Kabuli päevik

Tuntuim foto Afganistanist on kahtlemata Steve McCurry portree ebamaise pilguga tütarlapsest Nasir Baghi põgenikelaagris, mis ilmus 1985. aastal ajakirja National Geographic esikaanel.
Postkasti potsatab kutse tulla ameeriklaste Afganistani instituuti kohtuma McCurryga. Kutsetele, mis tulevad Kabulis neli tundi enne ürituse algust, on raske reageerida: eile oli mingi tähtis nina linnas, pooled tänavad suletud ja kõik kohad relvis mehi täis. Mingil moel õnnestub meil Andresega siiski kella viieks Wazir Akbar Khani jõuda.
Kohtumine toimub mõnusalt mitteformaalses õhkkonnas; üritusel on ehk 15 inimest. Steve näitab (peamiselt Afganistanis tehtud) pilte ja vestab juurde jutte: oma karjääri algusest, kus pärast kuus kuud pildistamist Afganistanis selgub, et National Geographic lugu ei avaldagi; mitmetest vangistamistest mudjahediinide ajal. Iga pildi juurde käib lugu, kus ja mis oludes see tehtud sai – mulle ääretult huvitav kuulata just sel põhjusel, et tõmban paralleele enda pildistamistega.
Steve väidab muuseas, et ehkki on kogu maailma läbi rännanud, ei ole ta kusagil näinud nii fotogeenilisi nägusid nagu Afganistanis – sellega nõustun sajaprotsendiliselt. Olen ajuti kaunis hämmeldunud olnud, et suvalise amatööri suvaline klõps siinsest suvalisest inimesest võib olla uskumatult mõjuv.
Kõige enam tahavad kuulajad loomulikult teada tema kuulsa tütarlapse pildi kohta: seitse aastat tagasi õnnestus Steve’l puhtjuhuslikult neiu – nüüd karmipilguline naine – üles leida. Loomulikult vändati loost dokumentaal: naise mees sai suure üllatusega teada, et on abielus kogu maailmas tuntud “näoga” ja naine sai kingiks palverännaku (võttes juhust kasutades kaasa 11 sugulast). Kohalviibivates ajakirjanikes tekitab võõristust fakt, et perele maksti pildi eest tagantjärele raha, mille eest õnnestus neil suur maja osta. Steve selgitusel kehtib endiselt reegel, et pildistamise eest ei maksta – kuid selle foto näol on tegu suure erandiga: seda tirazheeriti miljonites eksemplarides üle maailma, sh reklaami eesmärgil. Nii on õiglane, et naine tagantjärelelgi enda näo ärakasutamisest veidigi kasu sai.
Kui Steve näitab fotosid New Yorgi kaksiktornide kokkukukkumisest (ta pildistab neid oma kodu katuselt) ja võrdleb neid keset Afganistani asuvate Band-e Amiri järvedes kõrguvate kaljudega, sähvatab mul meie varasem kohtumine. Pärast ettekannet lähen Steve’i juurde ja küsin, kas ta veel mäletab Band-e Amiri järvede ääres 2007. aastal kohatud eesti paari, kellega rääkis Priit Vesilinnust (kas pole suurepärane, et meil on “oma mees National Geogrphic’us”, kellega kekutada?). Steve mäletab nii meid kui ka oma karmi nalja: nimelt soovitas ta meil telgi peale kirjutada (jäime ööbima telki, mis on kaunis haruldane Afganistanis): tapa mind ja vägista mind...

Täna hommikul kella viie paiku tungib mu unenäkku täiesti kummaline neljast noodist koosnev helirida. See on nii painav, et sunnib mind üles ärkama. Laman hommikuahetuses ja veendun, et masinliku päritoluga heli kordub täpselt iga kümne sekundi järel ja tuleb meie hoovist, mis on sellisel kellaajal enam kui kummaline. Loivan oma lohvas pidzaamas hoovi ja vaatan ringi - heli tuleb kanapuurist!
Nimelt on meie peremees seotanud endale neli hiina päritolu imeliselt kireva sulestikuga kana ja ühe uhke musta kuke. Üks mustavalgekirju lind siblib kanadega koos. Ta ajab mind segadusse: kukehari on küll püsti, aga saba puudub. See lind ongi vastutav nende rongirataste või kressaagi heli meenutavate kriiksatuste eest? Hiilin lähemalt, kana (vabandust, kukk) kääksatab ja jääb vait. Viivu pärast saadab ta õhkku nii õõvastava karjatuse, et suisa hüppan. Pärast viimast jõupingutust poeb lind nurka ja jääb vait, jättes minu looduse imede üle mõtisklema.
Eile oli mudzahediinide püha. Et turvade ja taliibide poolt oli tulnud ohjeldamatult hoiatusi, mis kõik juhtuma hakkab, siis oli õhus taas närvilisust. Linn oli täis politseinike horde ja paraad jäeti ära (raha lubatakse anda hiljutise maavärina ohvitele). Läksime pärastlõunal jalutama ja veendusime, et rahvast on kaunis vähe liikvel. Koos ühe meeldiva belgia vanahärraga (kes kavatseb järgmisel nädalal Kabuli maratornil joosta)kõndisime populaarsesse Bistroo restorani ja osutusime enam-vähem ainsateks külalisteks. Ühesõnaga, kõik on vanaviisi.
Majaperemees kapten Attayee paistab olevat rõõmus meie saabumise üle. Hoolimata oma mõlemast ampulteeritud jalast näib ta ikka tegus; miski ei takista ratastoolist käske jagamast. See kevad on olnud haruldaselt vihmane, nii et Kabul (ja meie aed)on imeliselt roheline.
Oleme end nüüd Kabuli kodus sisse seadnud. Mööbel on suures osas alles. Võttis aega, et lahti pakkida meie mahajäetud asjad, mis olid kahes hiiglaslikus metallkirstus Andrese kollegide majas varjul. Maja on laias laastus samas seisus, aga kadunud on meie raha eest paigaldatud satellidijuhe. Rääkimata mahajäetud odavamatest (aga vajalikest) asjadest alates pesukausist ja pesupulkadest, lõpetades põrandaharjaga. Nii et õhtupoole tuleb nimekiri ette võtta ja suunduda varusid täiendama.
PS. Kahjuks on kiire lahkumise süül maha ununenud juhe, millega saab fotosid arvutisse laadida. Loodetavasti leiab ajapikku mingi lahenduse.

Olen nüüd lõpuks Kabulis, enam kui tööpäev hiljem kui eeldasin.
Algus läheb libedalt: reede varahommikul stardin bussiga läbi päikselise Läti Riiga ja hüppan kahe kiire lennuga Riiast Istambuli ja Istambulist Dubaisse. Et ükski lennufirma ei toimeta edasi meie kohvreid Afganistani lennuliinideni teise terminali, ostan teenuse Mahraba’lt. Ja firma esindaja seisabki lennul vastas, saab hakkama mu pagasi edasisaatmisega ja toimetab mind kiirelt läbi aeglasest transfeeri alast. Ka Afganistani lennule laadakse meid peale õigel ajal, aga edasi läheb jamaks.
Kuulame palavas lennukis variatsioone: lennukil on väike viga, suur viga, ei lenda, lendab mõne aja pärast, mindi parandusriistu tooma jne. Lõpuks saadetakse meid tagasi terminali. Pärast ohjeldamatuid valeteateid ja jooksutamist on viis tundi hiljem selge, et me ei sõida kusagile. Pea kogu reisiseltskond koosneb kogenud Afganistanis-käijatest. Ainult üksikutel läheb silme eest mustaks, ülejäänud võtavad asja kui absurdihuumorit.
Edasi läheb lõbusaks: kõigepealt firma kulul MacDonalds’isse sööma. Olen kole näljane, aga üle poole eine süüa ei suuda: uskumatu, et toit võib olla plastmassi maitsega. Pärast tund aega jagelemist saadakse pihta meie pagasile ja meid saadetakse firma kulul hotelli.
Edasi läheb huvitavaks: umbes kuuekümnest reisijast on minu-sarnaseid viisata tegelasi seitse. Migratsiooniamet lahendab olukorra omapäraselt: meilt võetakse ära passid, antakse igaühele suvaline tühi paberilipakas, kuhu kirjutatakse number ja saadetakse linna. Osa inimesi keelduvad algul passi ära andmast ja nõuavad viisat. Valgetes hõlstides araabia härrased lubavad kiirviisa teha kolme tunniga (terminalis ei ole enam ühtki reisijat ega viisataotlejat, muide). Kõik loobuvad, niisiis bussi ja otse Grand hotelli. Käin dushi all ja naudin õhtusööki koos Johni, abikaasa bossiga, kes juhuslikult samale lennul. Õndsalt kukun voodisse (üks öö mul on juba magamata) ja siis see algab: tuba täitub kõrvulukustava tümpsuga. – selgub, et asun otse diskoteegi kohal. Mingil hetkel mõtlen, et võtan oma kohvri ja kolin kõrvale hotelli – ja taipan, see on võimatu, sest olen illegaal: mul ei ole ei dokumenti ega viisat.
Kokkuvõtlikult, kui kell kaks öösel tümps kaks korda valjemaks keeratakse ja voodi värisema hakkab, helistan ja saan teada, et juba kell kolm saabub vaikus. Suhteline, sest võin kuulata pealt koristajate kõnet, nii õhukene on põrand toa ja alumise korruse vahel. Andresel on eelmisest korrast täpselt sama kogemus Dubaist. Seegi kord ainult süvendas minu piiritut vastumeelsust Dubai nimelise võltslinna vastu, kus enamus elanikest näivad nagu peksasaanud koerad, teenindades alandlikult turistide horde ja väheseid isandaid. Masendav paik, sealsed elanikud võiksid Afganistani tulla inimväärikuse õppetunde saama.
Hommikul jõuame õnnelikult migratsiooniametini, kus ootame tund aega, et härrased suvatseksid välja võtta seifist meie passid (ühtki teist külastajat ei ole). Seejärel nõutakse meilt pabereid, mis tõestaksid meie Dubais viibimist. Nähes paberilipakat numbritega, lähevad härraste silmad suureks ja nad keelduvad uskumast, et meid nii linna lasti. Saabub kompanii esindaja, saame passid kätte ja läbime raskustega passikontrolli (hämmingus loorides daam: kuidas ma saan teile väljasõidutempli lüüa, kui te ei ole riiki saabunud).
Jõuame viimasel hetkel uuele lennukile, mis manööverdab rajale. Mõne aja pärast manööverdame terminali ette tagasi ja kapten teatab: lennuk on katki, asume parandama.
Eesriie.

Eile kirjutasin projekti Armastatud Afganistan suurtoetaja - Välisministeeriumiga - alla uuele lepingule. Olen rõõmus, et suur osa toetusest läheb raamatutele - kõik Eesti koolid (va algkoolid) saavad endale ühe mu raamatu. Kohtumised õpetajatega on veennud mind - ja nüüd ka ministeeriumi -, et raamat on kooli raamatukogudes oodatud. Tänu toetusele toimuvad kindlasti ka näitused sel suvel Kuressaares ja Viljandis.
Eile esinesin Jaan Tõnissoni Instituudi korraldatud Eesti-Afganistani sõpruskoolide projekti raames konverentsil pika ettekandega. Projekti kohta vt. http://www.maailmakool.ee/index.php?id=12067
Projekti raames koostati ka 20 fotoga näitus minu Afganistani piltidest. Näitus oli üleval konverentsi ruumides, aga edaspidi laenutatakse seda välja koolidele. Minu meelest põhimõtteliselt tore idee - et koolidel on võimalik laenutada näitusi Indiast, Ugandast, Gruusiast ja mujalt, kus eesti vabatahtlikud tegutsenud on.
Ettekande ajal pabistasin kohutavalt - elu esimene ettekanne inglise keeles. Vaatamata kohatisele puterdamisele sain vist üldiselt hakkama; heatahtlikud kuulajad esitasid küsimusi ja tulid tänama. Raskuseks tegi esinemise ka asjaolu, et saalis oli inimesi, kes ei teadnud Afganistanist eriti, aga samas kogenud eksperte nagu Swedesh Committe töötajaid või tuntud arst Sarah Fane (kes on käinud Afganistanis juba nõukogude sõja ja Talibani päevil). Sarah'ga saime kohe jutusoonele. Temagi sõidab reedel Afganistani, nii et loodan temast lähemalt pajatada edaspidi.
Ja taas teele - homme siis marsruudil Tartu-Riia-Istambul-Dubai-Kabul. Meie Kabuli kodus küll võrguühendust enam ei ole, aga loodetavasti lubab mõni lähedal asuvatest võõrastemajadest mind aeg-ajalt interneti ligi. Kohtumiseni Afganistanis, inhallah.