Kabuli päevik

Sõidame täna hommikul Jurjujani provintsis asuvasse Shebergani linna, möödudes paari kilomeetri kauguselt ühest paigast, mida olen kaua aega näha ihaldanud. Kaks varasemat korda, mil Balkhi olen sattunud, minu palveid ei ole kuulda võetud - autojuhid ei ole kas teadnud või pole tahtnud maanteelt kõrvale sõita. Nüüd on autos aga tõlk, auväärses eas hadzhi. Ta arvab, et kuna moshee on vaid mõned kilomeetrid suurelt maanteelt, võime endile väikest meelelahutust lubada.
Nii et tagasiteel Sheberganis asuvas puuetega laste keskuse külastuselt (mis osutub väga meeldivaks) põikame põldude vahele. Masjid-e No Gumbad ehk siis eesti keeles Üheksa Samba moshee on teadaolevalt üks maailma vanimaid islami pühapaiku, pärinedes 9. sajandi algusest (meenutan siinkohal, et islami algusajaks on 7.sajand). Täna on alles vaid mõned sambad-müürid ja nendegi olukord on enam kui kahtlane püsimajäämise seisukohast. Nüüd on küll kaetud kogu endine pühamu ala plekk-katusega, mis veidi mudatellistest valmistatud ehitise jäänuseid kaitsevad.
Arvestades seda, et sambad on seisnud aastasadu ilma katuseta, on õrn dekoor hämmastavalt hästi säilinud: joonestik sammastel ja lillornamendid. Moshee kõrval helgib hiiglaslike puude varjus kutsuvalt tiik; moshee ees on hadji Pyada nimeline pühamu, mille kõrval valvur teed naudib ja meilegi viipab. Ühineksime heal meelel, aga meile kingitud paar imelist minutit on läbi ja tuleb taas autosse hüpata, et Mazar-e Sharifi suunas sõita.