meile ehtsaksaliku täpsusega peetud kuluarvestuse. Majakeses on suur tuba, köök, hoiruum ja vannituba. Asja teeb meelitavaks see, et Fritz kannab hoolt valvurite, majapidajate, generaatori, interneti jm igapäevaeluks vajaliku eest. Majakesed on koondunud ümber suure, roosidega ääristatud, muruplatsi ja iga maja ees on väike terrass.
Fritz saadab meile lepingu, kus on paika pandud lastesõbralikkus (siin elab mitu lastega peret), kõva muusika-lärmakate pidude vastalisus jm punktid. Üldiselt on leping enam kui mõistlik ning hind odavaim, mida seni oleme kohanud.

kolmapäev, mai 03, 2006

 

Turu-uuring


Paar päeva tagasi pani brasiillasest sõber Bastiaan kuulutuse kohalikku listi, et otsime maja. Meie üllatuseks saabus eilse päeva jooksul viis pakkumist! Nüüd lippame ringi ja püüame täpsemalt ikkagi aru saada Kabuli kinnisvaraturu hetkeolukorrast.
Täna näeme maja, mis meile mõlemale väga meeldib: maja asub Andrese töökoha lähedal parlamendi ja ülikooli lähedal. See on tegelikult üsna linna piiril; nii on ümbruskond puhta õhuga, roheline, vaikne ja rahulik.
Michael, kes maja meile pakub, peab ootamatult Afganistanist lahkuma juba teisipäeval. Meie jaoks teeb asja keeruliseks see, et majas olev kraam on firma omandus: nii et lisaks mitme kuu üürile peaksime ostma endale ka mööblit, köögivarustust jne.
Maja tundub taas mõttetult suur (all elu- ja söögituba, köök; üleval neli tuba), aga kaalume kohe jagamist teise paariga. Mis meile mõlemale meeldib, on atmosfäär: see on kuidagi lihtne . Maja on meeldivalt korras. Oluline on ka väike, aga hoolitsetud aed. Torkab silma, et aia peal ei ole mingeid okastraate, nagu Kabulis tavaks.
Homme täpsemalt, sest nüüd lähme veel paarile majale pilku heitma,

teisipäev, mai 02, 2006

 

Bamian IV: Buddha selja taga



Meie kolmas Bamiani päev on jalutuspäev. Longime oma külalistemaja juurest Buddhade manu. Väldime tolmust kruusateed, nii et liigume peamiselt põldude vahel piki kõvaks tambitud radasid.

Alla orgu laskudes möödume uuest turupaigast; vanast bazaarist on vaid rusud alles. Taas Talibani pärandus: 2001. aastal mitte ainult ei õhatud 1700- aasta vanused meistriteosed, 38 ja 55 meetri kõrgused Buddhad, vaid toimus ka massimõrv. Hukati 170 tsiviilisikut, kaasa arvatud kohalikud abiorganisatsioonide töötajad.

Kujude asukohad on täna ümbritsetud traataiaga. Suure Buddha niši jalamil asub arheoloogiakeskus. Selle ühest kabinetist avastame mehe, kes ei räägi küll inglise, aga see-eest vene keelt. Selgub, et tegu on Lvovis sõjaajakirjandust studeerinud afgaaniga. Saame ametlikud piletid ja meile ulatatakse võtmekimp. Giidi kaasa ei anta; võime omapäi avastusretkele suunduda.

Suure Buddha jalamil ei ole kahjuks suurt midagi enam vaadata: vaid lõputud mustunud lagedega koopad, mis haledasti rüüstatud. Aias asub ka varjualune, kuhu allesjäänud tükid kokku kogutud. Käib suurem vaidlus, kas taastada Buddhad või jätta asi nii nagu on. Mitmed tuntud kultuuritegelased on naeruvääristanud taastamise ideed, nimetades seda disneylandiks. Jaapanlaste idee tekitada öösiti niššidesse hiiglaslikud hologrammid tundub veidi rahulikuma lahendusena.

End kõrvetava päikese all praadides jalutame mööda kaljuseina väiksema Buddha kujuni ja katsetame läbi võtmekimbu, kuni viimane ukse kaljuseinas avab. Siis läheb põnevaks: nimelt on rajatud kalju sisse võimas koobaste-käikude süsteem. Hiina palverändur Hsuan-tsang, kes külastas Bamiani 632. aastal, mainib 10 templit ja ligi 1000 preestrit. Sada aastat hiljem pöördusid esimesed Bamiani elanikud islami usku, et hiljem tagasi budismi poole pöörduda. See pälvis fanaatilise Saffarid Yaqubi tähelepanu ning ta ründas orgu raevukalt. Ghaznaviidide perioodiks (962. aastal) oli islam vallutanud kogu oru.

Meil on võimalik jalutada üle Buddha “pea”, sooritades kõrvalepõikeid harukäikudesse. Kui Nancy Dupree kirjeldab oma 1977. aastal avaldatud raamatus erinevaid värvilisi seinamaalinguid (vastavalt ajastule), siis praegu on neist alles vaid üksikud fragmendid.

Templiruumid on erineva kujuga: näiteks on üks ruum oktagonaalne ja nišid seines lasevad aimata, et ka kujusid olid kaheksa. Osad ruumid avanevad omakorda teise ruumi kalju sees, osad otse kaljuseinale. Väga kõrge astmevahega trepid viivad nii alla kui ka kaljude sügavusse (järgmisel päeval on jalalihased ikka päris valusad). Väljaspoolt vaadates jääb mulje nagu asuks seina sees mitmekorruselise maja koos treppide, rõdude ja balkonitega.

Siit avaneb imekaunis vaade orgu ning kummalise tsitadelli Shahr-I-Gholghola (Karjete linn) varemetele. Kindluse hävitas Tšingis-Khaan 1221. aastal. Sellega saabus ka lõpp Bamianis valitsesenud Shansabani kuningate õitsvale, kuid paraku lühiajalisele dünastiale. Lõpp oli – vastavalt legendile – päris kole.

Kohaliku valitseja Jalaluddini tütar oli pahane oma isale ja otsustas reeta linna Tšingis-Khaanile. Ta läkitas otse vallutaja telki noole kirjaga: selles soovitas ta tõkestada tsitadelli toitva maa-aluse salajase allika. Khaan vallutaski tsitadelli ja tappis orus iga elusolendi. Hoolimatu Jalaluddini tütar lootis tasu oma teo eest. Ta riietus parimasse kleiti ning läks vallutajaga kohtuma: khaan käskis ta aga kividega surnuks loopida.

Sellele põnevale kivihunnikule läheneme õhtul, mil taevas tumedate ähvardavate pilvedega kattub, tuul tolmu üles keerutab ja maastik pea tundmatuseni muutub. Uurime tsitadelli siiski vaid jalamilt: nimelt arvatakse, et tipp on mineeritud ning me ei kavatse ennast uudishimule ohvriks tuua.

(lõpp)

esmaspäev, mai 01, 2006

 

Bamian III: draakoni turjal


Legend räägib, et palju aastaid tagasi elas Bamiani lähedal orus draakon, kes terroriseeris siinseid elanikke. Iga päev olevat ta soovinud kohalikult kuningalt üht näitsikut, kaht elusat kaamelit ja 600 naela muid toiduaineid.
Ühel päeval saabus orgu mõõgaga noormees, Hazrat Ali (prohvet Muhamedi väimees, moslemite Püha Jüri). Kaitstes järjekordset ohvriks valitud neidu, ründas Ali draakonit ja raius ta pooleks - peast sabaotsani. Orgu põgenenud tütarlaps kandis sõnumi päästjast linnaelanikeni, aga kui need orgu tõusid, oli Ali juba oma kuulsal ratsul juba minema kapanud.
Sellise legendiga põhjendatakse Darya Ajdahari (Draakonioru) omapärase kujuga kalju tekkimist.

Sõidame orgu pärastlõunal, mil taevas on kattunud tumedate pilvedega. Teel läbime mitmed tuulised kanjonid, mille seinte vahele püüavad end sisse sättida uusasukad. Võrreldes Bamiani oruga on maapind siin vaene: vaid üksikud haledad rohutuustid jäävad silma. Järskudel nõlvadel liiguvad hiiglaslikud lambakarjad, keda karjus – minu silmale arusaamatuks jääval moel – endale sobivas suunas ajab. Mõni mäekülg on tiheda punaste kivide jadaga ääristatud, nii et lambakarja miinidest eemalehoidmine on kindlasti vajalik.
Oru põhjas astume Andresega bussist välja, Siri eelistab motoriseeritult mäeharjale tõusta.

Algul ei tundu midagi erilist silmale avanevat, aga mida kõrgemale tõuseme, seda põnevamaks vaade muutub. Tagasivaatega Bamiani suunas on kaljud valdavalt kollastes toonides, nende kohal valendab Hindukuši ahelik. Uued vaated avanevad punastes-rohelistes-kollastes toonides segatud mägedele. Künka hari kujutab endast kitsast kaljut, mille poolitab sügav lõhe. Künka kuju – koos harja meenutava kaljunukiga – on legendiga päris hästi vastavuses. Hiigelsuure “pea” ligiduses saavad alguse mitmed mineraalveeallikad: nii läigib kogu mäekülg “draakoni pisaraist”.

Lähivaade mäeküljele on imekaunis: mineraaliderikas vesi moodustab õhkõrnu keerulisi mustreid. Lisaks on mäetipul veel mitmed põnevad jäänukid. (Pean häbiga tunnistama, et aastaid tagasi õpitud geoloogiast on alles vaid tugev tõmme mägede suunas, aga mitte teadmised. Niisiis täpsustab geoloogist sõber: need kuhilad on erosioonijäänukid. Sõbra sõnul kutsutakse sellist tüüpi maastikku "badlandiks" Pildi tagaplaanil mäeseljandike jalamil peaksid olema uhtekuhikud e. kolluuvium.)

Meid tabavad künka tipus tugevad tuuleiilid ja hakkab tibama vihma. Tänu omapärastele ilmastikutingimustele muutub vaade järjest fantastiliseks: samal ajal kui madalad päikesekiired joonistavad meie teravad varjud välja mäeküljele, mattuvad ümbritsevad ahelikud tumedatesse pilvedesse. Mägede-orgude kohale joonistuvad välja tumesinised vihmajoad ja ühel hetkel laotub laotub sünkmustade pilvede taustal välja vikerkaar.

(järgneb)


This page is powered by Blogger. Isn't yours?