Kabuli päevik

Täna hommikul tuli Kabulis maha selle talve esimene lumi - sobilikult, sest on saabunud jõulupidude aeg. Nimelt lahkub enamus välismaalasi jõuludeks maalt, nii et peod peetakse varem. Lahkume meiegi. On meeles eelmine jõuluaeg, kus abikaasaga Kabulis elavate välismaalaste populaarseimas restoranis uhkes üksinduses lõunatasime.
Satume jõulupeole, kus alkoholi voolab ojadena ja buffelaud on hõrgutiste, näiteks lõhefilee, all lookas, sest pooled oodatud külalistest - Briti saatkonna töötajad - jätavad turvakaalutlustel tulemata. Peoperemees (pushtu) ja tema kaunis abikaasa (hesaar) on saanud hariduse Londonis ja esindajad uut moodsat haritlaste põlvkonda. Nad on ühed vähestest haritud afgaanidest, kes ei räägi, et nende unistuseks on maalt lahkuda.
Saame tuttavaks sümpaatse ameeriklaste paariga, kes ammulisui meie Afganistani-muljeid ahmivad. Nad loevad allesjäänud päevi ja kurdavad oma haletsusväärse elu üle, mis koosneb ainult tööst. Kui sa vaid turvaautos saatel saad ringi liikuda, pole ju erilist varianti. Treeninguruum ja telerivaatamine väljaarvatud.
Mõni aeg tagasi tuli üks tuttav ameerika veterinaar Andrese tööpaika koosolekule - sellest räägivad ta töökaaslased muigega siiani. Kõigepealt saabusid veterinaarialabori territooriumile kaheksa turvameest, kes vaatasid igasse tuppa (selles nõukogudelikku koolimaja meenutavas hoones on oma seitsekümmend inimest hingekirjas) ning ronisid ka katusele. Seejärel saabus mees ise - nelja turvamehe saatel. Lisaks peab vaene Bob kandma kuulikindlas autos kuulikindlat vesti. Võiks olla naljakas, kuid tegelikult on kurb.
Analoogset situatsiooni kirjeldas mulle Inger, kui tema kontorisse tahtis külla tulla ameeriklasest naisjurist, kes elab sõjaväebaasis. Inger lihtsalt keeldus relvastatud mehi oma territorriumile laskmast. Lõpuks otsustas daam siiski oma armee ukse taha jätta ja riskida sissetulemisega.
PS. Fotodel on minu linnakäimise tavapärased hetked: lambakari prügihunnikus, lemmikjuurikapood, tänavatoiduvalmistaja, suhkruroomahla pressija.