Kabuli päevik

Mulle helistab sõber Waheed, kes on Mazarist tagasi ja kutsub mind oma tütre Nirvana sünnipäevale. Loomulikult olen nõus, aga kui ta mind kohale toob, olen kergelt rabatud
Mida Waheed mulle ei öelnud: tegu on suurejoonelise üritusega, mis toimub pulmamajas. Kabulis on moodsad suured peomajad, kus on võimalik siis korruste viisi välja üürida saale. Ühes sellises röögatus saalis pidu toimubki. Lühtrid laes, peeglid, vaibad, muusikud, lademes kingitusi, uhkelt riides külalised... Häbenen tõeliselt, sest mul on äärmiselt lihtsad rõivad üll ning püüan end moondada "halliks hiirekeseks".
Waheed istutab mu osavalt lauda, kus istub inglise keelt oskav Ellaha koos oma nelja tütrega. Ellaha on moodne daam: tegelnud nii valimiste kui naisõigusteemadega ning üks tema tütardest, kes räägib suurepärast inglise keelt, on otsustanud juristiks õppida ameerika kolledzhis.
Vestluse arendamine on kahjuks kaunis raske, sest paar tundi mürtsub kõva muusika ning igapüks - lapsed, mehed, naised - saavad võimaluse tantsida. Loomulikult järgemööda, mitte korraga.
Seejärel kantakse lauale ohjeldamatult vaagnaid - toidu kogus on uskumatu ning meie - loomulikult naistest koosnev - laudkond ei suuda sellest vist pooltki ära süüa. Järgmine etteaste on tort: uskumatu valge-roheline moodustis, mille ümber lapsukesed hiilivad ja näpuga torkida üritavad. Ja viimasena saabub kingitusterahe: õnnelik ema pannakse koos lapsukesega poodiumile ning külvatakse sõna otseses mõttes kingitustega üle.
Pidu küll filmitakse, aga fotograaf puudub. Paduõnnelikuna kehastun kiiresti ümber "ametlikuks" fotograafiks, see aitab vabandada ka mu liiga vaba riietust. Lisaks paraadpiltidele õnnestub võtta üles pingevabalt afgaani naisi - ometi kord! Tean ju hästi, et burkad-loorid ootavad toolileenidel ning majast välja astudes kaovad vaateväljalt nii kaunid lopsakad juuksed, uhked kleidid kui ka ehted. Hea, kui ninaotsake välja jääb.
Maabun ülimalt rahulolevana koju ning asun pakkima: homme stardin üksinda Eesti suunas. Nimelt on lootus, et tütar on vahepeal keskkooliõpingutega lõpusirgele jõudnud; tahaksin esindada meie perekonnarakukest väärikalt sellel tähtsal eluetapil.
Tagasi tulen Kabulisse juuni lõpul. Ma ei saa pead anda, et vahepealsel ajal päevikusse sissekandeid kindlasti tuleb, aga kui Andreselt huvitavaid uudiseid kuulen või endal Afganistaniga seoses mõtteid tekib, panen need siis endiselt kirja.
Kohtumiseni, armsad sõbrad!