Kabuli päevik

Andrese kolleeg, veterinaar Stepen, udjab mind telefonitsi õhtul enne puhkepäeva halvakspanevalt: mina teiega küll kaasa ei tule, verd näha ihaldajatega. Tegelikult on põhjus, miks tahan kukevõitlust näha, pigem töine. Ma ei ole ikka veel pilte teinud afgaanide populaarsest meelelahutusest: linnuvõitlusest. Kui suviti lastakse omavahel kokku pigem nurmkanad - neid ilusa välimusega kanasuuruseid linde võib näha igal sammul puurides -, siis talvel on kukevõitluse aeg.
Reedesel päiksepaistelisel, kuid jahedal hommikul sõidame Karimi ja tema pojaga Baburi aeda. Ehkki viimased roosid veel õitsevad, näib aed väljasurnud ja mahajäetud - ainult aia nurka kogunenud tihe meestesumm vihjab, et midagi on toimumas.
Mehed teevad mulle viisakalt ruumi, nii et pääsen esiritta kaema. Esialgu ei toimu suurt midagi: kukeomanikud kükitavad ringi keskel, linnud riiete all peidus. Aeg-ajalt lükatakse mõni uhke suleline - pika kaela ja võimsate jalgadega linnud näivad minu pilgule paar korda kogukamatena kui eesti kuked - teki alt välja, nii et ta teeb rahva uudishimuliku pilgu all tiiru ringis.
Et sissejuhatus näib koguvat tuure, läheme teeme vahepeal ringi Aga Khani fondi poolt restaureeritud aias. Paraku on mul meeles veel Srinagari mogulite aiad Kashmiris, täis hiiglaslikke vanu puid ja vulisevat vett. Siin ainult üksikud vanad kännud viitavad, et võimsad puud olid kunagi kasvamas ning keset aeda rajatud peenike - veeta - kanal annab vihje, et aia taastamisel kasutati vanade aedade eeskuju. Paraku pole kanalites vett; Kabulis on enamasti kuiv hooaeg. Aga igal juhul on väga positiivne algatus, kus suur aed puid täis istutatud. Kümnekonna aasta pärast on linnaelanikel paik, kus suviti mõnusasti puude varjus piknikku nautida.
Pooleteist aastat tagasi ei pääsenud me sisse Baburi, esimese India vallutanud moguli, hauaplatsile. Nüüd tuleb valvur rutakalt ja avab meile värava aiakesse, mille keskmes troonib Baburi marmorist sakrofaag ja hauakivi. Kogu kompleks on uue moega; ainult mõned vanad katkised hauakivid on paiga seina ääres leidnud.
Kultuuriprogramm läbitud, pöördume tagasi barbaarse meelelahutuse manu. Vahepeal on toimunud pöördeid: kohtunik käib ringi ja kogub raha, rahvas annetab päris kenasti. Omanikud lasevad on uhked linnud vastakuti. Mõni aeg toimub vaikne tammumine, kaelad pigem hellalt vastakuti, kui äkki puhkeb kaklus tiibade lahmides. Omavahel lahmida lastakse - tõsi küll - lindudel loetud hetked, kui omanikud taas linnud lahutavad, nende päis ja keha veega piserdavad-rätikuga tupsutavad. Üks afgaan isegi lakub hellalt oma kalli linnu kaela.
Peagi kordub kõik uuesti, aga ikka omanike valvsate pilkude all; mingit surmavõitlust me õnneks ei näe.
PS. Homme hommikul vara on mul plaanis sõita lennukiga Mazari, et esmaspäeval töötada päev otsa Balkhis. Juba teisipäeva hommikul peaksin tagasi lendama, inshallah. Arvutit kaasa ei hakka tarima, nii et loodetavasti taaskohtumiseni järgmisel nädalal.