Kabuli päevik

Mulle meeldib kapen Attayee lugu oma sõbrast, legendaarsest Shah Massoudist (tema elutuba kaunistavad mitmed meie aias tehtud Massoudi portreed). Meie majaperemees kurdab: tuli külla, terve armee kaasas! Kellelegi ei meeldi selline asi. Palusin siis ühisel sõbral (pange tähele: ei ole viisakas otse paluda) Massoudile öelda, et jätku armee koju, tulgu üksi. Kuidas sa juttu ajad, kui tuba võõraid täis. No tuligi ainult mõne saatjaga. Aga kui väravast välja vaatasin: oma viisteist püssimeest - kes mäe otsas, kes ümber nurga...

Iga päev käin oma meile alla laadimas lähedalasuvas võõrastemajas. Igavlevad valvurid lõbustavad end minu kotti vaatamisega. Da baks computar dorum, inja internet kar dorum - tufang nadorum, khatarnak nes, khoredja astum (mul on arvuti kotis, vajan internetti - relva pole, ma ei ole ohtlik, olen välismaalane). Turvamehed meenutavad mulle nõukaaegsed sööklakoristajaid: neid, kes mossis näoga ringi lehvisid ja otsustasid, keda terroriseerida oma haisva kloorise lapiga.

Kordan iga päev valvuritele oma mantrat kuni ühel päeval lihtsalt keeldun kotti avamast. Mida paganat – on keegi eales kuulnud Euroopa naisajakirjanikust, kes ennast õhkaks? Pärast minu kategoorilist keeldumist lõpetavad valvurid ülbitsemise ja avavad edaspidi kahekordsed liuguksed pikema tseremooniata. Vahel satun väravas vastamisi siinsete elanikega, kes – kuulikindlatessse vestidesse või looridesse mähkunult – seiravad jahmunud minu lonkimist.

Mitmel korral oleme arutanud oma tuttavatega nö turvaküsimust ja jõudnud üksmeelsele järeldusele, et suures osas on tegu mulliga – tegu on suure äriga. Ainuüksi turvafirma registreerimise aastamaks on 5000 dollarit. Iga igavlev püssiga tegelane saab umbes 250 dollarit palka (aga neid on alati terve kamp). Äsja avatud – kuuldavasti iseendast väga hea tasemega õppeasutuse – Ameerika ülikooli eelarvest 46 protsenti kulub turvameetmetele.

Helistan oma emale ja räägin, et kavatsen järgmisel nädalal Põhja- Afganistani reisida. Minu üllatuseks läheb ema endast välja: ära mine, Afganistanis on olukord kohutav! Vaatame Andresega üksteisele otsa – mis asja?! Otse vastupidi, Kabulis on päris pikka aega mõnusalt rahulik olnud. Ema vaatab muidugi ETVd ja saab seal oma „objektiivse info”. Kuidas seletada, et kui Tallinnas käib Tõnismäel madin, siis minu elu Raadil Tartus see ei sega? Kabulis saadetakse mulle taas igapäevaseid turvateateid. Näib, et kõik vaatavad ainult juhtumite arvu, mitte ei analüüsi sisu. Kui neid tähelepanelikult lugeda, saab peagi pildi regioonidest, kuhu oma nina ei tasu väga toppida. Samuti paikadest ja seltskonnast, kellest tasub Kabulis eemale hoida.

Üldiselt on turvafirmad suutnud luua olukorra, et rõhuv enamus välismaalastest tsiviile püsib ilusasti okastraadi taga (loomulikult nende valve all). Hüppan läbi abikaasa kollegide majast – ilus puhas elamine roosiaias, aga ümber müüride on veetud nüüd turvafirma nõustamisel hiiglaslikud sädelevad okastraadirullid, mis ütlevad juba kaugelt: hei, vaadake, siin elavad välismaalased! Traat maksis 2000 dollarit. Traadi läbilõikamiseks läheb vaja aga plekikääre, mille hind on ehk 10 dollarit...

Tänased fotod on tehtud Pul-i Khesti mošee taga asuval vanalinna turul, kuhu kutsun kaasa oma kunagise tööandja Ingeri. Ta võib endale lubada mässumeelsust jalutada, sest on maalt lahkumas – vastasel juhul saadaks turvareeglite all ägav organisatsioon ta pikemata koju. Püüame hetki linnuturult, müüjatest puhkehetkil, hiiglaslikest oa-riisi-rosina-pähklikuhilatest. Siin kaubeldakse, juuakse teed, loetakse, mängitakse, vahetatakse kuulujutte, süüakse kebabi, lastakse leiba luusse. Siin müüakse odavaid Hiina, Vene ja Pakistani tööstuskaupu ning kodumaiseid kuivaineid. Laseme end kanda rahvamassidel läbi kitsaste labürintide. Pärast kahetunnist tunglemist komberdame emotsioonidest küllastatuna sõidutee suunas. Auto või turvameestega siia asja ei ole.

# posted by Õnne Pärl @ 7:00 AM