Kabuli päevik

Viimasel õhtul Mazar-e Sharifis jalutan taas Hazrat Ali mosheesse. Minuga ühineb reisikaaslane Olümpia. Oleme mõlemad väga väsinud: istume maha omaette väljaku kõige kaugemasse nurka. Mõne aja pärast läheneb meile ettevaatlikult, otsekui luurates, suurem naiste seltskond ja võtab platsi. Nad piiluvaid meid, kuid püüavad olla mitte pealetükkivad. Natukese aja pärast tuleb järgmine – ikka äärmiselt ettevaatlikult. Kolmas seltskond potsatab juba otse meie kõrvale: kehad lähestikku, varbad vastu meie varbaid. Mõne aja pärast oleme otsekui tihedas piiramisrõngas, meiega püütakse innukalt rääkida, meid arvustatakse, meid katsutakse. Väljakul, kus on sadade meetrite kaupa vaba ruumi, tõmbame naisi enda suunas nagu magnetiga.
Äkki Olümpia hüüatab ehmunult: üks naine asetab pambukese – ei, pisikese beebi – tema sülle. Lapsel on halva silma eest kaitseks musta kohl’iga kulmud pähe maalitud ja ta on tõesti imepisike: ühekuune, vastatakse mu küsimusele. Olümpia on vapustatud: missugune euroopa naine asetaks usaldavalt, ilma midagi küsimata, oma lapse võhivõõra naise kätele?
Tagasiteel võõrastemajja meenub mulle mu vanemate palve osta pisike vaip. Üks innukas poisike lubab meile vaibapoodi näidata: ta juhatab meid kaubahoovi, mis näib esmapilgul väljasurnud. Ronin mööda kottpimedat treppi teisele korrusele, ebalev Olympia kannul. Vaid üks pood ongi avatud. Siis kaob elekter ja vaid ähmane kiireke pisikesest aknast valgustab ruumi, mis on laeni täis Mazari stiilis punaseid vaipu ja innukaid mehi. Ilmselt on see esimene ja viimane kord, kus klient ostab vaiba, seda katsudes, mitte vaadates – et on ikka mõnus pehme küll. Aga hind on tunduvalt soodsam kui Kabulis ja päevavalgel vaadates veendun, et kaup oli igati aus.
Tagasitee sujus kenasti: tulime kahe autoga konvois. Ühel autol kippus radiaatoris vesi keema minema, nii peatusime tihti, et autojuht saaks külma vett juurde kallata. Õnneks lumesulavett mägedes jätkub. Minul õnnestus esmakordselt külastada üht paljudest restoranidest, mis on rajatud mägdes just enne Salagngi kuru. Restoranil oli ilus varjuline aed, nii et lesisime vaipadel mooruspuude all, Salangilt allatulev jõgi kõrval vahutamas. Koju jõudes jäin aga haigeks: olen alles nüüd tasapisi toibumas. Selgus, et Olympia oli samade sümptomitega pikali - ilmselt korjasime mingi sarnase bakteri üles.