Kabuli päevik

Kolmapäeval andis ilma ühegi eelneva vihjeta otsad mu läpaka kõvaketas. Selline lugu ei rõõmusta kedagi, liiati Kabulis. Arvuti on olnud isegi haruldaselt tubli. Ostetud enne Kabulisse tulekut, töötas kolm ja pool aastat - vaatamata voolukõikumistele ja tolmule - ilma ühtegi parandust nõudmata.
Positiivse poole pealt vaadates olen õnneks abielus arvutimehega: päev hiljem oli olemas juba uus töötav kõvaketas koos elementaarse tarkavaraga. Negatiivse poole pealt, paraku - siin on nüüd see koht, kus tuleb oma süüd tunnistada – kui Kabulis elades pingutasin varukoopiate osas, muutusin Eestisse naasedes hooletuks. Mingi ammune seis on Eestis koduarvutis, mingid Kabuli dokumendid kaasas tagavara kõvakettal. Aga hetkeseisuga on mul meiliprogramm ilma ühegi kontaktita.
Siit palve: armsad sõbrad, sugulased, tuttavad, kolleegid – palun saatke mulle oma (ja ka meie ühiste sõprade) meiliaadressid. Kui meil jäi parajasti mingi jutt pooleli, saatke palun viimane kirjavahetus samuti.
Hala tasakaalustamiseks pean ütlema, et tegelikult on vaheapeal toredaid asju juhtunud – nagu Dobbsiga muusikakooli külastamine, kohtumine luuletajast sõber Waheed Warastaga või eilne pikk jalutuskäik ümber veerikka Kargha järve –, aga ehk neist mõne aja pärast. Kahjuks läksid koos kõvakettaga igaveseks ka viimase nädala fotod. Eriti kahju on kolmapäeval muusikakoolis tehtud fotodest, kus lapsed klasse asendavates telkides pille mängisid - kõik korraga, kakofooniliselt, aga innustunult.