pühapäev, märts 12, 2006
Esimene pomm & tööotsimise mured
Saan Andreselt teada uudise: enesetaputerrorist võttis täna sihikule endise Afganistani peaministri. Mees jäi küll ellu, aga lisaks enesetapjale said surma mõned juhuslikud jalakäijad. Nii et ei tasu ennast hoida kõrgete ametnike lähedusse.
Tänane hommik tegi mind üliõnnelikuks: päike piilub kardina vahelt sisse! Nimelt vahetasime eile tuba – pärast seda, kui Barry rääkis, et ta on kolinud kuu jooksul juba kolm korda.
Ehkki püüdsin meie senises eluruumis viibida nii vähe kui võimalik, hakkasid mind piinama pidevad külmavärinad. Kujutasin ette, kuidas jään selles pimedas (kolm hiiglaslikku akent, aga kõik põhja poole ja kaetud kirjeldamatu mudakihiga) jäises kambris haigena voodisse ja sattusin paanikasse.
Palun külalistemaja räsitud olekuga juhatajajal näidata vabu tube. Pole ime, et mees alati väsinud välja näeb: lisaks tavapärastele probleemidele peab ta ju veel välja võluma generaatorist elektri, vee kaevust torudesse ja kusagile majandama meie jäätmevee, sest üldveevärki ei ole. Valin toa, mis on väiksem kui meie senine vannituba ja üsna ligadi-logadi olukorras.
Aga see-eest on valge ja soe! Kaugelt vaadatuna võib tunduda toa asukoha tähtsustamine ilmse liialdusena. Aga seni, kuni mul veel rakendust ei ole, tundub perspektiiv saata päevi mööda talvemantlis ja villastes sokkides (lisaks saapad) üsna koledana. Eriti ajal, mil väljas lõõskab kevadine päike.
Hommik jätkub ootamatult meeldivalt. Kui tavapärast trenni lähen tegema, avastan jõusaalist karatekad. Tunnen ära mõned töötajad – üks muide lilliput – ja hotelli peremehe poja. Üllataval kombel on kambas ka üks väike tüdruk.
Niipalju kui ma kõrvalt täieliku võhikuna hinnata suudan, on see ikka tõeline trenn, mitte mingi ilutsemine. Piilume vastastikku peeglist uudishimulikult üksteise tegemisi. Palun luba tulla kaameraga tagasi ja saan ülipositiivse reaktsiooni osaliseks: igaüks tahab fotografeeritud saada! Pean tublisti pingutama, sest digikaamera (seni pildistasin peegelkaameraga) on minu jaoks uus nähtus ja karatekate liigutused kiired. Luban järgmisse trenni tulles ka sülearvuti kaasa võtta, et kõik ennast imetleda saaksid.
Pärastlõunal viib Massoud mind Jeanile külla. Leiame kiiresti ühise keele: Jean on töötanud ajakirjanikuna kaksteist aastat Moskvas (hetkest, mil Gorbatshov võimule tuli) ja kolm Minskis. Nii et vahel läheme sujuvalt vene keelele üle. Mitmetunnise vestluse käigus jõuame läbi võtta ni Afganistani meedia kui ka üldise hetkeolukorra tema kui välismaise ajakirjaniku pilgu läbi.
Jean on juhtinud ligi aasta intituuti, mis kannab lohisevat nimetust Institute for Peace and War Reporting. Sisuliselt püütakse koolitada ajakirjanikke üle Afganistani. “Aga on ikka kaunis kehv rääkida ajakirjanduse kontseptsioonist algharidusega inimestele, keda lisaks piiravad kõikvõimalikud keelud-käsud,” tunnistab ta.
Nagu kahtlustasingi, on mu shansid kirjutava ajakirjanduse õpetamise vallas suhteliselt kehvad: olukorras, kus optimistlikult hinnates arvatakse naiste lugemisoskus olevat “juba” 20% ja meeste puhul ligi 50%, oleks tunduvalt kasulikum olla raadioajakirjanik. Samas, arvab Jean, aitab trükimeedia kaugetes piirkondades lugema õppida: ega raadiolained vastu füüsika seadusi ikka mägedes eriti levi. Telerit tahab muidugi igaüks. Aga arvestades seda, et enamus maast on elektrita, on seegi üks nutune ettevõtmine.
Jean soovitab ühendust võtta just nende meediaorganisatsioonidega, kellega olen ühendust juba võtnud. Lisaboonusena saan Kabuli ülikooli ajakirjandusosakonna juhi mobiiltelefoni numbri (olukorras, kus ülikoolil puudub veebilehekülg ja ingliskeelne info, on see suureks abiks).
Jeaniga suhtlemine mõjub mulle ergutavalt. Ta ei arva ka, et iga juhist täht-tähelt peaks jälgima. Pigem soovitab usaldada oma tervet mõistust ja naiselikku intuitsiooni.
