esmaspäev, märts 20, 2006
Kohtumine mr. Wga
Mr. W on väike kiilanev härrasmees ülikonnas. Ta on õppinud ajakirjandust Karl Marxi nimelises ülikoolis Ida-Saksamaal ja lisaks veel marksismi Moskvas. Ta vastab mu küsimusele heas vene keeles käbedalt, et vene keelt ta ei oska. Niisiis pursib ta kuni tõlgi saabumiseni inglise keelt. Mr. W on tähtis isik. Temast sõltub ajakirjanduse käekäik Kabuli ülikoolis.
Kohtumine mr. Wga on äärmiselt õpetlik. Härrasmees tunneb minu vastu viisakat huvi seni, kuni on välja nuuskinud, et ma ei esinda rahakaid organisatsioone. Kiiresti saab selgeks, et ta ei huvitu sellest, mida kasulikku võiksin tema üliõpilastele õpetada. Vaid sellest, missugused summad võiksid minu kaudu temani jõuda.
Oma tõlgi mr. Abduli kaudu teavitab mr. W mind algul sellest, et üliõpilased on parimal juhul kirjaoskajad. Inglise keelest või arvutist ei tea nad õieti midagi. Nii et neile kuluks ära ka algtasemel inglise keel või siis arvutiõpe.
Nõustun, et võin õpetada ka vabatahtlikuna, aga sel juhul otsin ise endale rahastaja, kes maksab kinni vähemalt minu elamiskulud Kabulis. Nüüd muudab mr. W oma seisukohti kardinaalselt. Ta kuulutab, et kuna mul puudub lisaks ajakirjandusele veel teine kaalu lisav kõrgharidus – näiteks politoloogia või majandus -, ei ole ma ilmselt eriti kompetente tema üliõpilasi juhendama. Vähemalt mitte ajakirjanduses.
Ma ei hakka juhtima mr. W tähelepanu sellele, et äsja nimetas ta oma üliõpilased praktiliselt kirjaoskamatuteks. Mis pagana kasu oleks sellest, kui mul on lisaks kõrgharidus ka majanduses? Hoolimata kummalisest vestlusest istun ja hoian näol katkematut sõbralikku naeratust (tunnen end nagu modellikonkursil).
Säran nagu päike ka veel siis, kui autosse istun. Kas sa said tööd, küsib autojuht Massoud nõudlikult (ta küsib nii absoluutselt iga kohtumise järel). Raske on seletada, et isegi ilma tööta võib täitsa lõbus olla.
