Kabuli päevik

Paar päeva tagasi astun välja pesu riputama ja tardun üllatusest: meie ukse taga seisavad paabulinnud! Rääkisin peremehele, et nägin neid kauneid linde Shar-e Naw pargi serval, lärmaka peatänava ääres. Linnud on lükatud kõnniteed ääristavale metallkäsipuule, kus nad siis päev otsa ostjaid oodated kõõluvad. Meie peremees on kohati nagu väike laps: kõik, mis huvi pakub, tuleb kohe kätte saada. Tavaliselt mõne aja pärast huvi raugeb: mäletan mitut koera ja hulganisti linde. Kõnelemata igapäevasest aia ümberkorraldamisest: lisaks hiiglaslikele roosiklumpidele on meil nüüd purkkkaev ja valgustus, mis on keeratud ümber kunstipäraselt pügatud põõsa ja plingib nagu jõulupuu. Aga paabulinnud on kahtlemata kõige kroon.
Tegelikult on need linnud tuntud siinkandis juba vanadest aegadest saati. Külastame eile Andrese ja Ingeriga Murad Khane kvartalit, mille üks maja ongi tuntud Paabulinnumajana just oma aknakaunistuste tõttu. Tegelikult on reede puhkepäev, aga kui saadan kirja palvega abistada Turquoise Mountain Foundation'i, saan ülevoolavalt sõbraliku vastuse: loomulikult leiame sulle giidi ka puhkepäeval - sinu raamat on meie peakontori kohvrilaua kaunistus, mida kõik külalised sirvida armastavad!
Nii näitabki meile kvartalit noor afgaanist arhitekt Fawad. Käisin siin viimati poolteist aastat tagasi ja on heameel näha, et tööd on edenenud jõudsalt: sisehoovidesse on planeeritud nii käsitööliste koolid, teemajad, käsitöö müügisaalid. Aga ka näiteks naiste saun. Mäletan oma esimest külaskäiku, kus kvartali keskmes oli suur mudane väljak - nüüd on selleks kivisillutisega plats, ääristatud puudega, keskel pumpaga kaev.
Viimased nädalad oleme püüdnud lõbustada Ingerit, minu endist tööandjat, kes on maalt lahkumas ja ühtlasi ka pensionile minemas. Järgmine kord näeme temaga ilmselt kas tema kodus lõuna-Norras või siis Eestis.