kolmapäev, märts 15, 2006
Afgaanide koomiksid
Andres tuli eile lõuna ajal koju, sest enesetunne polnud kiita. Õnneks oli tal hommikuks tavaline nägu ees ja ka krõbuskid läksid kurgust alla. Loodetavasti on sellega lugu ühel pool.
Täna pärast tööd lähme kohaliku kinnisvaraturuga tutvuma: meid kutsus endaga kaasa ameeriklasest bürokraat Hershal, kes Kabulis miljonite abidollarite jagamisega tegeleb. Pikemas perspektiivis on külalistemajja jäämine kallis ettevõtmine. Juba praegu on selge, et majutuseks antavast rahast jätkub tõesti ainult ühele inimesele.
Niisiis üürivad paljud pikemalt Kabulis töötavad välismaalased endale maja. Simon pakub välja idee firma majast, aga tõtt-öelda ei tundu see tegelikult väga hea variandina. Hershal räägib oma kogemusest: ta kolis meie külalistemajjagi ümber just seepärast, et iga päev pärast tööd mitte rääkida oma kolleegidega tööst.
Käisin eile külas meediaorganisatiooni Sayara bossil Amauryl. Mulle jäi Sayara silma omapärase projektiga: reisitakse rändtrupiga mööda kaugeid piirkondi ja etendatakse näidendeid, mis jutustavad lihtsate sõnadega näiteks konstitutsioonist, valimistest jms.
Pärast sissejuhatavat vestlust viib Amaury mind alumisele korrusele, kus kolm noormeest (kõik eurooplased) arvutite taga kujundavad. Sayara tegeleb nimelt ka sotsiaalkampaaniate reklaamiga. See on iseendast päris huvitav: ta näitab plakateid, mis meenutavad mulle vägagi nõukogude aega. Fotod on reeglina üle retušeeritud ning plakatid näevad välja nii pateetilised, et vaevu suudan naeru tagasi hoida.
Amaury annab mulle kaasa ka mõned trükised, mis on lahendatud koomiksistiilis. Trükised tutvustavad laste õigusi, noomivad vägivalla kasutajaid, pahandavad kiiruseületajatest autojuhtidega, hoiatavad varguse eest jne. Raamatukesed on tõeline maispala, lõbustan hommikul end tükk aega ilmekate piltide vaatamisega.
Laias laastus saan teada seda, mida teadsin juba enne kohtuma tulemist: Sayaral ei ole mulle tööd pakkuda. Peamiselt tegeletakse siiski raadioajakirjanike koolitustega. Ometi on Amaury enne kohtumist uurinud põhjalikult mu CVd ja vaadanud ka minu toimetatud ajakirju intenetis. Ta püüab olla igati sõbralik ja toetav: arutleb võimalike lühiajaliste koostöövariantide üle ja kraamib välja mõned afgaanidest ajakirjanike nimed ja meiliaadressid. Mõlemad mehed ajakirjanike koolitustega tegelenud.
Lahkumisel tekib halenaljakas hetk: nimelt selgub, et Sayara asub meie külalistemajast sõna otseses mõttes kaks maja edasi ümber nurga (kohale sõites läheb Massoud segadusse ja laseb end mobiilis juhendada). Amury küsib üllatunult, kas ma tõesti ei julge kaht sammugi astuda omapead. Julgen küll, aga Massoud ootab mind endiselt ja nii ma siis autosse istun, et lasta ennast meetrit viiskümmend edasi sõidutada.
Õhtusöögilauas kurdan jaburat mitte-jala-kõndimise-poliitikat Barryle ja ameeriklannast medõele, kes ootab Bamiani edasisaatmist. Õde ütleb, et tunneb end samamoodi, aga Barry noomib meid tõsiselt ketserlike mõtete eest. Õnneks saabub peagi reede: Massoud lubab meid viia linnast välja värsket õhku hingama!
