Kabuli päevik

Viimasel õhtul Mazar-e Sharifis jalutan taas Hazrat Ali mosheesse. Minuga ühineb reisikaaslane Olümpia. Oleme mõlemad väga väsinud: istume maha omaette väljaku kõige kaugemasse nurka. Mõne aja pärast läheneb meile ettevaatlikult, otsekui luurates, suurem naiste seltskond ja võtab platsi. Nad piiluvaid meid, kuid püüavad olla mitte pealetükkivad. Natukese aja pärast tuleb järgmine – ikka äärmiselt ettevaatlikult. Kolmas seltskond potsatab juba otse meie kõrvale: kehad lähestikku, varbad vastu meie varbaid. Mõne aja pärast oleme otsekui tihedas piiramisrõngas, meiega püütakse innukalt rääkida, meid arvustatakse, meid katsutakse. Väljakul, kus on sadade meetrite kaupa vaba ruumi, tõmbame naisi enda suunas nagu magnetiga.
Äkki Olümpia hüüatab ehmunult: üks naine asetab pambukese – ei, pisikese beebi – tema sülle. Lapsel on halva silma eest kaitseks musta kohl’iga kulmud pähe maalitud ja ta on tõesti imepisike: ühekuune, vastatakse mu küsimusele. Olümpia on vapustatud: missugune euroopa naine asetaks usaldavalt, ilma midagi küsimata, oma lapse võhivõõra naise kätele?
Tagasiteel võõrastemajja meenub mulle mu vanemate palve osta pisike vaip. Üks innukas poisike lubab meile vaibapoodi näidata: ta juhatab meid kaubahoovi, mis näib esmapilgul väljasurnud. Ronin mööda kottpimedat treppi teisele korrusele, ebalev Olympia kannul. Vaid üks pood ongi avatud. Siis kaob elekter ja vaid ähmane kiireke pisikesest aknast valgustab ruumi, mis on laeni täis Mazari stiilis punaseid vaipu ja innukaid mehi. Ilmselt on see esimene ja viimane kord, kus klient ostab vaiba, seda katsudes, mitte vaadates – et on ikka mõnus pehme küll. Aga hind on tunduvalt soodsam kui Kabulis ja päevavalgel vaadates veendun, et kaup oli igati aus.
Tagasitee sujus kenasti: tulime kahe autoga konvois. Ühel autol kippus radiaatoris vesi keema minema, nii peatusime tihti, et autojuht saaks külma vett juurde kallata. Õnneks lumesulavett mägedes jätkub. Minul õnnestus esmakordselt külastada üht paljudest restoranidest, mis on rajatud mägdes just enne Salagngi kuru. Restoranil oli ilus varjuline aed, nii et lesisime vaipadel mooruspuude all, Salangilt allatulev jõgi kõrval vahutamas. Koju jõudes jäin aga haigeks: olen alles nüüd tasapisi toibumas. Selgus, et Olympia oli samade sümptomitega pikali - ilmselt korjasime mingi sarnase bakteri üles.

Sõidame täna hommikul Jurjujani provintsis asuvasse Shebergani linna, möödudes paari kilomeetri kauguselt ühest paigast, mida olen kaua aega näha ihaldanud. Kaks varasemat korda, mil Balkhi olen sattunud, minu palveid ei ole kuulda võetud - autojuhid ei ole kas teadnud või pole tahtnud maanteelt kõrvale sõita. Nüüd on autos aga tõlk, auväärses eas hadzhi. Ta arvab, et kuna moshee on vaid mõned kilomeetrid suurelt maanteelt, võime endile väikest meelelahutust lubada.
Nii et tagasiteel Sheberganis asuvas puuetega laste keskuse külastuselt (mis osutub väga meeldivaks) põikame põldude vahele. Masjid-e No Gumbad ehk siis eesti keeles Üheksa Samba moshee on teadaolevalt üks maailma vanimaid islami pühapaiku, pärinedes 9. sajandi algusest (meenutan siinkohal, et islami algusajaks on 7.sajand). Täna on alles vaid mõned sambad-müürid ja nendegi olukord on enam kui kahtlane püsimajäämise seisukohast. Nüüd on küll kaetud kogu endine pühamu ala plekk-katusega, mis veidi mudatellistest valmistatud ehitise jäänuseid kaitsevad.
Arvestades seda, et sambad on seisnud aastasadu ilma katuseta, on õrn dekoor hämmastavalt hästi säilinud: joonestik sammastel ja lillornamendid. Moshee kõrval helgib hiiglaslike puude varjus kutsuvalt tiik; moshee ees on hadji Pyada nimeline pühamu, mille kõrval valvur teed naudib ja meilegi viipab. Ühineksime heal meelel, aga meile kingitud paar imelist minutit on läbi ja tuleb taas autosse hüpata, et Mazar-e Sharifi suunas sõita.

Komberdasin täna õhtul keset Mazar-e Sharifi asuva Hazrat Ali moshee õuele ja istusin mõnusalt soojale plaaditud väljakule maha. Imelikul kombel ei tülitanud ei nännimüüjad ega kerjused mind. Mõni üritas, aga palvetajad kõssitasid need minust eemale nagu tüütud putukad. Istusin õuel üksinda tunnikese, kuni päikseloojanguni. See paik on minu jaoks alati nõiduslik olnud: metsik väsimus küll jääb, aga mingisugune eluvaim tuleb tagasi.
Ma ei mäleta, millal ma viimati nii väsinud olen olnud. Viimased kolm päeva on olnud äratus kell viis ja sõitnud olen maha päevas 6-9 tundi, enamus sellest tõeliselt konarlikel teedel, mis viivad kusagile pärapõrgusse. Nagu alati, ei toimi miski nii nagu soovitud. Pigem meenutab see reis sürrealistlikku unenägu. Aga õnneks on mul tore reisikaaslane, slovakitar Olympia, kellel absurdihuumorist arusaam olemas.
Võõrastemaja, kus keegi ühe päevaga su kätekreemi ära kasutab ja tühja tuubi kotti tagasi topib. Dush, mis annab vett ainult esimese minuti, siis peab kusagilt vett paluma minema. Voodi, mille madratsi sisse on topitud lauad. Õpetajate päeva tähistamine lõputute kõnedega ehtsalt nõukogudelikus stiilis. Tütarlaste kool, mille pärast sõidame kaheksa tundi, et siis teada saada, et ei mingeid fotosid või intervjuusid. Või teed, mis aeg-ajalt muutuvad kanjoniteks või jõgedeks. Aga selle hullumeelse loksumise taustal on imelised vaated helerohelistele küngastele, triiki vett täis jõgedele ja viljalõikusele - tõesti, Balkhi provintsis on esimene saak juba küpse.

Paar päeva tagasi astun välja pesu riputama ja tardun üllatusest: meie ukse taga seisavad paabulinnud! Rääkisin peremehele, et nägin neid kauneid linde Shar-e Naw pargi serval, lärmaka peatänava ääres. Linnud on lükatud kõnniteed ääristavale metallkäsipuule, kus nad siis päev otsa ostjaid oodated kõõluvad. Meie peremees on kohati nagu väike laps: kõik, mis huvi pakub, tuleb kohe kätte saada. Tavaliselt mõne aja pärast huvi raugeb: mäletan mitut koera ja hulganisti linde. Kõnelemata igapäevasest aia ümberkorraldamisest: lisaks hiiglaslikele roosiklumpidele on meil nüüd purkkkaev ja valgustus, mis on keeratud ümber kunstipäraselt pügatud põõsa ja plingib nagu jõulupuu. Aga paabulinnud on kahtlemata kõige kroon.
Tegelikult on need linnud tuntud siinkandis juba vanadest aegadest saati. Külastame eile Andrese ja Ingeriga Murad Khane kvartalit, mille üks maja ongi tuntud Paabulinnumajana just oma aknakaunistuste tõttu. Tegelikult on reede puhkepäev, aga kui saadan kirja palvega abistada Turquoise Mountain Foundation'i, saan ülevoolavalt sõbraliku vastuse: loomulikult leiame sulle giidi ka puhkepäeval - sinu raamat on meie peakontori kohvrilaua kaunistus, mida kõik külalised sirvida armastavad!
Nii näitabki meile kvartalit noor afgaanist arhitekt Fawad. Käisin siin viimati poolteist aastat tagasi ja on heameel näha, et tööd on edenenud jõudsalt: sisehoovidesse on planeeritud nii käsitööliste koolid, teemajad, käsitöö müügisaalid. Aga ka näiteks naiste saun. Mäletan oma esimest külaskäiku, kus kvartali keskmes oli suur mudane väljak - nüüd on selleks kivisillutisega plats, ääristatud puudega, keskel pumpaga kaev.
Viimased nädalad oleme püüdnud lõbustada Ingerit, minu endist tööandjat, kes on maalt lahkumas ja ühtlasi ka pensionile minemas. Järgmine kord näeme temaga ilmselt kas tema kodus lõuna-Norras või siis Eestis.

Kell viis pühapäeva hommikul stardin koos slovakitar Olympiaga Mazari suunas. Pärast pikki ja keerukaid läbirääkimisi andsin lõpuks oma nõusoleku teha pisut tööd Jaan Tõnissoni Instituudil tiiva all tegutsevale Afganistani-Eesti sõpruskoolide projektile (vt. sissekanne 23. aprillist 2009).
Olukord on keerukas seetõttu, et mina ei soovinud teha tasuta tööd ja samas on projektipõhistel tegutsejatel raske küsida raha sõna otseses mõttes homme algavale projektile. Lõpuks leidsime kompromissi - oma õla panid alla ka eestlaste partnerid. Lubasin teha Balkhi provintsi koolidest 8 fotolugu koos kommentaaridega. Materjali saavad kasutada kõik partnerid. Nii et neli maad on kaasa haaratud - eestlased, slovakid, britid ja rootslased.
Nüüdseks oleme ka kokku leppinud, et Tallinnas toimunud sõpruskoolide konverentsi raames valminud 20-fotoga näitus läheb lisaks eesti koolidele tiirlema inglise ja rootsi koolidesse. Väga tore, mida muud ikka öelda oskan.
Minu jaoks on huvitav see, et reisi logistilise külje pealt kannab hoolt Swedish Committe for Afghanistan. Teades selle organisatsiooni tugevat tausta, olen kindel, et reis on organiseeritud parimal moel. Nüüd jääb vaid palvetada, et ei juhtuks mingeid suuremaid pauke või turva-jamasid, mis meie reisi katkestaksid või segaksid.

Mulle meeldib kapen Attayee lugu oma sõbrast, legendaarsest Shah Massoudist (tema elutuba kaunistavad mitmed meie aias tehtud Massoudi portreed). Meie majaperemees kurdab: tuli külla, terve armee kaasas! Kellelegi ei meeldi selline asi. Palusin siis ühisel sõbral (pange tähele: ei ole viisakas otse paluda) Massoudile öelda, et jätku armee koju, tulgu üksi. Kuidas sa juttu ajad, kui tuba võõraid täis. No tuligi ainult mõne saatjaga. Aga kui väravast välja vaatasin: oma viisteist püssimeest - kes mäe otsas, kes ümber nurga...

Iga päev käin oma meile alla laadimas lähedalasuvas võõrastemajas. Igavlevad valvurid lõbustavad end minu kotti vaatamisega. Da baks computar dorum, inja internet kar dorum - tufang nadorum, khatarnak nes, khoredja astum (mul on arvuti kotis, vajan internetti - relva pole, ma ei ole ohtlik, olen välismaalane). Turvamehed meenutavad mulle nõukaaegsed sööklakoristajaid: neid, kes mossis näoga ringi lehvisid ja otsustasid, keda terroriseerida oma haisva kloorise lapiga.

Kordan iga päev valvuritele oma mantrat kuni ühel päeval lihtsalt keeldun kotti avamast. Mida paganat – on keegi eales kuulnud Euroopa naisajakirjanikust, kes ennast õhkaks? Pärast minu kategoorilist keeldumist lõpetavad valvurid ülbitsemise ja avavad edaspidi kahekordsed liuguksed pikema tseremooniata. Vahel satun väravas vastamisi siinsete elanikega, kes – kuulikindlatessse vestidesse või looridesse mähkunult – seiravad jahmunud minu lonkimist.

Mitmel korral oleme arutanud oma tuttavatega nö turvaküsimust ja jõudnud üksmeelsele järeldusele, et suures osas on tegu mulliga – tegu on suure äriga. Ainuüksi turvafirma registreerimise aastamaks on 5000 dollarit. Iga igavlev püssiga tegelane saab umbes 250 dollarit palka (aga neid on alati terve kamp). Äsja avatud – kuuldavasti iseendast väga hea tasemega õppeasutuse – Ameerika ülikooli eelarvest 46 protsenti kulub turvameetmetele.

Helistan oma emale ja räägin, et kavatsen järgmisel nädalal Põhja- Afganistani reisida. Minu üllatuseks läheb ema endast välja: ära mine, Afganistanis on olukord kohutav! Vaatame Andresega üksteisele otsa – mis asja?! Otse vastupidi, Kabulis on päris pikka aega mõnusalt rahulik olnud. Ema vaatab muidugi ETVd ja saab seal oma „objektiivse info”. Kuidas seletada, et kui Tallinnas käib Tõnismäel madin, siis minu elu Raadil Tartus see ei sega? Kabulis saadetakse mulle taas igapäevaseid turvateateid. Näib, et kõik vaatavad ainult juhtumite arvu, mitte ei analüüsi sisu. Kui neid tähelepanelikult lugeda, saab peagi pildi regioonidest, kuhu oma nina ei tasu väga toppida. Samuti paikadest ja seltskonnast, kellest tasub Kabulis eemale hoida.

Üldiselt on turvafirmad suutnud luua olukorra, et rõhuv enamus välismaalastest tsiviile püsib ilusasti okastraadi taga (loomulikult nende valve all). Hüppan läbi abikaasa kollegide majast – ilus puhas elamine roosiaias, aga ümber müüride on veetud nüüd turvafirma nõustamisel hiiglaslikud sädelevad okastraadirullid, mis ütlevad juba kaugelt: hei, vaadake, siin elavad välismaalased! Traat maksis 2000 dollarit. Traadi läbilõikamiseks läheb vaja aga plekikääre, mille hind on ehk 10 dollarit...

Tänased fotod on tehtud Pul-i Khesti mošee taga asuval vanalinna turul, kuhu kutsun kaasa oma kunagise tööandja Ingeri. Ta võib endale lubada mässumeelsust jalutada, sest on maalt lahkumas – vastasel juhul saadaks turvareeglite all ägav organisatsioon ta pikemata koju. Püüame hetki linnuturult, müüjatest puhkehetkil, hiiglaslikest oa-riisi-rosina-pähklikuhilatest. Siin kaubeldakse, juuakse teed, loetakse, mängitakse, vahetatakse kuulujutte, süüakse kebabi, lastakse leiba luusse. Siin müüakse odavaid Hiina, Vene ja Pakistani tööstuskaupu ning kodumaiseid kuivaineid. Laseme end kanda rahvamassidel läbi kitsaste labürintide. Pärast kahetunnist tunglemist komberdame emotsioonidest küllastatuna sõidutee suunas. Auto või turvameestega siia asja ei ole.

Helistab ootamatult Karim ja pakub, et võiksime varahommikul sufide palvust vaatama minna. Joon täna kell viis kohvi ja olen kell pool kuus juba teel Kabuli jõe ääres asuva Shah-e do Shamshera (tlk. Kahe mõõgaga kuninga mošee) juurde.
Hoone on ehitatud kuningas Amanullah (1919-1929) ajal ja Kabulile mitteomaselt väike ja elegantne, alati ümbritsetud rahvamassidest. Olen alati unistanud seda külastada, kuid teatavasti puudub naistel Afganistanis õigus mošeesse palvuse ajal siseneda. Igal kolmapäeval on aga pärast tavapärast palvust sufide teenistus ja sinna on isegi minul võimalik pealtvaatajana tulla. Hiljem avastangi, et nurgas on peidus burka all kaks vanemat naisterahvast, kes kutsuvalt enda kõrvale patsutavad.
Karimi äi oli üle Afganistani tuntud sufide juht. Omal ajal olid sufism – kutsugem neid siinkohal lihtsustatult islami müstikutekes – Afganistani aladel kaunikesti levinud. Nüüd on sufide kogukond kokku kuivanud, ehkki endiselt võib palverändureid kohtas näiteks Gasaghah’s, sufi pühaku Ansari haual Herati lähistel. Kahjuks läks nii, et me ei jõudnudki Karimi äia juhitud palvemajja talitust vaatama - nüüd on ta kahjuks surnud ja osa on üle võtnud Karimi naise vend. Aga igal reedel toimuvad spetsiaalses palvemajas endiselt teenistused.
Jõuame kohale alles peamise hommikupalvuse ajaks. Mošee esine on tihedalt mehi täis: palvetatakse ukse ees ja otse tänaval, kõne kostub kaugele tänu häälekõvenditele. Kahjuks toimus hiljuti liikluskorralduse muudatus: üks peamisi tänavaid muudeti ühesuunaliseks ja teine rada suunati ümber mošee kõrval asuvale kitsale jalakäijate tänaval. Pühamu ümber on tavaliselt alati katkematu liikluskaos – õnneks on varahommik veel suhteliselt vaikne.
Siin keerlevad alati tuvide parved. Neile ostavad toitu palvetajad või autoga möödasõitjad - autost ulatatakse tuvitoidu müüjale raha, kes selle eest siis kausitäie tuvide sekka lajatab. Jälgin tükk aeg küne kuulajaid. Mingil hetkel saab kõne otsa ja kõik – kaasa arvatud kaubitsejad – tõstavad käed palvuseks.
Karim kutsub mind üle tänava asuvasse väikesse aeda, kus asub Ziarat-i-Shah-do-Shamshira. Varased islami allikad räägivad, et siin asus 7. sajandil Hindu tempel. Ziriat on pühendatud islami sõjamehele, kes langes võitluses hindudega, hoides mõlemas käes mõõka (tsiteerin Nancy Dupree'd).
Karim tahab mind hirmsasti haual asuvasse pühamusse smugeldada, kuid see tekitab vastakaid arvamusi. Osa annab lahkelt loa, samal ajal kui mõned väga pahaseks saavad. Ehkki Karim tahab hirmsasti vastalistega vaielda, palun seda mitte teha. Ma ei näe mingit põhjust solvata kellegi tundeid.
Vahepeal on suurem osa rahvamasse aga ümber mošee kadunud ja valvur viipab üle tee kutsuvalt. Võtan jalast oma saapa, ladudes nees hiiglasliku hunniku tippu ja küsin ukse peal kõhklemisi veel mitu korda: Edžoza as? (Kas ma tohin?). Seekord ei näi minu sisenemine suurt pahandust tekitavat.
Teenistust on raske kirjeldada: laulev osa vaheldub tekside retsiteerimisega rütmis, mis tekitab oma kordustega otsekui katarsise. Kogu väikest ruumi täitev inimmass voogab ühes rütmis ja mõnede palvetajate käes tõusevad ekstaasis. Kahjuks on tegu valgustingimustega, mille puhul minu kaamera läheb lolliks: nimelt ruumis segunevad ere päevavalgus ja erinevat tüüpi valgusallikad. Seetõttu õnnestuvad mul sees vaid mõned fotod.
Tahaksin väga näha, kuidas teenistus keerleva tantsuga lõppeb, kuid kahjuks peame enne lõppu lahkuma – meid abistab nimelt Andrese projekti autojuht Sabur. Ta peab hiljemalt kell seitse lahkuma, et Karim tööle viia ning mu abikaasale ja tema kollegid kontorisse sõidutada. Lepime siiski Karimiga kokku, et püüan külastada mõnel reede õhtupoolikul sufide palvemaja, et ära näha ka tantsuline osa.

Juba eelnevatel aastatel on meil väga meeldivad kokkupuuted belglaste väikese, kuid sõbraliku kogukonnaga. Andrese belglasest kolleeg Willy näib meeldivat kõigile: tegu on ääretult sümpaatse, tagasihoidliku ja pühendunud inimesega. Tema juhtida on kvalfitseeritud personali koolitamine riigi kesksele veterinaarialaborile: aeglaselt, aga kindlalt teeb ta oma afgaanidest kolleegidega edusamme. Et Kabulis on egomaniakkide kontsentratsioon kaunis kõrge, saan Williga suhtlemisest alati postiivse süsti.
Reedel jalutasime koos Andrese ja Williga ümber Karhga järve. Üks kallas on nüüd täiesti juba „piknikutööstuse” meelevallas – lisaks sadadele varjualustele on saadaval uued lõbustused nagu võimalus ratsutada või karusselliga sõita. Teisel pool järve leidub ikka veel põllulappe ja üksikuid teejoomise paiku. Kui kolm aastat tagsi oli kallas lage, siis kahjuks nüüd on hakanud kerkima ka uhked majad ja kõrged müürid. Kardetavasti on mõne aasta pärast tegu rikaste suvitusrajooniga. Kohtame kalastajaid, jalutajaid, üksikuid teemeistreid ja bulani’sid müüvaid lapsi, kes tööle suunduvad. Erilise absurdina mõjub mudasel põllul oma käru lükkav jäätisemüüja.
Veeseis on haruldaselt kõrge ja esimest korda ümber järve jalutamise ajaloos oleme hädas järve voolava jõe ületamisega. Andres suundub ülesvoolu silda otsima; meie Willyga võtame jalad paljaks ja sumame kiiret voolu trotsides teisele kaldale, erutatud lapsed teisel kaldal õpetusi jagamas. Ilm meenutab Eesti suve: hommikupoolikul on selge, kuid lõuna ajal kogunevad ähvardavad pilved. Meie Kabulisse jõudes puhkeb meeletu vihm koos rahehooga: nõlvadelt allatulvav solk ujutab mõne minutiga üle tänavad ja isegi suletud akendega on autos raske hingata – haiseb nagu kloaagis.
Willy on teinud meid tuttavaks nii mõnegi toreda belglasega alates nende eelmisest saadikust, kelle majas elas ka Eesti esimene esindaja Toomas. Eile on meil belgia õhtu: Willy toob kaasa Fernandi ja Hilde, pensionieelikutest eksperdid. Mõlemad teinud mõned päevad tagasi läbi –Hilde küll katkestas - Kabuli maratoni. Algul olin huvitet maratoni vaatama minemast, kui aga selgus, et osaleb vaid üks afgaan ja maraton toimub Ameerika saatkonna territooriumil (kus ei lubata pilte teha), kadus huvi. Fernandiga juttu ajades tulevad välja põnevad lood: ta on pikalt Venemaal töötanud ja valdab vabalt vene keelt. Mina räägin oma isa vangisistumisest („kodumaa reetmine”) Mordvas ja sellest, kuidas kodus põrandaaluseid raamatuid lugesime ja Ameerika Häält kuulasime. Belglane kirjeldab vastu oma osa põrandaaluse kirjanduse väljasmugeldamisel 1960ndatel ja lendlehtede sissesmugeldamist. Fernand on kursis Dudajevi rolliga Tartus, Solzhenitsõni seotusest Eestiga ja tal on entsüklopeedilised teamised soomeurgi väikerahvaste saatusest Siberis. Ühesõnaga, taas üks hämmastavate seostega õhtu.

Kolmapäeval andis ilma ühegi eelneva vihjeta otsad mu läpaka kõvaketas. Selline lugu ei rõõmusta kedagi, liiati Kabulis. Arvuti on olnud isegi haruldaselt tubli. Ostetud enne Kabulisse tulekut, töötas kolm ja pool aastat - vaatamata voolukõikumistele ja tolmule - ilma ühtegi parandust nõudmata.
Positiivse poole pealt vaadates olen õnneks abielus arvutimehega: päev hiljem oli olemas juba uus töötav kõvaketas koos elementaarse tarkavaraga. Negatiivse poole pealt, paraku - siin on nüüd see koht, kus tuleb oma süüd tunnistada – kui Kabulis elades pingutasin varukoopiate osas, muutusin Eestisse naasedes hooletuks. Mingi ammune seis on Eestis koduarvutis, mingid Kabuli dokumendid kaasas tagavara kõvakettal. Aga hetkeseisuga on mul meiliprogramm ilma ühegi kontaktita.
Siit palve: armsad sõbrad, sugulased, tuttavad, kolleegid – palun saatke mulle oma (ja ka meie ühiste sõprade) meiliaadressid. Kui meil jäi parajasti mingi jutt pooleli, saatke palun viimane kirjavahetus samuti.
Hala tasakaalustamiseks pean ütlema, et tegelikult on vaheapeal toredaid asju juhtunud – nagu Dobbsiga muusikakooli külastamine, kohtumine luuletajast sõber Waheed Warastaga või eilne pikk jalutuskäik ümber veerikka Kargha järve –, aga ehk neist mõne aja pärast. Kahjuks läksid koos kõvakettaga igaveseks ka viimase nädala fotod. Eriti kahju on kolmapäeval muusikakoolis tehtud fotodest, kus lapsed klasse asendavates telkides pille mängisid - kõik korraga, kakofooniliselt, aga innustunult.

Olen Briti surnuaial Kabulis ka varem käinud, aga ometi jäävad silma paar uut põnevat nagu kasakate kivi või suur hauakivi Nõukogude Liidu kodanikule (mille all on väikeselt kellegi 1946. aastal surnud Ljubovi nimi). Võib-olla jäid need eelmine kord kahe silma vahele seetõttu, et käisime talvisel ajal ja lumi oli maas?
Seekord toon siia Dobbsi, ameerika muusiku, kellega kipun kohtuma tema pea igakevadisel Afganistani tuuril. Vt. http://bachwithverse.org/
Kui meie Kabuli elu alguses oli Dobbs see inimene, kellega koos esimest korda linna peale jalutama läksin, siis nüüd on muusik istunud päevi tegevuseta ühe organisatsiooni võõrastemajas, kust teda välja ei lasta. Organiseerin talle takso järele, valmistan lõunat ja ajame juttu. Dobbs on elav näide igasugustest kummalistest tegelastest, keda Kabulis kohata võib: just nüüd on boheemlaslik hiiglakasvu ligi 60-aastane mees (ja 38-aastase poja isa) saanud taas isaks.
Hiljem tahab Dobbs külastada üht kindlat vaibapoodi, kust tema ameeriklasest sõber on paarkümmend vaipa ostnud. Vaibakaupmees ootab head tehingut, aga Dobbsil on Afganistanis kaasas 300 dollarit. Ta valib vana ja ilusa vaiba, mille hind on 380 dollarit. Kaupmees keeldub alla andmast. Dobbs pressib vaibakaupmehelt välja tehingu, et toob puuduoleva raha ära järgmisel aastal. Mõtlen huviga, kas ta küsib nüüd minult uuesti taksoraha - oma kohalesõidu palus ta minul kinni maksta. Viisakas vaibakaupmees pakub, et sõidutab Dobbsi tema elupaika. Kahtlustan, et vaibakaupmees oma raha ei näe - majanduslik langus on avaldanud hävitavat mõju ka Dobbsi organisatsioonile.
Ilm on siin olnud kaunis omapärane: jalutuspäev satub olema päikseline, suisa palav, vaheldudes paduvihmaste jahedate ilmadega. Palusime peremehelt isegi elektriradiaatori, sest toad läksid niiskeks. Mõned päevad tagasi külastas meid sõbralik tandem: praegune Eesti esindaja Daniel koos tulevase esindaja Taneliga. Oli kindel plaan meestega õues rohelust nautida, aga vihmase ilma süül pagesime õhtustama hoopis kööki söögiaurude keskele.

Pilt on tehtud meie kodu lähedal Shar-e Naw's, Kabulis.

Veedame kauni puhkepäevahommiku, jalutades mööda Paghmani jõge ülesvoolu. Andres on külaliseks kutsunud Karimi, endise autojuhi ja usutavasti meie parima afgaanist sõbra. Mul on pisut kahju, et ta enam igapäevaselt abiks ei ole, aga tunduvalt suurem on heameel tema edusammude üle. Karim oli ju õppinud ülikoolis ja sai nüüd tööd ühes mittetulundusühingus, mis tegeleb afgaanide juriidilise nõustamisega. Uhkusega näitab ta töötõendit, millel kiri “jurist”. Tegu on keeruka tööga, sest inimeste huvide esindamisel tuleb arvestada nii islami kui ka nö ilmalike seadustega. Suure osa ajast moodustavad arutelud ja tööpäevad venivad hiliste tundideni.
Karimi käitumises hooman muudatust: rääkimata korralikust palgatõusust (kusjuures organisatsioonis on süsteem, et iga teatud ajavahemiku järel tõuseb palk vastavalt kogemustele), on tema olekus tunda sellist rahulolu ja väärikust, mida ma varem tajunud ei ole. Rõõmu on toonud töökohavahetus kogu perekonnale: abikaasa on tema positsiooniga rahul (ehkki algul ta kartis, et kuidas see vangidega suhtlemine) ja kõik lapsed (va pesamuna) õpivad erakoolis. Karimi naine saadab mulle kutse tulla nö naiste perekonnalõunale. Saatsin sügisel perele kingiks oma raamatu – seal on ju Karimist ja lastest palju pilte ja nüüd saan kingituseks hiiglasliku kausitäie värskeid mune (perekonnal on nüüd kanad). Rõõmustan kingituse üle väga, sest Kabulis ei õnnestu mul kunagi saada korralikke mune.
Oleme Paghmanis jalutanud korduvalt, aga maastik on pidevas muutumises. See kevad on vihmarikas: puud õilmitsevad ja veeseis kõrge. Jõgi on murdud sängist välja ja täidab oru põhja, Tee asemel on kohati vahutav voolusäng, mida mööda ülesvoolu üritame tõusta. Hävinud kuninglike aedade terrasside alale on rajatud suur mänguväljak lastele; ümber on hulganisti moodsaid peresid. Meie suundume küll ülesvoolu, kus võtame istet platvormil, mis ehitatud jõe kohale.
Piknikuala jõe kaldal on laienenud kordades (kolme aasta taguse ajaga võrreldes). Karim arvab, et varakaid afgaane on juurde tekkinud. Võrdluseks: meie maksame nelja inimese kebabi, jogurti ja tee eest 500 afsi ehk kümme dollarit. Ümbruskonnas saalivad tõesti uhked autod. Ülesvoolu jalutades tuleb kaljude külge klammerduda, et veljeni vees kihutavad võimsad maasturid meid märjaks ei pritsiks.