esmaspäev, aprill 19, 2010
Eesti sõdur Afganistanis - ei koletis ega kangelane
Mulle kirjutas üks endine nö Afganistani veteran inimeste tapmise teemal. Ta meenutas üht tulevahetust. Juhtumi kirjeldus oli nii täpne, et mul oli tunne nagu seisaksin tema kõrval. Küsimus - kas tema kuul tabas kedagi või mitte - kummitab meest veel aastakümneid hiljem. Muu seas kirjutas endine sõdur: "Kogu traagika seisnebki selles, et meil on ülitäpne arvestus iga sõduri kriimustuse üle, puudub aga arvestus sellesama kriimustada saanud sõduri poolt välja saadetud kuulide sihtmärkide üle. Ja mis veel hullem, me peame seda täiesti rahuldavaks ja iseenesest mõistetavaks."
Olen huviga jälginud viimase aja ülekeevaid emotsioone, süüdistusi või kaitseseisu esindavaid artikleid eesti sõdurite teemadel. Ma ei saa lahti tundest, et laias plaanis on tegu Kaitseministeeriumi PR-osakonna möödalaskega: kujutades sõduriks olemise puhul vaid positiivseid külgi ja tehes sõduritest kangelased, teevad nad tegelikult sõjaväelastele karuteene. Iga ametil on varjukülg ja püüdes seda varjata, ongi tulemus käes. Inimesed ei usu sõdur-inglitesse: nad hakkavad halbu asju endale ette kujutama ja tulemus võib olla kordades hullem kui tegelikkkus.
Ühelt poolt on selge, et viibimine pidevas pinges või tapmine lahingusituatsioonis (eelistan nimetada asju õige nimega - vrdl. kineetilise relvaga elimineerimine missioonil) jätab psüühikale jälje. Kui nüüd vaadelda statistikat, siis USAs väidetakse olevat probleeme kuni viiendikul sõjakoldes viibinud sõdureist - ei ole usutav, et kõigil eesti sõduritel post-traumaatiline sündroom puudub.
Teisalt on hakatud enam pöörama tähelepanu hukkunud tsiviilisikutele või sellele, kuidas tsiviilisikute tapmisi on püütud maha salata. Arusaadavalt on tekkinud paljude eestlaste peas küsimus, kas selliseid juhtumeid on olnud ka eestlaste vastutusalas. Üks asi on teada, et keegi on tapetud. Teine asi on vaadata ja kuulata, kuidas tapmine toimub - mänguliselt ja naljatades: http://www.youtube.com/watch?v=LF9P5vIzYyE&feature=related
Kolmandaks, lisaks surmasaanutele on päris paljud saanud rängalt haavata. Olen vaadanud internetis nii mõndagi masendavat lugu endiste USA sõdurite igapäevaelust, kus illusioonid on purunenud. Eestis söödetakse meile ette vaid inimesi, kes näivad olevat pigem rahul, et on ihuliikmetest ilma jäänud.
Kui me vaatame eestlate sõdurielu Afganistanis kuvandit eesti meedias, siis see on ebaloomulikult positiivne. Ometi, kui ma viibisin Balti Kaitsekolledzhi ohvitseride meediakoolitusel, õpetas mu kunagine kursusevend Andres Sang just vastupidist: "Anna ajakirjanikule ka negatiivseid fakte."
Iga ametiga kaasnevad negatiivsed küljed. Mitte et ma igatseksin näha pilte ärarebitud kehaosadest, aga meile pakutakse ikka väga stiliseeritud ja vuntsitud pilti sõdurielust: väsimatud heas füüsilises vormis inimesed, kes saavad eranditult kõigiga suurepäraselt läbi, kes läbivad otsekui mängeldes teenistusaja Afganistanis ning keda ei mõjuta keskkond. Haavatasaamise järel on nende ainus soov lahinguväljale tagasi pöörduda, kasvõi roomates.
Ühesõnaga, eesti sõdureid esitletakse meile in corpore kangelastena. Isiklikult käin sõnaga "kangelane" kokkuhoidlikult ümber - minu jaoks on kangelane tuletõrjuja, kes toob leekides majast välja inimese või koolipoiss, kes hüppab jäisesse tiiki lapsi päästma. Kangelaseks nimetamine ei sõltu ka tegudest, vaid on tingik. Toon näite. Kui mina oleksin miinile astunud (mis seal salata, olen seda stsenaariumi korduvalt peas läbi mänginud Afganistanis ringi kõndides) - siis oleksin ma olnud kõikide kommentaatorite parastamise objekt. Kui astub sõdur miinile, antakse medal. Tõele au andes tundub nii üks kui teine reaktsioon kummaline - tegu on ju halva õnne, mitte lolluse või kangelaslikkusega.
Helmandist mulle saadetud kirjade järgi olen saanud sõdurite kogukonnast mulje nagu keskmisest ühiskonna läbilõikest. On arukaid ja intelligentseid, aga ka agressiivseid ja hirmul inimesi. Just viimased teevad mind murelikuks: ma ei kujuta ette, miks peaks noormehed, kes võiks vanuselt olla minu pojad, saatma mulle räigeid ähvarduskirju. Ometi nad seda teevad. Neist kirjadest kargab näkku viha, pettumus ja frustratsioon. Mulle näib, et nende inimeste vaimsete probleemidega peaks tõsiselt tegelema, mitte neid eitama - nende ähvarduskirjade kirjutajad ei ole kangelased, vaid enesega kimpus inimesed.
Olen huviga jälginud viimase aja ülekeevaid emotsioone, süüdistusi või kaitseseisu esindavaid artikleid eesti sõdurite teemadel. Ma ei saa lahti tundest, et laias plaanis on tegu Kaitseministeeriumi PR-osakonna möödalaskega: kujutades sõduriks olemise puhul vaid positiivseid külgi ja tehes sõduritest kangelased, teevad nad tegelikult sõjaväelastele karuteene. Iga ametil on varjukülg ja püüdes seda varjata, ongi tulemus käes. Inimesed ei usu sõdur-inglitesse: nad hakkavad halbu asju endale ette kujutama ja tulemus võib olla kordades hullem kui tegelikkkus.
Ühelt poolt on selge, et viibimine pidevas pinges või tapmine lahingusituatsioonis (eelistan nimetada asju õige nimega - vrdl. kineetilise relvaga elimineerimine missioonil) jätab psüühikale jälje. Kui nüüd vaadelda statistikat, siis USAs väidetakse olevat probleeme kuni viiendikul sõjakoldes viibinud sõdureist - ei ole usutav, et kõigil eesti sõduritel post-traumaatiline sündroom puudub.
Teisalt on hakatud enam pöörama tähelepanu hukkunud tsiviilisikutele või sellele, kuidas tsiviilisikute tapmisi on püütud maha salata. Arusaadavalt on tekkinud paljude eestlaste peas küsimus, kas selliseid juhtumeid on olnud ka eestlaste vastutusalas. Üks asi on teada, et keegi on tapetud. Teine asi on vaadata ja kuulata, kuidas tapmine toimub - mänguliselt ja naljatades: http://www.youtube.com/watch?v=LF9P5vIzYyE&feature=related
Kolmandaks, lisaks surmasaanutele on päris paljud saanud rängalt haavata. Olen vaadanud internetis nii mõndagi masendavat lugu endiste USA sõdurite igapäevaelust, kus illusioonid on purunenud. Eestis söödetakse meile ette vaid inimesi, kes näivad olevat pigem rahul, et on ihuliikmetest ilma jäänud.
Kui me vaatame eestlate sõdurielu Afganistanis kuvandit eesti meedias, siis see on ebaloomulikult positiivne. Ometi, kui ma viibisin Balti Kaitsekolledzhi ohvitseride meediakoolitusel, õpetas mu kunagine kursusevend Andres Sang just vastupidist: "Anna ajakirjanikule ka negatiivseid fakte."
Iga ametiga kaasnevad negatiivsed küljed. Mitte et ma igatseksin näha pilte ärarebitud kehaosadest, aga meile pakutakse ikka väga stiliseeritud ja vuntsitud pilti sõdurielust: väsimatud heas füüsilises vormis inimesed, kes saavad eranditult kõigiga suurepäraselt läbi, kes läbivad otsekui mängeldes teenistusaja Afganistanis ning keda ei mõjuta keskkond. Haavatasaamise järel on nende ainus soov lahinguväljale tagasi pöörduda, kasvõi roomates.
Ühesõnaga, eesti sõdureid esitletakse meile in corpore kangelastena. Isiklikult käin sõnaga "kangelane" kokkuhoidlikult ümber - minu jaoks on kangelane tuletõrjuja, kes toob leekides majast välja inimese või koolipoiss, kes hüppab jäisesse tiiki lapsi päästma. Kangelaseks nimetamine ei sõltu ka tegudest, vaid on tingik. Toon näite. Kui mina oleksin miinile astunud (mis seal salata, olen seda stsenaariumi korduvalt peas läbi mänginud Afganistanis ringi kõndides) - siis oleksin ma olnud kõikide kommentaatorite parastamise objekt. Kui astub sõdur miinile, antakse medal. Tõele au andes tundub nii üks kui teine reaktsioon kummaline - tegu on ju halva õnne, mitte lolluse või kangelaslikkusega.
Helmandist mulle saadetud kirjade järgi olen saanud sõdurite kogukonnast mulje nagu keskmisest ühiskonna läbilõikest. On arukaid ja intelligentseid, aga ka agressiivseid ja hirmul inimesi. Just viimased teevad mind murelikuks: ma ei kujuta ette, miks peaks noormehed, kes võiks vanuselt olla minu pojad, saatma mulle räigeid ähvarduskirju. Ometi nad seda teevad. Neist kirjadest kargab näkku viha, pettumus ja frustratsioon. Mulle näib, et nende inimeste vaimsete probleemidega peaks tõsiselt tegelema, mitte neid eitama - nende ähvarduskirjade kirjutajad ei ole kangelased, vaid enesega kimpus inimesed.
# posted by Õnne Pärl @ 8:32 AM 
Comments:
<< Home
Kommentaari ei ajendanud kirjutama mitte niivõrd käesolev sissekanne, kuivõrd varem loetu tervikpildina.
Kuigi üteldakse, et igal inimesel on oma subjektiivne tõenägemus, peab tunnistama, et Teie sisukate ülevaatlike artiklite taga kõneleb midagi enamat, kui lihtne ühe inimese minapilt.
Aitähh.
Postita kommentaar
Kuigi üteldakse, et igal inimesel on oma subjektiivne tõenägemus, peab tunnistama, et Teie sisukate ülevaatlike artiklite taga kõneleb midagi enamat, kui lihtne ühe inimese minapilt.
Aitähh.
# posted by 
: 10:55 PM
: 10:55 PM << Home
