Kabuli päevik

Pärin hommikul firma poolakast eksperdilt, sümpaatselt hallipäiselt Stefanilt, mida ta rääkis oma naisele eilse väljasõidu kohta (meil on siin külalistemajas suhteliselt hea ühendus, nii et Skype on populaarne). Stefan tunnistab punastades, et tõde sai veidi moonutatud. Kaasale jutustas ta firma lõunasöögist, kus viibisid ka mõned afgaanid...
Tegelikult oli eile tõeline ekskursioonipäev. Kell kümme hommikul korjab autojuht Massoud Simoni, Stefani ja meid koos Andresega peale. Kõigepealt suundume Kabuli kõige luksuslikumasse hotelli, mille sisemuses paikneb passaazhi-laadne kaubanduskeskus. Sisse astudes kaotan kõnevõime: on kirjeldamatu vahe välise viletsuse ning sees valitseva idamaise luksuse vahel. Kohalikele on loomulikult sissepääs keelatud ja märk “mitte relvi kaasa tuua” on iga sellise asutuse ees. Tavapäraselt läbime turvakontrolli ja metalliotsija, samuti vaadatakse üle kaasas olevad asjad.
Järgmisena sõidame hotelli Intercontinental juurde, mis asub veidi linnast väljas, küngastel. Raske on hetkel rääkida mingitest asukohtadest, sest tänavatel puuduvad nimed; need on vaid eriti tähtsatel väljakutel. Et kibe ehitustegevus muudab tänavapilti, on konkreetsete majade ülesleidmine minu jaoks tõeline mõistatus.
Ehkki juba tõuseb sudu, on vaade ümbritsevale hiiglaslikule asumile suurepärane. Õhu saastatus siin on üks hullemaid maailma pealinnade seas: pidevalt tossavad generaatorid (elektrit on hooti) ja väga kehvas olukorras diiselmootoriga autod teevad hingamise pärastlõunal pea võimatuks. Ja see on veel nö vaikne hooaeg, mil õhk loetakse heaks!
Hotelli lähedal on küngas mosheega, mille ümber kohalikud piknikku peavad. St kärumehed on kohale lükanud oma liikuvad sööklad, poisid mängivad jalgpalli (pallimängud on siin populaarsed – mängivad loomulikult ainult meesterahvad), pered ostavad toitu ja kükitavad seda süües käru kõrvale maha.
Massoud teeb meile välja! Kärusöökla pidaja loobib kubliga kaussidesse leemes ube, lisab sooja õhukese piruka selle otsa ja puistab loominguliselt peale soola ja pipart. Toit maitseb hästi ja keegi ei piparda: kausid süüakse tühjaks.
Järgmine objekt on kuulus Darulamani presidendiloss, õigemini küll selle varemed. Hiiglasliku uhke ehitise – meile tundub stiil pigem euroopalik kui aasiapärane - jäänused troonivad künkal. Pildistamine on küll keelatud, kuid Massoud sõidab aeglaselt ja mul õnnestub oma võtted ikkagi kätte saada.
Ilm on läinud soojaks – umbes nagu keskmisel eesti suvepäeval – ja päike kõrvetab autos vastikult kukalt. Sõidame pikalt mööda aguleid. Tee servad on tihedalt palistatud poekestega (pigem küll hurtsikutega): ropult tolmuse tee ääres ripuvad piklikud õhukesed leivad, veristatud loomakered, rohelise kuhilad (vähemalt apelsinid-banaananid-roheline sibul-redised torkavad silma kõigi värskega kaubitsejate kärul), burkades naised.
Mingil hetkel sulame linnast välja suunduvasse autode voolu ja jõuame järve äärde. Suured parklad on täis autosid: tegu on populaarse piknikupaigaga. Paraku pole naisi peaaegu et üldse näha: naistega pered hoiavad kaugemale, nõlvadele. Kaugelt on näha, kuidas nad üksikute puude alla pesapaiga loovad – iga puu all üks pere.
Tegelikult oli meie sihtmärgiks järveäärne restoran, aga see on suletud. Niisiis teevad Simon ja Masood otsuse pidada piknikku koos kohalikega. Mehed valivad välja sobiva rippuva loomakere, see tükeldadakse meie silme all ja kohe läheb ka suurtele pannidele. Võtame platsi ühel nõlvale ehitatud riidega kaetud platvormidest. Alternatiivina on levinud ka suure vaiba kaasavõtmine.
Mingil hetkel tahan tualetti. Massoud saadab mu künkani, kus lihtsalt maha kükitan - põõsaid siin ju ei ole... Õnneks on mul seljas suur lohmakas särk, mille varjus annab nii mõndagi korda saata. Tegelikult peaksin vastavalt naistele mõeldud õpetussõnadele “mitte iialgi teelt kõrvale astuma, ka siis mitte, kui loodus kutsub”. Aga et Massoudi jälgedes kõnnin ja pealegi paigas, kus palju rahvast käib, siis usaldan selles kohalikke.
Küpsetatud Liha on maitsev, veidi raskusi valmistab ainult parema käe reegli meelespidamine. Söögiriistu ei anta: tuleb rebida õhukesest leivast tükke ja sellega liha-kastet koukida. Sööme isukalt, ainult veterinaar Stefan otsustab dieeti pidada. Mulle tundub, et talle ei meeldi meie söökla sanitaarne tase.
Jääme pikemalt vaibale lebama; aeg-ajalt külastatakse meie saarekest. Väike – aga kõva tingija! - kerjuspoiss, jalgpallide müüja, lihtsalt sõbalikud noored, kes püüavad oma inglise keele oskust demonstreerida. Vaade on fantasiline: lumised mäed, õrnalt rohetama löönud künkad, rohekas järvevesi. Ehkki õhkkond on rahumeelne, häirib Andrest see, et ümberringi on ainult mehed: “Naised mõjuvad rahustavalt.”

Kaasas on ka lapsi – ringi jooksevad mõned väga kaunilt ehitud väikesed tüdrukud. Kõrval joob suurem seltskond salaja Stolitshnaja vodkat ja viskab seejärel in corpore külili. Kui nad pudeli ära viskavad, veereb see meie lavatsi juurde, mis kohe üldse ei meeldi. Aga hälbivat käitumist pannakse ka tähele: meie lahkumisel vahetuseks saabuv seltskond rahustab meie hirme ja kinnitab, et nad märkasid isegi kõrvalseltskonna ebasobilikku ülalpidamist.
Järve äärest lahkudes põikame sisse Kabul Golf Clubi. Mulle tundub, et golfimängimise idee Kabulis on juba ideendast jabur, aga väga kalliste hotellide publik vajab ju kallist meelelahutust.
Kui külalistemajja tagasi jõuame, selgub, et plaanis on veel õhtusöök “väljas”. Turvatakso viib meid kõrgete müüride ja okastraatide vahel peituvasse tunnelisse. Selle lõpus on klaasist euroopalik restoran. Elav tuli levitab soojust ehtsast kaminast, serveeritakse jooke ja üle mõistuse kallist sööki, mis on enam kui keskpärane. Külalistemajas nimelt antakse meile väga hästi süüa - igal õhtul saab mitmeid roogi: supp, iseloomulik segu (riis-porgand-rosinad), erinevad hautatud juurviljad, värske salat, hautatud kana või lambaliha.
Restoranis ühinevad meie seltskonnaga eluaegne veterinaariaekspert Roger ja USA politseijõudude ekspert Barry, kellega pidevalt jõusaalis kokku jooksen. Õhtusöök lõpeb tõsise vaidlusega: Roger väidab, et narkootikumid tuleks legaliseerida. Barry, kes tegeleb mh ka Afganistani moonipõldude likvideerimise küsimustega, asub väga agressiivsele vastaspositsioonile. Meil ei jää muud üle, kui ping-pongi kõrvalt jälgida.
Õhtu lõppedes rikume taas üht reeglit: nimelt ei sõida turvatakso millegipärast restorani ukseni ja meil tuleb vantsida piki kottpimedat okastraatidega ääristatud tunnelit kuni tänavani. Nii et reeglid võivad teoorias küll olla, aga kuidas neid küll praktikas ellu viia?