Kabuli päevik

Olen nüüd lõpuks Kabulis, enam kui tööpäev hiljem kui eeldasin.
Algus läheb libedalt: reede varahommikul stardin bussiga läbi päikselise Läti Riiga ja hüppan kahe kiire lennuga Riiast Istambuli ja Istambulist Dubaisse. Et ükski lennufirma ei toimeta edasi meie kohvreid Afganistani lennuliinideni teise terminali, ostan teenuse Mahraba’lt. Ja firma esindaja seisabki lennul vastas, saab hakkama mu pagasi edasisaatmisega ja toimetab mind kiirelt läbi aeglasest transfeeri alast. Ka Afganistani lennule laadakse meid peale õigel ajal, aga edasi läheb jamaks.
Kuulame palavas lennukis variatsioone: lennukil on väike viga, suur viga, ei lenda, lendab mõne aja pärast, mindi parandusriistu tooma jne. Lõpuks saadetakse meid tagasi terminali. Pärast ohjeldamatuid valeteateid ja jooksutamist on viis tundi hiljem selge, et me ei sõida kusagile. Pea kogu reisiseltskond koosneb kogenud Afganistanis-käijatest. Ainult üksikutel läheb silme eest mustaks, ülejäänud võtavad asja kui absurdihuumorit.
Edasi läheb lõbusaks: kõigepealt firma kulul MacDonalds’isse sööma. Olen kole näljane, aga üle poole eine süüa ei suuda: uskumatu, et toit võib olla plastmassi maitsega. Pärast tund aega jagelemist saadakse pihta meie pagasile ja meid saadetakse firma kulul hotelli.
Edasi läheb huvitavaks: umbes kuuekümnest reisijast on minu-sarnaseid viisata tegelasi seitse. Migratsiooniamet lahendab olukorra omapäraselt: meilt võetakse ära passid, antakse igaühele suvaline tühi paberilipakas, kuhu kirjutatakse number ja saadetakse linna. Osa inimesi keelduvad algul passi ära andmast ja nõuavad viisat. Valgetes hõlstides araabia härrased lubavad kiirviisa teha kolme tunniga (terminalis ei ole enam ühtki reisijat ega viisataotlejat, muide). Kõik loobuvad, niisiis bussi ja otse Grand hotelli. Käin dushi all ja naudin õhtusööki koos Johni, abikaasa bossiga, kes juhuslikult samale lennul. Õndsalt kukun voodisse (üks öö mul on juba magamata) ja siis see algab: tuba täitub kõrvulukustava tümpsuga. – selgub, et asun otse diskoteegi kohal. Mingil hetkel mõtlen, et võtan oma kohvri ja kolin kõrvale hotelli – ja taipan, see on võimatu, sest olen illegaal: mul ei ole ei dokumenti ega viisat.
Kokkuvõtlikult, kui kell kaks öösel tümps kaks korda valjemaks keeratakse ja voodi värisema hakkab, helistan ja saan teada, et juba kell kolm saabub vaikus. Suhteline, sest võin kuulata pealt koristajate kõnet, nii õhukene on põrand toa ja alumise korruse vahel. Andresel on eelmisest korrast täpselt sama kogemus Dubaist. Seegi kord ainult süvendas minu piiritut vastumeelsust Dubai nimelise võltslinna vastu, kus enamus elanikest näivad nagu peksasaanud koerad, teenindades alandlikult turistide horde ja väheseid isandaid. Masendav paik, sealsed elanikud võiksid Afganistani tulla inimväärikuse õppetunde saama.
Hommikul jõuame õnnelikult migratsiooniametini, kus ootame tund aega, et härrased suvatseksid välja võtta seifist meie passid (ühtki teist külastajat ei ole). Seejärel nõutakse meilt pabereid, mis tõestaksid meie Dubais viibimist. Nähes paberilipakat numbritega, lähevad härraste silmad suureks ja nad keelduvad uskumast, et meid nii linna lasti. Saabub kompanii esindaja, saame passid kätte ja läbime raskustega passikontrolli (hämmingus loorides daam: kuidas ma saan teile väljasõidutempli lüüa, kui te ei ole riiki saabunud).
Jõuame viimasel hetkel uuele lennukile, mis manööverdab rajale. Mõne aja pärast manööverdame terminali ette tagasi ja kapten teatab: lennuk on katki, asume parandama.
Eesriie.