Kabuli päevik

Mul on Afganistaniga seotult mõned unistused, mis on täitunud - nagu näiteks näha Band-e Amiri järvi - ja mõned, mis on vähemalt esialgu veel täitumata - näiteks näha Jami minaretti, mis asub keset Afganistani mägedes kaunis ligipääsmatus kohas.
Üks unistustest - saada tuttavaks Nancy Hatch Dupree'ga - täitub meie viimasel Kabuli päeval. Dupree on nüüd ligi kaheksakümne aastane võrratu vanadaam. Elav legend, kes on nelikümmend aastat pühendanud oma elust Afganistanile. Ta on kirjutanud viis raamatut ja üks neist, An Historical Guide to Afganistan (asub ka viidetes) on ringireisidel minu piibel. Nüüd on ta tegus keskusega, mis kogub kõikvõimalikku Afganistani-alast infot. Ma väga loodan, et mõni eesti ajakirjandusväljaanne on huvitet reportaazist, mida kirja olen hakanud panema.
Ma olen Dupreega kohtumise üle õnnelik ka isiklikus plaanis, sest leiame hoobilt ühise keele. Näitan ka oma suureformaadilisi fotosid küsimusega: kas need kirjeldavad tema meelest tõeselt Afganistani? Saan teenekalt veteranilt kiita. Lõpuks palub Dupree minult mõned fotod: ta valib koos kaastöötajatega viis fotot, et need ära raamida ja keskuse seintele üles riputada.
Ühe - esimese lumesajuga - päeva veedan Murad Khanes, kus toimunud muudatused on vägagi silmatorkavad: Paabulinnumaja on ära restaureeritud, endised mudased teed müüride vahel on saanud või saamas kivikatte, töö käis mitmel rindel. Panen siia mõned fotod stiilis "enne ja pärast". Viin insener Hadayatullah'ile ka Eesti Päevalehe oma reportaazhiga, mille ta siis peakontorisse PR tegelasele viib. Mind tervitavad tänavatel äratundmisrõõmuga päris paljud - siinne rahvas, nii elanikud kui töömehed - teavad, et toon vahel ilmutatud fotosid kaasa, nii püütakse mu kaamera ette end sättida.
Lõpetuseks viimane Afganistani stiilis lõuna, kus õnnestub istuda noore afgaanist arhitekti kõrval, kes töötab vanade majade restaureerimisel. Üles on mees kasvanud Saksamaal ja nüüd siis töölepinguga esimest korda oma kodumaal: ühest küljest põnevil, aga teisalt liiga harjunud mugava eluga, et plaanida Afganistani-elu jätkumist.
Löntsides tagasi koju lumesajus, mis maas kohe poriks moondub, pikka teed kodu poole, astun korraks ka üle Shahi (st Kabuli raamatukaupmehe prototüübi) poeukse. Shah annab parajasti BBCle intervjuud, kus räägib oma lugu. Intervjueerijad lahkuvad, ma maksan paari huvitava leiu eest ja ajan Shahiga veidi juttu. Räägime minu tööst ja näitan talle paari pilti, mis on mul seljakotis. Shah erutub silmnähtavalt buzkashi fotode peale ja palub, et talle ühe failina annaksin, et ta sellest posteri saaks teha ja raamatukaupluses müüa. "Heategevuseks," anub Shah. Mulle tuleb naer peale - Shahi heategevus on küll naljanumber. Pea kõik raamatukaupluse raamatud, kaasa arvatud need, mis äsja ostsin, on tegelikult piraatkoopiad, uduste kaanepiltidega ja trükitud odavale paberile Pakistanis.
(Tagasi Eestis järgneb)