Kabuli päevik

Juba eelnevatel aastatel on meil väga meeldivad kokkupuuted belglaste väikese, kuid sõbraliku kogukonnaga. Andrese belglasest kolleeg Willy näib meeldivat kõigile: tegu on ääretult sümpaatse, tagasihoidliku ja pühendunud inimesega. Tema juhtida on kvalfitseeritud personali koolitamine riigi kesksele veterinaarialaborile: aeglaselt, aga kindlalt teeb ta oma afgaanidest kolleegidega edusamme. Et Kabulis on egomaniakkide kontsentratsioon kaunis kõrge, saan Williga suhtlemisest alati postiivse süsti.
Reedel jalutasime koos Andrese ja Williga ümber Karhga järve. Üks kallas on nüüd täiesti juba „piknikutööstuse” meelevallas – lisaks sadadele varjualustele on saadaval uued lõbustused nagu võimalus ratsutada või karusselliga sõita. Teisel pool järve leidub ikka veel põllulappe ja üksikuid teejoomise paiku. Kui kolm aastat tagsi oli kallas lage, siis kahjuks nüüd on hakanud kerkima ka uhked majad ja kõrged müürid. Kardetavasti on mõne aasta pärast tegu rikaste suvitusrajooniga. Kohtame kalastajaid, jalutajaid, üksikuid teemeistreid ja bulani’sid müüvaid lapsi, kes tööle suunduvad. Erilise absurdina mõjub mudasel põllul oma käru lükkav jäätisemüüja.
Veeseis on haruldaselt kõrge ja esimest korda ümber järve jalutamise ajaloos oleme hädas järve voolava jõe ületamisega. Andres suundub ülesvoolu silda otsima; meie Willyga võtame jalad paljaks ja sumame kiiret voolu trotsides teisele kaldale, erutatud lapsed teisel kaldal õpetusi jagamas. Ilm meenutab Eesti suve: hommikupoolikul on selge, kuid lõuna ajal kogunevad ähvardavad pilved. Meie Kabulisse jõudes puhkeb meeletu vihm koos rahehooga: nõlvadelt allatulvav solk ujutab mõne minutiga üle tänavad ja isegi suletud akendega on autos raske hingata – haiseb nagu kloaagis.
Willy on teinud meid tuttavaks nii mõnegi toreda belglasega alates nende eelmisest saadikust, kelle majas elas ka Eesti esimene esindaja Toomas. Eile on meil belgia õhtu: Willy toob kaasa Fernandi ja Hilde, pensionieelikutest eksperdid. Mõlemad teinud mõned päevad tagasi läbi –Hilde küll katkestas - Kabuli maratoni. Algul olin huvitet maratoni vaatama minemast, kui aga selgus, et osaleb vaid üks afgaan ja maraton toimub Ameerika saatkonna territooriumil (kus ei lubata pilte teha), kadus huvi. Fernandiga juttu ajades tulevad välja põnevad lood: ta on pikalt Venemaal töötanud ja valdab vabalt vene keelt. Mina räägin oma isa vangisistumisest („kodumaa reetmine”) Mordvas ja sellest, kuidas kodus põrandaaluseid raamatuid lugesime ja Ameerika Häält kuulasime. Belglane kirjeldab vastu oma osa põrandaaluse kirjanduse väljasmugeldamisel 1960ndatel ja lendlehtede sissesmugeldamist. Fernand on kursis Dudajevi rolliga Tartus, Solzhenitsõni seotusest Eestiga ja tal on entsüklopeedilised teamised soomeurgi väikerahvaste saatusest Siberis. Ühesõnaga, taas üks hämmastavate seostega õhtu.