kolmapäev, aprill 29, 2009
Hiina kukk ja Kabuli kodu
Täna hommikul kella viie paiku tungib mu unenäkku täiesti kummaline neljast noodist koosnev helirida. See on nii painav, et sunnib mind üles ärkama. Laman hommikuahetuses ja veendun, et masinliku pärit
oluga heli kordub täpselt iga kümne sekundi järel ja tuleb meie hoovist, mis on sellisel kellaajal enam kui kummaline. Loivan oma lohvas pidzaamas hoovi ja vaatan ringi - heli tuleb kanapuurist!
Nimelt on meie peremees seotanud endale neli hiina päritolu imeliselt kireva sulestikuga kana ja ühe uhke musta kuke. Üks mustavalgekirju lind siblib kanadega koos. Ta ajab mind segadusse: kukehari on küll püsti, aga saba puudub. See li
nd ongi vastutav nende rongirataste või kressaagi heli meenutavate kriiksatuste eest? Hiilin lähemalt, kana (vabandust, kukk) kääksatab ja jääb vait. Viivu pärast saadab ta õhkku nii õõvastava karjatuse, et suisa hüppan. Pärast viimast jõupingutust poeb lind nurka ja jääb vait, jättes minu looduse imede üle mõtisklema.
Eile oli mudzahediinide püha. Et turvade ja taliibide poolt oli tulnud ohjeldamatult hoiatusi, mis kõik juhtuma hakkab, siis oli õhus taas närvilisust. Linn oli täis politseinike horde ja paraad jäeti ära (raha lubatakse anda hiljutise maavärina ohvitele). Läksime pärastlõunal jalutama ja veendusime, et rahvast on kaunis vähe liikvel. Koos ühe meeldiva belgia vanahärraga (kes kavatseb järg
misel nädalal Kabuli maratornil joosta)kõndisime populaarsesse Bistroo restorani ja osutusime enam-vähem ainsateks külalisteks. Ühesõnaga, kõik on vanaviisi.
Majaperemees kapten Attayee paistab olevat rõõmus meie saabumise üle. Hoo
limata oma mõlemast ampulteeritud jalast näib ta ikka tegus; miski ei takista ratastoolist käske jagamast. See kevad on olnud haruldaselt vihmane, nii et Kabul (ja meie aed)on imeliselt roheline.
Oleme end nüüd Kabuli kodus sisse seadnud. Mööbel on suures osas alles. Võttis aega, et lahti pakkida meie mahajäetud asjad, mis olid kahes hiiglaslikus metallkirstus Andrese kollegide majas varjul. Maja on laias laastus samas seisus, aga kadunud on meie raha eest paigaldatud satellidijuhe. Rääkimata mahajäetud odavamatest (aga vajalikest) asjadest alates pesukausist ja pesupulkadest, lõpetades põrandaharjaga. Nii et õhtupoole tuleb nimekiri ette võtta ja suunduda varusid täiendama.
PS. Kahjuks on kiire lahkumise süül maha ununenud juhe, millega saab fotosid arvutisse laadida. Loodetavasti leiab ajapikku mingi lahenduse.
oluga heli kordub täpselt iga kümne sekundi järel ja tuleb meie hoovist, mis on sellisel kellaajal enam kui kummaline. Loivan oma lohvas pidzaamas hoovi ja vaatan ringi - heli tuleb kanapuurist!Nimelt on meie peremees seotanud endale neli hiina päritolu imeliselt kireva sulestikuga kana ja ühe uhke musta kuke. Üks mustavalgekirju lind siblib kanadega koos. Ta ajab mind segadusse: kukehari on küll püsti, aga saba puudub. See li
nd ongi vastutav nende rongirataste või kressaagi heli meenutavate kriiksatuste eest? Hiilin lähemalt, kana (vabandust, kukk) kääksatab ja jääb vait. Viivu pärast saadab ta õhkku nii õõvastava karjatuse, et suisa hüppan. Pärast viimast jõupingutust poeb lind nurka ja jääb vait, jättes minu looduse imede üle mõtisklema.Eile oli mudzahediinide püha. Et turvade ja taliibide poolt oli tulnud ohjeldamatult hoiatusi, mis kõik juhtuma hakkab, siis oli õhus taas närvilisust. Linn oli täis politseinike horde ja paraad jäeti ära (raha lubatakse anda hiljutise maavärina ohvitele). Läksime pärastlõunal jalutama ja veendusime, et rahvast on kaunis vähe liikvel. Koos ühe meeldiva belgia vanahärraga (kes kavatseb järg
misel nädalal Kabuli maratornil joosta)kõndisime populaarsesse Bistroo restorani ja osutusime enam-vähem ainsateks külalisteks. Ühesõnaga, kõik on vanaviisi.Majaperemees kapten Attayee paistab olevat rõõmus meie saabumise üle. Hoo
limata oma mõlemast ampulteeritud jalast näib ta ikka tegus; miski ei takista ratastoolist käske jagamast. See kevad on olnud haruldaselt vihmane, nii et Kabul (ja meie aed)on imeliselt roheline.Oleme end nüüd Kabuli kodus sisse seadnud. Mööbel on suures osas alles. Võttis aega, et lahti pakkida meie mahajäetud asjad, mis olid kahes hiiglaslikus metallkirstus Andrese kollegide majas varjul. Maja on laias laastus samas seisus, aga kadunud on meie raha eest paigaldatud satellidijuhe. Rääkimata mahajäetud odavamatest (aga vajalikest) asjadest alates pesukausist ja pesupulkadest, lõpetades põrandaharjaga. Nii et õhtupoole tuleb nimekiri ette võtta ja suunduda varusid täiendama.
PS. Kahjuks on kiire lahkumise süül maha ununenud juhe, millega saab fotosid arvutisse laadida. Loodetavasti leiab ajapikku mingi lahenduse.
# posted by Õnne Pärl @ 7:31 AM 
