Kabuli päevik

Mulle kirjutas üks endine nö Afganistani veteran inimeste tapmise teemal. Ta meenutas üht tulevahetust. Juhtumi kirjeldus oli nii täpne, et mul oli tunne nagu seisaksin tema kõrval. Küsimus - kas tema kuul tabas kedagi või mitte - kummitab meest veel aastakümneid hiljem. Muu seas kirjutas endine sõdur: "Kogu traagika seisnebki selles, et meil on ülitäpne arvestus iga sõduri kriimustuse üle, puudub aga arvestus sellesama kriimustada saanud sõduri poolt välja saadetud kuulide sihtmärkide üle. Ja mis veel hullem, me peame seda täiesti rahuldavaks ja iseenesest mõistetavaks."
Olen huviga jälginud viimase aja ülekeevaid emotsioone, süüdistusi või kaitseseisu esindavaid artikleid eesti sõdurite teemadel. Ma ei saa lahti tundest, et laias plaanis on tegu Kaitseministeeriumi PR-osakonna möödalaskega: kujutades sõduriks olemise puhul vaid positiivseid külgi ja tehes sõduritest kangelased, teevad nad tegelikult sõjaväelastele karuteene. Iga ametil on varjukülg ja püüdes seda varjata, ongi tulemus käes. Inimesed ei usu sõdur-inglitesse: nad hakkavad halbu asju endale ette kujutama ja tulemus võib olla kordades hullem kui tegelikkkus.
Ühelt poolt on selge, et viibimine pidevas pinges või tapmine lahingusituatsioonis (eelistan nimetada asju õige nimega - vrdl. kineetilise relvaga elimineerimine missioonil) jätab psüühikale jälje. Kui nüüd vaadelda statistikat, siis USAs väidetakse olevat probleeme kuni viiendikul sõjakoldes viibinud sõdureist - ei ole usutav, et kõigil eesti sõduritel post-traumaatiline sündroom puudub.
Teisalt on hakatud enam pöörama tähelepanu hukkunud tsiviilisikutele või sellele, kuidas tsiviilisikute tapmisi on püütud maha salata. Arusaadavalt on tekkinud paljude eestlaste peas küsimus, kas selliseid juhtumeid on olnud ka eestlaste vastutusalas. Üks asi on teada, et keegi on tapetud. Teine asi on vaadata ja kuulata, kuidas tapmine toimub - mänguliselt ja naljatades: http://www.youtube.com/watch?v=LF9P5vIzYyE&feature=related
Kolmandaks, lisaks surmasaanutele on päris paljud saanud rängalt haavata. Olen vaadanud internetis nii mõndagi masendavat lugu endiste USA sõdurite igapäevaelust, kus illusioonid on purunenud. Eestis söödetakse meile ette vaid inimesi, kes näivad olevat pigem rahul, et on ihuliikmetest ilma jäänud.
Kui me vaatame eestlate sõdurielu Afganistanis kuvandit eesti meedias, siis see on ebaloomulikult positiivne. Ometi, kui ma viibisin Balti Kaitsekolledzhi ohvitseride meediakoolitusel, õpetas mu kunagine kursusevend Andres Sang just vastupidist: "Anna ajakirjanikule ka negatiivseid fakte."
Iga ametiga kaasnevad negatiivsed küljed. Mitte et ma igatseksin näha pilte ärarebitud kehaosadest, aga meile pakutakse ikka väga stiliseeritud ja vuntsitud pilti sõdurielust: väsimatud heas füüsilises vormis inimesed, kes saavad eranditult kõigiga suurepäraselt läbi, kes läbivad otsekui mängeldes teenistusaja Afganistanis ning keda ei mõjuta keskkond. Haavatasaamise järel on nende ainus soov lahinguväljale tagasi pöörduda, kasvõi roomates.
Ühesõnaga, eesti sõdureid esitletakse meile in corpore kangelastena. Isiklikult käin sõnaga "kangelane" kokkuhoidlikult ümber - minu jaoks on kangelane tuletõrjuja, kes toob leekides majast välja inimese või koolipoiss, kes hüppab jäisesse tiiki lapsi päästma. Kangelaseks nimetamine ei sõltu ka tegudest, vaid on tingik. Toon näite. Kui mina oleksin miinile astunud (mis seal salata, olen seda stsenaariumi korduvalt peas läbi mänginud Afganistanis ringi kõndides) - siis oleksin ma olnud kõikide kommentaatorite parastamise objekt. Kui astub sõdur miinile, antakse medal. Tõele au andes tundub nii üks kui teine reaktsioon kummaline - tegu on ju halva õnne, mitte lolluse või kangelaslikkusega.
Helmandist mulle saadetud kirjade järgi olen saanud sõdurite kogukonnast mulje nagu keskmisest ühiskonna läbilõikest. On arukaid ja intelligentseid, aga ka agressiivseid ja hirmul inimesi. Just viimased teevad mind murelikuks: ma ei kujuta ette, miks peaks noormehed, kes võiks vanuselt olla minu pojad, saatma mulle räigeid ähvarduskirju. Ometi nad seda teevad. Neist kirjadest kargab näkku viha, pettumus ja frustratsioon. Mulle näib, et nende inimeste vaimsete probleemidega peaks tõsiselt tegelema, mitte neid eitama - nende ähvarduskirjade kirjutajad ei ole kangelased, vaid enesega kimpus inimesed.

Tahaksin arutleda ühe pikema kommentaari üle, mis käsitles EPLis avaldatud Afganistani analüüsi. Kommentaar (viide blogi lõpus) on küll anonüümne, kuid igati argumenteeritud. Sissejuhatuseks ütlen ka seda, et mitmed viidatud teemad mõlkusid meeles, kuid jäid lihtsalt lahti kirjutamata. Mulle anti küll kolm lehekülge, aga vaja olnuks ilmselt kümme.
Esiteks, tsiteerin: "Kysimus mis mind kogu aeg painama jaab peale Teie motete lugemist on - kas toesti oleks Afganistanis elu parem ilma ISAFita? Sest YRO ja muude vastu Te suurt sona ei vota. Voi lugematute NGOde vastu. Kas nemad on toesti organiseeritumad ja ei kylva segadust? Kuidas oleks yleyldse voimalik tsiviilyhiskonna ylesehitamine Afganistanis ilma turvalise keskkonna loomiseta?"
Ma ei võta kellegi vastu sõna - ma püüan rääkida neist faktidest, mis on eesti ajakirjanduses "ära unustatud" või tagaplaanil (tsiviilohvrid, inimeste põgenemine sõja jalust). Olen korduvalt juttu teinud tsiviilabi vähesest tulemuslikkusest - nii oma raamatus, päevikus kui ka antud artiklis. Minu isikliku kogemuse kohaselt on Afganistan täis tuhandeid abiorganisatsioone, kes ei tee koostööd (töötades tihti üksteisele vastu). Olen näinud kõrvalt, kuidas teemade kattudes üritab iga organisatsioon parimaid afgaane "oma parteisse" meelitada. Paljud organisatsioonid töötavad ühes ja samas populaarses valdkonnas - nagu naiste õigused ja haridus - samas kui paljud teised "vähemseksikad" alad on katmata. Selle asja õige nimi ei ole soov aidata, vaid äri - kõikvõimalikud NGOd tekivad ikka nendes valdkondades, kus raha jagatakse. Näiteks paneb EL paika, et nüüd on prioriteet see ja see valdkond ja siis seda jagatavat abiraha minnakse ka püüdma. Ka sõda on ju meeletu äri, kus teenivad suurfirmad.
Kui ma vaatan nö Afganistani-missiooni enda seisukohalt, siis ka meie perekond ei läinud Afganistani vabatahtlikena inimesi aitama. Sõitsime samuti sinna raha teenima. Tõde on see, et meie, läänlased, teenime vaeste ja hädas inimeste pealt. Nii on olnud minu teadlik otsus see, et pean midagi afgaanidele vastu andma, midagi nende heaks midagi tegema - ma võlgnen neile.
Ma ei tea, kas elu oleks parem või halvem (parem ja halvem on üldse kategooriad, mida on mul järjest keerulisem kasutada) ilma võõrvägedeta. Küll aga tunnen afgaane sedavõrd, et olla kindel: afgaanid ei taha, et keegi neid elama õpetab ja nende maal käsutab. Kas turvalist keskkonda saab tekitada välisjõuga? Mina kahtlen tugevalt; seda tõestab ka Afganistani ajalooline kogemus. Soovisin oma analüüsis ka osutada, et neid põhjusi, mis olid aastal 2001 vägede sissetoomisele, ei ole enam.
Teiseks, tsiteerin: "Kuigi koik faktid olid (minu teada) artiklis oiged, esines siiski teatud "kallutatust". On oige, et oopiumitoodang kasvas jatkuvalt 2001 kuni 2007. Miks otsustasite Te alustada just 2001 aastast, aga mitte naiteks 1997 aastast? Voi mitte 1906 aastast? Voi miks Te otsustasite mitte naidata 2008 ja 2009 aasta statistikat? Akki pohjendate."
Need arvud ja veel mitmed numbrid olid olemas ja välja pakutud. Paraku ei ole ajaleht kummist - toimetaja pidi tegema valikuid, mida võtta ja jätta. Alates 2001 seetõttu, et siis tulid võõrväed sisse.
Kolmandaks, tsiteerin: " Tsiviilohvrite kysimus on alati kerge teema. Iga kaotatud inimelu on tragoodia. Iga inimelu. Kuid vaita, et ISAF ei saaks aru sellest probleemist ega tee midagi, et seda valtida ei ole kindlasti oige. See on lausa valetamine. ISAFi tsiviilohvrid on lihtsalt paremini dokumenteeritud. Ja ausalt oeldes ei usu ma YRO statistikasse aastatest 2006 ja 2007. Ma tean kindlasti, et need olid valed. Sama vale kui vaide, et viimases Uruzgani suuronnetuses olid koik surmasaanud tsiviilohvrid. Kuid veelkord - ma ei oigusta tsiviilohvreid. Iga tarbetult kaotatud inimelu on tragoodia. Lihtsalt monikord voiks tahelepanu poorata ka ISAFi poolt paastetud inimeludele. Ei maksa yhekylgne olla. Praegune statistika naitab midagi muud. Naiteks lounaprovintsides on Afgaani ja rahvusvaheliste joudude sodureid surma saanud rohkem, kui tsiviilisikuid ning haavatasaanute vahe on mitmekordne. Ning valitsusevastaste rynnakutes on hukkunuid kordades enam, kui ISAF poolt pohjustatud kaotusi. On veel yks vahe - kui valitsusevastased yritavadki tsiviilisikuid rynnata, siis julgeolekujoududel on see traagiline onnetus."
Teie väidate, et teate õigeid fakte hukkunute osas. Kahjuks väidab nii iga organisatsioon. Mina tunnistan ausalt, et ma õiget numbrit ei tea; minu meelest on võimatu saada täpset statistikat. Kuna teema on tundlik, tuli valida võimalikult autoriteetsed allikad ja nendele toetuda. Nõustun Teiega, et on võimalik teha erinevaid süviti minevaid analüüse ja võrdlusi nagu Te pakute - aga sel juhul oleks EPL pidanud tellima minult raporti, mitte artikli.
Kolmandaks: "Vaid paar nadalat tagasi toimus jargmine vahejuhtum Helmandis. Yks kohalik tydruk pogenes oosel (kohalike) vagistajate kyysist ja hyppas patrull-laagrisse sisse. Oli onn, et tunnimeestel jatkus kiiret reageerimist ning ta ellu jai. Olukord lahenes ja koik olid onnelikud. Hommikul tagastati tydruk elusalt-tervelt perekonnale ning vagagi kultuuriteadlikult, naissojavaelase eskordi saatel. Sama paeva ohtul lasi isa tydruku maha, sest liig paljud (mees)valismaalased olid teda nainud. Miks sellised juhtumid tsiviilohvrite hulka Teil ei kuulu? Voi Te pole sellistest kuulnud? Voi on see jarsku selline kultuuriline omapara mida meie peame lihtsalt taluma ja sellega arvestama? Et nemad omasid tappa voivad, aga meie mitte? Milline isa tapaks oma lapse mingi idiootse kultuurilise kuriteo parast?"
Antud juhtumi kirjeldusega olen tuttav EPLi vahendusel. Juhin tähelepanu, et mul isiklikult puudub võimalus loendada hukkunud afgaane; küll aga loendavad organisatsioonid relvastatud konfliktis hukkunud afgaane. Kahjuks puuduvad andmed kultuurilises konfliktis hukkunud afgaanide kohta - ja neid näiteid jätkub. See ongi teema, mida üritan pidevalt - tulutult - tõstatada: väga keeruline on teha "õigeid" otsuseid keskonnas, mis on väga erinev. Teie meelest on Teil õigus tappa afgaane enda seadustest lähtuvalt, aga afgaanid ei või teha otsuseid oma kodumaal enda seadustest lähtuvalt?
Eesti naisena tapetud afgaanitari loole hinnangut andes tundub otsus tappa oma tütar hullumeelse inimese teona, millele mul on võimatu õigustust leida. Kohutav tegu. Aga olles elanud mõni aeg afgaanide seas ja teades reegleid - tegu on ootuspärase teoga. St tütarlapse au oli rüvetatud, perekonna käitumises ei olnud kohalikus kultuurikontkstis midagi üllatavat. Teie võib-olla ei tule selle pealegi, et teatud situatsioonides ei ole afgaani perekonnal valikut (selles mõttes nagu meie saame teha valikuid) - nad käituvad nii nagu nõuab traditsioon, isegi kui nad ei taha.
Küsimus on pigem selles, kuidas seda käitumist saaks muuta, kui pikka aega see nõuab ja kas afgaanid ise generatsioonide lõikes muutuvad. Mina isiklikult ei usu, et aitab mõnest sõrme viibutavast väismaalasest, kes ütleb "ärge nii tehke, sest nii on meil läänes paha?"

Neljandaks: "Ah jaa, oma eelmise kommentaari jatkuks - mulle jaab sygavalt arusaamatuks vaide, et sojavaelased peaksid diskuteerima Afganistani missiooni mottekuse yle. Meie kaitsevaelased on Afganistanis seetottu, et Riigikogu ja valitsus on nii otsustanud. Jutul lopp. Kui Riigikogu otsustab mitte pikendada mandaati siis kaitsevaelased Afganistanist ka lahkuvad. Igayks peab jaama oma liistude juurde ja igayks peab vastutama oma otsuste eest. Sojavaelased ei ole otsustanud Afganistani minna ja seetottu ei saa nad ka otsustada sealt lahkumise yle ega arutada missiooni mottekuse yle. Ning oleks rumal moelda, et sojavaelaste viibimine Afganistanis teeks neist Afganistani tsiviilyhiskonna spetsialiste voi siis rahvusvaheliste suhete spetsialisti."

Täiesti nõus Teiega - sõjaväelased ei peagi diskuteerima missiooni mõttekuse üle, seda peaksid tegema hoopis poliitikud, ajakirjandus, laiem avalikkus. Just seda ma oma analüüsi kirjutades lootsingi.

Viide kommentaarile: https://www.blogger.com/comment.g?blogID=23400588&postID=601692708885668365

Maailmafilmi festivali raames nägin päris mitut suurpärast dokfilmi. Afganistani kontekstis tahaksin rääkida Gaël Métroz'i filmist Nomaadi maa. Autor liigub reisikirjanik Nicolas Bouvier’'i - kes reisis autoga läbi Iraani, Pakistani, India ja Sri Lanka - jälgedes. Ma ei ole tuttav Bouvier' raamatuga, seetõttu ei oska ma kuidagi kommenteerida nostalgiat, mis ajendas Metroz'i sama teekonda ette võtma (tõsi küll, Metroz reisib kas jalgsi, rongide ja veoaoutode, busside ja kaamelitega.). Aga usun mõistvat mehe kibedat pettumust juba esimeses Iraani linnas, kuhu ta oma eeskuju jälgedes püüdleb. Viiskümmend aastat hiljem on kunagi poeetine, saladuslik ja igavikuline linn lihtsalt üks inimsipelgatest pungil lärmakas anonüümne paik. Sama tunne tabas mind korduvalt Afganistanis - lugenud enne reisile asumist kolmkümmend aastat vana reisijuhti, lootsin kohapeale minnes midagi sellest õhkkonnast ka leida, aga võta näpust...
Metroz'i rännulugu hakkab minu jaoks edasi kerima alles hetkest, kui ta linnad selja taha jätab ja nomaadidega ringi seiklema hakkab: koos rändkarjustega Iraanis, kalashade külades Afganistani-Pakistani piiril ning mustlastega Indias. Kõige sügavama mulje jättis mulle osa, kus autor satub juhuslikult - püüdes hoiduda konservatiivsest islamist ja Talibanist Pakistanis - kalashade mägiküladesse Pakistani piiril. Ta on üles võtnud suurepärase materjali - ja nagu näib, ise seejuures aru saamata, keda või mida poeetiliselt kirjeldab.
Kalashad on üks paljudest Nuristani (tlk. valguse maa) rahvastest. Nuristan on piirkond (ja ka Afganistani provints), mis kandis kuni 19. sajandi lõpuni nime Kafiristan (tlk. uskmatute maa). Alles 1895-96 vallutas Afganistani kuningas Abdur Rahman kõrgetes Hindukushi (mitte Himaalaja, nagu väidetakse filmis) mägedes paikneva regiooni ja pööras rahvakillud jõuga islami usku. Tänu oma eraldatusele ja geograafilisele asendile on siiski suutnud nuristanid säilitada suures osas oma kombed ja keeled - kirjakeelt neil ei ole, pärimust antakse edasi suuliselt. Tänapäeval hinnatakse nuristani keelte kõnelejaid ca 100 000 inimesele (neist ca 5 000 kalasha keele rääkijat).
Nuristanid on täiesti erinevad teistest ümbruskonna rahvastest: nad näevad välja europiidsemad (üks oletustest on, et tegu on Aleksander Suure järeltulijatega), nad kasutavad ümbruskonnas ainukesena madalaid laudu-toole (ka filmis vilksas ekraanil madal laud), nende naised ei kata nägusid, vaid hoopis erksavärvilisi riideid ja neil on otsustusõigus. Samuti ei sunnita naisi vastu tahtmist abiellu. Nad kummardasid omi loodusega seotud jumalusi. Nende majad on puidust, tihti kaunilt nikerdatud - samuti on puidust toidunõud. Tants, vein ja laul ei ole patuasi. Mul on kodus paar puidust nuristani nõu: piimanõu ja maalitud kaanega karp. Ükski teine Afganistani kandi inimene ei joonistaks karbile tantsivaid inimkujusid ja loomi, see on kultuuriliselt täiesti vastuvõtmatu.
Metrozi filmi tugevaim külg minu jaoks on üksi rändamine ning ajaline vabadus, mis laseb tal saada lähedaseks ning filmida intiimselt. Mainin siinkohal ära ka ühe silmatorkava vea. Peatudes Iraani nomaadide juures, hoidub mees vaatamast või kõnetamast noort miniat; samuti hoidub minia võõrast kaugele. Ometi jutustab Metroz poeetiliselt ja paljusõnaliselt, kuidas ta pidevalt piltilusat noorikut salaja piilub ja väidab, et naine piilub kogu aeg salaja tedagi. On vähetõeonäoline, et nomaadiperekond filmi kunagi näeb. Kui aga mingil põhjusel näeb, on naise elu ohus - väidab ju võõras mees täiesti avalikult, et abielus naine tundis tema vastu suurt huvi. Kõige kurvem ongi see, et sarnaseid prohmakaid on meil endil, läänlastel, raske tajuda või ette näha.
PS. Nomaadi maa kodulehekülg: http://www.nomadsland-lefilm.com/en/default.html
Richard F. Strandi Nuristani rahvaste keelte lehekülg: http://users.sedona.net/~strand/
Kalashade lehekülg, Wikipedia http://en.wikipedia.org/wiki/Kalash