Kabuli päevik

Paari päeva pärast oleme teel maakera kuklapoolele; päevik läheb kuuks ajaks puhkusele. Nii kummaline kui see ka ei ole, on sõidu ajendiks Afganistan. Nimelt on Mauil elav eesti härramees Ants Eert kirjutanud oma seiklustest II maailmasõja ajal raamatu Afgaanide vang. Mulle see raamat meeldis ja saatsin Antsule kirja. Kujunes kirjavahetus, mis päädis Antsu ja tema kaasa Malle kutsega tulla paariks nädalaks Mauile külla. Ants on põneva elukäiguga mees (vt. Eerik Purje artikkel http://www.eesti.ca/?op=article&articleid=15666&PHPSESSID=799a4914ae5e0ce62a3a264e6edbe365), tegus ka kõrges eas: nimelt tõlgib ta eesti autoreid inglise keelde. Külaskäigust Antsu juurde pajatab ka Enn Vetemaa reisikiri Maui on parim!
Et Mauile sõit iseendast on juba pikk, otsustasime teel põigata sisse ka New Yorki. Nädalaks jääme ka Oregoni, kus ühes erilises looduskeskuses elab ja töötab meie sõber Mark. Lisaks ootab Oregonis meid külla tegus ämmaemand Marion, keda kohtasime Bamianis, Afganistanis. Marion on selline imeline inimene, kes veedab oma puhkused vabatahtliku ämmaemandana maailma kriisikolletes. Nii ei pääse Afganistani eest isegi mitte USAs, kus tuleb pidada sõprade organiseerimisel ka mõned loengud.
PS. Pildil on Marion, ronimas vapralt Punase Linna varemetele.
PS2. Fotonäitus Armastatud Afganistan on eksponeeritud Lõunakeskuse internetikohvikus. Detsembri keskpaigast liigub näitus Haapsallu.

Olen jälginud huviga viimase nädala Afganistani teemasid ajakirjanduses. Hoolimata sellest, et teemade püstitamise ajendiks on olnud kurvad sündmused, on ometi heameel tõdeda, et väljaanded on korjanud mu päevikust nii mõnegi teema üles. Mõned ajakirjanikud ei pidanud vaevaks ka helistada ja arutleda Afganistaniga seotud teemade üle, väga tervitatav nähtus.
Teemade arendusest on jäänud silma kaks huvitavat trendi. Esiteks, sõjaväge Afganistanis pooldavad osalised -poliitikud, sõjaväelased, kaitseväega seotud inimesed – on hakanud esitama avalikkusele nõudmisi, et eestimaalased peavad sõdurite Helmandis viibimist igati toetama. Rõhutakse nii patriootlikkusele kui ka inimlikule aspektile - meie omad poisid ju... Ühesõnaga, otsuse teinud osalised üritavad panna avalikkust vastutama endi tegude eest. Ehk siis enda tehtud otsusest tulenevat probleemiderägastikku lükata eesti avalikkuse kaela.
Selle nõudmisega unustatakse paraku ära, et armastus ei tule käsu peale, mida kinnitavad ka avaliku arvamuse küsitlused. Viimati. 2009. aastal (Kaitseministeeriumi tellimusel) läbi viidud uuringu tulemusel oli 53% eestlastest vastu sõdurite viibimisele Afganistanis. Eesti ei ole mingis mõttes erandlik: 2010. aasta uuringud kinnitavad sama trendi ka mujal mailmas. Vägede väljatoomist soovib 64% brittidest (BBC uuring), 61% austraallastest (Essential Poll), 58% ameeriklastest (USA Today/Gallup).
Teine uus trend on arutlus inimese küpsusest ehk kas väga noor inimene saab üldse aru, millesse ta end mässib. Seltsimees Raidla ja Co väidab, et natuke sõjalist õpet ja küpse ta ongi. Paraku ütleb inimeste elukogemus vastupidist. Mõtisklegem korraks: kas ikka 35- aastane pereisa tormaks pea eest “seiklusse” sama kergelt kui äsja keskkooli lõpetanu?
Toon paralleeli enda elust: kui 1980ndatel üliõpilasena olematu varustusega talviti Siberisse matkama tormasin, siis tagantjärele ei tundu see eriti kainelt kalkuleeritud käitumisena. Mul vedas. Võiksin olla vabalt arminägu või ilma varvasteta: ühel aastal lõpetasin matka üleni hiiglaslike külmavillidega kaetud näoga (imekombel paari nädala jooksul taandusid armideta) ning teisel aastal külmunud varvastega (vajusin läbi jõejää, aga õnneks varbad siiski sulasid üles).
Kui elasime pikemalt Afganistanis, pärisid afgaanidest majalised ja teised tuttavad, millal tütre kaasa toon. Pean tunnistama, et ei tekkinud hetkekski mõtet. Lääneliku maailmavaatega, vabalt käituma harjunud eesti noorel inimesel ei ole Afganistanis turvaline. Olin ja olen selles endiselt täiesti veendunud.
Minu isiklik kogemus ütleb, et Afganistan on “ainult täiskasvanutele” – sellega pean silmas pidevat enese valitsemist, tasakaalukust, analüüsivõimet, kohaliku kultuurikonteksti tundmist, elukogemust. Tõsi, mõni inimene on väga noorelt “valmis” ja mõni vanainimene ei saagi “valmis”, aga reeglina lisanduvad elukogemused siiski vanusega.

Tänases Postimehes jäi silma üks artikkel (vt. http://www.e24.ee/?id=308904), mis iseloomustab suurepäraselt Afganistani "porgandi" nähtust. Nimelt seda, et Afganistanist saavad kasu kõik välja arvatud afgaanid ise.
Võtame konkreetses artiklis toodud näite, tsiteerin: "Nimelt tulevad lähiajal Eestisse USA sõjaväe varustamisega tegeleva ameti US Defence Logistics Agency esindajad, kes otsivad oma vägedele Afganistanis põhiliselt kolme sorti kaupa: toitu (peamiselt köögivilja), vett ja ehitusmaterjale."
Jättes kõrvale ehitusmaterjalid, teeksin siinkohal juttu fenomenist, et välisväed toovad köögivilju ja vett Afganistani sisse. Kahtlemata on lihtsam osta välismaalt suurem kogus korraga nö hulgitootjalt kui hakata jamama mingite afgaanidest talunikega. Sama nähtus toimib ju siin Eestis, paralleel eilsest poeskäigust: küüslauk Hiinast, porgand Leedust ja porru Hollandist...
Afganistani köögiviljade maitseomadused, suurus ja kvaliteet teevad Eestis juurviljale pika puuga ära. Miks ei peakski tegema, kui maa on viljakas ning keemiliste mürkide jaoks õnneks afgaanidel raha ei jätku? Juur- ja puuviljad, mida ostsin iga päev kohalike talunike käest, jäävad mu ellu kahtlemata kui suurepärane kohaliku tooraine näide.
Veelgi jaburam on idee, et vett tuleks tuua tuhandete kilomeetrite tagant: Afganistanis on nimelt päris kõrge Hindukushi mäeahelik ning mitmeid aastaid müüakse kohalikku pudelisse villitud liustikuvett.
Kui ametlik doktriin on afgaanide "aitamine", mis võiks veel enam aidata agraarmaa elanikku, kui tema käest kohalike saaduste ostmine? Kahjuks aitavad liitlased peamiselt iseennast või sõpru - milleks näha vaeva kohaliku põllumajanduse (mis on projektirahade poolt vaadates väga väikese atraktiivsusega) turgutamisega, kui võimalik on osta suurelt, hulgi ja sõpradelt?
Olen nõus, et keerulisem on lugu töödeldud toiduainetega. Ameeriklased on otsinud näiteks võimalusi kasutada kohalikku juustu. Suured projektirahad leiti Baghlani juustutehase käimalükkamiseks. Paraku tean omast kogemusest, et juustu kvaliteet oli kõikuv (sest piima kvaliteet kõikuv ja puudub juustuvalmistamise kogemus), nii et juustu toodeti vaid kohalike tsiviilidest välismaalaste turule. Afgaanide jaoks on juust võõra maitsega ja röögatult kallis.
Kohe meenub ka teine põhjaläinud projekt, Jalalabadi oliiviõli tehas. Me puhtast Afganistani-patriotismist püüdsime üht pudelitäit tarbida. Aga õli maitse oli nii halb, et lõpuks poetasin pudeli häbelikult prügi hulka.

Üks afgaanitar saatis mulle lingi videole, kus võõrvägede sõduritele teeb palju nalja kalastamine stiilis “viska järve pomm”: http://www.youtube.com/watch?v=nzGztNTrwHA&feature=related
Samas ei pea ma pommi-stiili sugugi mitte võõrvägede leiutiseks: teisel videol aastast 2004 näitavad afgaanid võõrvägede sõduritele ette, kuidas forelli püüda granaadiheitjaga:
http://www.youtube.com/watch?v=kg4bcaIXKHU&feature=related
Afgaanide kalapüüdmismeetod lõhkeainetega on tuntud-teada komme. Afganistani ainukese rahvuspargi, Band-e Amiri järvede sisemine ökosüsteem on kuuldavasti rikutud nii elektriga püügi (järve äärde tuuakse generaator) kui ka lõhkeainete järvedesse loopimise süül.
Omal ajal Band-e Amiri rahvuspargis käies meil vedas; õnneks ei olnud neil päevil relvastatud inimesi end lõbustamas. Päikesetõus oli imeliselt vaikne: selges lasuursinises vees tiirlesid veepinnal maimude parved ning hesaarid püüdsid kala tavapärasel moel, õngega.

Minu kunagine tööandja Afganistanis, Rory Stewart, on üllitanud ajalehes Der Spiegel arvamusloo: Tegelik põhjus, miks oleme Afganistanis. Artikkel algab kaks aastat tagasi Tartus toimunud NATO Afganistani-konverentsi kirjeldusega. Toona püüdsin konverentsile pealtkuulajana pääseda; tagantjärele Rory kokkuvõtet lugedes olen aga rõõmus, et mind sinna aega raiskama ei lubatud.
Laskmata end lollitada osalejate innust esitleda Helmandi riigistruktuuride graafikuid ja arutada politseiüksuste treeningut, küsib Rory otsekoheselt: miks osalejad seda debatti üldse peavad? Talle on täiesti selge, et eestlaste jaoks ei ole Afganistan tähtis. Samuti see, et eestlastel (nagu ka teistel liitlastel) ei ole afgaanidest sooja ega külma; Afganistan on vaid osa nende soovist olla tugevalt seotud NATO ja USAga.
Artiklit ümber jutustama ei hakka; asub aadressil: http://www.spiegel.de/international/world/0,1518,703408,00.html