Kabuli päevik

Helistab ootamatult Karim ja pakub, et võiksime varahommikul sufide palvust vaatama minna. Joon täna kell viis kohvi ja olen kell pool kuus juba teel Kabuli jõe ääres asuva Shah-e do Shamshera (tlk. Kahe mõõgaga kuninga mošee) juurde.
Hoone on ehitatud kuningas Amanullah (1919-1929) ajal ja Kabulile mitteomaselt väike ja elegantne, alati ümbritsetud rahvamassidest. Olen alati unistanud seda külastada, kuid teatavasti puudub naistel Afganistanis õigus mošeesse palvuse ajal siseneda. Igal kolmapäeval on aga pärast tavapärast palvust sufide teenistus ja sinna on isegi minul võimalik pealtvaatajana tulla. Hiljem avastangi, et nurgas on peidus burka all kaks vanemat naisterahvast, kes kutsuvalt enda kõrvale patsutavad.
Karimi äi oli üle Afganistani tuntud sufide juht. Omal ajal olid sufism – kutsugem neid siinkohal lihtsustatult islami müstikutekes – Afganistani aladel kaunikesti levinud. Nüüd on sufide kogukond kokku kuivanud, ehkki endiselt võib palverändureid kohtas näiteks Gasaghah’s, sufi pühaku Ansari haual Herati lähistel. Kahjuks läks nii, et me ei jõudnudki Karimi äia juhitud palvemajja talitust vaatama - nüüd on ta kahjuks surnud ja osa on üle võtnud Karimi naise vend. Aga igal reedel toimuvad spetsiaalses palvemajas endiselt teenistused.
Jõuame kohale alles peamise hommikupalvuse ajaks. Mošee esine on tihedalt mehi täis: palvetatakse ukse ees ja otse tänaval, kõne kostub kaugele tänu häälekõvenditele. Kahjuks toimus hiljuti liikluskorralduse muudatus: üks peamisi tänavaid muudeti ühesuunaliseks ja teine rada suunati ümber mošee kõrval asuvale kitsale jalakäijate tänaval. Pühamu ümber on tavaliselt alati katkematu liikluskaos – õnneks on varahommik veel suhteliselt vaikne.
Siin keerlevad alati tuvide parved. Neile ostavad toitu palvetajad või autoga möödasõitjad - autost ulatatakse tuvitoidu müüjale raha, kes selle eest siis kausitäie tuvide sekka lajatab. Jälgin tükk aeg küne kuulajaid. Mingil hetkel saab kõne otsa ja kõik – kaasa arvatud kaubitsejad – tõstavad käed palvuseks.
Karim kutsub mind üle tänava asuvasse väikesse aeda, kus asub Ziarat-i-Shah-do-Shamshira. Varased islami allikad räägivad, et siin asus 7. sajandil Hindu tempel. Ziriat on pühendatud islami sõjamehele, kes langes võitluses hindudega, hoides mõlemas käes mõõka (tsiteerin Nancy Dupree'd).
Karim tahab mind hirmsasti haual asuvasse pühamusse smugeldada, kuid see tekitab vastakaid arvamusi. Osa annab lahkelt loa, samal ajal kui mõned väga pahaseks saavad. Ehkki Karim tahab hirmsasti vastalistega vaielda, palun seda mitte teha. Ma ei näe mingit põhjust solvata kellegi tundeid.
Vahepeal on suurem osa rahvamasse aga ümber mošee kadunud ja valvur viipab üle tee kutsuvalt. Võtan jalast oma saapa, ladudes nees hiiglasliku hunniku tippu ja küsin ukse peal kõhklemisi veel mitu korda: Edžoza as? (Kas ma tohin?). Seekord ei näi minu sisenemine suurt pahandust tekitavat.
Teenistust on raske kirjeldada: laulev osa vaheldub tekside retsiteerimisega rütmis, mis tekitab oma kordustega otsekui katarsise. Kogu väikest ruumi täitev inimmass voogab ühes rütmis ja mõnede palvetajate käes tõusevad ekstaasis. Kahjuks on tegu valgustingimustega, mille puhul minu kaamera läheb lolliks: nimelt ruumis segunevad ere päevavalgus ja erinevat tüüpi valgusallikad. Seetõttu õnnestuvad mul sees vaid mõned fotod.
Tahaksin väga näha, kuidas teenistus keerleva tantsuga lõppeb, kuid kahjuks peame enne lõppu lahkuma – meid abistab nimelt Andrese projekti autojuht Sabur. Ta peab hiljemalt kell seitse lahkuma, et Karim tööle viia ning mu abikaasale ja tema kollegid kontorisse sõidutada. Lepime siiski Karimiga kokku, et püüan külastada mõnel reede õhtupoolikul sufide palvemaja, et ära näha ka tantsuline osa.