kolmapäev, detsember 19, 2007

 

Tagasi Eestis III: hüvastijätt Kabulis ja närvesöövad sekeldused Dubais

Kui viimasel hetkel pererahvaga hüvasti jätame, tulevad minul küll pisarad silmi. Anname oma maja võtmed üle. Musitame perenaisega. Peremees suudleb mind otsaette ja kaisutab Andrest - esimest korda, sest ta on alati väljapeetult viisakas meiega olnud.
Ühelt pooolt olime pererahvale heaks stabiilseks rahaallikaks. Usun, et olime head üürnikud - pidusid me ei korraldanud, maksime viksilt, elasime omaette, asju hoidsime hoole ja armastusega. Teisalt - ehkki kumbki pere hoidis oma eluga omaette - saime ühisel pinnal hästi läbi. Vahel juhtus mõni kultuurilisest taustast johtuv arusaamatus, näiteks pererahva uus teenijanna püüdis minult õues suisa jõuga harja käest rebida. No kes seda enne näinud, et välismaine naisterahvas oma ukseesist pühib. Ja need haletsevad pilgud, kui käsitsi pestud pesu õue riputasin - meil ei olnud pesumasinat, sest elektrit oli algul ikka väga harva. Igatahes õnnestus selgeks teha, et tõesti tunnen end halvasti, kui meie majapidamises teenija askeldab; jäetigi meid rahule.
Viimasel hetkel müüsime maha enamiku oma asjadest; ainult voodi jäi alles. Kaks plekk-kirstu, ühes riided ja teises tekid, lükkasime Andrese kollegide maja hoiuruumi. Andresel on järgmisel aastal tööd Kabulis kaheks kuuks, ilmselt märtsis-aprillis. Hetkel ei ole kindel, kas lähen kaasa: kas leiame hea pesapaiga ja kas mul on aega oma Afganistani-raamatu kõrvalt.
Kabuli lennujaam oli veelgi enam korda ja mugavamaks tehtud, täitsa imelugu kohe. Ja Kabuli lend oli otsast otsani välismaalasi täis, kes sõitsid koju jõuludeks. Dubais kadus aga pind jalge alt: ära seisnud kaks ja pool tundi check-in sabas (maabume sellisesse jumalatest unustatud paika nagu Dubai lennumaama teine terminal) selgitati meile, et nüüdsest enam lennujaam meie kohvreid esimesse terminali ei vii (Kamair ei kuulu lennufirmade liitu). Ainult siis, kui oleme maksnud 50 dollarit. Me olime muidugi rõõmuga nõus maksma - aga ei sobivat, oleksime pidanud selle raha maksma juba Kabulis. Uus kord kehtivat juba kaks kuud - ainult et lennufirma ei kõssanudki sellest. Ainus võimalus olevat minna läbi passikontrolli, võtta kohver, üürida takso ja sõita esimesse terminali.
Noh, enamus sabas seisjatest on ameeriklased, nemad võisid tõesti nii teha, Meie nagu vähesed afgaanidki vajasime ju viisat. Niisiis üritame viisat taotleda: harva olen tundnud end nii mõnitatuna. Esmalt saadetakse meid kuu peale - järgmise lennuni on kuus tundi, vaja olevat kümme. Siis selgub, et on vaja silmapilti jne.jne. Olukord letis on närviline, saba on pikk ja liikumatu. Ühel hetkel ütlen Andresele, et minu meelest ei jää mitte me ainult oma kohvritest ilma vaid ka lennukist maha. Teise terminali viib buss nimelt ainult siis, kui on kogunenud bussitäis rahvast, kedagi ei huvita su lennuaeg - umbes kord kahe tunni takka. Lööme käega, tshekime end pagasita sisse ja jõuame viperusteta Eestisse. Kurdame oma lugu KLMile. Eks näe, kas nad suudavad meid pagasi osas aidata või on see juba tagasi Kabulisse viidud.
PS. Pildid pärinevad eelmisest aastast, sel aastal õiget talve ei jõudnudki ära oodata.

esmaspäev, detsember 17, 2007

 

Tagasi Eestis: viimased päevad Kabulis II

Mul on Afganistaniga seotult mõned unistused, mis on täitunud - nagu näiteks näha Band-e Amiri järvi - ja mõned, mis on vähemalt esialgu veel täitumata - näiteks näha Jami minaretti, mis asub keset Afganistani mägedes kaunis ligipääsmatus kohas.
Üks unistustest - saada tuttavaks Nancy Hatch Dupree'ga - täitub meie viimasel Kabuli päeval. Dupree on nüüd ligi kaheksakümne aastane võrratu vanadaam. Elav legend, kes on nelikümmend aastat pühendanud oma elust Afganistanile. Ta on kirjutanud viis raamatut ja üks neist, An Historical Guide to Afganistan (asub ka viidetes) on ringireisidel minu piibel. Nüüd on ta tegus keskusega, mis kogub kõikvõimalikku Afganistani-alast infot. Ma väga loodan, et mõni eesti ajakirjandusväljaanne on huvitet reportaazist, mida kirja olen hakanud panema.
Ma olen Dupreega kohtumise üle õnnelik ka isiklikus plaanis, sest leiame hoobilt ühise keele. Näitan ka oma suureformaadilisi fotosid küsimusega: kas need kirjeldavad tema meelest tõeselt Afganistani? Saan teenekalt veteranilt kiita. Lõpuks palub Dupree minult mõned fotod: ta valib koos kaastöötajatega viis fotot, et need ära raamida ja keskuse seintele üles riputada.
Ühe - esimese lumesajuga - päeva veedan Murad Khanes, kus toimunud muudatused on vägagi silmatorkavad: Paabulinnumaja on ära restaureeritud, endised mudased teed müüride vahel on saanud või saamas kivikatte, töö käis mitmel rindel. Panen siia mõned fotod stiilis "enne ja pärast". Viin insener Hadayatullah'ile ka Eesti Päevalehe oma reportaazhiga, mille ta siis peakontorisse PR tegelasele viib. Mind tervitavad tänavatel äratundmisrõõmuga päris paljud - siinne rahvas, nii elanikud kui töömehed - teavad, et toon vahel ilmutatud fotosid kaasa, nii püütakse mu kaamera ette end sättida.
Lõpetuseks viimane Afganistani stiilis lõuna, kus õnnestub istuda noore afgaanist arhitekti kõrval, kes töötab vanade majade restaureerimisel. Üles on mees kasvanud Saksamaal ja nüüd siis töölepinguga esimest korda oma kodumaal: ühest küljest põnevil, aga teisalt liiga harjunud mugava eluga, et plaanida Afganistani-elu jätkumist.
Löntsides tagasi koju lumesajus, mis maas kohe poriks moondub, pikka teed kodu poole, astun korraks ka üle Shahi (st Kabuli raamatukaupmehe prototüübi) poeukse. Shah annab parajasti BBCle intervjuud, kus räägib oma lugu. Intervjueerijad lahkuvad, ma maksan paari huvitava leiu eest ja ajan Shahiga veidi juttu. Räägime minu tööst ja näitan talle paari pilti, mis on mul seljakotis. Shah erutub silmnähtavalt buzkashi fotode peale ja palub, et talle ühe failina annaksin, et ta sellest posteri saaks teha ja raamatukaupluses müüa. "Heategevuseks," anub Shah. Mulle tuleb naer peale - Shahi heategevus on küll naljanumber. Pea kõik raamatukaupluse raamatud, kaasa arvatud need, mis äsja ostsin, on tegelikult piraatkoopiad, uduste kaanepiltidega ja trükitud odavale paberile Pakistanis.
(Tagasi Eestis järgneb)

pühapäev, detsember 16, 2007

 

Tagasi Eestis I: möllavad kired Afganistani info ümber

On huvitav vaadata, kuidas Afganistani kohta avaldatud info ümber tekib juskui oma elu. See loksutab mind tõtt-öelda vähe. Afganistani konktekstis olen õnneks kaunis unikaalses positsioonis - sõltumatu.
Kommentaaridest nähtub, et kommenteerijad ei viitsi lugeda raporteidki, et uurida, ehk info siiski võiks olla tõene olla nagu näiteks massimõrva loo puhul: http://www.iwpr.net/?p=arr&s=f&o=341341&apc_state=henh
Raportist võib lugeda, et räägiti kuue inimesega, kel oli enam-vähem sama lugu jutustada. IWPR ei luba endale kontrollimata materjali käikuandmist - Jean MacKenzie on vägagi noriv materjali suhtes (endine BBC korrespondent Moskvas, muide).
Kaitseseisundis inimeste lahmimine ongi põhj
us, miks ma ei viitsi antud teemadel kirjutada. Mitte et meie, tsiviilisikud, ei hoiaks silmi lahti kokkupõrgete või hukkunute osas. Numbrid, mida ma avaldanud olen, võtan raportitest või välismeediast (kui on mitmeid allikaid), mis muide on väga tähelepanelik jälgima probleemseid teemasid. Näiteks Päevalehes artiklis avaldatud Jalalabadis hukkunute numbri võtsin Economist'ist.
Paraku näeme asju eri mätta otsast. Kui üks kommenteerijatest, ISAAFi ohvitser, väitis mulle omavahelises vestluses, et kõnnin vabalt ringi ainult seetõttu, et võõrväed Kabulis istuvad, siis mina usun täiesti kindlalt, et olen saanud Kabulis ja provintsides (ka sellistes, kus pole mingeid vägesid) seetõttu vabalt ringi liikuda, et austan kohalikke komberid ja tunnen käitumisreegleid.
Afganistani-teema kajastamisega Eestis on nurkad lood: poliitikud mängivad palli ühte väravasse ning ajakirjandus löntsib kuulekalt sabas. Samal ajal kui New York Times või Guardian pealkirjad küsivad: miks on muutunud meie "hea sõda" tsiviilisikute veriseks tapmisaktsiooniks, kirjutab eesti ajakirjanik sellest, et "pole kahtlustki, et eelistatuim transpordivahend Afganistanis on helikopter." Mina ütleksin: pole kahtluski, et Afganistanis on eelistatuim transpordivahend ligadi-logadi Toyota Corolla ning levinuim transpordivahend eesel.
PS. Nagu kukevõitluse piltidelt antud loo juures näha, toimub kaklus ainult siis, kui mõlemad kaklelda tahavad...
(Tagasi Eestis järgneb)


neljapäev, detsember 13, 2007

 

Teateid tegelikkusest Afganistanist: okupatsioonivägede massimõrv

Meie sõber Jean tuleb külla ja räägib viimaseid uudiseid Laskharist. Kuidas Laskhari haiglas lamab praegu läbilõigatud kõriga pagar Abdul Manaan, kes õnnekombel ellu jäänud välissõdurite rünnakus Toube külas. Tema (ja teiste külaelanike) jutustatud lugu on verdtarretav: kuidas 18.novembri öösel kell kaks maabusid helikoperiga välissõdurid segi afgaani sõduritega, murdsid sisse majadesse ja lõikasid kõri läbi või tulistasid surnuks 18 külaelanikku. Kui Abdul ja tema vennas üritasid selgitada, et pagaritena pole neil mingit pistmist taliibidega, polnud sest mingit kasu.
Mõned päevad tagasi hõisati kogu maailma meedias suur uudist, et Musa Qala linnakesest on taliibid välja aetud. Ja mis siis? Musa Qala tagsivõtmine on läänlastele sümboolne akt; afgaanide jaoks tähendab see ainult segaduse jätkumist. Rajoon ise (tegelikult terve Lõuna-Afganistan) on ju taliibide valduses - see, et välismaised sõdurid aeg-ajalt asustatud punkte käivad pommitamas, et too küll sõpru juurde afgaanide seas. Nagu ikka, teatasid võõrväed, et Musa Qalas tsiviilkaotusi polnud. Aga kui Jeani reporterid inimestega rääkimas käisid, selgus, et kümned on maetud pommitamise tulemusel rusude alla.
Üks afgaan ütles reporterile: "Me vihkame välismaalasi, taliibidega oli vähemalt rahulik." Ja teine: "Selline süütute inimeste tapmine lihtsalt sunnib meid taliibidega ühinema, valitsus meid ei kaitse niikuinii." Muidugi on ei kaitse: need vennad, kes istuvad pukis lõunas, on väljas ainult omakasu peal. On avalik saladus, et kõik vähegi väärtuslikud ametipostid - vähemalt lõunas - on ostetud.
PS. Sellel loole ilmus kuri kommentaar, milles mind süüdistatakse "naised turu peal rääkisid"-tüüpi kuulujuttude levitamises. Paar sõna selgituseks. Antud lugu on kirjutatud toetudes Institute for War and Peace Reporting raportitele - vt. Links. Igaüks võib rapoteid ise inglise keeles lugeda. Selle asutuse tegevust rahastab Brittide PRT (ehk siis Provincial Reconstrucion Team) ja sõber Jean on juhuslikult selle asutuse Afganistani juht, veetes enamiku aega koos oma pushtudest reporteritega Lashkaris kohapeal. Reporterid, kes rääkisid haiglas Abduliga, on IWPR ajakirjanikud Matiullah Minapal and Aziz Ahmad Tassal.

kolmapäev, detsember 12, 2007

 

Turvamaigulise jõulupeo lugu

Täna hommikul tuli Kabulis maha selle talve esimene lumi - sobilikult, sest on saabunud jõulupidude aeg. Nimelt lahkub enamus välismaalasi jõuludeks maalt, nii et peod peetakse varem. Lahkume meiegi. On meeles eelmine jõuluaeg, kus abikaasaga Kabulis elavate välismaalaste populaarseimas restoranis uhkes üksinduses lõunatasime.
Satume jõulupeole, kus alkoholi voolab ojadena ja buffelaud on hõrgutiste, näiteks lõhefilee, all lookas, sest pooled oodatud külalistest - Briti saatkonna töötajad - jätavad turvakaalutlustel tulemata. Peoperemees (pushtu) ja tema kaunis abikaasa (hesaar) on saanud hariduse Londonis ja esindajad uut moodsat haritlaste põlvkonda. Nad on ühed vähestest haritud afgaanidest, kes ei räägi, et nende unistuseks on maalt lahkuda.
Saame tuttavaks sümpaatse ameeriklaste paariga, kes ammulisui meie Afganistani-muljeid ahmivad. Nad loevad allesjäänud päevi ja kurdavad oma haletsusväärse elu üle, mis koosneb ainult tööst. Kui sa vaid turvaautos saatel saad ringi liikuda, pole ju erilist varianti. Treeninguruum ja telerivaatamine väljaarvatud.
Mõni aeg tagasi tuli üks tuttav ameerika veterinaar Andrese tööpaika koosolekule - sellest räägivad ta töökaaslased muigega siiani. Kõigepealt saabusid veterinaarialabori territooriumile kaheksa turvameest, kes vaatasid igasse tuppa (selles nõukogudelikku koolimaja meenutavas hoones on oma seitsekümmend inimest hingekirjas) ning ronisid ka katusele. Seejärel saabus mees ise - nelja turvamehe saatel. Lisaks peab vaene Bob kandma kuulikindlas autos kuulikindlat vesti. Võiks olla naljakas, kuid tegelikult on kurb.
Analoogset situatsiooni kirjeldas mulle Inger, kui tema kontorisse tahtis külla tulla ameeriklasest naisjurist, kes elab sõjaväebaasis. Inger lihtsalt keeldus relvastatud mehi oma territorriumile laskmast. Lõpuks otsustas daam siiski oma armee ukse taha jätta ja riskida sissetulemisega.
PS. Fotodel on minu linnakäimise tavapärased hetked: lambakari prügihunnikus, lemmikjuurikapood, tänavatoiduvalmistaja, suhkruroomahla pressija.

esmaspäev, detsember 10, 2007

 

Mission impossible ehk kuidas teha Afganistanist huvitav trükis?

Eile saabus tõeline kergendushetk, kui mu tööandja Save the Children Sweden-Norway kiitis heaks minu poolt väljapakutud trükise idee. Parajasti on Kabulis ka organisatsiooni rootslastest juhatuse liikmed; nemadki andsid mu 14 näidisleheküljele oma positiivse hinnangu.
Lapanud läbi senised materjalid, jõudsin järeldusele, et nende stiil sobiks ehk matusebüroole või ametlikuks raportiks. Lugema ei kutsunud ei üliigav kujundus ega formaalne keelekasutus, kohutavatest fotodest rääkimata. Miks peab küll lastele pühendunud organisatsioon kasutama fotosid, kus kangestunud poosides lapsed seisavad tõsiste nägudega reas mingil ametlikul üritusel? Eriti jube oli trükis pealkirjaga Childmarriage! (ehk siis selline hüüatus nagu "Abielu lapsega!"), mille kaanepidiks oli afgaanist kujundaja disaininud tütarlapse, kes oli otsekui välja astunud kitshimaigusest arvutimängust ning sisu pärines vastukaaluks otsekui lasteõiguste hartast.
Niisiis võtsin julguse kokku ja ütlesingi meie esimesel arutuluskoosolekul, et minu kui ajakirjaniku vaatepunktist on trükised raskesti loetavad ja mitteatraktiivsed. Kuulajad õnneks ei solvunud, vaid palusid mul välja pakkuda omalt poolt midagi, mis oleks nii pilkupüüdev kui ka huvitav.
Pärast näidislehekülgede heakskiitmist on siis otsus, et minu töö tulemusel valmib jaanuari lõpuks 20-leheküljeline broshüür, kus igal leheküljel on suur atraktiivne foto koos lühilooga ning lisaks väike fotoga väike lisalugu, mis annab mingi lisanüansi. Ehk siis lood konkeetsetest inimestest ja paikadest.
Ps. Fotod on tehtud sikhide koolis Jalabadis ning afgaani nomaadide kutchide külas Lalmas.

kolmapäev, detsember 05, 2007

 

Vene lennukil üle Afganistani: Balkhi provintsi kiirkülastus

Mu reis Põhja-Afganistani linna Mazar-e Sharifi kulgeb valutult, sovjetlikus absurdistiilis. Ainult lõpp - eilne saabumine - on vägagi iseloomulik viimase aja Kabulile: mõni tund enne lennuki maandumist püüdis enesetaputerrorist otse lennuvälja kõrval pihta saada sõjaväekonvoile. Nagu tavaks, sai haavata hoopis kümmekond afgaani. Tunnen külmavärinaid, kui möödume paigast, mis kaetud klaasikildude ja vereloikudega.
Ehkki olen pühapäeval Kabuli lennujaamas nõutud ajal - poolteist tundi varem -, haaratakse minust pärast lennujaamamaksu tasumist kinni, topitakse autosse ja viiakse otse lennukile, mis väljub lihtsalt tund aega varem. Tühjas lennukis habiseb lääne dzentelmen, kellele ei meeldi üldse selle kulunud välimus: tegu on nimelt Yak-40ga. Pean tunnistama, et mina tunnen end nagu minevikuekskursioonil, kui nina ees süttib tuli: ne kurit. Kui juba tuiskame mööda maandumisrada, tormab vene piloot katsuma mu kõrval asuvat ust, et kas see ikka sai suletud?
Tegelikult on lennuk väike, aga tubli. Sõit kestab vaid tund, aga lumised vaated hoiavad meele erksana. Mazari kõle lennuväli tervitab mind lumekirme ja segadusega: mu vastuvõtjad on seminaril ning nii näen mõningast vaeva mulle vastusaadetud autojuhi leidmisega lennuväljatagusel jäätmaal.
Save the Children Sweden-Norway Mazari rakuke on organiseerinud mulle - parimate soovidega - täiesti hullumeelse programmi: kui esimesel päeval olen lihtsalt õpetajate seminari külaline, siis järgmisel päeval sõidan varahommikul Balkhi provintsi Dawlatabadi külla, kus mul on seitme tunni jooksul seitse kohtumist alates kohalikust kubernerist lõpetades laste komiteedega. Mul õnnestub poetada, et soovin külastada ka tunde - siinne programm tegeleb riiklike koolide parendamisega. See osutub huvitavaks momendiks. Nii Kabulis kui ka mujal põhjas on eksamite aeg enne kolmekuulist talvevaheaega: seekord näen siis klassides, kuidas lapsed usinasti kirjalikke eksamilehti täidavad.
Õhtul enne Mazari tagasisõitu õnnestub paluda peatust kunagises hiilgavas kultuurilinnas, nüüd külamõõtu Balkhis (vt. November 2006). Kordub eelmise aasta stenaarium, mil meie tadzikkidest autojuhtide suurim soov oli võimalikult kiiresti jalga lasta. Nüüd tunnevad tadzikist autojuht ja turkmeenist programmijuht end silmnähtavalt ebamugavalt: Balkh on pushtude kants. Teeme jooksujalu siis vaid tiiru kuulsa moshee Khwaja Parsa ümber ning sõidame võimsate linnamüüride jäänusteni. Mehed jäävad maanteele - neile võidakse müürile tõusmist pahaks panna, sest ülalt paistavad õued kätte -, aga üks väike poiss tuleb minuga rõõmuga kaasa ning näitab, kuskaudu saan ronida selle hämmastava ajaloo tunnistaja servale.
Mind pannakse elama võõrastemajja, kus vaid üksikud kohalikud mehed peatuvad; nii et ruumist välja astuda pole võimalik. Isegi mu portsjon riisi tuuakse mulle kandikul tuppa. Teisel õhtul ei õnnestu peremehel generaatori käivitamine kuidagi; istun talvejopes tekkide all kottpimedas jäises ruumis, kurdan kaasale telefonitsi oma rasket elu ning kuulan pahaselt, et tema läheb peagi kollegidega esmaspäevasele mälumänguõhtule. Tunni aja pärast õnnestub elekter siiski majja saada: saabuvad valgus, söök ning mõningane soojaving (toas on pisike elektrisoojendi). Poen tekkide alla ning loen Pärsia kõrgkihist pärit naise biograafiat, kes seikles teise maailmasõja ajal üksi Ameerikasse sotsiaaltööd õppima.
Järgmisel hommikul kell seitse - teel lennujaama - on aktiivsed võõrustajad veel organiseerinud intervjuu haridusosakonna juhatajaga, kes loomulikult ei saabu kokkulepitud ajal. Õnneks ei saabu ka lennuk kokkulepitud ajal, nii õnnestub veel tunnike koti peal istuda ja lennukit oodata - reisijad aetakse pärast hoone läbimist lihtsalt lennuvälja servale seisma. Seekord on mul ettenägelikult paksud talveriided seljas, aga mul on hale hipivälimusega lääne noorpaarist, kes oma rinnalapsega üritavad hakkama saada sel tuulisel ja külmal väljal seistes.
PS. Just selle loo kirjutamise ajal käis järjekordne kärgatus: enesetaputerrorist tabas armee bussi.

laupäev, detsember 01, 2007

 

Maskuliinne puhkepäev kukevõitlusega

Andrese kolleeg, veterinaar Stepen, udjab mind telefonitsi õhtul enne puhkepäeva halvakspanevalt: mina teiega küll kaasa ei tule, verd näha ihaldajatega. Tegelikult on põhjus, miks tahan kukevõitlust näha, pigem töine. Ma ei ole ikka veel pilte teinud afgaanide populaarsest meelelahutusest: linnuvõitlusest. Kui suviti lastakse omavahel kokku pigem nurmkanad - neid ilusa välimusega kanasuuruseid linde võib näha igal sammul puurides -, siis talvel on kukevõitluse aeg.
Reedesel päiksepaistelisel, kuid jahedal hommikul sõidame Karimi ja tema pojaga Baburi aeda. Ehkki viimased roosid veel õitsevad, näib aed väljasurnud ja mahajäetud - ainult aia nurka kogunenud tihe meestesumm vihjab, et midagi on toimumas.
Mehed teevad mulle viisakalt ruumi, nii et pääsen esiritta kaema. Esialgu ei toimu suurt midagi: kukeomanikud kükitavad ringi keskel, linnud riiete all peidus. Aeg-ajalt lükatakse mõni uhke suleline - pika kaela ja võimsate jalgadega linnud näivad minu pilgule paar korda kogukamatena kui eesti kuked - teki alt välja, nii et ta teeb rahva uudishimuliku pilgu all tiiru ringis.
Et sissejuhatus näib koguvat tuure, läheme teeme vahepeal ringi Aga Khani fondi poolt restaureeritud aias. Paraku on mul meeles veel Srinagari mogulite aiad Kashmiris, täis hiiglaslikke vanu puid ja vulisevat vett. Siin ainult üksikud vanad kännud viitavad, et võimsad puud olid kunagi kasvamas ning keset aeda rajatud peenike - veeta - kanal annab vihje, et aia taastamisel kasutati vanade aedade eeskuju. Paraku pole kanalites vett; Kabulis on enamasti kuiv hooaeg. Aga igal juhul on väga positiivne algatus, kus suur aed puid täis istutatud. Kümnekonna aasta pärast on linnaelanikel paik, kus suviti mõnusasti puude varjus piknikku nautida.
Pooleteist aastat tagasi ei pääsenud me sisse Baburi, esimese India vallutanud moguli, hauaplatsile. Nüüd tuleb valvur rutakalt ja avab meile värava aiakesse, mille keskmes troonib Baburi marmorist sakrofaag ja hauakivi. Kogu kompleks on uue moega; ainult mõned vanad katkised hauakivid on paiga seina ääres leidnud.
Kultuuriprogramm läbitud, pöördume tagasi barbaarse meelelahutuse manu. Vahepeal on toimunud pöördeid: kohtunik käib ringi ja kogub raha, rahvas annetab päris kenasti. Omanikud lasevad on uhked linnud vastakuti. Mõni aeg toimub vaikne tammumine, kaelad pigem hellalt vastakuti, kui äkki puhkeb kaklus tiibade lahmides. Omavahel lahmida lastakse - tõsi küll - lindudel loetud hetked, kui omanikud taas linnud lahutavad, nende päis ja keha veega piserdavad-rätikuga tupsutavad. Üks afgaan isegi lakub hellalt oma kalli linnu kaela.
Peagi kordub kõik uuesti, aga ikka omanike valvsate pilkude all; mingit surmavõitlust me õnneks ei näe.
PS. Homme hommikul vara on mul plaanis sõita lennukiga Mazari, et esmaspäeval töötada päev otsa Balkhis. Juba teisipäeva hommikul peaksin tagasi lendama, inshallah. Arvutit kaasa ei hakka tarima, nii et loodetavasti taaskohtumiseni järgmisel nädalal.

This page is powered by Blogger. Isn't yours?