Kabuli päevik

Õhtul hilja helistab Roger ja pakub võimalust minna kaasa Ghazni linna. Andres peab tööl olema, aga Roger on nõus ka minu seltskonnaga. Arvata ligi 70ne Roger meeldib mulle väga: ta on suur nagu mägi (vähemalt minu kubatuuriga võrreldes) ja uskumatult kogenud. Tema seltskond mõjub mulle alati rahustavalt.
Roger on nagu hea vanaisa, kes alustab oma järjekordset pajatust seeriast: mäletan, kui ma ükskord töötasin Peruus, Keenias, Boliivias jne. jne. Ma kahtlustan, et suurem osa neist juttudest vastab tõele, sest ta on veterinaariakonsultandina töötanud arengumaades kogu oma elu. Muide, meie esmasel kohtumisel ütleb ta rõõmsalt: Tallinn on kena kohakene. Ja tuletab meelde, et printsess Diana surmast teadasaamise hetkel viibis ta Paides. Hämmastav mälu.
Vaatan internetist järele, et Ghazni on paljukiidetud kaunis linnamüüriga ümbritsetud linnake. Kõlab hästi! Samal ajal kui Rogeriga kokku lepin, mis kell ta mind hommikul peale võtab, sikutab Andres mind käisest. Uues avanevas aknas näeme kahe tunni vanust uudist, milles teatatakse, et taliibid tapsid Ghanzi provintsi kuberneri koos nelja ihukaitsjaga. Otsustame nüüd uurida ka ANSO (Afganistn NGO Security Organisation) viimaseid raporteid.
Igal nädalal koostatakse raport (ligi 35 lk.), milles loetletakse kõik provintsid, intsidendid (sh ka vargused jms.) ja antakse hinnang turvaolukorrale. Näiteks saame raportist teada, meie saabumise nädalal intsitente Kabulis ei olnud. See on iseendast üsna hämmastav fakt, arvestades ligi 4-miljonilist elanikkonda. Raportist nähtub, et ka osad põhjapoolsed provintsid on rahulikud, vaid õnnetused on mainitud.
Ghaznit näitavad raportid halvas valguses: igal nädalal on mitmed tapmised ja kallaletungid. ANSO soovitab ilma tungiva vajaduseta mitte provintsi reisida. Andres ei ütle midagi. Mina istun raamatuga maha, teeseldes lugemist. Mõne aja olen endas selgusele jõudnud. Ehkki Roger on väga ettevaatlik tegelane, on mul siiski kehv sisetunne. Ühelt poolt tahaksin muidugi näha minarette ja kindlust, aga ma ei ole valmis päev otsa jänkuonuna autos värisema. Ghazni on nimelt päris kaugel, 130 km lõuna suunas.
Helistan Rogerile ja seletan kokutades oma hirme. Roger lohutab: mõni teine kord, ehk mõni teine koht. Ja kutsub meid prantsuse restorani õhtust sööma.