Kabuli päevik

Mu reis Põhja-Afganistani linna Mazar-e Sharifi kulgeb valutult, sovjetlikus absurdistiilis. Ainult lõpp - eilne saabumine - on vägagi iseloomulik viimase aja Kabulile: mõni tund enne lennuki maandumist püüdis enesetaputerrorist otse lennuvälja kõrval pihta saada sõjaväekonvoile. Nagu tavaks, sai haavata hoopis kümmekond afgaani. Tunnen külmavärinaid, kui möödume paigast, mis kaetud klaasikildude ja vereloikudega.
Ehkki olen pühapäeval Kabuli lennujaamas nõutud ajal - poolteist tundi varem -, haaratakse minust pärast lennujaamamaksu tasumist kinni, topitakse autosse ja viiakse otse lennukile, mis väljub lihtsalt tund aega varem. Tühjas lennukis habiseb lääne dzentelmen, kellele ei meeldi üldse selle kulunud välimus: tegu on nimelt Yak-40ga. Pean tunnistama, et mina tunnen end nagu minevikuekskursioonil, kui nina ees süttib tuli: ne kurit. Kui juba tuiskame mööda maandumisrada, tormab vene piloot katsuma mu kõrval asuvat ust, et kas see ikka sai suletud?
Tegelikult on lennuk väike, aga tubli. Sõit kestab vaid tund, aga lumised vaated hoiavad meele erksana. Mazari kõle lennuväli tervitab mind lumekirme ja segadusega: mu vastuvõtjad on seminaril ning nii näen mõningast vaeva mulle vastusaadetud autojuhi leidmisega lennuväljatagusel jäätmaal.
Save the Children Sweden-Norway Mazari rakuke on organiseerinud mulle - parimate soovidega - täiesti hullumeelse programmi: kui esimesel päeval olen lihtsalt õpetajate seminari külaline, siis järgmisel päeval sõidan varahommikul Balkhi provintsi Dawlatabadi külla, kus mul on seitme tunni jooksul seitse kohtumist alates kohalikust kubernerist lõpetades laste komiteedega. Mul õnnestub poetada, et soovin külastada ka tunde - siinne programm tegeleb riiklike koolide parendamisega. See osutub huvitavaks momendiks. Nii Kabulis kui ka mujal põhjas on eksamite aeg enne kolmekuulist talvevaheaega: seekord näen siis klassides, kuidas lapsed usinasti kirjalikke eksamilehti täidavad.
Õhtul enne Mazari tagasisõitu õnnestub paluda peatust kunagises hiilgavas kultuurilinnas, nüüd külamõõtu Balkhis (vt. November 2006). Kordub eelmise aasta stenaarium, mil meie tadzikkidest autojuhtide suurim soov oli võimalikult kiiresti jalga lasta. Nüüd tunnevad tadzikist autojuht ja turkmeenist programmijuht end silmnähtavalt ebamugavalt: Balkh on pushtude kants. Teeme jooksujalu siis vaid tiiru kuulsa moshee Khwaja Parsa ümber ning sõidame võimsate linnamüüride jäänusteni. Mehed jäävad maanteele - neile võidakse müürile tõusmist pahaks panna, sest ülalt paistavad õued kätte -, aga üks väike poiss tuleb minuga rõõmuga kaasa ning näitab, kuskaudu saan ronida selle hämmastava ajaloo tunnistaja servale.
Mind pannakse elama võõrastemajja, kus vaid üksikud kohalikud mehed peatuvad; nii et ruumist välja astuda pole võimalik. Isegi mu portsjon riisi tuuakse mulle kandikul tuppa. Teisel õhtul ei õnnestu peremehel generaatori käivitamine kuidagi; istun talvejopes tekkide all kottpimedas jäises ruumis, kurdan kaasale telefonitsi oma rasket elu ning kuulan pahaselt, et tema läheb peagi kollegidega esmaspäevasele mälumänguõhtule. Tunni aja pärast õnnestub elekter siiski majja saada: saabuvad valgus, söök ning mõningane soojaving (toas on pisike elektrisoojendi). Poen tekkide alla ning loen Pärsia kõrgkihist pärit naise biograafiat, kes seikles teise maailmasõja ajal üksi Ameerikasse sotsiaaltööd õppima.
Järgmisel hommikul kell seitse - teel lennujaama - on aktiivsed võõrustajad veel organiseerinud intervjuu haridusosakonna juhatajaga, kes loomulikult ei saabu kokkulepitud ajal. Õnneks ei saabu ka lennuk kokkulepitud ajal, nii õnnestub veel tunnike koti peal istuda ja lennukit oodata - reisijad aetakse pärast hoone läbimist lihtsalt lennuvälja servale seisma. Seekord on mul ettenägelikult paksud talveriided seljas, aga mul on hale hipivälimusega lääne noorpaarist, kes oma rinnalapsega üritavad hakkama saada sel tuulisel ja külmal väljal seistes.
PS. Just selle loo kirjutamise ajal käis järjekordne kärgatus: enesetaputerrorist tabas armee bussi.