Kabuli päevik

Komberdasin täna õhtul keset Mazar-e Sharifi asuva Hazrat Ali moshee õuele ja istusin mõnusalt soojale plaaditud väljakule maha. Imelikul kombel ei tülitanud ei nännimüüjad ega kerjused mind. Mõni üritas, aga palvetajad kõssitasid need minust eemale nagu tüütud putukad. Istusin õuel üksinda tunnikese, kuni päikseloojanguni. See paik on minu jaoks alati nõiduslik olnud: metsik väsimus küll jääb, aga mingisugune eluvaim tuleb tagasi.
Ma ei mäleta, millal ma viimati nii väsinud olen olnud. Viimased kolm päeva on olnud äratus kell viis ja sõitnud olen maha päevas 6-9 tundi, enamus sellest tõeliselt konarlikel teedel, mis viivad kusagile pärapõrgusse. Nagu alati, ei toimi miski nii nagu soovitud. Pigem meenutab see reis sürrealistlikku unenägu. Aga õnneks on mul tore reisikaaslane, slovakitar Olympia, kellel absurdihuumorist arusaam olemas.
Võõrastemaja, kus keegi ühe päevaga su kätekreemi ära kasutab ja tühja tuubi kotti tagasi topib. Dush, mis annab vett ainult esimese minuti, siis peab kusagilt vett paluma minema. Voodi, mille madratsi sisse on topitud lauad. Õpetajate päeva tähistamine lõputute kõnedega ehtsalt nõukogudelikus stiilis. Tütarlaste kool, mille pärast sõidame kaheksa tundi, et siis teada saada, et ei mingeid fotosid või intervjuusid. Või teed, mis aeg-ajalt muutuvad kanjoniteks või jõgedeks. Aga selle hullumeelse loksumise taustal on imelised vaated helerohelistele küngastele, triiki vett täis jõgedele ja viljalõikusele - tõesti, Balkhi provintsis on esimene saak juba küpse.