kolmapäev, märts 22, 2006
Massoudile külla
Istun päikese käes, loen Hemingwayd ja naudin tuvide kudrutamist. Pärast kaht vihmast päeva mõjub päikesepaiste nagu palsam. Andres töötab samuti kodus; on afgaanide ametlik püha. Ehkki loen siin peamiselt inglise keeles Afganistanist, on selleks hetkeks väsimus peal.
Olen raamatuhaige. Teen kodus päris keerulisi valikuid, mida ja kui palju kaasa võtta. Otsustan mõnede lemmikkirjanike kasuks, jälgides hoolega kaalu. Arvatavasti annavad ühe “korraliku” raamatu kaalu kokku Ali Safi (tegu on Herati kirjamehega), Brautigan, Capote, Faulkner, Hemingway, Lao Zi, Lem ja Salinger. Pisut enam kaaluvad Asimov, Bradbury, LeGuin ja Maupassant. Lisaks puštu ja dari sõnaraamatud ning inglise keele grammatika (sellega on mul lood kehvad). Inglise-eesti sõnaraamat on arvutis. Andresel on raamatute asemel kotis pakk DVDsid: kontserdid, filmid. Aga pakki ei ole me avada jõudnudki, eelistades telerist islamimaade muusikat vaadata.
Andrese autojuht Massoud pakub täna üllatuse, kutsudes meid enda perele külla. Imekitsad käänulised tänavad (mida imekombel katab uus sile betoonkate) looklevad kõrgete savimüüride vahel. Majad on peidus. Õues tuleb meile vastu üks Massoudi vanematest vendadest: tema hoole all on mingi ÜRO üksuse masinapark, ligi 40 autot. Ta räägib head inglise keelt, on lahke ja avatud olekuga. Venna ümber hüpleb kari väikesi poeglapsi nagu sõbralikud kutsikad.
Massoud juhatab vaipadega kaetud tuppa; ainult nurgalaual trooniv arvutikomplekt annab märku, et on saabunud 21. sajand. Et olen purpurpunase värvi austaja, meeldib tuba mulle. Kardinad ja padjad annavad kirkalt rõõmsa ilme.
Ukseavast pudenevad lapsed jävad meid kogu ajaks uudishimulikult piidelma. Tervitama tuleb ka Massoudi ema: et isa on surnud, on ema vanim ja väärikaim pereliige. Kusagil majas on ilmselt ka vennanaine, aga teda pole kuulda ega näha.
Joome teed, vestleme viisakalt ja sööme põnevat toitu: kerges suhkruleemes mitu päeva leotatud pähkleid. Tunnen ära kreeka pähklid ja pistaatsiad, ülejäänutega jään jänni. Leemeke ei näe välja küll kõige kutsuvam, aga maitseb hästi ja on toitev.
