Kabuli päevik

Liiguvad kuuldused: mullad on vihased afgaanist kristlase ellujätmise pärast. Kell kaksteist toimuvad mošeedes palvused. On tõenäoline, et kõnest ülesköetud rahvahulgad võivad meeleavaldusi korraldama hakata. Nii et parem on pärastlõunal silmist ära olla.

See on esimene “pühapäev”, kui me linnast välja ei sõida. Tõtt-öelda on väljas koerailm. Sellest hoolimata läheme pärast hommikusööki Andresega kondama. Jalutame läbi Shahr-e-Naw pargi. Tunnen igatsust suurte puude ja metsa järele. Afganistani pinnast on nimelt metsaga kaetud vähem kui sajandik: seda on ainult hävitatud. Viimastel aastatel teadvustavad afgaanid isegi puude vajalikkust ja ringi sõites näeb kõikjal istutamiskampaaniaid käimas.

Tavaliselt on park täis mehi (linna serval kõrge müüri taga on ka üks väike naiste park) , aga täna valitseb siin rahu ja vaikus. Luusime ringi Kabuli luksuslikus, passaaži-tüüpi kaubanduskeskuses; vaid üksikud poed on avatud. Pean midagi selga ostma, sest mul on kaasas ainult paksud kampsunid. Naiste rõivad näevad välja idamaise kitšina, aga on täiesti erinevad euroopalikust valikust ja odavad. Maani seeliku või pluusi hinnaks on umbes 10 dollarit.

Longime mööda Kabuli peamist turistilõksu nimega Chicken Street. Oleme vaat et ainukesed välismaalased. Kaupmehed ei viitsi õnneks meiega vaega näha ja nii saab poekeste joru suurima vaevata üle vaadatud. Raamatupoest õnnestub saada väga hea Afganistani käsiraamat ja lillepoest kimp hapraid kohalikke tulpe. Joome tänaval värskelt pressitud porgandimahla. Ostame toidupoest šokolaadi ja pähkleid ligi paar korda odavamalt kui välismaalastele mõeldud supermarketitest.

Need nn supermarketid on õudsed plekkangaarid linna serval, kus miiniotsijatega auto läbi uuritakse ja igalt inimeselt passiandmed võetakse. Poes on ükskõiksed filipiinlastest müüjad, piiratud kaubavalik ja üle mõistuse kallid hinnad. Ainult alkoholi valik on röögatu ja sama hinnaga kui Eestis. Supermarketid on täis peamiselt sõjaväelasi, kes näevad välja nagu Stallone dublandid Rambo-filmist: laiad lõuapärad närimas, musklilised kehad kuulivestide all pungitamas, talkie-walkied kaelas mölisemas.

Dobbs surub autojuhi abiga mingi ime läbi oma kontrabassi maasturisse ja lehvitab. Kahe tunni pärast on ta juba Kabuli kohal, tagasiteel New Hampshire'sse. Veel hommikul ronime künkale: mäed on kahjuks udu sees, aga see-eest möllavad tühjas basseinis lapsed. Lõbustame üksteist nagu jaksame: ronime tanki otsa, lapsed teevad nägusid, mina pilte ja Dobbs laulab. Tõeline vennastumine! Nähes ennast digiaparaadi ekraanil, haarab lapsi ohjeldamatu vaimustus: nad kilkavad, puksivad üksteist kavalate nägudega ja paluvad, et ikka ja jälle neid pildistaksin.
Tegelikult juhtub midagi sarnast ka eilsel laste päevakodu kontserdil. Missugused näod! Pole palju öelda, et lapsed kuulavad, suu ammuli. Ja kui siis Dobbs küsimusi esitab, on krapsakaid vastajaid päris palju. Kõigepealt mängib Dobbs Bachi, seejärel esitab enda kirjutatud mõistuloo teineteist armastavast kasest ja koprast. Ta laulab dari keeles. (Hea sõber tõlkis teksti ja laulis selle ka lindile, nii et Dobbs õppis enne Afganistani tulekut sõnad selgeks.) Lastel on mõned arvamused: üks poiss näiteks teatab väga veendunult, et armastus taime ja looma vahel ei ole võimalik. Üks väga malbe tütarlaps küsib, mis on armastus? Õhkkond päevakodus on sundimatu, naiskasvatajad pigem vallatud kui ranged. Nad sikutavad mul räti peast ja poseerivad, kallistades mind kõvasti teine teiselt poolt.
Pärast suurepäraste emotsioonide tulva viiakse meid kultuuri- ja informatsiooniministeeriumi pressisaali, kus Dobbs peab esinema kontserdil koos eilsete muusikaõppuritega. See on hirmuäratav koht. Poolhämara saali keskel kliriseb pompöösne lühter ja seinad on kaetud parimas stalinistlikus stiilis kitšiga: tuntud paigad, tuntud isikud. Lava kohal kõrgub Hamid Karzai portree. Jääb mulje, nagu jälgiks ta silmanurgast kõiki tegemisi pingsalt. Külastades pressisaali nurgas asuvat tualetti, tänan jumalat, et soojast ilmast hoolimata veel martenseid kannan.
Orkestrit juhatav mees pole vist elu sees taktimõõduga kokku puutunud: minu kõrvule on eriline maiuspala tuntud napoli lauluke "Tule tagasi Sorrentosse". Viis hõljub mööda saali nagu astraalkeha ja näen, kuidas Dobbs pingsalt püüab aru saada, mida temalt küll oodatakse. Igal juhul pingutavad muusikud nagu jaksavad ja ühel hetkel saab proov läbi. Asume kontserdi algust ootama. Just nimelt ootama, sest enne ei lubata lavale, kui tähtsad isikud on kohal.
Ja siis läheb lahti. Saalis olevad (paljud juba nägupidi tuttavad) muusikaõppurid, kaelad õieli, püüavad iga heli tabada. Ministeeriumi ametnikud ajavad kõva häälega omavahel juttu. Mobiilid helisevad, tähtsad tegelased seletavad - mõnuga, häält alandamata - omi asju. Neid ei häiri seegi, et kaks kontserti salvestavat kaamerameest püüavad anuvaid pilke heita. Muusikakooli poisid näevad tõeliselt õnnetud välja. Nad pööravad aeg-ajalt pea minu poole, osutavad pilguga triibulistes ülikondades tegelastele ja sosistavad: sorry. Ühel poisil on kaasas tavaline kassettmakk, millega ta lindistada püüab. Kahjuks ei ole mul erilisi illusioone kontserdi heliriba osas.
Õhtul mängi-laulab Dobbs külalistemaja rahvale. On ka külalisi, minagi kutsusin ameeriklannast ajakirjaniku Jeani. Erilise boonusena esitab Dobbs oma uue teose gorillast. Kokkutulnud naeravad, nii et vats vabiseb. Õhkkond on rõõmus ja sundimatu: sellel maal töötavad inimesed peavad oskama kasutada pisimatki võimalust, et unustada hetkeks igapäevased pinged.

Tuigerdan uksest sisse, ümberkukkumiseni väsinud. Söömine jäi vahele, joomine ja muud eluspüsimiseks vajalikud toimingud samuti.
Dobbs andis täna kaks kontserti, mida ma fotograafina kajastada püüdsin. Kusjuures õhtul on tal soolas veel üks kontsert - seekord külalistemaja rahvale. Seda kavatsen ma küll kuulata!
Tänased kontserdid erinesid - tänu keskkonnale ja publikule - sedavõrd nagu oleks üks toimunud Maal ja teine Kuul.
(järgneb homme)

Kell üheksa tõstab Dobbs kontrabassi bussi ja sõit läheb lahti. Toimub mitmeid vangerdusi (mille jooksul ma usu ürituse võimalikkusesse kaotada jõuan), aga lõpuks saabume kaunite kunstide kooli.

Kõigepealt peab direktor meile oma kabinetis - inglise keele õpetaja vahendusel - südantlõhestava kõne. Lühidalt: tegu on Afganistani ainukese kunsti- ja muusikakooliga (siin riigis elab ca 25 miljonit inimest), kus õpib umbes 200 noort. Kooli ainukene klaver õnnestub ära näha - seda jagavad umbes 20 õppurit. Sama lugu on teiste pillidega - iga kümne peale tuleb umbes üks pill. Direktor anub Dobbsi, et ta kooli mingil moel abistaks. Õpilased oleksid õnnelikud toolidegi üle!

Dobbs tunnistab oma vastukõnes, et ei suuda üksinda kahjuks kooli jalule aidata. Aga lubab kindlasti rääkida muusikakoolist USAs kõikvõimalikele organisatsioonidele ja ajakirjandusele. Ta on kindel, et leidub lahkeid pillide annetajaid.

Kontsert toimub kooli trepikojas, mis kiiresti tassitakse laudu-toole täis. Hilisemad saabujad peavad maha kükitama. See on kummaline esinemispaik: Dobbs seisab tuuletõmbese sissekäigu keskpunktis, nähes halli tuules lehviva habemega välja nagu võimukas Zeus. Kolmes suunas hagnevad koridorid on tuubil täis (peaasjalikult meessoost) noori, kes kõik suurisilmi imet ootavad.

Algul mängib Dobbs mõned Bachi süidid. Seejärel esitab ta poollauldes dari keeles mõned enda kirjutatud naljalood. Näod on uudishimulikud ja aplaus maruline, aga naeru ma küll ei kuule. Dobbs mainib hiljem, et ainsad tõsiste kuulajatega riigid ongi olnud Afganistan ja Palestiina.

Pärastlõunal sõidame Dobbsiga Kargha järve äärde. Populaarne piknikupaik on inimtühi. Autojuht annab meile tund aega. Sekund hiljem lidume – á la tempo magnifico - üksmeelselt lähima künka suunas.

Raputan oma pükse ja saapaid, mille külge on kleepunud tugev savikiht. Samas olen rahulolev: sai teoks minu esimene jalutuskäik Kabulis! Kõiges on "süüdi" Dobbs alias Richard Hartshorne (http://bachwithverse.org/).
Paar päeva tagasi näen saabumas külalistemajja suurt halli habemega meest. Talle järgnev kohalik poiss tassib kontrabassi. Mu uudishimu saab üles köetud: siinses seltskonnas tundub muusik haruldane linnuke. Saan ameeriklastelt teada, et tegu Julliardi (muusikamaailma Harvard) lõpetanud muusikuga, kes annab ühe-mehe-kontserte maailma eri paigus. Ta vestab lugusid, laulab ja mängib pilli põgenikelaagrites, orbudekodudes, vanglates jne.
Järgmisel hommikul istub Dobbs meie lauda ja paar tundi hiljem oleme suured sõbrad. Jagame mõningaid kirgi. Kõigepealt muusika. Dobbs on kahtlemata tipptegija, aga olen isegi palju aastaid muusikaga seotud olnud. Siis mäed. Mina räägin Dobbsile oma ülikooliaegsetest talvistest Siberi-matkadest. Ja tema oma muljetavaldavatest tippudest: Kilimanjaro Aafrikas, Mount McKinley Alaskal, Acancagua Lõuna-Ameerikas.
Dobbs käis esinemas Mazari muusikafestivalil, aga plaanis on veel mitmed kontserdid. Paraku lükkuvad kõik üritused pidevalt ebamäärasesse tulevikku ja Dobbs on veidi nukker.
Hommikul saab meile mõlemale selgeks, et asjalikku tegevust täna ei tule. Aina boss, kellega peaksin tööst rääkima, saabub alles nädala lõpus. Dobbsile lubatakse korraldada kontsert homme. Ühtlasi lepime kokku, et lähen kaasa pilte tegema.
Niisiis teeb Dobbs ettepaneku lähedal asuva künka otsa ronida. Pärast kirjeldamatute mudavoolude läbimist leiame end Bibi Mahro (1860m) otsast, oivalise vaatega linnale. Lisaks tanki jäänustele troonib künka tipul hiigelsügav hüppetorniga bassein. Loomulikult tühi. Muljetavaldav.

Mõned aastad tagasi sattusime Berati linnas (Albaanias) kirikusse, mille seinad olid kaetud kuulsa ikoonimaalija Onufri freskodega. Lunastasime uksel pileti, aga sees selgus, et kirikus ei ole parajasti elektrit. Nuuskisime mööda hämaraid seinu - vaid laes oli väike aknake -, püüdes tabada kuulsa nn Onufri punase olemasolu freskodel.

Täna kordub ajalugu Kabuli muuseumis. Sõidame läbi tiheda lumelörtsi ja avastame, et avatud on vaid üks eksponaatide saal. Aga elektit hetkel ei ole ja saal on kottpime.

1931. aastal avatud muuseumi ajalugu on sama õnnetusterikas nagu maa ajalugugi. Muuseumil oli unikaalne kollektsioon: nii eelajalooliste perioodide kui ka hindi, buda ja moslemi kultuuri näidiseid. 1990ndatel sai muuseum mitu raketitabamust ja suurem osa kollektioonist tassiti laiali. Kusjuures harimatud mujahedid ei oleks ise kindlasti osanud valida just kõige väärtuslikumaid eksponaate. 1996.aastal registreeriti see, mis veel järel ja viidi varjule Kabuli hotelli. Paraku jäi sellestki jõupingutusest väheseks. Pool tosinat aastat hiljem murdsid taliibid muuseumisse ja lõhkusid süstemaatiliselt tükkideks kõik eksponaadid, mis vähegi inim- või loomakujulise vormiga olid.

Muuseumimaja Darulamani kuningapalee kõrval on küll üles ehitatud, aga näha ei õnnestu paraku midagi. Vaid ähmaselt võib aru saada, et saal on täis tootemilaadseid kujusid Nuristanist. Eks tuleb mõni teine kord uuesti üritada.

Külastame neli aastat Kabulis elanud Betsyt eesmärgiga temalt välja meelitada veidi infot töö- ja kinnisvara turu osas.
Betsy on ülierutatud hommikuse juhtumi tõttu: nimelt saabus tema katusele hüpeldes ei-tea-kust täies elusuuruses gorilla. Hiljem selgub, et gorilla pani plehku lähedal asuvast Kabuli loomaajast, mis pidavat paras loomapiinamise koht olema.
Niisiis nautis gorilla vabadust, aga Betsy haaras telefoni, et teatada gorillast katusel. Politsei suutis daami jutust üles noppida, et katusel on guerilla st gerilja. Tõepoolest, Kabuli oludes on hambuni relvastatud gerilja tunduvalt tõenäolisem kui gorilla...

Hea sõber kirjutab mulle: “Kas Sa annad endale ikka aru, et keegi pole teid sinna õnnetule maale kutsunud, mis juba 26 aastat sõjaseisukorras on.” Tegelikult olen selle küsimuse peale päris palju mõelnud. Kas Kabulis ringi sõeluvad välismaalaste hordid toovad ka afgaanidele mingit kasu?

Imetlen Sirit, kes homme taas vabatahtliku medõena Bamiani haiglasse tagasi pöördub. Ta räägib uhkelt, kuidas aastaga on haiglasse sünnitama tulnud naiste arv kahekordistunud. Afganistan on nimelt emade suremuselt teisel kohal maailmas – 1600 surma 100 000 sünnituse kohta. Kõige hullemad lood suremusega on Badakshani provintsis (6500 surma 100 000 sünnituse kohta) ning teisel kohal on Bamian.

Täna sõidame Kabuli jõge mööda kohani nimega Lalander. Peale linnaagulite lõppemist muutub ümbruskond kiiresti: põllulapikesed vahelduvad kepilaadeste puuhakatistega, tarade taga on peidus lambakarjad, värskelt rajatud kanalite vahel õitsevad noored mandlipuud.

Iga natukese aja pärast on tee ääres pumbamaja sildiga: mis programmi raames süsteem rajatud on. Massoud seletab, et need paigad olid üles harimata, aga nüüd on siin põllumajanduspiirkond. Niisutussüsteemide ja teede rajamine tundub mulle tänuväärse tegevusena. Kui vaadata tööpakkumisi, siis kõige enam otsitaksegi kõikvõimalikke insenere jt tehnilise haridusega töötajaid.

Lalanderis peatume kruusasel jõekaldal aprikoosisalu kõrval. Kaks kohalikku meest kõplavad põllulapikesi puude all. Märgates võõraid, tulevad nad sõbralikult kätt suruma. Meid lubatake lahkelt nende maal einet võtta: kaasas on rosinad (ma ei söö üldiselt rosinaid, aga siin on need vastupandamatult mahlased, magusad ja pehmed), pistaatsiapähklid ja mandariinid.

See on uskumatu rahu hetk, mil viskame end pikali võililledega pikitud haljale rohule. Tuuleiilid sasivad puid ja õrnroosad aprikooliõied langevad heljudes meie peale. Üle jõe purskub mööda kaljusid alla kosk; perekond suundub hanereas selle jalamile piknikule. Vaibad üle õla ja teekannud käes. Massoud kaob kusagile ja saabub tagasi, käes kann värske rohelise teega ning mõned kruusid.

Äkki kuuleme mürinat ja näeme - läbi õrnaroheliste puude - sõjaväekolonni möödumas. Kiivrites mehed valvsalt kuulipildujate taga seismas, kaetud veoautod sabas.

Viimastel päevadel on peamine kõneaine välismaalaste hulgas Abdul Rahman, 16 aastat tagasi kristlaseks hakanud moslem. Ehkki Talibani võimutsemisest on möödas 4 aastat, näevad šariaadi seadused ette usust taganemise eest – mis kvalifitseeritakse kui rünnak islamile - surmanuhtluse. On kuuldused, et mees nimetatakse hulluks, järelikult ei saa teda kohtu alla anda. Ebamugav olukord saab justkui sellega ühele poole: Rahman jääb ellu ja kohtu au samuti päästetud.

Mehed arutavad söögilauas asja. Kõik arvavad otsekui ühest suust, et Afganistaniga võrreldes pole mingit probleemi töötada Aafrikas või Ladina-Ameerikas. Neid, kogenud tegelasi, hirmutab see maa. Mitte niivõrd paugutamised, hullud enesetapjad, miinid või haigused. Mehed ütlevad: täielik tolerantsi puudumine.

Andrese firma asjaajaja Najeeb teeb meile esimese keeletunni. Tegelikult on noormees Pakistanis elav urdu, kes on dari keele omal käel ära õppinud. Õpime lihtsamaid tervitusväljendeid; nende meeldejätmine ja hääldamine tundub mulle üle mõistuse raske. Vokaalidele siin just eriti tähelepanu ei pöörata, nii et pean justkui kurgu põhjast midagi välja haukuma. Kui üksikud sõnad – näiteks numbrid – saavad mõningase vaevaga selgeks, siis väljendid on segi nagu pudru ja kapsad.

Õhtul soovivad töötajad, kes meie keeleõpet pealt näevad, head ööd: Shab ba khayr.

Istun päikese käes, loen Hemingwayd ja naudin tuvide kudrutamist. Pärast kaht vihmast päeva mõjub päikesepaiste nagu palsam. Andres töötab samuti kodus; on afgaanide ametlik püha. Ehkki loen siin peamiselt inglise keeles Afganistanist, on selleks hetkeks väsimus peal.

Olen raamatuhaige. Teen kodus päris keerulisi valikuid, mida ja kui palju kaasa võtta. Otsustan mõnede lemmikkirjanike kasuks, jälgides hoolega kaalu. Arvatavasti annavad ühe “korraliku” raamatu kaalu kokku Ali Safi (tegu on Herati kirjamehega), Brautigan, Capote, Faulkner, Hemingway, Lao Zi, Lem ja Salinger. Pisut enam kaaluvad Asimov, Bradbury, LeGuin ja Maupassant. Lisaks puštu ja dari sõnaraamatud ning inglise keele grammatika (sellega on mul lood kehvad). Inglise-eesti sõnaraamat on arvutis. Andresel on raamatute asemel kotis pakk DVDsid: kontserdid, filmid. Aga pakki ei ole me avada jõudnudki, eelistades telerist islamimaade muusikat vaadata.

Andrese autojuht Massoud pakub täna üllatuse, kutsudes meid enda perele külla. Imekitsad käänulised tänavad (mida imekombel katab uus sile betoonkate) looklevad kõrgete savimüüride vahel. Majad on peidus. Õues tuleb meile vastu üks Massoudi vanematest vendadest: tema hoole all on mingi ÜRO üksuse masinapark, ligi 40 autot. Ta räägib head inglise keelt, on lahke ja avatud olekuga. Venna ümber hüpleb kari väikesi poeglapsi nagu sõbralikud kutsikad.

Massoud juhatab vaipadega kaetud tuppa; ainult nurgalaual trooniv arvutikomplekt annab märku, et on saabunud 21. sajand. Et olen purpurpunase värvi austaja, meeldib tuba mulle. Kardinad ja padjad annavad kirkalt rõõmsa ilme.

Ukseavast pudenevad lapsed jävad meid kogu ajaks uudishimulikult piidelma. Tervitama tuleb ka Massoudi ema: et isa on surnud, on ema vanim ja väärikaim pereliige. Kusagil majas on ilmselt ka vennanaine, aga teda pole kuulda ega näha.

Joome teed, vestleme viisakalt ja sööme põnevat toitu: kerges suhkruleemes mitu päeva leotatud pähkleid. Tunnen ära kreeka pähklid ja pistaatsiad, ülejäänutega jään jänni. Leemeke ei näe välja küll kõige kutsuvam, aga maitseb hästi ja on toitev.

Massoud räägib, et üks vendadest abiellub peagi. Nii et sugulased tegid uue aasta puhul kihlatule kingituse: kaelakee ja seitse kilo kala (õnne ja rikkuse sümbol).

Külalistemajas tähistatakse väga põhjalikult algavat, 1385. aastat. Vana—aasta lõppeb kaunis karmilt: nimelt kuuleme õhtupoolikul läheduses laske ning peagi kiirabi üürgamist. Töölt saabuv Hershal räägib vapustatult, et mõned valvurid saanud üksteise peale veidi vihaseks. Tulemuseks olla üks surnu ja neli haavatut.

Õhtusöögile minnes avastame söögisaalist muusikud, kes jäävad rahvuslikel pillidel meloodiaid mängima kaheks ja pooleks tunniks. Alles siis lubavad endale väikese puhkuse. Pidusööki on kutsutud nautima ka päris palju afgaane; arvatavasti külalistemaja juhataja sõbrad. Mingil hetkel asuvad afgaaanid tegutsema. Juhataja paneb endale pea peale veeklaasi ja asub muusika saatel tantsima. Pigem küll heljuma, sest tema liikumine on naiselikult plastiline. Ta suudab klaasi päris tükk aega külaliste marulise plaksutamise saatel paigal hoida. Kuni korraks tasakaal kaob ja klaas pealaelt alla libiseb. Meie lauas istuv noor afgaan kargab samuti püsti ja sooritab oma virtuoosse etteaste. Siri sosistab, et talle meeldib: ometi üks maa, kus mehed tantsivad naistele, mitte vastupidi.

Jagame lauda ameeriklastega. Siril on kaasa kingitus Hershalile: tema sokid. Nimelt ajavad toateenijad pidevalt väiksemat pesu segamini. Nii tuleb kas võõraste sokkidega leppida või siis õige omanik üles leida. Ameeriklased ajavad minu kõrvule täiesti sisutut loba: mis marki auto sul on (oli), kas sul elab mõni sugulane Hustonis jne. Ehk on oma osa ka lõputel õllevarudel, mis laua alt vaikselt lauale imbuvad. Mehed möirgavad nagu lõvid üle kogu saali, käitudes lapsikult ja egotsentriliselt. Ja on samas oma naiivsel kombel nii sõbralikud ja avalad.

Õhtu kulmineerub Garry ja Siri avastusega. Nad tuletavad meelde Vietnami-vastaseid üliõpilasrahutusi USAs 1970ndatel ja tulevad järeldusele, et asusid nö teine teisel pool rindejoont. Garry algaja politseinikuna ning Siri korduvalt arreteeritud protestijana.

Mr. W on väike kiilanev härrasmees ülikonnas. Ta on õppinud ajakirjandust Karl Marxi nimelises ülikoolis Ida-Saksamaal ja lisaks veel marksismi Moskvas. Ta vastab mu küsimusele heas vene keeles käbedalt, et vene keelt ta ei oska. Niisiis pursib ta kuni tõlgi saabumiseni inglise keelt. Mr. W on tähtis isik. Temast sõltub ajakirjanduse käekäik Kabuli ülikoolis.

Kohtumine mr. Wga on äärmiselt õpetlik. Härrasmees tunneb minu vastu viisakat huvi seni, kuni on välja nuuskinud, et ma ei esinda rahakaid organisatsioone. Kiiresti saab selgeks, et ta ei huvitu sellest, mida kasulikku võiksin tema üliõpilastele õpetada. Vaid sellest, missugused summad võiksid minu kaudu temani jõuda.

Oma tõlgi mr. Abduli kaudu teavitab mr. W mind algul sellest, et üliõpilased on parimal juhul kirjaoskajad. Inglise keelest või arvutist ei tea nad õieti midagi. Nii et neile kuluks ära ka algtasemel inglise keel või siis arvutiõpe.

Nõustun, et võin õpetada ka vabatahtlikuna, aga sel juhul otsin ise endale rahastaja, kes maksab kinni vähemalt minu elamiskulud Kabulis. Nüüd muudab mr. W oma seisukohti kardinaalselt. Ta kuulutab, et kuna mul puudub lisaks ajakirjandusele veel teine kaalu lisav kõrgharidus – näiteks politoloogia või majandus -, ei ole ma ilmselt eriti kompetente tema üliõpilasi juhendama. Vähemalt mitte ajakirjanduses.

Ma ei hakka juhtima mr. W tähelepanu sellele, et äsja nimetas ta oma üliõpilased praktiliselt kirjaoskamatuteks. Mis pagana kasu oleks sellest, kui mul on lisaks kõrgharidus ka majanduses? Hoolimata kummalisest vestlusest istun ja hoian näol katkematut sõbralikku naeratust (tunnen end nagu modellikonkursil).

Säran nagu päike ka veel siis, kui autosse istun. Kas sa said tööd, küsib autojuht Massoud nõudlikult (ta küsib nii absoluutselt iga kohtumise järel). Raske on seletada, et isegi ilma tööta võib täitsa lõbus olla.

Õhtul hilja helistab Roger ja pakub võimalust minna kaasa Ghazni linna. Andres peab tööl olema, aga Roger on nõus ka minu seltskonnaga. Arvata ligi 70ne Roger meeldib mulle väga: ta on suur nagu mägi (vähemalt minu kubatuuriga võrreldes) ja uskumatult kogenud. Tema seltskond mõjub mulle alati rahustavalt.
Roger on nagu hea vanaisa, kes alustab oma järjekordset pajatust seeriast: mäletan, kui ma ükskord töötasin Peruus, Keenias, Boliivias jne. jne. Ma kahtlustan, et suurem osa neist juttudest vastab tõele, sest ta on veterinaariakonsultandina töötanud arengumaades kogu oma elu. Muide, meie esmasel kohtumisel ütleb ta rõõmsalt: Tallinn on kena kohakene. Ja tuletab meelde, et printsess Diana surmast teadasaamise hetkel viibis ta Paides. Hämmastav mälu.
Vaatan internetist järele, et Ghazni on paljukiidetud kaunis linnamüüriga ümbritsetud linnake. Kõlab hästi! Samal ajal kui Rogeriga kokku lepin, mis kell ta mind hommikul peale võtab, sikutab Andres mind käisest. Uues avanevas aknas näeme kahe tunni vanust uudist, milles teatatakse, et taliibid tapsid Ghanzi provintsi kuberneri koos nelja ihukaitsjaga. Otsustame nüüd uurida ka ANSO (Afganistn NGO Security Organisation) viimaseid raporteid.
Igal nädalal koostatakse raport (ligi 35 lk.), milles loetletakse kõik provintsid, intsidendid (sh ka vargused jms.) ja antakse hinnang turvaolukorrale. Näiteks saame raportist teada, meie saabumise nädalal intsitente Kabulis ei olnud. See on iseendast üsna hämmastav fakt, arvestades ligi 4-miljonilist elanikkonda. Raportist nähtub, et ka osad põhjapoolsed provintsid on rahulikud, vaid õnnetused on mainitud.
Ghaznit näitavad raportid halvas valguses: igal nädalal on mitmed tapmised ja kallaletungid. ANSO soovitab ilma tungiva vajaduseta mitte provintsi reisida. Andres ei ütle midagi. Mina istun raamatuga maha, teeseldes lugemist. Mõne aja olen endas selgusele jõudnud. Ehkki Roger on väga ettevaatlik tegelane, on mul siiski kehv sisetunne. Ühelt poolt tahaksin muidugi näha minarette ja kindlust, aga ma ei ole valmis päev otsa jänkuonuna autos värisema. Ghazni on nimelt päris kaugel, 130 km lõuna suunas.
Helistan Rogerile ja seletan kokutades oma hirme. Roger lohutab: mõni teine kord, ehk mõni teine koht. Ja kutsub meid prantsuse restorani õhtust sööma.

Käin tihti külalistemaja katusel: siit avaneb oivaline vaade mägedele ja linnale. Täna ma katusele ei jõudnud, sest meid sõidutati turvatreeningule. Turvafirma kontor asub Kabuli kalleimas linnaosas nimega Wazir Akbar Khan, kus paikneb enamik saatkondi ja rikaste organisatsioonide kontoreid. Majad on hiiglaslikud, tänavad on puhtaimad ja tarad kõrgeimad. Üllatuslikult kulub treeningule terve päev, nii et vahepeal pakutakse ka lõunat.
Meile esmase tutvustuse teinud vähese jutuga Mike ja joviaalne Charlie võtavad asja tõsiselt ette. Meid veetakse süsteemselt läbi kõikvõimalike ohtude, kaasa arvatud terviseriskid, skorpionid-maod ja (liiga soojast või külmast) ilmast põhjustatud probleemid. Olen päeva lõpuks täiesti läbi; lisaks pingsale ekraani vahtimisele väsitab mind kontori asukoht keldris. Tunnen ennast elavalt maetuna.
Kõige loomingulisem hetk on kriisisituatsiooni läbimängimine: oleme justkui UN töötajad, kes tegutsevad Transdnestrias, Ukraina ja Moldova naabruses. Igaks päevaks on järjest hullem olukord välja mõeldud: alates poliitilisest segadusest ja piiride sulgemisest rahvarahutusteni välja. Selle stsenaariumi järgi oleks mina igatahes lahkunud juba kuuendal päeval, kuid väidetavalt ei luba Brüssel lahkuda. Mängime siis kaasa kuni kümnenda päevani, mil lisaks kõigele muule uskumatule nähakse ette veel enesetaputerrorist, kes lõhkab ennast lennuväljal. Protesteerime: lugu on nagu eriti ülepingutatud Hollywoodi stsenaarium!
Muidu eriti üllatusi ei ole: oleme siin paar asjalikku raamatut omal käel läbi studeerinud. Ainus teema, millega seoses mul kuidagi kehva tunne tekib, on üksikasjalik instrueerimine, mida teha pantvangi võtmise korral. See ei ole päris ülepingutatud teema: turvadel on andmeid, et eriti ihatakse sihtmärgiks välismaist naisterahvast.
Eelmisel aastal püüti kinni üks itaalia abiorganisatsiooni töötaja, sel aastal üritati ära röövida naisterahvast Kabuli lennujaamas. Daam lasti vabaks, kui selgus, et tegu on pooleldi afgaaniga. Tegelikult ongi tõeliselt vastik hetk lennujaamast väljudes - vastu tulla ei lasta, nii et peab minema üle mitme hiiglasliku platsi, enne kui parkimisplatsile jõuad. Platsidel on mingid kummalised "priviligeeritud". Tõtt-öelda ma seda teekonda üksi läbida ei tahaks.

Maabume rahulolevalt oma väljasõidult Paghmani jõele. Seekord kutsume endaga kaasa Siri, võluva 10 (!) täiskasvanud lapse ema Oregonist. Siri sõidab peagi edasi Bamiani, kus ta vabatahtlikuna kohalikus haiglas kohalikke naisi medõdedeks koolitab. Vaatamata oma kuuekümnele eluaastale on Siri võrratult sileda nahaga meeldiv daam. Kui ma kunagi peaksin haiglasse sattuma, oleks temasugune medõde minu unistuste tipp.
Eile oli mul huvitav päev. Kohtun Dimitriga, kes on üks meediaorganisatsiooni Aina juhtidest. See on tegelikult esimene organisatsioon, kellega juba Eestis ühendust saan. Paraku tunnistab Aina asutaja (kuulus iraani fotograaf) Reza Dhegati mulle oma meilides, et neil on suured raskused rahastamisega. Nii et hetkel oleks võimalik vabatahtlik töö.
Aina kontor kujutab endast keerulist majakeste süsteemi, mis paiknevad ümber avara rohelise siseõue. Murul kondab ringi hiiglaslik kilpkonn (lemmikloom). Üle õue on tõmmatud suur ekraan: Aina õu oli esimene koht Kabulis, kus pärast taliibide lahkumist kino hakati näitama.
Hoovil asuvad naiste raadiojaam, foto- ja videokeskus, kujundusgrupp, naiste ajakiri, laste ajakiri, ajakirja Kabul Weekly toimetus. Dimitri veab mind ringi ja tutvustab inimestele. Otsustame asja arutada uuesti järgmisel nädalal, kui tuleb provintsist tagasi boss. Dimitri palub mul vahepeal järele mõelda, mis valdkondades ma tunnen end olevat piisavalt pädev õpetama.
Täna hommikul sõidame turule, et kohalikke ande osta: mandled, granaatõunu, mandariine. Pärast Kabulist lahkumist saab asfaltteest paras kitserada. Lõpuks sõidame suisa mööda jõe põhja. Hiljem näeme, kuidas madala põhjaga buss üritab jõge ületada ja kinni jääb. Mehed koorivad end paljajalu ja asuvad siis jääkülmas vees mässama.
Jõele jõuame üsna vara; mäed on alles pilvedes. Üritame kõndides sooja saada, aga lõpuks maandume ikkagi jõeäärsele punasele vaibale. Siinne keskkond on tunduvalt arhailisem kui eelmise nädala piknikupaik Kargha järve ääres. Naisi õnnestub näha vaid kaugelt: siis, kui nad pikas jorus suunduvad mööda jõeäärset teed mägedest külla, kõigil hiiglalikud haokuhjad pea peale seotud. Mul on kole hea meel, et Siri on kaasas: ainsa naisena oleks siin kuidagi nadi tunne.
Peagi laotakse me ette lugematu hulk sašlõkivardaid. Mägilammaste liha on töötlemata, värske ja mahlane. Juurde antakse soola- ja koriandrivaagnake.
Hiljem tahame minna sinna, "kus on tee vastus" (nii peenelt väljendutakse nimelt dari keeles, kui soovitakse tualetti minna). Massoud lubab meid juhatada välikäimlasse. Kummalisel kombel asub asutus mäe otsas, nii et Siri annab poolel teel alla. Algul ei jõua ära imestada, kes see hull küll käimla mäe otsa ehitab. Aga uksest avaneb miljoni-dollari vaade.

Sõidame Hershaliga tema taevani kiidetud kinnisvaraarenduse projekti vaatama. Ka Stefani ja Simoni uudishimu on piisavalt üles köetud; nõnda läheme retkele kahe autoga.
Maa-ala kujutab endast paari hektari suurust maalahmakat, mis piiratud tara ja okastraatidega. Peale mitmetest väravatest läbisõitmist jõuame restoranini, mida peab ala arendav austraallane Dan. Edasi läheb asi ikka päris kummaliseks kätte ära. Seisame keset prügimäge meenutavat tühermaad: põhjas (meil on nüüd linna kaart) kõrgub Microrayan 1, üks venelaste ehitatud 5-korruselistest lasnamägedest. Idas on vabrikukompleks (võib-olla sealsed barakid ongi põhjuseks, miks ala mulle vangilaagrit meenutab), läänes sein, mille taha vuravad (läbi sama krundi) Pakistani tööliste bussid ja ja lõunas üksik hale küngas. Hakkasin nimelt Hershali jutu vastu huvi tundma siis, kui ta rääkis mägede jalamil paiknevatest majadest…
Danny-boy lehvitab majakese plaani. Tema müügimehelik jutt voolab: kahe kuu pärast on siin püsti kümmekond kolmekümneruutmeetrist plekk-katusega majakest. Loomulikult kõik mugavused, mis aga soovite. Meie Stefaniga piidleme samal ajal meie kõrval seisvaid värvilisi plekk-konteinereid. Austraallane selgitab, et neid saab ta meile üürida odavamalt kui 1300 dollarit kuus.
Pärast huvireisi kulub päris hästi ära hiina söök resroranis Hong Kong. Kiilume end üheteistkümnekesi ümmarguse laua äärde ja peagi saabub arutu hulk - pärast seda, kui kelner oli veennud meid osadest söökidest loobuma - kausse ja vaagnaid. Toit on suurepärane, aga hinnlannast majaemand võiks olla ihnsuse võrdkuju. Kelner sosistab meie juhtoinale Rogerile kõrva, et ta jootraha emanda kätte ei annaks.
Ülejäänud libistavad kaunis reipalt õlut ja veini. Andres on niikuinii närb jooja, aga ei ole minagi siin alkoholi järgi vajadust tundnud. Vähemalt esialgu tahaksin küll kõik oma meeled pidevalt ärksad hoida.
Pärast üritust vajub seltskond laiali. Simon, kes sõidab homme Inglimaale, kutsub meid edasi restorani Samarkand. Kaasa tulevad veel paar maalt lahkujat: kuus kuud Kunduzis töötanud noored Cambridge’i insenerid (üks neist kena sihvakas Marta-nimeline neiu).
Kaks sammu tänavalt Samarkandi on sama sürrealistlik nagu sattumine teisele planeedile. Tänav on ääristatud hiiglaslike barrikaadidega: okastraatidega palistatud kõrged betoonseinad, liivakotid, automaatidega valvureid täis putka. Enne kui avarasse sisehoovi astume, kobatakse kõik mehed läbi.
Müüri sees on hiiglaslik ööklubi, mis võiks - vähemalt sisekujunduse järgi otsustades - asuda ükskõik kus Euroopas. Hiiglaslik baarilett, tantsuplats, lounge, kuue lauaga piljardisaalsaal jne. Ja kõik kohad täis inimesi, kes kaanivaid, nagu oleks viimnepäev käes. Mõned soliidsed härrasmehed teevad päris vingeid tantsusamme. Naiste-meeste suhte on ca 1:5, nii et vähesed leedid paistavad olevat kõrges hinnas.
Simon räägib, et Kabulis tehakse salsakursusi. Ja arvab, et laupäeval toimuva turvakoolituse asemel ei teeks paha hoopis salsatunde võtta.

Andres tuli eile lõuna ajal koju, sest enesetunne polnud kiita. Õnneks oli tal hommikuks tavaline nägu ees ja ka krõbuskid läksid kurgust alla. Loodetavasti on sellega lugu ühel pool.

Täna pärast tööd lähme kohaliku kinnisvaraturuga tutvuma: meid kutsus endaga kaasa ameeriklasest bürokraat Hershal, kes Kabulis miljonite abidollarite jagamisega tegeleb. Pikemas perspektiivis on külalistemajja jäämine kallis ettevõtmine. Juba praegu on selge, et majutuseks antavast rahast jätkub tõesti ainult ühele inimesele.

Niisiis üürivad paljud pikemalt Kabulis töötavad välismaalased endale maja. Simon pakub välja idee firma majast, aga tõtt-öelda ei tundu see tegelikult väga hea variandina. Hershal räägib oma kogemusest: ta kolis meie külalistemajjagi ümber just seepärast, et iga päev pärast tööd mitte rääkida oma kolleegidega tööst.

Käisin eile külas meediaorganisatiooni Sayara bossil Amauryl. Mulle jäi Sayara silma omapärase projektiga: reisitakse rändtrupiga mööda kaugeid piirkondi ja etendatakse näidendeid, mis jutustavad lihtsate sõnadega näiteks konstitutsioonist, valimistest jms.

Pärast sissejuhatavat vestlust viib Amaury mind alumisele korrusele, kus kolm noormeest (kõik eurooplased) arvutite taga kujundavad. Sayara tegeleb nimelt ka sotsiaalkampaaniate reklaamiga. See on iseendast päris huvitav: ta näitab plakateid, mis meenutavad mulle vägagi nõukogude aega. Fotod on reeglina üle retušeeritud ning plakatid näevad välja nii pateetilised, et vaevu suudan naeru tagasi hoida.

Amaury annab mulle kaasa ka mõned trükised, mis on lahendatud koomiksistiilis. Trükised tutvustavad laste õigusi, noomivad vägivalla kasutajaid, pahandavad kiiruseületajatest autojuhtidega, hoiatavad varguse eest jne. Raamatukesed on tõeline maispala, lõbustan hommikul end tükk aega ilmekate piltide vaatamisega.

Laias laastus saan teada seda, mida teadsin juba enne kohtuma tulemist: Sayaral ei ole mulle tööd pakkuda. Peamiselt tegeletakse siiski raadioajakirjanike koolitustega. Ometi on Amaury enne kohtumist uurinud põhjalikult mu CVd ja vaadanud ka minu toimetatud ajakirju intenetis. Ta püüab olla igati sõbralik ja toetav: arutleb võimalike lühiajaliste koostöövariantide üle ja kraamib välja mõned afgaanidest ajakirjanike nimed ja meiliaadressid. Mõlemad mehed ajakirjanike koolitustega tegelenud.

Lahkumisel tekib halenaljakas hetk: nimelt selgub, et Sayara asub meie külalistemajast sõna otseses mõttes kaks maja edasi ümber nurga (kohale sõites läheb Massoud segadusse ja laseb end mobiilis juhendada). Amury küsib üllatunult, kas ma tõesti ei julge kaht sammugi astuda omapead. Julgen küll, aga Massoud ootab mind endiselt ja nii ma siis autosse istun, et lasta ennast meetrit viiskümmend edasi sõidutada.

Õhtusöögilauas kurdan jaburat mitte-jala-kõndimise-poliitikat Barryle ja ameeriklannast medõele, kes ootab Bamiani edasisaatmist. Õde ütleb, et tunneb end samamoodi, aga Barry noomib meid tõsiselt ketserlike mõtete eest. Õnneks saabub peagi reede: Massoud lubab meid viia linnast välja värsket õhku hingama!

Mõned selgitused:
1. Kabuli päevik sai ellu kutsutud eesmärgiga hoida kursis meie sugulasi, sõpru, tuttavaid. Paljud inimesed on meie pärast siiralt mures. Päevaraamat tundus kõige lihtsama variandina hoida lähedasi kursis. Aga et Afganistani vastu näib olevat suur huvi, otsustasin teha päeviku avalikuks. Nii et peame kõiki lugejaid kaudselt oma sõpradeks.
2. Ehkki töötan vabakutselise ajakirjaniku ja toimetajana, ei ole see päevik kindlasti mitte ajakirjandus. Samas püüan siin loomulikult luua kontakte, koguda ja analüüsida infot. Nii et küllap ma edaspidi ka eesti ajakirjandusele mõne artikli kirjutan.
3. Oleme Kabulis elanud alles nädalapäevad, aga (vähemalt teoorias) peaksime jääma mitmeks aastaks. Siiajäämine sõltub laias laastus kahest asjaolust. Esiteks, missugune on olukord riigis. Kahjuks on seda võimatu ette ennustada. Teiseks, kas ka mina leian tööd. Algusest peale oli selge, et Afganistani läheme ainult kas koos või üldse ei lähe. Skype-abielu võib olla (lühiajaliselt) talutav, aga ei vasta kindlasti mitte meie arusaamadele kooselust pikemas perspektiivis.
4. Selles päevikus on üldiselt juttu minu tööst-mõtetest. Abikaasa Andres on IT-mees, kes palgati eksperdiks loomade tervisega seotud projekti raames (animal health project). Tema puhul ei ole tööst lobisemine ette nähtud.
5. Olen alles nädalapäevad sülearvuti ja veebipäeviku omanik, nii et veidi võtab aega saada asjad korralikult tööle. Kirjavigu ei talu ma isegi silmaotsaski - eks püüan nendega võidelda kuidas oskan. Fotod meeldiks mullegi suuremana. Proovisin, aga kahjuks on ühendus väga aeglane.
6. Kui kellelgi jäi mulje, et vabatahtlikud käivad siin lillelapse elu nautimas 2000 dollari eest kuus, siis julgen arvata, et see on ekslik. Riskid on suured, aga neist edaspidi täpsemalt.
Kindlasti võib üürida ka hüti (kui sa ei vaja vett või kanalisatsiooni), elada valvurita (kui sa soovid, et sind röövitaks), süüa ainult kohalikku toitu (enamus välismaalastest vaevleb kõhuhädades, meid ilmselt aitab veidi nõukogudelik karastatus), jalutada tööle (kui sa soovid, et sind pantvangi võetaks).
PS. Eile oli maavärin. Seisin nagu jobu keset tuba. Mõtlesin, kumb on mõistlikum taandumistee: kas mööda pikki umbseid koridore majast välja või rõdule (kus pea kohal on teine rõdu). Valik missugune.

Pakistanist pärit asjajaja räägib: kohalikke palgates küsitakse temalt, kui palju palgast ta endale vahendustasuks tahab. Siinkandis paistab olevat tavaline, et riigiasutustes on palgal arutu hulk inimesi, kes ei tee sõna otseses mõttes mitte midagi. Kui mingi abiprojekti raames saabunud asjapulk üritab veenda kohalikku bossi, et kasutu kamp tuleks lahti lasta ja mõni üksik - aga see-eest asjalik tööle võtta - on vastuseis tugev. Ilmselt kasseerib boss iga pea pealt oma “kümnise”.

Kohalikud püüavad iga hinna eest end mõne välismaise organisatsiooni tiiva alla sokutada. Välismaalaste juures töötavad kokad ja majapidajad võivad end täiesti kindlalt tunda, saades umbes 200 dollarit kuus, meie autojuht Massoud saab üle 500 dollari, mis on ikka päris vinge palk. Samas tuleb arvestada, et ta sõidab läbi hiiglaslike aukude oma autoga ja ka beniinile kulub tublisti raha.

Afganistani GDP per capita on ca 800 dollarit, mis kindlustab talle koha – ütleme umbes nii viimase kahekümne riigi seas. Kogu riigiaparaadi sissetuleku võib laias laastus kokku võtta umbes nii: 45% välisabi, 45% sissetulek moonipõldudest ja allesjäänud 10% - jumal teab mis (makse ju ei maksta).

Mingid tehased on justkui olemas, aga tööviljakus neis on alla igasuguse arvestuse. Meie külalistemajas peatuv itaallane räägib lõuna pool paiknevast hiiglaslikust oliivipuude kasvandusest ja tehasest, mis võiks toota miljoneid liitreid õli. Paraku tõstab iga pudelit viis kohalikku jorssi ja õli mitte ei voola, vaid vaevu tilgub, kurjustab itaallane.

Iga välismaalane on afgaani silmis rikkur: käbe ehitustegevus on suunatud neile tuhandetele, kes siin kõikvõimalike abiprojektide raames töötavad. Majade üürid on röögatud. Isegi vabatahtlikele antav elamisraha on 2000 dollarit. Seda loetakse piisavaks, et Kabulis välismaalasena ots-otsaga kokku tulla.

Samas: Andres satub koos kolleegidega lõunastama kohalikus sööklas. Talle maitseb söökla-toit enam kui roog peenes restoranis. Ning kulub neil kolme peale kolm dollarit...

Saan Andreselt teada uudise: enesetaputerrorist võttis täna sihikule endise Afganistani peaministri. Mees jäi küll ellu, aga lisaks enesetapjale said surma mõned juhuslikud jalakäijad. Nii et ei tasu ennast hoida kõrgete ametnike lähedusse.

Tänane hommik tegi mind üliõnnelikuks: päike piilub kardina vahelt sisse! Nimelt vahetasime eile tuba – pärast seda, kui Barry rääkis, et ta on kolinud kuu jooksul juba kolm korda.

Ehkki püüdsin meie senises eluruumis viibida nii vähe kui võimalik, hakkasid mind piinama pidevad külmavärinad. Kujutasin ette, kuidas jään selles pimedas (kolm hiiglaslikku akent, aga kõik põhja poole ja kaetud kirjeldamatu mudakihiga) jäises kambris haigena voodisse ja sattusin paanikasse.

Palun külalistemaja räsitud olekuga juhatajajal näidata vabu tube. Pole ime, et mees alati väsinud välja näeb: lisaks tavapärastele probleemidele peab ta ju veel välja võluma generaatorist elektri, vee kaevust torudesse ja kusagile majandama meie jäätmevee, sest üldveevärki ei ole. Valin toa, mis on väiksem kui meie senine vannituba ja üsna ligadi-logadi olukorras.

Aga see-eest on valge ja soe! Kaugelt vaadatuna võib tunduda toa asukoha tähtsustamine ilmse liialdusena. Aga seni, kuni mul veel rakendust ei ole, tundub perspektiiv saata päevi mööda talvemantlis ja villastes sokkides (lisaks saapad) üsna koledana. Eriti ajal, mil väljas lõõskab kevadine päike.

Hommik jätkub ootamatult meeldivalt. Kui tavapärast trenni lähen tegema, avastan jõusaalist karatekad. Tunnen ära mõned töötajad – üks muide lilliput – ja hotelli peremehe poja. Üllataval kombel on kambas ka üks väike tüdruk.

Niipalju kui ma kõrvalt täieliku võhikuna hinnata suudan, on see ikka tõeline trenn, mitte mingi ilutsemine. Piilume vastastikku peeglist uudishimulikult üksteise tegemisi. Palun luba tulla kaameraga tagasi ja saan ülipositiivse reaktsiooni osaliseks: igaüks tahab fotografeeritud saada! Pean tublisti pingutama, sest digikaamera (seni pildistasin peegelkaameraga) on minu jaoks uus nähtus ja karatekate liigutused kiired. Luban järgmisse trenni tulles ka sülearvuti kaasa võtta, et kõik ennast imetleda saaksid.

Pärastlõunal viib Massoud mind Jeanile külla. Leiame kiiresti ühise keele: Jean on töötanud ajakirjanikuna kaksteist aastat Moskvas (hetkest, mil Gorbatshov võimule tuli) ja kolm Minskis. Nii et vahel läheme sujuvalt vene keelele üle. Mitmetunnise vestluse käigus jõuame läbi võtta ni Afganistani meedia kui ka üldise hetkeolukorra tema kui välismaise ajakirjaniku pilgu läbi.

Jean on juhtinud ligi aasta intituuti, mis kannab lohisevat nimetust Institute for Peace and War Reporting. Sisuliselt püütakse koolitada ajakirjanikke üle Afganistani. “Aga on ikka kaunis kehv rääkida ajakirjanduse kontseptsioonist algharidusega inimestele, keda lisaks piiravad kõikvõimalikud keelud-käsud,” tunnistab ta.

Nagu kahtlustasingi, on mu shansid kirjutava ajakirjanduse õpetamise vallas suhteliselt kehvad: olukorras, kus optimistlikult hinnates arvatakse naiste lugemisoskus olevat “juba” 20% ja meeste puhul ligi 50%, oleks tunduvalt kasulikum olla raadioajakirjanik. Samas, arvab Jean, aitab trükimeedia kaugetes piirkondades lugema õppida: ega raadiolained vastu füüsika seadusi ikka mägedes eriti levi. Telerit tahab muidugi igaüks. Aga arvestades seda, et enamus maast on elektrita, on seegi üks nutune ettevõtmine.

Jean soovitab ühendust võtta just nende meediaorganisatsioonidega, kellega olen ühendust juba võtnud. Lisaboonusena saan Kabuli ülikooli ajakirjandusosakonna juhi mobiiltelefoni numbri (olukorras, kus ülikoolil puudub veebilehekülg ja ingliskeelne info, on see suureks abiks).

Jeaniga suhtlemine mõjub mulle ergutavalt. Ta ei arva ka, et iga juhist täht-tähelt peaks jälgima. Pigem soovitab usaldada oma tervet mõistust ja naiselikku intuitsiooni.

Pärin hommikul firma poolakast eksperdilt, sümpaatselt hallipäiselt Stefanilt, mida ta rääkis oma naisele eilse väljasõidu kohta (meil on siin külalistemajas suhteliselt hea ühendus, nii et Skype on populaarne). Stefan tunnistab punastades, et tõde sai veidi moonutatud. Kaasale jutustas ta firma lõunasöögist, kus viibisid ka mõned afgaanid...
Tegelikult oli eile tõeline ekskursioonipäev. Kell kümme hommikul korjab autojuht Massoud Simoni, Stefani ja meid koos Andresega peale. Kõigepealt suundume Kabuli kõige luksuslikumasse hotelli, mille sisemuses paikneb passaazhi-laadne kaubanduskeskus. Sisse astudes kaotan kõnevõime: on kirjeldamatu vahe välise viletsuse ning sees valitseva idamaise luksuse vahel. Kohalikele on loomulikult sissepääs keelatud ja märk “mitte relvi kaasa tuua” on iga sellise asutuse ees. Tavapäraselt läbime turvakontrolli ja metalliotsija, samuti vaadatakse üle kaasas olevad asjad.
Järgmisena sõidame hotelli Intercontinental juurde, mis asub veidi linnast väljas, küngastel. Raske on hetkel rääkida mingitest asukohtadest, sest tänavatel puuduvad nimed; need on vaid eriti tähtsatel väljakutel. Et kibe ehitustegevus muudab tänavapilti, on konkreetsete majade ülesleidmine minu jaoks tõeline mõistatus.
Ehkki juba tõuseb sudu, on vaade ümbritsevale hiiglaslikule asumile suurepärane. Õhu saastatus siin on üks hullemaid maailma pealinnade seas: pidevalt tossavad generaatorid (elektrit on hooti) ja väga kehvas olukorras diiselmootoriga autod teevad hingamise pärastlõunal pea võimatuks. Ja see on veel nö vaikne hooaeg, mil õhk loetakse heaks!
Hotelli lähedal on küngas mosheega, mille ümber kohalikud piknikku peavad. St kärumehed on kohale lükanud oma liikuvad sööklad, poisid mängivad jalgpalli (pallimängud on siin populaarsed – mängivad loomulikult ainult meesterahvad), pered ostavad toitu ja kükitavad seda süües käru kõrvale maha.
Massoud teeb meile välja! Kärusöökla pidaja loobib kubliga kaussidesse leemes ube, lisab sooja õhukese piruka selle otsa ja puistab loominguliselt peale soola ja pipart. Toit maitseb hästi ja keegi ei piparda: kausid süüakse tühjaks.
Järgmine objekt on kuulus Darulamani presidendiloss, õigemini küll selle varemed. Hiiglasliku uhke ehitise – meile tundub stiil pigem euroopalik kui aasiapärane - jäänused troonivad künkal. Pildistamine on küll keelatud, kuid Massoud sõidab aeglaselt ja mul õnnestub oma võtted ikkagi kätte saada.
Ilm on läinud soojaks – umbes nagu keskmisel eesti suvepäeval – ja päike kõrvetab autos vastikult kukalt. Sõidame pikalt mööda aguleid. Tee servad on tihedalt palistatud poekestega (pigem küll hurtsikutega): ropult tolmuse tee ääres ripuvad piklikud õhukesed leivad, veristatud loomakered, rohelise kuhilad (vähemalt apelsinid-banaananid-roheline sibul-redised torkavad silma kõigi värskega kaubitsejate kärul), burkades naised.
Mingil hetkel sulame linnast välja suunduvasse autode voolu ja jõuame järve äärde. Suured parklad on täis autosid: tegu on populaarse piknikupaigaga. Paraku pole naisi peaaegu et üldse näha: naistega pered hoiavad kaugemale, nõlvadele. Kaugelt on näha, kuidas nad üksikute puude alla pesapaiga loovad – iga puu all üks pere.
Tegelikult oli meie sihtmärgiks järveäärne restoran, aga see on suletud. Niisiis teevad Simon ja Masood otsuse pidada piknikku koos kohalikega. Mehed valivad välja sobiva rippuva loomakere, see tükeldadakse meie silme all ja kohe läheb ka suurtele pannidele. Võtame platsi ühel nõlvale ehitatud riidega kaetud platvormidest. Alternatiivina on levinud ka suure vaiba kaasavõtmine.
Mingil hetkel tahan tualetti. Massoud saadab mu künkani, kus lihtsalt maha kükitan - põõsaid siin ju ei ole... Õnneks on mul seljas suur lohmakas särk, mille varjus annab nii mõndagi korda saata. Tegelikult peaksin vastavalt naistele mõeldud õpetussõnadele “mitte iialgi teelt kõrvale astuma, ka siis mitte, kui loodus kutsub”. Aga et Massoudi jälgedes kõnnin ja pealegi paigas, kus palju rahvast käib, siis usaldan selles kohalikke.
Küpsetatud Liha on maitsev, veidi raskusi valmistab ainult parema käe reegli meelespidamine. Söögiriistu ei anta: tuleb rebida õhukesest leivast tükke ja sellega liha-kastet koukida. Sööme isukalt, ainult veterinaar Stefan otsustab dieeti pidada. Mulle tundub, et talle ei meeldi meie söökla sanitaarne tase.
Jääme pikemalt vaibale lebama; aeg-ajalt külastatakse meie saarekest. Väike – aga kõva tingija! - kerjuspoiss, jalgpallide müüja, lihtsalt sõbalikud noored, kes püüavad oma inglise keele oskust demonstreerida. Vaade on fantasiline: lumised mäed, õrnalt rohetama löönud künkad, rohekas järvevesi. Ehkki õhkkond on rahumeelne, häirib Andrest see, et ümberringi on ainult mehed: “Naised mõjuvad rahustavalt.”

Kaasas on ka lapsi – ringi jooksevad mõned väga kaunilt ehitud väikesed tüdrukud. Kõrval joob suurem seltskond salaja Stolitshnaja vodkat ja viskab seejärel in corpore külili. Kui nad pudeli ära viskavad, veereb see meie lavatsi juurde, mis kohe üldse ei meeldi. Aga hälbivat käitumist pannakse ka tähele: meie lahkumisel vahetuseks saabuv seltskond rahustab meie hirme ja kinnitab, et nad märkasid isegi kõrvalseltskonna ebasobilikku ülalpidamist.
Järve äärest lahkudes põikame sisse Kabul Golf Clubi. Mulle tundub, et golfimängimise idee Kabulis on juba ideendast jabur, aga väga kalliste hotellide publik vajab ju kallist meelelahutust.
Kui külalistemajja tagasi jõuame, selgub, et plaanis on veel õhtusöök “väljas”. Turvatakso viib meid kõrgete müüride ja okastraatide vahel peituvasse tunnelisse. Selle lõpus on klaasist euroopalik restoran. Elav tuli levitab soojust ehtsast kaminast, serveeritakse jooke ja üle mõistuse kallist sööki, mis on enam kui keskpärane. Külalistemajas nimelt antakse meile väga hästi süüa - igal õhtul saab mitmeid roogi: supp, iseloomulik segu (riis-porgand-rosinad), erinevad hautatud juurviljad, värske salat, hautatud kana või lambaliha.
Restoranis ühinevad meie seltskonnaga eluaegne veterinaariaekspert Roger ja USA politseijõudude ekspert Barry, kellega pidevalt jõusaalis kokku jooksen. Õhtusöök lõpeb tõsise vaidlusega: Roger väidab, et narkootikumid tuleks legaliseerida. Barry, kes tegeleb mh ka Afganistani moonipõldude likvideerimise küsimustega, asub väga agressiivsele vastaspositsioonile. Meil ei jää muud üle, kui ping-pongi kõrvalt jälgida.
Õhtu lõppedes rikume taas üht reeglit: nimelt ei sõida turvatakso millegipärast restorani ukseni ja meil tuleb vantsida piki kottpimedat okastraatidega ääristatud tunnelit kuni tänavani. Nii et reeglid võivad teoorias küll olla, aga kuidas neid küll praktikas ellu viia?

Tänase vaba päeva (reede on afgaanidel nimelt puhkepäev) graafik oli nii tihe, et hetkel ei jõua rohkem kui voodisse variseda. Simon (firma esindaja) ja Massoud (Andrese afgaanist autojuht) organiseerisid nimelt Kabulist väljasõidu.

Sellise, mille peale turvaülem Mike saaks ilmselt infarkti. Ehk tsiteerides Simonit: “Ma arvan, et nägite tänase päeva jooksul rohkem kui USA saatkonna töötaja kogu aasta jooksul.”

(Järgneb homme)

Öö otsa sajab ja tänavad on muutunud tõeliseks mülkaks – jälgin salamisi aknast, kuidas madalate sussidega afgaanid üritavad muda täis aukudest kuidagi mööda saada.

Meil on külalistemaja suurim ruum, kindlasti suurem kui kodune elutuba Eestis. Lisaks hiiglaslik - lühtriga! - kolmnurkne vannituba, mille kasutamise teeb kummaliseks fakt, et seda eristab eluruumist vaid kardin. Põhjapoolne asukoht on hetkel küll täiesti vale.

Kuhjame magama minnes endale kõik toas olevad vatitekid otsa. Aga veidi mõnusamaks läheb alles siis, kui hilisõhtul küte sisse lülitatakse. Ehkki vesi torudes koriseb ja soliseb koledal kombel, õnnestub lõpuks magama jääda ja ärgata hommikul koka rõõmsa laulujorina peale (köök asub meie all).

Andres läheb hommikul tööle ja mina kirjutan oma Afganistani kontaktidele, et “nüüd on kohal see eesti ajakirjanik, kes otsib endale tööd”. Ootamatult jalutab tuppa energiline naisterahvas nimega Maria (see on ainus, mis ma suudan tema kõnest üles noppida) ja annab täiesti ühemõtteliselt mõista, et olen koristamisel jalus. Lisaks saan tauniva – zhestidega edasiantult – noomituse. Mul nimelt ei ole salli kaela ümber. Taandun vannituppa, topin endale ülihelikiirusel dressid selga ja lapaka kaela ümber ning lähen jõusaali otsima. Üllataval kombel on suures jõusaalis päris mitu töötavat atribuuti, nii rassin mõnuga tunnikese drenazhööridel.

Peale eskimole sobivat dushi haaran kaenlasse raamatu, mis lahkab välismaalaste Afganistanis töötamise-elamise tahke ja sean päikese kätte maja sisehoovil. Suurema osa võtab enda alla suur ja sügav bassein. Kuuldavasti selles kunagi küll vett ei ole, aga vähemalt on võimalik basseini kõrval vedelevatele vaipadele ennast maha poetada. Hiiglasliku helesinise linnumaja sees kudrutavad rahustavalt tuvid.

Kõik külalised paistavad olevat tööle sõitnud, nii on äkki kogu õu ja koridorid sebivaid töötajaid täis. Mehed asuvad värvima söögitoa lage ja lappima põrandakatteid. Halli habemega papi pühib õue. Terve brigaad naisi mässab külaliste pesuga. Kusagilt kostub solinat ja pesu ilmub nööridele. Idüll missugune.

Ootamatult heliseb mu mobiiltelefon. Saan küllakutse pühapäevaks Jeanilt, kelle juhitud insituut tegeleb afgaani ajakirjanike koolitamisega. Tööd neil küll hetkel pakkuda ei ole, aga sõbralik tervitus ja kutse rõõmustavad mind: Welcome to Kabul!

"Olge siis Afganistanis väga ettevaatlikud," soovitab Iraagist pärit sõbralik naistaksojuht Dubais. Seda sõna olen juba esimese päeva jooksul pidevalt kuulnud; ka turvaboss Mike'ga kohtudes. Poole tunni jooksul puistab Mike meid üle värviliste jooniste ja juhistega. Kappame kaardil läbi kõik regioonid: värvilised ohutsoonid ja rünnakute arvu tulpdiagrammid keerlevad mu peas kuni rampväsinult õhtul voodisse kukun.
Keelde ja käske sajab kaela lõputult: kogu liikumisvõimalus piirdub Mike'i sõnul ühest hoonest kapakuga autosse tormamises ja teise maja eest välja hüppamises. Ära seisata, ära mine jalutama, ära liigu öösel, ära liigu üksi, iga kord valigu autojuht ise teekond (vältimaks inimrööve), mitte liikuda koos sõjaväekolonniga (kõige tõenäolisem sihtmärk) jne. jne.
Abikaasa Andrese palganud Inglise konsultatsioonifirma püüab hoida madalat profiiti: nende üüritud Toyota Corolla sulab tõesti pidevatesse ummikutesse takerdunud liikusesse paremini kui NGOde hiiglaslikud edevad Roverid.
Samas: kui Mike väidab, et väljapool maja peaksin pähe siduma rätiku, siis Saksa saatkonna sõjaväeatashee Gerhard, kellega tutvume ja pikalt lobiseme Dubai lennujaamas enne Kabuli lendu, väidab vastupidist. Nii et võta kinni.

Mu esimesed kauged reisid – ülikooliaegsed talvematkad Siberisse - tekitasid täiesti erilise reisiärevuse. Ärkasin öösiti üles, süda puperdamas, pea kujutluspilte täis. Viimastel aastatel on reisi mõiste minu jaoks kuidagi devalveerunud. Tõesti, olen näinud erinevaid maid ja kohanud põnevaid isiksusi. On olnud fantastilisi reise, kuid ometi on neil puudunud see miski...

Viimastel öödel olen tundud endas taas tuttavat ärevust tõusmas. Kujutluspildid ei anna asu: peas on kummaline segapudru faktidest ja vastakatest emotsioonidest.

Kolm kuud on olnud piisavalt pikk aeg, et surfata kõikvõimalikus informatsioonis ja lõpuks olen sunnitud endale tunnistama: ma ei tea sellest maast õieti mitte midagi!

Ettevalmistused on olnud kõike muud kui tavapärased: kaubamajas palun hämmingus müüjal leida mulle paar numbrit suurem pluus, sest seljasolev istub “liiga hästi”. Püüan meelitada mobiilifirmat Afganistani roaminguga tegelema. Tegelen poodides hiigelsuurte rättide otsimisega. Varustame endid dari ja pushtu sõnaraamatutega.

Ja peame lõputuid kõnelusi teemal: ei, me ei ole hulluks läinud või enesetapukalduvustega.

Ja alles nüüd, kui olen heitnud lennukiaknast pilgu üle Afganistani mägede ja pakkinud kohvri lahti külalistemaja kontidesse tungivalt rõskes toas, hakkab mulle kohale jõudma. Mu ümber on Kabul. Meie elupaik.