teisipäev, märts 28, 2006
Kontsert kunstide koolis
Kell üheksa tõstab Dobbs kontrabassi bussi ja sõit läheb lahti. Toimub mitmeid vangerdusi (mille jooksul ma usu ürituse võimalikkusesse kaotada jõuan), aga lõpuks saabume kaunite kunstide kooli.
Kõigepealt peab direktor meile oma kabinetis - inglise keele õpetaja vahendusel - südantlõhestava kõne. Lühidalt: tegu on Afganistani ainukese kunsti- ja muusikakooliga (siin riigis elab ca 25 miljonit inimest), kus õpib umbes 200 noort. Kooli ainukene klaver õnnestub ära näha - seda jagavad umbes 20 õppurit. Sama lugu on teiste pillidega - iga kümne peale tuleb umbes üks pill. Direktor anub Dobbsi, et ta kooli mingil moel abistaks. Õpilased oleksid õnnelikud toolidegi üle!
Dobbs tunnistab oma vastukõnes, et ei suuda üksinda kahjuks kooli jalule aidata. Aga lubab kindlasti rääkida muusikakoolist USAs kõikvõimalikele organisatsioonidele ja ajakirjandusele. Ta on kindel, et leidub lahkeid pillide annetajaid.
Kontsert toimub kooli trepikojas, mis kiiresti tassitakse laudu-toole täis. Hilisemad saabujad peavad maha kükitama. See on kummaline esinemispaik: Dobbs seisab tuuletõmbese sissekäigu keskpunktis, nähes halli tuules lehviva habemega välja nagu võimukas Zeus. Kolmes suunas hagnevad koridorid on tuubil täis (peaasjalikult meessoost) noori, kes kõik suurisilmi imet ootavad.
Algul mängib Dobbs mõned Bachi süidid. Seejärel esitab ta poollauldes dari keeles mõned enda kirjutatud naljalood. Näod on uudishimulikud ja aplaus maruline, aga naeru ma küll ei kuule. Dobbs mainib hiljem, et ainsad tõsiste kuulajatega riigid ongi olnud Afganistan ja Palestiina.
Pärastlõunal sõidame Dobbsiga Kargha järve äärde. Populaarne piknikupaik on inimtühi. Autojuht annab meile tund aega. Sekund hiljem lidume – á la tempo magnifico - üksmeelselt lähima künka suunas.
