Kabuli päevik

Veedame kauni puhkepäevahommiku, jalutades mööda Paghmani jõge ülesvoolu. Andres on külaliseks kutsunud Karimi, endise autojuhi ja usutavasti meie parima afgaanist sõbra. Mul on pisut kahju, et ta enam igapäevaselt abiks ei ole, aga tunduvalt suurem on heameel tema edusammude üle. Karim oli ju õppinud ülikoolis ja sai nüüd tööd ühes mittetulundusühingus, mis tegeleb afgaanide juriidilise nõustamisega. Uhkusega näitab ta töötõendit, millel kiri “jurist”. Tegu on keeruka tööga, sest inimeste huvide esindamisel tuleb arvestada nii islami kui ka nö ilmalike seadustega. Suure osa ajast moodustavad arutelud ja tööpäevad venivad hiliste tundideni.
Karimi käitumises hooman muudatust: rääkimata korralikust palgatõusust (kusjuures organisatsioonis on süsteem, et iga teatud ajavahemiku järel tõuseb palk vastavalt kogemustele), on tema olekus tunda sellist rahulolu ja väärikust, mida ma varem tajunud ei ole. Rõõmu on toonud töökohavahetus kogu perekonnale: abikaasa on tema positsiooniga rahul (ehkki algul ta kartis, et kuidas see vangidega suhtlemine) ja kõik lapsed (va pesamuna) õpivad erakoolis. Karimi naine saadab mulle kutse tulla nö naiste perekonnalõunale. Saatsin sügisel perele kingiks oma raamatu – seal on ju Karimist ja lastest palju pilte ja nüüd saan kingituseks hiiglasliku kausitäie värskeid mune (perekonnal on nüüd kanad). Rõõmustan kingituse üle väga, sest Kabulis ei õnnestu mul kunagi saada korralikke mune.
Oleme Paghmanis jalutanud korduvalt, aga maastik on pidevas muutumises. See kevad on vihmarikas: puud õilmitsevad ja veeseis kõrge. Jõgi on murdud sängist välja ja täidab oru põhja, Tee asemel on kohati vahutav voolusäng, mida mööda ülesvoolu üritame tõusta. Hävinud kuninglike aedade terrasside alale on rajatud suur mänguväljak lastele; ümber on hulganisti moodsaid peresid. Meie suundume küll ülesvoolu, kus võtame istet platvormil, mis ehitatud jõe kohale.
Piknikuala jõe kaldal on laienenud kordades (kolme aasta taguse ajaga võrreldes). Karim arvab, et varakaid afgaane on juurde tekkinud. Võrdluseks: meie maksame nelja inimese kebabi, jogurti ja tee eest 500 afsi ehk kümme dollarit. Ümbruskonnas saalivad tõesti uhked autod. Ülesvoolu jalutades tuleb kaljude külge klammerduda, et veljeni vees kihutavad võimsad maasturid meid märjaks ei pritsiks.